Järjekorralt juba kolmas Harrisoni Deatworld sarja padjaromaan. Come on Harrison, kuhu on jäänud see pisut lihtsakoeline, kuid eluterve huumor, mis valitses Stainless Steel rattides, kuhu on kadunud hooletu ellusuhtumine. Õnneks ei ole see raamat nii tobe, kui "Deathword 2" ning selle planeedihakatise ühiskonda on võimalik vähemalt kuidagigi ette kujutada. Nimelt koosneb planeet kahest suuremast piirkonnast -- siis vastavalt Alumised Maad ja Platoo. Platool elavad mingisugused mongoli-tatari hõime meenutavad barbarid, kes vahetpidamata kihutavad hobustega ringi, kolivad oma jurtadega ühes kohast teise ning aegajalt löövad sõbramehe matsu korras teineteistelt päid õlgadelt. Selline siis on nende elu. All orus elavad siis vastavalt mingid "valgeid" inimesi meenutavad mehikesed, kes on omale leiutanud juba püssirohtu, musketeid ja muud stuffi ning on samal ajal suht rahumeelsed. Kuna Latoo ise on mitme kilomeetri kõrgune, siis on kahe kamba vahele tõmmatud üsna jäik joon. Muide huvitaval kombel õnnestub pärastpoole valgetel vanadel oma kanuudega platsi ilmuda, kilomeetrikõrgusest platoost hoolimata, kuid see selleks. Kõik kosmosest tulnud katsed taaskoloniseerida planeet lõppesid tavaliselt suurte hulga sissetungijate korjustega. Hämmastav on see, et alati prooviti maandud platool, kus mitte midagi ei kasvanud, selle asemel, et maanduda orus (ilmselt käin tulevikus planeetidevaheline reis ballistiliselt -- kahuriga a la Jules Verne, sest orbital surveillance oli nende jaoks võõras värk). Samuti ei suvatse keegi käivitada infrared ja radar scanne maandumiskoha läheduses ning installida automaatseid perimeetrikahureid (kõik see on juba kümmekond aastat olnud tänapäeva sõjaväe käsutuses). OK. Igal juhul õnnestus Jasonil & Co-l suht ohutult maanduda, teha oma klann, vanasi pisut tuuseldada, saavutada pealiku lugupidamine, juhtida rünnakut Alumistele Maadele, jääda lollilt vahele oma planeedivälise päritoluga, oma hukkamisest puhta nahaga välja tulla, selle käigus leida käik Oru ja Platoo vahel ning tagasi tulle ja aukuviskajatele tuupi teha (tm). M.O.T.T. Uhked aastatuhandeid platood valitsenud barbarid, kes hambuni relvastatud planeediväliste kolonistide kamba lapikuks tagusid, tõmbasid saba jalge vahele ja viskasid Jasonile kulpi, Alumise Maa mehed tulid värviste riidehilpude ja klaashelmestega (kaudselt muidugi) businessi ajama. Jason ja teda saatvad isikud said omale uue kodu ning raamat sai lõpuks ometi läbi. Ausalt öeldes minu jaoks suurt vahet polnud, kas tegemist oli Jason dinAlt-ga, või Spidermaniga. Raamat oli eeskujulikult koomiksi vormis kirjutatud, selle vahega, et see ei olnud koomiks.
