Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Roger Zelazny ·

The Guns of Avalon

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Avaloni püssid»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
27
12
1
0
0
Keskmine hinne
4.65
Arvustused (40)

Amberi kroonikate teine osa on minu jaoks juba "liiga fantasy". Teisisõnu tähendab see, et kui rõhuvat osa teosest koormab mingi lõputu rändamine erinevates paikades läbisegi suuremate ja väiksemate mõõgavõitluste/lahingutega, hakkan ma nihelema ning asendustegevust otsima. Raamatu päästab kehvemast hindest lõpp, kus sõlmitakse esimesest osast laokile jäänud otsad kokku ning antakse peale hetkelist hingetõmbepausi mõista, et suurem jama on veel ees. Ma ei hakka siin teose sisu ümber jutustama, sest mingist Amberi romaanist kasvõi väga ebamäärase ülevaate tegemine tähendab eelmise osa lahenduse andmist - spoiler! Hoolimata mõningast ebamugavustundest antud teose juures, alustasin ka kolmanda osaga, sest hing ihkab lugeda neid ridu, kus keegi Corwini nagu limase kärnkonna lömastaks. Ta väärib seda igati.
Teksti loeti inglise keeles

Kroonikate teine osa on minu jaoks sissejuhatuse teine pool. Raamatu lõpuks on tutvustatud (vähemalt põgusalt) enamust peategelastest ja märkamatult loodud alus ka tsükli teisele poolele. Mingil määral on paika pandud ka Amberis tekkinud olukord, kuid tõesti vaid mingil määral. Kuigi otsad on näiliselt enam-vähem koos, on tegelik olukord küllaltki ebaselge - kuidas selline olukord üldse tekkis, mida ja kuidas taotlevad erinevad tegelased, pealegi osa tegelasi on ikka veel tundmatud. Kuid mingi vahepealne selgus on ikkagi olemas ja põhitegevus võib alata. Olen täiesti nõus Andriga, et raamatu tegevuse mingisugunegi ülevaade annab eelmise osa lahenduse, seega hoidun sellest.
Teksti loeti vene keeles

Põgenenud Corwin otsib Varjudest Avaloni - maad, mida ta kunagi valitses. Leiab ta metsast haavatud rüütli Lance’i ja toimetab tema ta tolle isanda Ganeloni juurde. Maa nimi on Lorraine ja endine tõbras ja röövel Ganelon selle valitseja. Kunagi oli Ganelon Avalonis Corwini sõjapealik, kuid reetis ta hiljem. Corwin nõidus ta karistuseks kuhugi kaugele Varjudesse. Nüüd ei tunne Ganelon Corwinit ära ja palub talt, kui võimsalt sõjamehelt abi Ringi vastu. See on mingi tume, pidevalt laienev mõõde, mille seest tulevad ründavad monstrumid. Peagi taipab Corwin, et see on sama needus, mille ta pimeda ja lootusetust raevust nõrkenuna Amberi peale manas. Corwin treenib ja ravib ennast. Kohtab ta Ganeloni juures ka naisterahvast - Lorraine’i. Peagi asutakse sõjakäigule ja Ring purustatakse, selle koletised tapetakse ja Corwin ise võitleb Ringi valitsejaga (inimese keha ja soku peaga peletis). Too pakub printsile tehingut - sina meid Kaosest välja kutsusid ja Värava avasid; lähme siis koos Amberi peale. Corwin ei nõustu - Ring on tema patt asja vastu, mida ta armastab, sellest ei tuleks pikka partnerlust. Ta tapab koletise. Lorraine pelgab nüüd Corwinit ja põgeneb ühe endise kallimaga. Too tapab ta teel ja röövib paljaks. Corwini jälitab mõrtsukat, hukkab ta ning koos Ganeloniga lähevad nad nüüd Avaloni otsima - või õigemini sellele kõige sarnasemat Varju, sest õige Avalon on hävitatud. Avalonis kohtab Corwin oma venda Benedicti, kes on miski Ringi analoogiga võideldes kaotanud käe. Nad ei usalda üksteist täielikult, kuid Benedict lubab tal jääda. Benedict soovib Amberis status quo säilimist, et sõjad edasi ei kestaks - ta tunnistab Ericut regendina ja ei taha Corwini võitlust toetada.Metsas kohtab ta Benedicti tütretütretütart Darat, kõva mõõgavõitlejat, keda Benedict varjanud on. Corwin kasutab tüdrukut infohankimiseks toimuva kohta ja lubab ta vastutasuks kunagi Mustrile viia, et ka Dara saaks Amberi võimalustest osa. Avalonis elab juveliir Doyle, kelle teenuseid Corwinil on vaja. Ta käib ühes Varjus, kus on Lõuna-Aafrika teemandiväljad aga ilma igasuguste kaevandusteta. Tavaline püssirohi Amberis ei sütti, küll aga Avalonis lihvitud teemanditolmust püssirohi. Kui laadung on valmis, avastab Ganelon lossi lähedalt neli värsket mõrvatut inimest. Kui Corwin seal kolab ja uudistab, ilmub Dara ja nad nad astuvad seksuaalvahekorda. Dara lubab oodata, kuni Corwin Amberi vallutab, et siis õppida, kuidas ise Varjudes liikuda. Ganelon ja Corwin alustavad teekonda Varju nimega Maa. Nad avastavad nad Musta Tee - see on Ringi analoog, mis paistab kulgevat läbi iga Varjus. Neid jälitab Benedict - Corwin arvab, et Dara pärast. Corwin päästab Musta Tee seest naisterahva, keda mingid peletised tahavad põletada - selgub, et see on ise ka mingi monstrum ja ütleb, et Amber tuleb hävitada. Corwin võitleb Benedictiga, kes neile järele jõuab ja Corwinit mõrtsukaks nimetab. Corwin lööb Benedicti uimaseks ja kutsub siis talt “laenatud” kaartidega Amberist Gerardi vennale appi, palub tal Bendictile selteada, et tema pole kedagi tapnud ja Dara pärast vabandust paluda - tüdruk olla juba piisavalt suur, et ise oma saatuse üle otsustada. Gerard ütleb, et must tee on ka Amberis ja ilmselt viib see Kaoseni välja. Maal - Belgias ja Shveitsis hangib Corwin püüsid koos vastava laskemoonaga. Kõneldes Gerardiga, saab ta teada, et Amberil on rasked ajad ja Bendict pidas Corwinit oma teenrite mõrtsukaks - need olidki need neli laipa. Dara pärast ei näi Benedict aga eriti vihane olevat. Külastab Corwin ka oma maja Ameerikas, kust avastab Ericu kirja - vend pakub talle vaherahu, kui Corwin aitab Amberit ründavate peletiste vastu. Corwin käib läbi Varjust, kus teda peetakse jumalaks, värbab sealt endale sõjaväe ja läheb tulirelvadega Amberi peale. Nad jõuavad kohale otsustavaks lahinguks ja Amberi asemel pöörab Corwin väe monstrumite vastu. Äkitselt ilmub Dara - ta olevat Bendicti salaja läbi Varjude jälitanud. Nad võidavad aga Eric saab surmavalt haavata. Ka Benedict on seal ja ütleb, et tal pole aimugi, kes see Dara võiks olla. Koos Randomiga sööstab Corwini Mustri juurde ja näeb seal, et Dara on juba Viimase Loori juures. Tüdruk muundub ühest koletiseks teiseks - on korraga kõik Kaose monstrumid, kellega Corwin võidelnud. Ta ütleb, et Amber hävitatakse ja kaob siis. Corwin taipab, et peab minema Musta Tee lõppu.

Viis.

Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Hmm, pean olema Andriga no~us, kuigi mu enda jaoks p"a"astis loo Dara isik. Seebiooperlik kyll, aga heasti tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli plussiga. Meeldis isegi rohkem, kui esimene osa -- mis tuli ositi üle lugeda, kuna kahe raamatu ilmumise vahele jäi liiga pikk aeg...
Teksti loeti eesti keeles

Sama põnev nagu esimenegi osa.Tõlge on hea.Lõppes nii poolesõnapealt et olin soki seisus kui raamat läbi sai.Mida muud kui oodata järgmise osa ära tõlkimist.Raamatu kaks osa tunduvad nagu mingi sissejuhatus kuhugi suurde süntmuste keerisesse.(Issake ma pean nüüd aastaaega ootama et järgmist osa lugeda)Lugesin raamatu inglise keeles kah läbi.Jälle mõni sõnade mäng oli vapustav.Eriti lahedad olid Kevini dialoogid Benedikti või ültse kellegi teisega.Meeldis kuidas kõik proovisid teada saada kuidas ta vanglast põgenes.Hinne kohe plussiga
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kahjuks jäi mulje, nagu oleks see vägisi punnitatud raamat. Hästi küll kirjutatud, kuid ideid nagu nappis... Saab nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Kartsin pisut selle romaani maakeelset lugemist.

Mulle oli miskipärast meelde jäänud see, kui kõige tänamatum «Amberi kroonikate» osa... pean just lõppu silmas. Ilmselt on 33. aastane Jyrka siiski märksa teistsugune inimene, kui oli seda 22. aastane Jyrka... ilmselt on see nõnda, sest praegu mind raamatu lõpp ei häirinud. Kõik on vägagi paigas! Enam ei sega mind üldsegi see nn. cliffhanger lõpp.

Sisust ei soovi siinkohal rääkidagi – raamat juba peaaegu pool aastat eesti keeles olemas ning sarja esimene osa võitis ju möödunud aasta parima raamatuna ka Stalkeri. Vähegi ulmest (ning eriti fantasyst) huvituv isik peaks juba mingit ettekujutust Roger Zelaznyst ja «Amberi kroonikatest» omama.

Ausaltöelda ei saa ma küll aru inimestest, kes väidavad, et romaanis esinevad inimsuhted on seebiooperlikud ning et siin pole ideid või et see romaan on punnitatud. Möönan, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi... kuid minuarust on raamatus esinevad inimsuhted üsnagi loomulikud (loe: elulised). Ma nimelt ei pea seebioopereid loomulikeks, aga ilmselt ma mõtlen sõna «seebiooperlik» all miskit muud. Raamat on ka väga sujuv ning sisukas... nojah, miskeid globaalseid probleeme ju ei lahendata. Meenutaks aga selle koha pealt Roger Zelazny mõttekaaslast/vastandit Ursula K. Le Guini, kes on öelnud, et kõik toimub siiski meie enese meeltes ning mida rohkem on seda nn. füüsilist tegevust, seda vähem tegelikult toimub. Corwini jaoks toimub romaanis ju ikka ääretult palju ning temale on see ka oluline?

Juhan Habichti tõlge on endiselt ülihea!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Kuidagi liiga palju on seda varjudes kõndimist selles osas. Ja üldse muutus kogu see varjude skeem minu jaoks oluliselt segasemaks. Aga muidu on päris hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meeli ülihea teos. Erinevalt mõningatest teistest sarjadest ei ole teise osa puhul veel märki mingist degradeerumisprotsessist. Eelpoolkirjutajad on juba andnud suht hea ülevaate sisust. Tõden vaid, et raamat on väga hea ja hinne saab olla ainult kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Vat ei pane viit, nagu esimesele osale. Ei ole enam "see", on natuke venitatud, natuke sulepeast imetud, natuke... "sarjakas". Mõnus lugemisvara küll, ja kuna MK seda otsast tõlgib, ei vaevu ma enam ingliskeelset lugema ;-) ostan aga järgmise, kui ilmub.
Teksti loeti eesti keeles

Kas nüüd parem või halvem kui Amberi üheksa printsi, aga mulle meeldis. Isegi kui lõpp oleks teistsugune olnud. Võib-olla on see minu lapselik vaimustus, võib-olla midagi muud. Aga on fakt, et ma nautisin sellest raamatust iga viiimset kui lehekülge.
Teksti loeti eesti keeles

Nonii, pole midagi öelda. Tegemist on väga kõva raamatuga, kuigi jäi mul esimesel katsel pooleli (sest polnud esimest osa lugenud). Nüüd pärast "Amberi üheksa printsi" lugemist oli seda raamatud ikka väga nauditav lugeda, kõik seosed said arusaadavaks. Esimesel katsel jäi mul ikkagi väga palju arusaamatuks, ning "Avaloni püssid" tundus väga igav raamat olevat. Tegelikult ikka ei ole igav raamat, aga ennem tasuks "Amberi üheksa printsi" väbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas just "Üheksast printsist" parem... aga oluline on üleminek, täpsemalt Kaose teema sissetoomine, mis annab kõvasti juurde. Viis kahe miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis rohkem kui "..Üheksa printsi". Defineeriti esimeses osas tundmatuks jäävaid mõisteid, hargnesid uued salapärad, mis "Ükssarvikus" jätkavad oma laienemist. Põhitegevus toimub Varjudes. Ainus koht, mis raamatus igav oli, olid need 2-3 lehekülge kus Zelazny kirjeldab nägemusi Varjudes liikudes. (Pool teksist on 3-ne punktiirjoon ja tühised nimisõnad, mis midagi juurde ei anna). Tähtsa tegelase surm, õekeste mängust välja jätmine, uue naistegelase kaasamine jne. Kui võrrelda esimest kaht osa sellest sarjast "Üksildase Oktoobriööga", siis on tegemist süsteemilt täiesti samade teostega. Tegelasi terve hunnik, paljud jäetakse kõrvale, et hiljem jutulõnga jätkuks, kirjud intriigid tegelaste vahel jne. Lõputult ja lõputult saaks nõnda kirjutada... Zelazny tabas seebiooperite olemuse ära, aga asetas selle hoopis paremasse kesta - fantasysse, mis seotud tänapäevaga. Loetav ja nauditav - mida muud pole (vaja) iseloomustuseks öelda. Kui kaanele on kirjutatud, et sisaldab filosoofiat, siis seda õige vähe. "Amberi üheksast printsist" oli küll rohkem mille üle mõelda, kuid sarja teine osa on nagu nad ilmselt kõik - lihtne ent samas mitmeKülgne raamat. Pisikese miinusega täiuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Veidi kehvem, kui eelmine osa, aga see-eest lõpp oli palju põnevam. Noh, seni ainus tõsiseltvõetav troonipretendent on siis mängust väljas. Ja see Dara... (vaene Corwin)
Ebameeldivalt palju oli Varjudes rändamist. Kohati viskas ikka tõesti üle, kui ta muudkui sebis seal ringi ja kirjeldas milline see järgmine sihtpunkt peab olema ja kuidas ta sellele läheneb.

Põhimõtteliselt peaks olema ka iseseisvalt loetav, sest raamatus on ka esimese osa ümberjutustus. Võib-olla ma nii ei arvaks, kui ma oleks esimesena selle raamatu läbi lugenud. Viis miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kui lugeda Amberi osasid ajaliste vahedega, on tore meeldetuletusena igas raamatus saada lühiülevaade varem toimunust. Kui aga lugeda raamatud läbi järjest, siis rõhutavad taolised ümberjutustused tunnet, et tegemist on mingi seebiseriaali stsenaariumiga. Tegelastel kasvavad käed-jalad-ninad-pead jne... uuesti külge ja läheb algusest peale sama trall lahti. Tore, et läheb, endiselt on meelelahutuslik lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. eriti meeldib mulle selline järsk lõpp, mis paneb riiulilt järgmist osa haarama, et teada saada mis lahti on.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa saab viie, on veidi parem kui esineme. Vähemalt on Corwin mingi enam-vähem mõistusliku taktika valinud Amberi ründamiseks, see mitmesajatuhandene armee esimeses osas oli ikka totter küll. Ainult et imelik oli see jalaväeõppuste osa, ta oleks võinud ju Maalt 300 rohelist baretti kaasa rabada, oleks palju vähema vaeva ning riskiga hakkama saanud. Ja veel, kui tilk Amberi kuninglikku verd annab eelduse Varjude valitsemiseks, oleks ilmselt otstarbekas oma seemnega veidike kokkuhoidlikumalt ümber käia. Või siis mingi needuse vms abil üleliigseid järeltulijaid pärast koristada. Must Tee aga oli hea, nagu ka Benedict ja Ganelon.

Arvustusi lugeda aga oli ikka naljakas küll, kui kaks esimest arvustajat ei taha sisu kohta midagi öelda, et lugemiselamust mitte rikkuda, siis kolmas see-eest lajatab sisukokkuvõtet mitte kolme, vaid viie eest... ;)

Teksti loeti eesti keeles

Esimene Amber mis sai läbi loetud. Kummalisel kombel ei seganud sugugi, et (tegelikult u väga tihedalt ja k6vasti seotud) esimene lugemata oli. T6si, peale "Printside .." lugemist loksus k6ik l6plikult paika, aga siiski... Nii et on ikka seebiooper kyll - hakka vaatama kust tahad, ikka tehakse k6ik m6ne osa jooksul selgeks ;).
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny järgi võttes pole Maa muud kui vaid üks vari ja tõeline värk on Amber. Ja tõelised inimesed on Amberi valitsejad, kes on läbinud ringi. Lahe. Olles iga Amberi raamatu läbi lugenud ootan kannatamatult järge. Nüüdseks on Corwini osad läbi ja ma ootan tema poja seiklusi, kuid sellel ajal oli ootamine veelgi väljakannatamatum! Oli ju kõik pooleli! Otsisin nii raamatukogudest kui ka poodidest. Kuni lõpuks leidsin. Lugesin läbi ja olin seitsmendas taevas. Kui olin läbi lugenud kukkusin jälle maa peale tagasi ja mõtlesin, et kust järgmist osa saada! ;)
Teksti loeti eesti keeles

Amberi sarja teine osa. Sündmustik saab natuke selgemaks ja muutub sealjuures jälle natuke segasemaks. Algus pannakse ka kroonika teise poole sündmustele. Üldjoontes hea raamat, kuid kohati natuke tüütu. Sabistamist ja rabistamist on suhteliselt palju. Zelaznyle meeldib oma tegelasi pidevalt tegevuses hoida ning see raamat pole mingi erand. Mõnele selline lähenemisviis meeldib, mõnele mitte. Neli
Teksti loeti eesti keeles

See osa ei olnud nii üllatav kui "Amberi üheksa printsi", aga väga hea lugemine ikkagi. Imelik, et Corwin on kiiresti kuidagi väga (Amberi mõõtskaalas) tundeliseks muutunud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles