Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Silverberg ·

The Masks of Time

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Aja maskid»
Tartu «Elmatar» 1998 (Tempus fugit)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
6
13
4
2
Keskmine hinne
3.595
Arvustused (37)

Mitmekümnest Silverbergi suurepärasest romaanist on nüüd üks ka eesti keeles loetav. Romaanis on mõnusalt satiirilisi stseene. Näiteks see koht, kus Vornan külastab saatjaskonnaga Brutoni ebatavalist maja. Peoperemees arvab, et ta imeline maja püsib vähemalt tuhat aastat, mille peale Vornan vastab: “...ma usun, et selle ehitise algeline barbaarsus võis olla vastumeelneneile, kes elasid Kustutamisajastul...”. Bruton pidi peaaegu rabanduse saama. Analoogiline stseen toimub börsil, kus kõiki hämmastab Vornani väide, et tulevikus ei ole raha ega börssi ja igaühel on kõik, mida võiks tahta. Fondibörsi direktor on kokkuvajumise äärel. Mis seal pikalt heietada. Tõlge on ladus ja raamat mõnuga loetav. Oleks vaid rohkem Silverbergi teoseid! Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Minujaoks oli see kuidagi saba ja sarvedeta lugu. Pealegi on meilgi täna vaid ~550 päeva jäänud 2000. a. alguseni ja mingit massihüsteeriat pole ollagi (v.a Y2K oma :) Jõudsin lugemise ajal terve hulga teooriad arendada, millega lugu lõppeb. Tõenäolisemad olid, et saabubki maailmalõpp, ja vaid sellepärast Vornanit lubatigi meie aega tulla avalikult (seda versioon ei lükatud ka ümber, aga ka ei vihjatud sellele autori poolt) või see, et Vornani eesmärk oli hoopis tulevikule vajaliku energiasaamise idee varastamine - aga ei, ta piirdus avastajale taha panemisega. Sorry, mulle jäi see lugu mõttetuks. Kunagi proovin veel lugeda, kas on seal peidetud mõtet ka või ei.
Teksti loeti eesti keeles

Minu vähene kokkupuude selle autori teostega (Maa teine vari + Aja maskid) on mind juba veennud, et Silverberg on tõsiselt hea ulmekirjanik ning tema kirjatükke tasub edaspidigi lugeda. Kui eespool mainiti seda, kuidas antud jutu kangelane Vornan börsil ja Brutoni majas kaost tekitas, siis mulle meeldis ülimalt tema jutuajamine kirikuisadega ja tema esitatud versioon elu tekkest Maal. Võib vaid ette kujutada vaeste kristlaste nördimust! Raamat tekitab rohkesti küsimusi ja peamurdmist ning neile vastuse leidmine jääb lugeja hooleks. Põhiküsimus on muidugi see, et mis mees see Vornan ikkagi oli ja mis tema eesmärgiks oli. Minu meelest kajastas see raamat üsna hästi inimkonna idiootlikku religioossust ja ühe võimaliku maailmausundi teket. Samas tekitas see minu jaoks ka küsimuse, mis mehed olid tegelikult Jeesus ja Muhhamed jt. ning mis sündmused nende eluajal tegelikult aset leidsid. Mis puutub maailmalõpu kuulutajaid ja asjaolu, et praegune aeg langeb kokku raamatu tegevuse ajaga ning sellist hüsteeriat ei ole näha, siis ma kardan, et see hüsteeria võib veel tulla (ehk siiski mitte nii suur, kui raamatus oli). Kui natuke norida, siis pisut tundus raamat keskel venivat, kui Vornan oma maailmaturneed tegi. Aga ainult pisut. Kokkuvõtteks ikkagi väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. "4" sellepärast, et raske on lugu tõsiselt võtta, kui ei usu ühtki asja, mis seal toimub - kui tegelaste reaktsioonid on "elust", siis masside ja institutsioonide omad ei kannata kriitikat. Aga teos ongi neist esimestest - selgelt ja intrigeerivalt on välja mängitud Tundmatuga kohtumise inimlikud aspektid. Ka raamatu teatud lõpetamatus ja ideede poolikus on selles võtmes taotluslik - suur küsimärk jääb õhku.
Teksti loeti eesti keeles

Mina ei leidnud sellest romaanist midagi peale seksi. Ja sedagi võiks parem Maajast lugeda, seal on pildid ka juures..
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis mõnitamine igasuguste usuhullude teemadel, kes on nõus omale mingi peaaegu suvalise tegelinski jumaluseks võtma. Lugu ise oli hea, aga viite ei annaks sedapuhku. Algus oli mõnus ja lõpuosa oli ka suurepärane, aga keskel asi kuidagi venis. Aga muidu hea raamat. Häiris osalt ka tõlketöö (mulle lihtsalt ei meeldi eriti need -ella ja -elin -lõpulised tegusõnad). Hea et eesti keeles saada on igatahes. Nonde elusõnalaste lakkamatu sõnademulina vahel lausa kosutav tükk.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg on paraku selline kirjanik, kelle maine mu silmis iga loetud romaaniga pidevalt langeb.Stiililiselt assotsieerub tema 60-ndate looming mõnevõrra ulmevälise "noorte vihaste meeste" - liikumisega (Murdoch, Braine, Osborne, Wain, Amis), kuid erinevalt analoogidest algavad Silverbergi romaanid eikuskilt ning ei jõua ka kuhugi välja. Kuid tagasi tegeliku romaani juurde, kus oleskleb müstiline Vornan-19. Tuleviku lumpen. Tuletab meelde ameeriklast arengumaal, kes ütleb - "well... we have democracy!". Ilmselt sellised tegelased litsutaks lihtsalt laiaks ning õigustatult. Selles romaanis aga mitte, Vornan on jumala tööriistaks, mis näitab kaasaegse inimese ja tema sekeldamise mõttetust. Satiirikuna läheb Silverberg siiski, olgu tema satiiri aadressiks kasvõi sedavõrd labane asi nagu inimlik rumalus, väga odava konksu õnge. Mis puutub veel pidevasse kebernullerisse raamatu veergudel, siis sellele on vaid kaks võimalikku seletust - kas elab kirjanik reaalsuses sellist elu ja muud ette kujutada ei oska või on tegu paberil materialiseerunud unistustega.Kui antud romaan oleks mainstream (ja ma kujutan seda teost päris hästi mainstreamina ette), oleks hindeks tugev neli, ulmeromaanina jääb asi aga kirjeldamatult nõrgaks. Oh seda New Wave`i ja tema nurisünnitusi.
Teksti loeti eesti keeles

NÕRK - See sõna ongi parim seda üllitist iseloomustamaks. Alates juba kesisevõitu raamatukujundusest (äkki see ehk ongi tahtlik vastavus sisule) - kuid see sellex.Romaani lähtekoht iseenesest on ju paljutõotav - milleeniumi(ja maailma)lõpupidu täies hoos ja äkki sekkumas külaline järgmise milleeniumi lõpust. Kui palju võimalusi siit edasi arendada köitvat teksti! Kuid mida teeb hr. Hõbemägi - veab heauskset lugejat (ja hr. -19) nüride tüüpide saatel mööda maid (ja kuid) ringi ning maalib äärmiselt ebausutavaid pilte milleeniumilõpu meeleoludest ja rahvamasside (ning intelligentsete!? teadlaste) käitumisest ootamatutes olukordades.Autor kujutab millegipärast sajandilõppu ette utreeritud 60. aastate hipinduse jätkuna, masside sexrevolutsioon tänavail ja romantiseeritud intelligentide üksildane kõrbeelu; mass & eliit nautlemas kodanliku moraali lõppu ja loobumist tarbimisühiskonnast. Oleks veel õhus kirbet kanepisuitsu ja sulnist india ragat oleks pilt täielik. Raamatut lugedes on korduvalt tunne, et ta ongi kirjutatud lugemiseks aastatel 98-99, siis saaks lugeja õhata - noküllpanitäppi või kuidasta30aastattagasisedaküllettenägi. Sorry, mr.R.S. You were wrongPaar hääd leidu muidugi ikka on kah: -nt kui selgub, et Vornan on lihtsalt üks logelev turist mitte mingi tulevikukuldpea (meenub Strugatskite Väljasõit rohelisse - inimesed kipuvad end pidama nii huvitavaks, et tunnevad end kohe puudutatuna kui selgub, et kummalised külalised on sootuks lõbureisil), -Vornani ilmumine juhuslikult 25.detsembril ja otse taevast (siin oleks võimalus teha mõni teoloogilis-filosoofiline mõtterännak, kuid otsad vajuvad vette)-elu algus Maal - kotitäis jäätmeid meres (kahjuks on tunda, et autor jääb shokiefekti nautima, lastes käest võimaluse nii intrigeerivat teemat arendada).Üldse on tunne, et oluliste teemadega, mis ju ka muuseas läbi vilksatavad nagu ei viitsita eriti tegeleda. Mis puutub väitesse, et nüüd oleks justkui lugejal endal midagi edasi mõelda, siis lugejana võin ma mõelda ka ajalehte või raha lugedes - kunstilise teksti ülesanne võiks ju olla autori mõtlemise ja selle kujundite demonstreerimine. Jutu teljeks peaks vist olema kahtlus kas Vornan mitte suli ja pettur pole. Ja peaks vist ka nii olema, et lugejasse see kahtlus pääle lõppu veel sisse jääb.Kuid peab ütlema, et mingit kahtlust justkui ei tekigi. Lugejale on selge, et Vornan on külaline tulevikust: ja mis siis? Ja pinge kaob. Jutu lõpp oli ikka masendavalt fantaasiavaene küll. Lugemise ajal sigines silme ette oma pooltosinat võimalikku puänti ja teed nendeni kuid siukest lõppu, pean tunnistama, naljalt ikka välja ei mõtleks. Suur dilemma kas Vornan oli tõeline külaline tulevikust või hoopis suuremastaabiline pettur ja manipulaator sai selge ja ammendava vastuse. Vornan oli homo. oh-jah.
Teksti loeti eesti keeles

Pean Robert Silverbergi väga heaks kirjanikuks ning romaani «Aja maskid» suurepäraseks romaaniks. Mulle see romaan meeldib ning iga ülelugemisega hakkab üha enam meeldima.

Mis teeb romaani minu jaoks sedavõrd heaks? Esiteks puudub siin see paljudele ulmeromaanidele omane ühe idee kultus... et pannakse probleem püsti, natuke madistatakse ning siis saabub lõpplahendus ja maailm ongi päästetud. Silverbergi romaan mõjub kui tavakirjandus, mis on kirja pandud tulevikus. Loomulikult pole Silverberg esimene, kes sellist võtet pruugib... C. M. Kornbluth on samuti paar sellist lugu kirjutanud, ilmselt teisedki.

Mis puutub seksi, siis tundub, et eesti lugejail tuleb sellega veel harjuda. Mujal maailmas on see igapäevase elu (ja ka kirjanduse) tavaline osa ning kui sedavõrd tagasihoidlike seksstseenidega raamatus vaid mingit lõputut seksi nähakse, siis on areng ikka veel nõrga küll. (Kujutan ette milline äga oleks alanud siis Philip Jose Farmeri avaldamise järel!)

Üldiselt võite mind kiita või kiruda, aga ma ise olen rahul, et see raamat on eesti keeles olemas. Võin siin üles lugeda (kui kedagist huvitab) need teised Silverbergi romaanid, mille avaldamist ma kaalusin: «Invaders from Earth», «A Time of Changes», «Downward to the Earth», «Hawksbill Station», «Up the Line», «Thorns», «To Open the Sky» jt.
«Thorns» ja «A Time of the Changes» langesid kohe välja kui liialt head (siinne lugeja pole veel nii kaugele arenenud), ma ei soovinud neid esimestena avaldada... «Invaders from Earth» ja «To Open the Sky» langesid jällegi välja kui pisut vananenud tekstid (pole halvad, aga võiksid ilmuda alles siis, kui eesti keeles on avaldatud nii 20 Silverbergi romaani)... pisitasa langesid välja ka teised raamatud. Kõige kauem kaalusin ma romaanide «The Masks of Time» ja «Up the Line» vahel... miskipärast otsustasin ma esimese kasuks...

Ei kahetse oma valikut tänaseni... ja ausalt öeldes oli ka selline vastuoluline ning pigem materdav, kui mõistev vastuvõtt üsna etteaimatav...

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tegelikult, kui täiesti aus olla, ei oskagi ma kindlat seisu- egaistekohta võtta. Eespool toodud "head kohad" isiklikult mulleküll väga sümpaatsed ei olnud, aga algus ja päris viimanejupp olid küll omamoodi head.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin paremat, kartsin hullemat.Kui oleks 10 aastat enne "maailmalõppu" seda lugenud, oleks võib-olla tugevam mulje olnud kui nüüd, mil 300 päeva sellesamusegini.
Teksti loeti eesti keeles

Kuradi hea raamat! See, et tegevus toimub tänapäeval ja autori ennustused suuresti ekslikud on, ei sega üldse, pigem tõestab romaani headust. Ma nimelt ei usu, et keegi neist, kes eespool nimetatud puudusi kõigest väest kiruvad, sellepärast raamatu pooleli jätnuks. Pealegi lõi Silverberg Vornani kujul niivõrd laheda tegelase, et esiotsa tuleb mul maailmakirjandusest sellega võrdseid meelde vaid ehk vürst Mõshkin. Kõik, mida minategelane Vornanist sarmist räägib, jõuab lugejani midagi oma säras kaotamata.Ausalt öeldes ehmatas ”Maa teise varju“ kehvemate juttude ohtrasõnalisus ja labased ideed mind omal ajal nii ära, et Silverbergi romaani nähes ei tekkinud vähimatki soovi seda lugeda (eestikeelse ulmeka puhul vist esmakordselt). Kui siis veel siitsamast BAASist eemaletõukavat sisukokkuvõtet ja maapõhja sarjavaid hinnanguid lugesin, siis... Igal juhul jumala õnn, et raamatukogus näppu jäi ja lugema hakkasin. Olen nüüd Silverbergi fänn ja loen novellid üle.
Teksti loeti eesti keeles

No mai tea… Miskist ju nagu oli, ja “kolme” jaoks täiesti piisavalt. Idee oli hea, tõsiselt hea kohe, aga ülejäänu… Kamp kõige tuntumaid, oma ala parimaid teadlasi, kes kõik veel peale selle eriti hoolikalt valitud, käituvad nagu lasteaia kolmas rühm. Ja ega kasvataja (miski valitsustegelane kraalik) suurt parem polnud, pigem hullem. Fondibörsi pealik norton ja idioodist miljokas, kellel olid kodus liikuvad vaheseinad – püha Vornan, tule appi – milleks küll? Mida peab vaene lugeja tundma, saades teada, et inimkonna parimate ajude ii-kuu on tegelt allapoole igasugust arvestatavat keskmist. Jube! A võib-olla tabasingi ma raamatu point’i tips valesti, äkki oli asi mõeldud horrorina…? Nii see igatahes mõjus. Muidugi on see minu (väga) subjektiivne arvamus, aga rumalaid isendeid on ümberringi niigi piisavalt, nii et raamatutes eelistan tuttavaks saada mõtlevate inimestega.Tõlge… Avastasin palju uusi huvitavaid eestikeelseid sõnu, aitäh nende eest. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas sõbraliku Itaalia pealinn oli kord Roma, siis jälle Rooma. Need kohad raamatus mulle päris meeldisid, aga see pole kirjaniku teene, nii et kõrgemat hinnet ta selle eest ei saa.Sorry, Robert!
Teksti loeti eesti keeles

Hea pila inimkonna aadressil, kui tema päritolu asetada kõrvuti tema uhkusega. Vornan kui luuser tulevikust oli hästi lahe tegelane. Alguses otsisin mingit sügavamat mõtet selle kõige tagant, kuid siis tuli välja, et Vornan võtabki elu nii nagu elu kätte tuleb. Kuuekümnendate atmosfäär on väga tugevasti tuntav, kuid see ei sega raamatut nautimast.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks täielik pettumus. Võib-olla on see minu süü, et mulle tundub see teos täiesti mõttetu aja raiskamine. Muud midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus oli kindlasti häid kohti, aga mingit erilist meeliylendavat muljet ma sellest ei saanud. Oli ladus tekstike, mis kohati venima kippus, ja siis? Silverberg oskab pareminigi kirjutada, aga kahjuks ei ole see taoine teos, millest selle autori tutvustamist alustada, sest kui v6tta, siis ikka parim... muidu vo~ib inimestel selle autor suhtes lihtsalt t~orge tekkida, et näed... uus raamat.. ahah... ma olen temalt nagu midagi juba lugenud, aga mida... ah seda? Kuule, ma vist ikka nii väga huvi ei tunne, raha nagu vähe ja... OK, olgu selle kujuteldava dialoogiga nagu on, aga teos on nagu liialt yheplaaniline. See j2tab asjast aga kurvavo~itu mulje. Yhe ideega saab teha h2id laastukesi, jutte, lyhiromaane, aga et nii pikki raaamatuid kirjutada, peab autoril sulg paraku veid etemini libisema.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole mõnus raamat. Peamiselt jäi meelde Vornani äärmine nilbus ja lamedus. Niiii pessimistlikult ei tasuks ju ka tulevikku vaadata...Ja mis puutub seksistseenidesse, siis need olid tõesti tagasihoidlikud (ilmselt pole siinarvustajad Sandra Browni naisteromaane lugenud - nood on puhas porno, ise loen neid peamiselt tõlkeapsude üle irvitamiseks), aga minu meelest pole probleem mitte seksi ülekülluses, vaid selles, kuidas seda serveeritakse. Antud juhul nilbelt.
Teksti loeti eesti keeles

Võisin taaskord veenduda, et Silverberg on suurepärane kirjanik. RS on kirjutanud väga põneva ja kaasakiskuva jutu. Autori tähelepanu pole asetunud pelgalt aktsioonile ja sündmustikule, vaid ta on aega leidnud ka tegelaskujude välja voolimiseks. See aga muudab lugemise hoopis mõnusamaks, kui mehed-naised üheplaanilised pole.

Raamatule miskit nagu ette heita polegi. Lugemise seisukohalt oli tiba jamavõitu see, et ma subjekti 2000ndal aastal läbi lugesin, siis kui jutu süþee kohaselt kõik läbi oli. See aga on küllap mu enda traagika. Samas on suht IMHO suht mõttetu eelkirjutajate virin liigse/nilbe seksi teemal. Päris loo alguses kirjeldati paljast Vornanit, ehk oleks tulnud juba siis raamat käest panna?

Hindeks pole panna muud kui tubli 5.

Teksti loeti eesti keeles

Kuiv, täiesti kuiv. Raamatus polnud ühtegi tegelast, kelle käekäik oleks mulle karvavõrdki korda läinud, samuti ka maailma. Üsnagi absurdsena tundus tolle eraklikult elava füüsiku kartus võimaliku tuleviku ees, talle oleks rohkem sobinud just vastupidine huvi. Samuti tüütas mind ära too ülal kirutud seks. Väide, et sellega tuleb veel harjuda, meenutab mulle lugu inimesest ja poomisnöörist - ära võib ju harjuda, aga see ei tähenda, et meeldima hakkab. Pealegi leidus maakeelses väljaandes massilselt trükivigu, mis igava sisu kõrval eriti tüütavaks muutusid.
Teksti loeti eesti keeles

Sellist laadi romaan mulle ei meeldinud. Tuleb tegelane, külvab süütult silmi pilgutades geomeetrilises progressioonis segadust ja lõpuks -- ah õigus, lõppu ju polnudki...

Silverbergi lühijutud "Maa teises varjus" meeldisid tõepoolest rohkem. "Aja maske" lugedes tundus, et autor on püüdnud 20-leheküljelist narratiivi 200-le leheküljele laiali määrida. Lugu sisaldas küll paar head ideed (inimkonna teke, kapitalism tulevikus -- õigemini selle puudumine; jms), kuid needki hajusid muu vahu sisse ära.

Ootasin rohkem kontsentreeritust, selgepiirilisust, ... põnevust. Mitte küll verd, higi ja M-20 granaate, aga mõistlikult huviäratavat tegevust. "Aja maskid" oli aga lihtsalt... tükk, mingist veel suuremast tükist välja rebitud. Ilmselt tuleb mul pettumuse leevendamiseks Amazoni suunduda ja uurida, mida Jyrka nimetatud "Thorns" ja "A Time of the Changes" endast kujutavad.

Teksti loeti eesti keeles

Ega palju paremini ei annagi ulmet kirjutada. Eelarvustajate virisemised teevad sestap üsna nõutuks... Eks kirjanduse retseptsioon ole muidugi isiklik asi, ent RS ei kirjuta ju sugugi igavalt ega keeruliselt, et lugeja tema taotlustesse ei võiks süveneda. Minu hinnag "Aja maskidele" oleks - suurepärane meistriteos, kirjanduslik kõrgpilotaazh, mille iga lauset on lugeda puhas nauding.

Pole ka palju (ulme)kirjanduse teemasid ja ainest, millest Silverberg siin ei kirjuta. Enamvähem kogu spekter on selles lühikeses romaanis läbi võetud, sealjuures on olemas ka süzhee (ja hea süzhee) ning elulised ja usutavad tegelased. Kõike varjutavad dekadents ja apokalüptilised meeleolud. Sisu ja autori sõnumi lahtimõtestamine jäetud lugejale.

Ei ole täpselt teada, misasi Vornan oli ja miks ta tuli. Üks tõenäone seletus - ta oli turist. Ja miks turistid tulevad? Sest neil on igav. Minevikus igavuse peletamiseks - ja ehk ka näitamaks oma põlgust esiisade üle - asub Vornan kõiki intrigeerima, irriteerima; end lõbustama. Lõpuks mängib ta messiast ja tunneb sadistlikku naudingut teiste inimeste suhete ruineerimisest.

Mind paneb üllatama, et eelarvustajad peavad teadlasi sarnaselt USA valitsusega mingeiks moraalijüngreiks ja tunneteta maniakkide kambaks... Just need ekstsentrikutest teadurid muutuvad romaanis uurijatest uuritavateks; nad on Vornanile teatav testgrupp, kelle kallal inimsuhteid harjutada. Olles end lõbustanud ja harinud testgrupi kallal, pöördub ta masside poole.

Ma ei oska tõepoolest nimetada siin ühte läbivat liini või ühte põhimõttet, mille ümber teos keerleb. Kui pakkuda sõnumeid, siis kas selline sobiks: Te olete tehtud prügist ja kõik, mida te praegu kummardate (raha, religioonid) kaotavad tulevikus oma mõtte; elage ja tundke elust rõõmu!.

Seks ja perverssused. Neid on siin Silverbergi kohta üsna vähe. Aga edasi antud värvikalt ja hästi, nagu ta alati teeb. Veelkord lummas mind Silverbergi oskus kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt; rääkida arusaadavas ja kerges keeles asjadest, millest mõni oleks pidanud tellise kirjutama; tema meeletu ideede kontsentratsioon ja suurepärane jutuvestmise oskus.

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Algus polnud paljulubav. 50 lehekülge pikka iba sellest, kuidas ikka keegi "jumalasarnane" 25. detsembril Rooma treppidest alla ronis ja neuronpiitsadega politseile pikka nina näitas. Samal ajal aga kolm tegelast istusid Arizona kõrbes, võttes lakkamatult (pidevalt teose jooksul) päikest. Vahepeal oli isegi põnev, kuid lgp. autori peategelane ei mõelnud nii nagu mina. Küsis lugemisele arenguvajalikke küsimusi lõpusirgel ja siis sai ka umbmääraseid vastuseid, millest lugejale mingit tolku polnud. Silverberg on teost "vürtsitanud" suguühetega, mis iseenesest on äärmiselt kohatu -- panna ulmeteksti võimalikult palju naistegelasi, kes kohe peale ühe leheküljelist "tegutsemist" ära kaovad. Minu hall loogika astus mitmel korral vastu sellele ajarännule. Kui keegi tuleb tulevikust "olevikku", siis mulle on jäänud selline mulje, et ta ka !mõjutab! tulevikku (ehk oma olevikku). See Vernon "möllas" ma ei tea kui palju, andis maale uue religiooni ja jumala -- kuidagi oleks võinud tulla välja, et tulevik on karmilt muutunud tänuks temale. Vernon tuli turistina, keda USA valitsus siia-sinna viis, et aga tal maisest elust küllalt saaks. Häiris ka see, et Silverberg praegust ajastut -- aastat `99, mis loomulikult oli rohkem arenenud kui ta seda sulega kribistades arvas. Jüri Kallase lõppsõnas sain teada, et tegemist on tippkirjanikuga, keda kõrvutatakse Asimovite, Zelaznyde, Harrsionide, Clarkede jmt. suurkujudega. Silverberg on viljakas nagu jänes, kahju ainult et tal puudus oskus luua huvitavaid olukordi ja mõtteid. Siinkohal annaksin ka oma laituse toimetajale J.Kallasele: "Peaaegu igal leheküljel leidus mõni kirjaviga. Mul muidugi puuduvad teadmised toimetamise kohta, kuid äkki oleks võinud korrektsemalt teha?". "Aja Maskid" mulle positiivset laengut ei andnud. Võtsin lihtsalt otsuse, et Silverbergi ma vabal tahtel nii pea kätte ei võta. Raamat küll rahuldas lugemisvajadust, kuid kirjavead segasid lugemist. Logisev kolmeke tuli, kuigi mingi hetk isegi lootsin teosele anda nõrka viit.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani lugedes jäi mulje, et see pole kirjutet mitte 1968, vaid 50 aastat varem. Kui H.Wellsile võib aastanumbreid arvestades tema naivismi osas latti alla lasta, siis Silverbergile küll mitte. Samas ma arvan, eeldusel, et kirjanik ei ole loll, et äärmise ebausutavuse kultiveerimisel on mingi temale teadaolev põhjus, millele enamik lugejaid pihta ei saa. Mina ka mitte. Ma ei pea silmas mitte tehnilise progressi prognooside mittetabavust, vaid inimeste käitumist. Ei usu, et Silverbergi arvates muutub inimene 30 aastaga niivõrd palju, kui tuhandete aastate kogemus räägib midagi muud. Miks ei taha valitsus Vornan-19-e isikut kindlaks teha riiklikke registreid kasutades? Miks peetaks ajarännu võimalust niivõrd suureks ja käitutakse vastavalt? Kas tänapäeva teadlaste domineeriv idee on intrigeerida ja keppi teha? Jne.jne. See Vornan on otsekui jänki kuningas Arthuri õukonnas, kes erinevalt Mark Twaini kangelasest ei püüa minevikuinimestele oma vaateid peale suruda. Ent ka Twaini raamatu lugemine ei olnud teab mis nauding, ehkki valiku korral Silverbergiga jääb peale.

Ma ei tea, kas kümnete lahtiste otsade jätmist tuleks lugeda plussiks või miinuseks, ent ebameeldivalt jäi vaevama mõte, miks ajarändur saabus avalikult ja kas tema väidetav uudishimust ajendet turismi-eesmärk ikka on kõige paremini rahuldatav siis, kui miljonite massid sind piiravad ja valitsuse turvamehed hoiavad luku taga. Kokkuvõttes tuleb hinne üle kahe kirjatehnika ja keelekasutuse eest. Ja kujundus mulle meeldis ka (ja kirjavead ei meeldinud).

Teksti loeti eesti keeles

"Jumalat ei ole ja Vornan on tema prohvet!"
Tugev kolm. Minulgi oli plaanis anda vahepeal nõrguke viis, aga... Ebausutav! Sellist massihüsteeriat, nagu raamatus kirjutatud, on küll väga raske ette kujutada. Jäi mulje, et iga teine inimene oli apokalüptik. "Tavainimesi" kujutatakse ikka äärmiste idiootidena. Need kõrbetegelased peaks aga sellise aastatepikkuse päikesevõtmise peale juba küll pea neegrid olema.
Peale selle, kui tuli Vornani vereanalüüs ei olnud enam mingit kahtlust, kes ta on. Aga ikka tehti sellist nägu nagu ei oleks miski iialgi selge. Teksti lugedes tundub ka, et minategelane ei võta teiste teadlaste läheduses üldse sõna - võõrastab või?
Kuigi seksiteema oli liialt tugev ei lõinud õnneks siiski selliseks pornograafiaks nagu Hyperion.
Trükivigasid oli ebanormaalselt palju. Kas see keeletoimetaja nimi pandi raamatusse moe pärast või - et näe meil on ka. Jubedaim näide on Roma ja Rooma pidev vaheldumine.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei saanud Vornan tulla omatahtsi 1999. aastasse. Niisiis: kes teda laskis (käskis?) tulla ja millisel eesmärgil? Minu meelest oli Vornani ülesandeks (mida ta ise ei teadnud) uue religiooni asutamine. Ja kui sellega oli kombes, siis ... mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna. Muide, võimalik, et ta ei tahtnud minna ja viidi vägisi.

Teadlased ja seks mind ei häirinud, küll aga kirjavead. Ei Jack ega Sheila olnud usutavad. 5-.

Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et minu meelest oli tegemist hea romaaniga. Teos oli ladusalt kirjutatud, peale kergelt Münhauseni stiilis sajandilõputehnika oli kõik enamvähem paigas. Allpool esitan mõne seda hinnangut täiendavat märkuse.

Esiteks, rida kommentatoreid on hukka mõistnud massipsühhoosi kujutamise. Ma ei ole sellega nõus. Massid võivad meedia mõju mistahes idiootsusi uskuda ning nende nimel tegutsema.

Teiseks, ei meeldinud "Ameerika unelma" stiilis kirjeldused 1999. a. tehnikavidinatest. Suurem osa neist olid mõttetud... Niipalju, kui mina aru saan, tegeleb "Aja maskid" inimsuhete ja psühholoogiaga kõige laiemas mõttes ning igaugused valgusolendid ja supersõõrsuud polnud lihtsalt vajalikud. Iseäranis naiivne tundus biokeemiku mõte slelest, et küll oleks hea näha, kuidas tema tehissõõrsuud looduslikus lombis hakkama saavad, kuid ta ei julge neid lasta looduslikku lompi... Tehku endale akvaariumi lombikeskkond, see ei ole keeruline!

Kolmandaks, mis oleks olnud valitsusringkondade adekvaatne reaktsioon Vernoni ilmumisele? Kui psühhosond olnuks käepärast, võinuks ta nokki lüüa ja talt kogu asjakohase info välja pumbata. Tehnikt, mis seda võimaldaks, ei mainita romaanis aga kuskil. Tüüp kõrvaldati hetkel, mil teda enam vaja ei olnud, ja peab märkima, et üsna puhtalt. Reaalses elus ilmselt ohjeldataks apokalüptikuid oluliselt jõulisemalt, kuid see ei pruugiks välistada vajadust nendevastase figuuri järele.

Neljandaks, mulle isiklikult meeldis pigev kõhklemine ja kahtlemine teemal, et kas Vernon ikka on "päris" või ei ole... Jah, lugejale oli asi muidugi selge, kuid ponud ju teose eesmärk lugejat nina pidi vedada! Teos kujutas tundmatuga kohtuvaid inimesi ja tegi seda enamvähem korralikul tasemel. Muidugi, vereproovi järgi oleks suvaline arst aru saanud, et tegelane on väga imelikust kohast pärit... Ja üldse on veider, et teda põhjalikumalt meditsiiniliselt ei uuritud.

Viiendaks, mind pani imestama, et Jüri Kallas ja Helju Vals kahe peale suudavad produtseerida niivõrd kummalise tõlke... Väike valik värdvormidest: "Roma" Itaalia pealinna kohta, "indiaanid" Ameerika põliselanike kohta, "Aster`" kui omastav vorm nimest "Aster", "Püha Rooma Impeerium" eesti keele ajalookirjutuses juurdunud "Püha Rooma Keisririigi" asemel jne. Massilistest trükivigadest ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles