Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 2

(romaan aastast 1964)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fact—Science Fiction» 1963; juuli - august [pealkirjaga «The Ethical Engineer»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Surmailm II»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
14
10
9
4
1
Keskmine hinne
3.842
Arvustused (38)
Jüri Kallas

Jason dinAlt röövitakse eetikafanaatiku poolt. Selle hullu nimi on Mikah Samon. See on sedasorti sooda, kes ise elada ei taha, ja teistel ka ei lase. Mikah Samonile ei anna rahu see Jason dinAlti suur võit Cassilya kasiinos. See üritus on tõsise põntsu pannud moraalile, keegi justkui ei tahaks enam tööd teha ning loodavad vaid suurt võitu. Samon (ja tema kambajõmmid) on välja uurinud (peaaegu) kogu Jason dinAlti kasiinodealase «teenistuskirja» ning nüüd on neil säravkuldne plaan dinAlt suure valguse (loe: kohtumõistmise) alla tõmmata. Selge et ESPlasest sullerit säherdune perspektiiv ei ahvatle.

Pisut kavalust ning kosmoselaev pudeneb mingile tundmatule planeedile. Siin siis see põhimöll lahti läheb: Jason dinAlt ja Mikah Samon proovivad ära (enam-vähem) kõik ametikohad ühiskondlikus hierarhias, mis on ülesehitatud rangel tsunftinduse põhimõttel. Ei ole klasse, pole riike... vaid tsunftid. Sotsioloogiline ulme kogu tema võlus!

Jason dinAltil pea lõikab ning tema tõus oleks märksa tormilisem, kuid loomupärase headuse tõttu hoolitseb ta ka selle libamoralisti eest, kes – tõsi – on üsna tänamatu lojus ning oma heategijal mitu üsna head üritust kihva keerab. Tõtt öelda oleks mina Jason dinAlti asemel selle raipe küll kiirelt ära kustutanud, aga sullerist võib ka aru saada. Ikkagi ainuke «lähedane» inimene. Kohalikega tuleb purssida seda kohutavalt moonutatud esperantot: planeet on kunagine koloonia, mis on emaplaneediga ühenduse kaotanud ja siis alla käinud. (Muide, see pidev esperanto Harrisoni tekstides on põhjustatud sellest, et Harrison ise on ka aktiivne esperantist.)

Jason dinAlt viib oma plaanid ellu ja pääseb ka planeedilt (kas keegi kahtleski?), aga lugeja näeb, et kerge ei saa see tal olema. Minu hinnangul läheb «Surmailma» sari iga köitega sotsiaalsemaks ning hea on.

Inglismaal on romaan ilmunud ka ajakirjaversiooni pealkirjaga.
Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles
Pronto

Veelgi absurdsem raamat kui "Deathworld 1". Mingi pervert maandub ja nopib pardale planeedi kangelase number 1 ning keegi ei saa selle vastu midagi teha. Suunava raamatuhoobiga "parandab" Jason kurssi ja nad prantsatavad alla mingil planeedil kus kogu maailm on jagatud absoluutselt lollide klannide vahel, kellelst igaüks hoiab enda käes tükikekst teadust -- kes oskab naftat teha, kes teha rauda, kes masinaid. Kogu see asi on nii nõmedalt üles ehitatud, et mul hakkas vahepeal nutt peale tulema. Jason keerab loomulikult kogu ekviliibiumi oma huvides kihva, moraalijünger läheb peast täitsa lolliks ning lõpuks (üllatus-üllatus) saabub babe ning korjab meie armsa mänguri planeedilt ülesse. Sotsioloogiast on asi umbes sama kaugel kui lehm lennuasjandusest. Nimetagem seda siis pseudosotsionloogiaks. Selline ühiskond ei saa eksisteerida (vähemalt inimestega mitte), kus puudub teadmishimu, soov seigelda, rikastumisoov, jne. jne. Harrison on loonud äärmiselt stagnantse ühiskonna, kuid nagu me itta vaadates näeme on paigalseis tegelikult tagasiminek ning selline ühiskond ei pea kaua vastu. Millal see Brezhnev võimule nüüd saigi? Muide raamat peaks sobima nendele, keda huvitavad raamatud, mille lipukirjaks võiks olla "Ass kicking in megamode" -- pahasi langeb vasakule ja.paremalt, head lasevad nipsuga kuuereväärilt lendu tolmukübemekese ja jätkavad vestlust mingil abstraktselt filosoofilisel teemal. Lisaks kõigele on head kohutavalt palju lugenud, valdavad pooli universumi keeli ning neil on kung-fu must vöö. Pahad on lihtsalt pahad.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Jällegi on võimalik vale suhtumisega enda jaoks hea raamat ära rikkuda. Romaan hakkab küll suhteliselt igavalt peale, silmakirjaliku Mikah''i tembud muutuvad pikapeale tüütavaks ja Jasoni õnnestumised ja ebaõnnestumised korduvad regulaarse monotoonsusega, kuid just siis kui see juba lõplikult igavaks muutub, toimub romaanis pööre. Teine pool on väga vinge ja õigustab suhteliselt üksluist esimest.
Jason dinAlt on kahtlemata avantürist, aga meeldiv avantürist ja progresiivsete vaadetega. Hea tahtmise juures saab noorukist lugeja ka siit rohkem teadmisi, kui kogu algkooli füüsikakursusest. Ei saa öelda, et see surmailma sarja teine osa oleks millegi poolest halvem esimesest, pigem nad täiendavad kenasti teineteist. Õige on ka see, et kord lugema hakanuna on seda triloogiat raske pooleli jätta, eriti kui nad ühtede kaante vahele kokku on köidetud.
P.S. see planeet meenutas mulle miskipärast filmi Kin-dza-dza.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Väga vaimukas ja mõnus raamat. Kogu tegevus ja õhkkond on hoopis teistsugune, kui esimeses osas. Ning üldse on see osa esimeset parem, minu arvates. Asjast annaks ehk päris hea filmi vändata (kui seda keegi kunagi teinud pole?): mul tekkis pärast raamatu lugemist kuidagi filmielamuse sarnane emotsioon... Raamat äratas minus igatahes Harrisoni teiste teoste vastu tunduvalt suurema huvi, kui "Ajamasina saaga" ja "Surmailm I" seda tegid.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Vaidleksin seni kõige madalama hinde andnule vastu - sotsioloogilises mõttes ei ole raamatus midagi võimatut: loe läbi kas või Mosaiik sarjas ilmunud Mõtlemise muutumisest ajaloos, samuti on küsitav väide ühiskonna arengu pikemaaegse paigalseisu võimatusest. Näiteks Vana-Egiptus või keskaegne Euroopa. Üldiselt oli hea raamat, autor on esimese osaga võrreldes arenenud :)
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vinge raamat neh. Ma ise küll siit miskit virisemisväärset ei leidnud. Alates esimesest lausest raamatuga sina peal ja vaja ainult lehti keerata. Polnud tarvidust isegi lk-numbrit jälgida. A see eetikahull jobu oli küll vastumeelt. Liigne fanatismus tuleb ikka tavaliselt kahjuks. Ja süngel taustal oli ikke sihukest tervet huumorit ka täheldada kohati. Niiet pole muud kui viis kätte.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

et nii lolli algust ühele muidu üsna talutavale raamatule teha, peab ikka annet olema! Lugesin läbi esimesed kolm lehekülge ja panin raamatu käest ära. Tööjuures vaatasin BAASi. Suurim tänu Andrile! viitsisin edasi lugeda ja ei kahetse.Sotsiaalne ulme mingil määral muidugi, kuigi mitte eriti põhjalikult läbi kirjutatud (see põlnd ju ka kirjaniku taotluski) aga siiski. Usutav. Vaadake inimesi enda ümber! Kasvõi nn. prügikollid. Olen viimase asjaga veits oma huviks tegelnud ja tean, et kõrgharidusega inimeste osa prükkarite hulgas ei ole sugugi väike. Aga ometi on nad kõik valmis ligimesel kasti plekktaara ülelöömisex kõri läbi närima.Ja see usuhull Mikah`i. Noh tuleb tunnistada, et selle koha peal pakkus Harrison küll kõvasti üle. Nii LOLLI inimest ikka olla ei saa! Ja samas. Mõjus! siga nihuke nigu ta oli ja tigedax ajas ja pasunasse andmise tahtmine tuli peale jne (loo keskosas muidugi ainuilt).KOKKU: NELI (miinusega), läbi sain lobedalt (yhe ööga) aga lõpp oli jälle lora.Muuseas küsimus: mis võis saada sellest ühiskonnast edasi ja kas Perssunid olid ikka need, kes sõja võitsid?
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Enamikku romaanist oli mõnus lugeda, palju andis juurde hüperboliseeritud Mikahi kuju. Nagu eespool mitmed juba märkisid –ebaadekvaatselt mannetu algus ja keskpärane lõpp. Kuid ilmselt on Harrison paari-kolme aasta pärast Eestis enamtrükituim ulmekirjanik ja ta eestindatud teoste arv ületab mitmekordselt Silverbergi, Heinleini, Dicki, Farmeri ja Gibsoni omi koos võetuna. Ootab ju “Terasroti” ja “Surmailma” sarjade kõrval avaldamist ka “Kosmosesangar Billi” sari! Ilmselt on see asjatu irisemine, sest “...see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.”
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Parem kui sarja eelmine osa. Science-i fännidele südant-soojendavad kirjeldused aurumasina jms ehitusest :-) Kuid nagu eelkõnelejad juba mainisid - ebaühtlane, hüplik. Kõige rohkem häiris aga, et psi-võime kasutamine oli täiesti kadunud. Esimeses osas päästeti(?) selle abil terve planeet, nüüd aga ei mainita võimet isegi poole sõnaga.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Vohh!!! See on juba parem. Võrreldes sarja esimese raamatuga meeldib mulle selle teine osa hoopis rohkem. Põhjus on lihtne: asi tundub kõvasti terviklikum ja ühtlasem ning mis peaasi, kõik on kirjutatud sügava iroonilise varjundiga. Kõik see leiutamine ja aretamine (peategelane tundus lausa elava mehhaanika, keemia, "ja ma ei tea mis veel" käsiraamatuna) on selles valguses ilusti talutav ja rohkemgi veel. Kohustuslik "Happy End", ei riku asja, pigem vastupidi, annab kindla lubaduse (loodetavasti sama huvitava)järje osas (veel pole lugenud). Just see kogu raamatut läbiv iroonia ja kerge enesekriitika koos ladusa kirjaviisiga on minu meelest õigusega ära teenitud viie aluseks. Ning..., paistab, et mul on üks lemmikraamat jälle rohkem ;)
Teksti loeti eesti keeles
nore

Palju tarka on ära öeldud, aga omalt poolt lisaksin: Jutt jooksis VÄGA HÄSTI, seeon Harrison oma tavalises hiilguses.Raamatutoli kohe kahju käest panna.Hinnet kisub alla kohati esinev maitselagedus,ka oli dinAlt vastikult edukas, vaatamata oma " heale sõbrale" Mikahile.Üldiselt, ajaviiteks hea raamat, isegi enam.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Kuna olin lugenud "Surmailma" esimest osa, mis mulle väga meeldis, siis otsustasin ka selle raamatu kätte võtta. Ning ei kahetse, peab ütlema, et tegu on viimase aja parima raamatuga. Enamikku eespoolkirjutajaid häiris "loll algus". Ma ei tea, mis mul küll viga on, kuid minu meelest ei olnud algusel midagi viga. Minu meelest täiesti normaalne. Nojah, pärastpoole oli võib-olla rohkem actionit jne., kuid mis siis. Mikah, see nii öelda moraalijünger, oli tõeliselt vinge tegelaskuju. Kuigi dinAltil õnnestus Mikah "krutskitest" enamasti pääseda, tõstis see siiski pinget. Minu meelest oli autor tabanud vapustavalt hästi ära sellise orjaühiskonna muigeleajavad probleemid. Üpris naljakas oli lugeda ühiskonnast, kus orjadel ei ole mingit vabadustahet, iga jõuk hoiab mingit tehnika saladust kiivalt enda käes jne jne. Nii et minu arvates on "Surmailm 2" vääriline järg "Surmailm 1". Hindeks loomulikult viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Sarja parim raamat. Esimese osaga ühendab teda vaid tegelane ja tolle päritolu. Terviklik ja hästi läbimõeldud. Ja ülimalt sarkastiline ja õel. Ei mäletagi, millal midagi nii mõnusat lugesin. Raamat, mille tegelasi ja lihtsat loogikat ma usun ja naeran (need ei välista teineteist), raamat, mille tegelased on armsad ja vastikud - nagu elust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Mida lähemale lõpule, seda rohkem lootsin ma, et dinAlt usuhull Mikah maha tapab... kaarleekahi (või mis see oligi) tundus pärissobilik palk olevat kõigi sigaduste eest mida Mikah korda saatis.. noh,päris nii ei läinud aga surmatud ta sai ja hea et niigi läits.Millest järeldub, et ma võtsin asja ikka natuke südamesse kah, mitte ei neelanud lehekülgi niisama.Mingil hetkel kangastus mulle Spinradi "Terasunelm"... kohtades, kus dinAlt suure hoolega kõikvõimalikke asju leiutas. Õnneks jäi Harrisonmõistuse piiridesse ja ei lasknud dinAlt`il käsitsi kosmoselaeva kokku panema hakata ;-)Ja perfolindiga töötav varpiseade... hehee!! 8-]
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Oh jah, seda lugu oli mul lausraske lugeda. Minu meelest on Harrissoni mitteroostetav näriline selle kõrval lausa kunstiväärtus. Kallis raffas, kas teil ei tulnd kordagi ette nooruses põdralast (ja praega Kanal 2-s) näidatud filmindus nimega MacGyver? DinAlt tõmbab samamoodi klavereid põõsastest välja ja vehib hooga kivisöest maasikamoosi valmistada. Peale DW II lugemist olen ma ysna kahe vahel, kas ma ikka tahan ka triloogia lõppu lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Riivo Mägi

Mulle igatahes Harrisoni sotsiaane ulme sobib. Toredaks vahepalaks oli näiteks see kuidas ennast moraalijüngriks pidav ja universaalsesse õigusse uskuv Mikah suudab korda saata sellise koguse rumalusi / kuritegusi ning neile alati oma seisukohast väga hea vabanduse leida.Kui seda pidada kollaseks kirjanduseks, siis peab mainima, et selline kollane kirjandus on nii mõnestki mittekollasest teosest parem.
Teksti loeti vene keeles
Adrifted

Algus, raske orjapõli esimeses kogukonnas oli ehk k6ige huvitavam. Meenutas tõepoolest Kin-dza-dzad oma kõrbemaastikuga. Mida edasi, seda imelikumaks asi läks. Iga kogukond valdab ainult ühte teadust ning dinAlt muidugi tunneb väga hästi neid kõiki. Sobiks lisalugemiseks põhikooli reaalainete juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Suurpärane täiendus "Surmailma" esimesele loole. Seekord on peategelateks Jason ja rumal, piiratud, fanaatiline ning seetõttu ka õnnetu "eetikapetsjalist". Nõus Jyrkaga, ise oleks vist kah sellisest seltsilisest kiiresti lahti saanud (ja üldse, kirjutaks Jürka arvustusele kahe käega alla). Actionit eriti ei olegi, selle asemel on aga kuhjaga head huumorit ja irooniat.

Eelnevates arvustustes mainiti korduvalt "Kin-Dza-Dza" filmi. Too on hoopis teine (ja kuradima hea) lugu, aga minul oli lugemise ajal küll kogu aeg just see Kin-Dza-Dza maailm silme ees, justkui Jason oleks sattunud just tollesse maailma.

Tõesti väga hea lugu ja ka hinne on "väga hea"
Teksti loeti vene keeles
Kalev

Mulle see lugu ei meeldinud. Riigikord oli orjanduslik või feodaalne. Natuke lõbusust lisas Mikah aga ega temagi selles midagi erilist ei andnud. Ainult seekord oli planeet hulga tõetruum, kui Pyrrus.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Veel poisteraamatum kui esimene... ja vägisi jääb mulje, et dinAlt on nn. "traumaatiline tüüp", kes lausa tõmbab hullumeelseid seiklusi ligi ja et kogu raamat on sellest ideest lähtudes pastakast/kirjutusmasinast/veel mingist kirjatarbest välja imetud. Aga ajaviitekirjandusena pole viga.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Kin-dza-dza mis Kin-dza-dza! Andri tabava tähelepanekuga saab vaid nõustuda. Ja see oli üks väga hea film, mida ühes Mustamäe kinos omal ajal korduvalt vaatamas käisin.

See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...

Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.

Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.

Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.
Teksti loeti eesti keeles
Shakti

mulle sümpatiseeris see Micah selles mõttes, et tundsin ise kunagi yhte peaaegu täpselt samasugust inimest - järelikult nii LOLLI inimest saab olla ja ongi olemas, ja kaugelt rohkem kui üks! võrrelge teda näiteks suvalise jehovistiga - sarnasus on lausa rabav. raamat saaks muidu kahe, aga Micah`i kuju sikutas yldmuljet pisut yles. real pain in the ass...
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Uh, Surmailma esimene osa oli päris hea. See raamat aga valmistas küll tõsise pettumuse. Lihtsalt tavaline romaan superherost, kes keerab ühel planeedil kõik pea peale.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Just siis, kui olin enda jaoks otsuse teinud, et esimene osa oli suht mõttetu, sattus mu kätte teine. Ja esimene ei tundunudki pärast seda nii halb!
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Jason klapib Mikahiga nii hästi, et jääb mulje, et teise Surmailma kontseptsioon oli varem valmis, kui Harrison Jasonit ostsutas esimeses raamatus kasutada. Detailsusest hoolimata (või selle tõttu) orjanduse osa venib. Feodaalühiskonda sattudes lähevad seiklused käima küll. Ajaloost maha kirjutamine on küll veel ilmsem kui Asimovi esimestes Asumites. Nelja asemel viis, sest järge, millel ka midagi öelda on, ei näe just iga päev.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles