Karel Michal

Käis yldiselt kyll. Kohati nagu jukerdas, aga kohati oli isegi huvitav. Mitte originaalne, ei, algupärasuses on Brown syyta nagu siga pyhapäevas. Aga lugeda kõlbas. Eks ta yks vaese mehe Eco ole.

Mis närvidele käis? Nii mõnigi asi. Tõlkes ikka seesama paljukirutud Siioni Abiklooster. Ja see, et mitte keegi kogu kirjastuses (Ersen, eks ole) ei oska prantsuse nimesid käänata. Masendav. Umbes sama masendav kui see, kui autori arvates on kõigil prantslastel mingi kohutav inglise keele vaimustus. Miks pagana pärast peaks surev prantslane kasutama omaenese tytrele anagrammsõnumi jätmiseks inglise keelt? Niivõrd kui mina prantslasi tean, ei teeks nad midagi niisugust isegi surma silme ees, suur osa neist ei oskagi inglist (või salgab oma oskuse maha). Aga selles raamatus on iga anagramm ja salakiri inglitsi, viimne kui yks. No kurat.

Ja leidlikum võinuks olla. Pärast Foucault` pendlit ja Holy Blood & Holy Grail`i ei paku nagu palju uut. Masendav on seegi, kuidas kujutatakse kristliku symboolika paganlikku päritolu - kõik on ära labastatud ja lihtsustatud. Just selliste kommertsoopuste tõttu ei võetagi võrdlevat religioonilugu enam tõsiselt.Amerite asi muidugi, neil peabki kõik lihtne olema. Seepärast neli miinus. :(

Õnneks pole ma eestikeelset tõlget lugenud, aga ma ei kahtlegi, et talle ainuomase geniaalsusega on ka Matti Piirimaa selle romaani ära rikkunud.

“The Da Vinci Code” on niisiis sarja teine osa, milles seikleb religiooniajaloo ja sümboloogia professor Langdon. Nüüd satub ta kahtlustatavaks mõrvas, mille ohvriks on üks Louvres’i teadlane, kes soovis temaga paaniliselt kohtuda. Langdon põgeneb koos ohvri tütretütrega ja asub lahti põimima afääri, mille juured ulatuvad kaks tuhat aastat tagasi, ja milles on oma osa Leonardo da Vinci maalide salapäraste sõnumite ja läkituste lahtimõistatamisel. Märksõnadeks on piibliloo usutavam ja ajaloolisem tõlgendamine, Maria Magdalena, templirüütlid, Siooni prioraat jne. Rohem sisu siinkohal ei puutuks… Iga ülearune sõna on spoiler.

Mis on selle romaani ja Browni puhul üldse oluline, on see, et tegu on uue tasemega trillerikirjanduses. Ja mitte niivõrd võttestiku kuivõrd ainestiku poolest. Brown on kaugenenud fossiilidest võltsgurude Forsythi, Ludlumi jms poliitilistest trilleritest ja toonud mängu palju olulisema ja päevakajalisema temaatika. Kunsti- ja religiooniajaloo vastuseta mõistatused on põneviku jaoks palju parem mänguruum, kui luureteenistuste ja valitsuste omavaheline klattimine.

Loomulikult on ka selles romaanis mõningaid puudusi, ent need on andestatavad. Oluline on ka see, et oma neljandas romaanis on Brown näidanud tugevalt kõrgemat taset kui kolmes eelnenus. Brown on veel noor ja mees ja kuuldavasti on ka Langdoni sarjale lisa tulemas. Ühesõnaga, Go, Dan, go!.

Võikski ju sellega piirduda, aga viisakas oleks vist pisut põhjendada...

Kõige rohkem häiris see nn. mõistatus – labane oli. Üks romaani siinmaistest advokaatidest küll mainis, et see polegi Dan Browni leiutis. Tore on, miks ta siis üldse romaani kirjutas? Põnevikuna on see kapsas ju üldse allapoole igasugust arvestust.

Häiris ka lugeja püüdlik valejälgedele juhtimine – pean silmas seda, et üht võmmi kogu aeg miski lurjusena püüti näidata.

Kõikse rohkem häiris aga miski üleüldine ameerikalikkus, otsekui paistaks kogu aeg raamatu tagant miskid hiidsuured Miki-Hiire kõrvad. Ma saan aru küll, et romaan on kirjutatud eelkõige USA turgu silmas pidades, sest «Maailm oleme ju meie», aga mina ei ole ameeriklane ja mina ei ela Ameerikas. Autor oleks siis ju võinud romaani ameeriklastest ja Ameerika ainesel kirjutada – kui võimed ei küüni, siis ei maksa hüpata. Ma pole mingi antiamerikanist – hinne tuleneb ikka sellest juhmusest, mida autor romaani igalt leheküljelt vastu laseb paista. Ausõna, ma olen märksa paremat kirjandust väärt!

Oli veel ka muid lollusi ja lapsusi, aga ma ei viitsi pikemalt oma aega selle käki peale raisata.

Raamatule on omane ka enamike moodsate ja tüsedate romaanide häda – tegevus on hüplik ning jääb mulje, et loeks miskit ühe tegelasega lühiromaanide kogu, kus juttude pealkirjad on ära jäetud. Oleks sisu hea olnud, oleks ma selle jõnksutamise ära talunud.

Hämmastav, et kirjastus alustas sarja avaldamist teisest romaanist!? Kas nad üldse seal Ersenis ei mõtle? Aru ma ei saa!

Hinnet ei mõjusta ka tõlge, sest hindan siin Dan Browni romaani. Küll tahaks aga ära mainida tõlke ilmselge abituse, mis eriti friiklikult mõjub Matti Piirimaa intervjuu taustal, kus ta rääkis kuivõrd hoolikalt ta tõlkimist teeb. Intervjuu ilmus «Eesti Ekspressis», kuna Matti Piirimaa ja tema tütar Karin Suursalu olid isikud, kes said kõikse enam seda raamatukogude laenutuste järgi laekuvat raha. Nukker, et selline isik tõlgib...

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Aga möönan, et kirjutatud on loetavalt ning isegi mingi intriig on olemas. Seega kolm, kuigi tahaks emotsionaalselt ühte virutada.
-------
15.11.2005 Olin teatud põhjustel sunnitud seda raamatut uuesti sirvima ning peab tunnistama, et esimene emotsioon osutus siiski õigeks. Jama!

Vapustav ja uudne teooria? Kuulge nyyd, uudne on see teooria vast neile, kes viimased kakskymmend aastat pole ajaloo vastu vähimat huvi tundnud. Teema, et Magdaleena tuli Euroopasse ja templirüütlid Jeesuse lapsi valvasid, on ysna ammuteada heietus, autor ei lisanud minu meelest ülalmainitud poolteaduslikule bestsellerraamatule mittekuimidagi peale Hollywoodlike stampide. Samas - see, et lavakujundus on tuttav, ei vähenda loo võlu, kui lugu ise on hea. Ja esmapilgul tundub da Vinci koodi lugu ju põnev ja hoogne? Kindlasti teistsugune kui teised actionraamatud. Teatud mõttes võib see ju nii ollagi, aga... paraku jõuame siin teise ja peamise põhjuseni, miks see raamat tõepoolest masendav on.

Teiseks ja peamiseks põhjuseks on sarja esimene raamat pealkirjaga "Angels and Demons", millest on seega õige koht pettumust ehk seletav lühike sisukokkuvõte teha:

peategelane, professor Langdon kutsutakse appi lahendama mõrva komplektis: laip + mystiline symbol. Mõrvapaigal kohtub ta seksika ja intelligentse naisterahvaga, kes on tapetuga sugulane. Naistegelane põleb soovist mõrvar tabada. Langdon asub talle appi. Mõrva lahendamiseni (ja muidugi ka selle käigus yllaste religioossete aadete päästmiseni) viivad aga salapärased mõistatused, mille lahendus õnneks peitub Langdoni erialastes teadmistes. Selgitatakse palju (ja suht põnevaid, tuleb tunnistada..) vanade symbolite vahelisi seoseid. Paarike kihutab mööda linna yhest templist/kabelist teise, et jõuda mõistatuse järgmise etapini, ning mõistatusi lahendatakse muidugi sekunditega võidu joostes. Asjasse on aktiivselt segatud Vatikan, katoliku kirik pyyab vägisi mängu sekkuda, et katoliiklikku maailmavaadet (ja iseendeid sealjuures) päästa. Pahasid esindab ohtlik mõrvar, kes paarikest jälitab ning mingil (tema professionaalsust arvestades) täiesti abitul põhjusel eel-lõpukaadrites surma saab. Pahade leeri liider ja niiditõmbaja esineb inkognito, tema isik selgub alles viimastes kaadrites ja - oh üllatust - on selleks loomulikult kõige vähem tõenäoline isik, üks "heade" esindaja, kes nagu polegi mingi loomult paha olend, vaid on lihtsalt yhe idee fanaatiline järgija ning selle nimel väga paljuks valmis. Üheks tegelaseks on ka politseivõimu esindaja, kes on kohutavalt kõmmpäine, väga macho ja muidu tylikas jõuvõttetegelane. Aga lõpus selgub, et tegelikult oli ta siiski õige asja eest väljas ja temast oli isegi abi. Viimases peatykis tahab naistegelane meespeategelasega seksida.

Tuli kuidagi tuttav ette? Detailidesse laskudes tuleks veel palju tuttavam ette. (Ytlen igaksjuhuks üle, et ülaltoodud kokkuvõttes rääkisin _hoopis teisest raamatust_, mitte da Vinci koodist, vaid sarja esimesest raamatust!) Mina lugesin õnnetuseks seda esimest osa umbes nädalake enne da Vinci koodi ja leidsin, et kattuvusi on kaugelt liiga palju, et autorile sama mudeli liigset ekspluateerimist andestada, selline teguviis tundus intelligentsi solvamisena. No midagigi uut oleks võinud ju lisada...

Ahjaa, vabandust, valetasin. Kui esimeses osas oli paha mõrvar tumedat verd araablane, siis teises osas oli ta ju albiino. Oletatavasti on isand Brown nyyd raske valiku ees, kas kirjutada kolmas osa nii, et mõrvar on neeger... või peaks ta olema hoopis hiinlane?

Muuseas - esimene osa oli oluliselt huvitavam. Ja siis tundus isegi veidi actionfilmilik syshee yksjagu uudsena.

Teise osa madal hinne on eelkõige pettumuse pärast. Nurjatu. Ammuteada teooria, äsjakasutatud syshee...

Okey, neid vandenõu teooriaid oli huvitav lugeda, kuid enamik neist midagi uut tõesti polnud, nagu juba mainitud. Maria Magdalena kohta on küllalt ka varem loetud, nii head kui halba. Aint Siioni Abikloostri ja Opus Dei kohta kuulsin esmakordselt (kusjuures pärast seda peeti intervjuu kuskil ajalehes ühe Opus Dei tähtsa velloga eestis, kes ka mu ettevõtluse ja turunduse õpetaja oli 10. klassis, väga tore vend oli). Kusagil räägiti, et Opus Deist jäeti väga halb mulje, kuid minu arust said ajakirjanikud valesti aru - Opus Deist võttis küll paar tüüpi osa sellest, kuid teised pahad vennad on muudelt aladelt. Ning Aringarosa näidatakse tegelt täitsa heast küljest. Oli loll, riskis oma usu nimel, kuid sai tarkust juurde ja pöördus valguse juurde. Aga seda, et kui mina uurisin wikist järgi Opus Dei kohta siis seal küll polnd sõnagi nõnda halvast naiste kohtlemisest, kui Dan Brown kirjeldas. Võib muidugi wiki eksida, või sain mina valesti aru, kuid ei paista see Danike siiski kõige targem tegelane sellest kirjutama.
Ahjaa, audio failina ei soovita seda raamatut üritada lugeda/kuulata. Ma proovisin ja andsin alla. Alles eesti keelse puurisin läbi.

Aga triloogia 3. osa kohta, mis juba BAASi on lisatud, ütleks nõnda, et esiteks ei ole see veel valmis, nii et võiks selle eemaldada (tegelikult on öeldud, et enne 2007. aastat seda valmis ei saadagi), ning teiseks poleks imestada, et diloogia mutandeerus triloogiaks - miks mitte kirjutada järge raamatule, mis muutus paljudes maades bestselleriks, kummutas uue aja jumala Harry Potterigi ning mille ekraniseeringut Louvres filmiti. Kasvõi üksainuski neist saavutustest tooks 3. osale kenakese lugejaskonna.

Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.

Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".

Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.

Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..

Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..

Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.

Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?

Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.

Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.

Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?

Tõik, et raamatu teema/sisu pole originaalne ja on Baigenti-Leigh-Wilsoni teose pealt kopitud, on tänaseks ise sama "originaalne". Verest ja graalist rääkinud mänguajalugu mulle kusjuures väga meeldis, kahju lausa, et tollest maakeeles kordustrükki pole tehtud.

Mis mind siinkohal seisukohta võtma sundis, on aga teine tõik. Nimelt on erialakirjanduses võetud võrrelda paranoiapõneviku ja poliitilise thrilleri suurmeistreid Frederick Forsythi ja Robert Ludlumit sellesinatse käkk-kirjanikuga. Tahtsingi lihtsalt öelda, et selline võrdlus pole võimalik ja kõik.

Ludlumit ja Browni ühendab vaid tõik, et eestikeelses kultuuriruumis on mõlemale näkku sittunud Matti Piirimaa. Brownist aga kirjanduse kontekstis rääkimine, püüe tema raamatuid justkui mingisse suurde pilti panna, hädised katsed neid mingi voolu või suunaga seostada on tegelikult võrreldav enesele jalga tulistamisega. ¡No pasarán!