Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 1

(romaan aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1960; jaanuar - «Astounding/Analog Science Fact & Fiction» 1960; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Taltsutamatu planeet»
««Tänapäeva» Jutulisa» 1991; nr 18 – nr 28

«Surmailm I»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
25
21
8
2
2
Keskmine hinne
4.121
Arvustused (58)

Tegu on äärmselt võimsa visiooniga, mis rehabiliteeris minu silmis Harry täielikult. Rehabilitatsioon oli tarvilik pärast Terasroti ja Ajamasina saaga lugemist. Surmailm 1 räägib planeedist nimega Pyrrus, mille floora ja fauna tegeleb sihikindlalt planeeti asustavate inimeste enamuse hävitamisega. Siis saabub planeedile Jason dinAlti nimeline psiivõimetega suller, kellele planeedi ja selle asukate vahel käiv madin, mida need asukad ülimalt naudivad, mõttetuna näib, ning hakkab sõjardlike kolonisaatorite tahte vastaselt selle konflikti algpõhjusi otsima. Nagu juba öeldud, Harrison on suutnud maalida võimsa pildi inimvaenuliku floora ja faunaga planeedist. Kuigi raamat on õhem kui Düün, on visioon mingil irratsionaalsel põhjusel võimsam. Ja nagu ma juba korduvalt olen öelnud, Urmas Alas on väga osav tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on ühe kõige suurejoonelisema nägemusega võimalikust ühiskonnast. Probleemilahendus näib otsituna, kuid see ei kahanda kogu ülesehituse võimsust.
Teksti loeti eesti keeles

Väga sügavat muljet küll ei jätnud. Olustik ei mõjunud liiga usutavalt, nii mastaapsete nägemuste puhul oleks rohkem põhjendatust vaja. Liiga palju oli "otsitud" lahendusi - näiteks see psiivõime, liiga kergelt lahendati terve planeedi probleeme. Meenus "Flügerlane". "Düün", mis oli veel keerulisem, mõjus vähemalt terviklikumana ja põhjendatumana.
Teksti loeti eesti keeles

Surmailma sarja esimene romaan.

Tõeliselt võimas ning tugev sotsioloogiline seiklusulme. Võid lugeda kui tõelist sopakat ning on ka mille üle mõelda.

Jason dinAlt on üks paremini loodud kangelasi Harrisonil. Võluv on ka see suure kondiga võimas naisterahvas, hilisem Jason dinAlti abikaasa.

Romaan läheb kohe alguses hästi käima ning autor jalga pedaalilt eriti ei tõsta. Samas tunnen siiralt kaasa neile õnnetutele eesti lugejatele, kes peavad käppa imema ja järgesid ootama. Mul oli nii, et hakkasin esimesest romaanist peale ning ei saanud ennem pidama, kui kogu sari läbi oli. Kaks päeva oli elust maas, aga need olid ilusad päevad.

Mul on tõeliselt hea meel, et Harrison sai õigel ajal pidama ning piirdus vaid 3,25 tekstiga. Kole oleks kui ta teeks Surmailmaga seda, mida tegi Roostevaba Terasroti ja Galaktikangelase Billiga.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Tüüpiline kollane kirjandus. Tõsi küll, tegemist on Deathworld triloogia parima raamatuga - ülejäänud kaks on veel palju absurdsemad. Raamat on iolmselt suunatud lugejale vanuses alla kahekümne ning stoori on tüüpiline "tough guy" stoori, kes kindlakäeliselt lahendab universumi probleeme. See muidugi ei tähenda, et raamatu võiks lugemata jätta - tegemist on nimelt teatavat sorti easyreadinguga, mis paistab ka olevat Harrisoni leivanumber. Sellist klouni nagu Jason dinAlt on suhteliselt raske ka mingisse tõsisemasse raamatusse paigutada - hasartmängija, kes ühe õhtuga riisub paljaks ühe planeedi kasiino, et kindlustada teise planeedi sissetuleku ning sealjuures veel ellu jääda. Huvitav kes eesti elatustase tõuseks kui me Lennart Mere Eesti Vabariigi eelarvet "Olympic" kasiinosse turgutama saadaksime?
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea raamat. Lugesin sindri hiljuti uuesti üle ja olin vaimustuses. Nii hästi tehakse harva. Muidugi võis see positiivne mulje ka tekkida nendest vahepeal loetud juradest, aga pole midagi öelda. Samas on küll kahtlane, kas miskine suli kohe miskit maailma päästma tormab, aga tühja kah. Hea et sihke raamat eesti keeles olemas on ja kui järjed ka veel tulevad. Viis puhtana käde.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Mis võimsatesse visioonidesse puutub, siis mina sealt kyll yhtegi ei leidnud (ei otsinudki ausaltöelda). Samas ei nõustu ma sugugi Prontoga - tegemist ei ole mitte "tyypilise kollase kirjanduse" vaid viimasepeal hea kollase kirjandusega, Aru ei saa mina nendest inimestest kes igalt poolt ja iseäranis Harry Harrisoni kirjatykkidest elu mõtet paistavad otsivat. Tegemist on lõbusa ja way hästi kirjutatd hoogsa enterteinmentiga. Mina igastahes naudin selliseid asju. Vastasel korral loeksin ainult Tammsaaret ja ei viriseks kui teised kirjanikud värki kergemalt ja lõbusamalt kujutaksid.
Teksti loeti vene keeles

Suurim lugemispettumus. Stoori algas suurejooneliselt - maailm, mille elanikud võitlevad üha pahatahtlikumaks muutuvama ümbrusega saades ise pidevalt tugevamaks, muutudes lõpuks mingiteks übermenscheniteks. Väga hea leid. Edasi läks aga asi totaalseks action-madistamiseks ja lõppes lapsiku happy-endiga. Action oli tegelikult tasemel, ma oleks andnud sellele raamatule viis punkti, kui poleks olnud raamatule hoopis kõrgemaid nõudmisi esitavat algust.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tasu vist sellele romaanile läheneda mingite eriliste intellektuaalsete ootustega. Siis on juba ette kõik rikutud. Ja rikkujaks on lugeja, mitte autor! Kui aga raamatut võtta noorsooteosena, asetub kõik omale kohale. Piisavalt keerukas maailm, dünaamiline story, inimlik ja elujaatav kangelane ning lõppude lõpuks ei puudu siit ka õpetlik moraal (tundub, et raamat on kerge militarismivastase kallakuga). Maksimumhinne, sest ma kujutan väga selgelt ette kuidas ma seda viieteistaastasena nautinud oleksin. Kaugelt üle muidu etaloniks peetavaist Heinleini juveniilulmekaist.
Teksti loeti inglise keeles

Midagi jäi nagu puudu selles jutus, kuidagi nagu liiga lihtsalt käis kogu see värk seal. Seepärast olen nõus, et kollane, täiesti kollane kirjandus. Siiski loetav ja imen järge oodates käppa.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatad pilti ja ei usugi - sümpaatne papi, habemega, prillid ees ja puha... Aga vaata milliseid jutte kirjutab! Jalga tõesti pedaalilt eriti ei tõsta. Norida ju siit-sealt võiks, aga kuna sai hooga (ja mõnuga) tagakaaneni, siis las olla. Oleks see ju sama, kui viimase pannkoogi juures kurtma hakata, et moos oli liig magus ja üldse on kookoserasvaga praetud pannkoogid maitsvamad.
Teksti loeti eesti keeles

Ei leidnud seda suurepärast. Võiks olla veidi teisiti, kuid milline siis, ei oska öelda. Jäi nagu veidi puudu küll. Senini pean "Ajamasina saagat" veidi paremaks, oli teine hea huumoriga kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Harrisoni esimene trükitud romaan on hea valik, tõlge on samuti hea. Vaatan siiski hirmuga tulevikku: paari aasta pärast on juba tõlgitud mitu-mitu romaani “Surmailm” triloogiast, “Terasroti”-sarjast ja “Bill-Galaktika kangelane”sarjast. Selline on olukord Soomes, kus 7-8 HH kõrvale ei ole panna ühtegi Kressi, Ellisoni ja Wolfe teost; ka Zelazny’lt on ilmunud vaid “Needuste allee”. Raamatuturg on väärastunud, kui neid nelja kokku on 7-8 korda vähem kui HH-d. Ja üksikult võttes on igaüks neist Harrisonist tugevam kirjanik
Teksti loeti eesti keeles

Üsna nigerik jutuke. Primitiivsed ja üheülbalised tegelased - lapselik madistamine. Ebaveenev tegelaste ümberkasvamine lõpukaadrites. Ühesõnaga tüüpiline jutuke mingist lastekirjanduse sarjast. Tasemelt üsna keskmise nõukogude kosmoseutoopia kanti. Miks siis ikka nii kõrge hinne? Sellepärast, et idee ise - Pyrrose loodus nägi inimeses vaid loodusõnnetust ja sõdis tema vastu kui suvalise muu katastroofi vastu - oli väga hea. Kahju vaid, et sellises äralörtsitud vormis esitatud. Tõesti kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ühtin eelkõnelejatega: stooris oli palju nõrku kohti, tegelasi oleks võinud paremini kujutada ja lõpplahendus saabus kuidagi liiga väheste pingutustega. Samas aga ei pannud ma raamatut enne lõppu käest. Seega on ta vähemalt "hea" välja teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on "Surmailm I" väga hea raamat. Sellistele filosoofilistele ja mõtlemapanevatele tekstidele mõnus vaheldus actioni näol. Pealegi olid siin väga huvitavad ideed (planeedi loomad ja taimed on inimestega sõjajalal, inimesed on seal arenenud tapamasinateks jne). Lisaks on Harrison kõike kujutanud väga usutavalt (minu meelest). Ega tegelastelgi midagi viga ei ole. Jason dinAlt näituseks on minu arvates väga usutav ja meeldejääv tegelane. Pealegi pole ta mingi selline kangelane, kes üksinda viimasel hetkel maailma päästab. Ta kasutab nende kolonisaatorite (nii metsas kui linnas elavate) abi, kusjuures jutu käigus ei tundugi ta eriti kangelaslikuna, vaid lihtsalt psii-võimet omava suliga, kes sattus kogemata maailma päästma. Nagu paljud eelkõnelejad on maininud, ega "Surmailmas" naljalt hingetõmbamiskohta leia. Kogu aeg käib selline mõnus ja kiire tegevus. Noh, Harrison tõusis selle raamatuga minu silmis hoobilt lemmikute hulka. Kuna minu võõrkeelte oskus on selline suhteliselt kehvake ja eriti ei teagi kust inglisekeelset "Surmailma" hankida saaks, imen tõesti järgesid oodates käppa. See raamat peaks kohustuslik olema kõigile actionifännidele. Hindeks "5".
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks selline arvamus, et kogu triloogia oleks võinud vabalt välja anda ühes osas. Raamat 1, Raamat 2, Raamat 3 -stiilis. Aga see selleks. Pyrruse maailm joonistub piisavalt tõetruult välja. Pyrruslased kah. Igav lugedes ei hakka, tuleb tunnistada. Samas ei tundu ta ka nii hea olevat, et 5 saaks panna. Aga ikkagi, võinuks olla kolm osa ühes raamatus koos ...
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hoogne raamat - enne läbilugemist käest ära ei pane. Samas ei maksa sellest raamatust sügavaid mõtteid ning elutarkusi otsida. Tundub, et lugu on kirjutatud rohkem põnevat actionit kui sügavust taotlema. Suurepärane raamat igavat õhtut sisustama.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ta nüüd kollane või sinine või hoopis siiruviiruline? Mida k...t. Hea oli! Lõmpsti läbi loetud, hea tunne sees!Muidugi oleks võinud elust 2g maailmas Le Guin`iliku ulmeetnograafilise kirjelduse teha (ja LeGuini käes oleks kindlasti väga hea saanud). Aga noh iga mees jäägu oma liistude juurde ja seekord on Harrisson oma liistudega (kaasakiskuv, mõninga järelemõtlemisainega aktsioon) hiilgavalt toime tulnud. Need 2 geed suudab Harrison ikka tõeliselt elavale silme ette manada. Tea kaugele ise jookseks 75 kilone seljakott seljas?

Mis häiris: Mind on alati pead vangutama pannud kui kirjeldatakse ühiskonda, kus raamatud(ilukirjandus) on ära kadunud, hävinud ja siis täielikult unustatud. See on sotsiaalselt ebaloogiline. Aru saaks kui raamatud oleks keelatud või põletatud jne. aga ka siis leiduks ikka keegi, kes mõned alles hoiab. Kasvõi needsamad ärakeelajad. Inimene on juba niisugune. Paljast tehnilise kirjanduse tarbimisest ühiskond püsti ei seisa, ka selline nagu see Pyrrosel on kirjeldatud. See oli ka kõige ebaloogilisem moment raamatu juures.

Olen seda raamatut mitu korda lugenud ja loen tõenäoliselt veel. Järelikult kindel viis.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ei jätnud just _eriti_ võimsat muljet, kuid kehv ka polnud. Algus paistis paljutõotav, kuid mida edasi, seda otsitumad tundusid lahendused. Mõningates kohtades oli tunne, et nö "päris elus" oleksid Pyrruse karmid tüübid mr.dinAlt-i lihtsalt maha koksanud, mitte aga jäänud tema juttu kuulama ning jamama.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, kes nimetas teost viimase peal kollaseks kirjanduseks. Ega tast rohkem midagi oodata mõtet ei ole. Tugevate külgede koha pealt võiks mainida Pyrrose looduse päris head kujutamist ning seda, et maa- ja linnarahvas on siiski suht üheülbalise närvikavaga, ei ole tegeletud kardinaalselt reinevate kultuuride kliðee ekspulateerimisega (kõige rohkem häiris mind sellest laadist Clarke`i "Linn ja tähed", kus Linna ja Lysi erisustega oli ikka liiale mis liiale mindud). Tegevus on hoogne, erilisi ämbreid esmapilgul silma ei hakka.

Miinuspoole pealt: kasutatud on USA actionlugude tüüpskeemi, mis juba ammu ära tüüdanud ("Kondori kolm päeva" jne.) kahe tule vahele jäänud isikust, kes ometi peab piiratud aja jooksul (yo`v got forty eight ours, yo now!) midagi ära tegema - antud juhul siis planeedi päästma. No ega ikka ei tohiks see küll nii kiiresti ja lambist käia, et tuleb lihtsalt mingi vend kohale, vaatab veidi ringi ja teeb ära! Juba see stseen, kuidas keldriraamatukogust esimese 10 minutiga logiraamat üles leiti, ajab südame täis.

Kui asja oleks ette võtnud Herbert või Le Guin, oleks meil kindlasti üks SF tähtteos juures, sest idee on ju väga hea, aga Harrison on ikkagi lihtsalt kollane kirjanik. Selline, kelle käes head ideed paratamutult ära kolletavad, mis sest et suht loetavaks siiski jäävad. Ja õigus on ka neil, kelle arust oleks kogu triloogia võinud ühtede kaante vahel ilmuda, ilmselt on siin äriliste nüanssidega tegemist.

Kokku siis kolm plussiga ja mul pole vähimatki plaani järgesid osta või lugeda.

18.01.2013: Allpool ühes arvustuses peetakse mõtet LeGuini poolt sama teema käsitlemisest "tõeliselt õudseks". Maitse üle ei vaadelda, aga selle seisukoha argumentatsioon reedab paraku mitte maitse-erinevusi, vaid vähest lugemust ja tundub ka, et on lihtsalt ajale jalgu jäänud. LeGuini tegelased ei ole kaugeltki ainult filosofeerivad kitsekarjused. Kolm aastat pärast kõnealust arvustust sai ka tema kõigiti kompetente kosmoselennu looga maha ("Paradises Lost", 2002).

Teksti loeti eesti keeles

Päris hea raamat, mille ainukeseks puuduseks võib pidada seda, et põnevust on,vähemalt minu meelest, natuke valesti doseeritud. Miks siis? Asi on lihtsalt selles, et H.H. hellitab lugejat kohe algusest peale kiiresti arenevate sündmustega, pidevalt midagi uut, pidevalt midagi toimub, nõnda areneb ka pinge tõusvas joones, kuni ühel hetkel tempo aeglustub ja tekib pingelang. See aga, mida enamus autoreid üritab enam-vähem lõpuossa sokutada (kirjanduses vist kulminatsioon ja puänt, kui ma nüüd ei eksi)saabub H.H.-l liiga vara ja nii tundubki teose lõpuosa eraldi seisvana-otsituna. Mis teha, muidu hea raamat, aga lõpu eest neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahaks küll norijana näida, kuid ajuti jäi mulje nagu oleks tegu teisele planeedile viidud Burroughsiga, ainsa vahega, et siin polnud tegu mingi musklis rohkem looma kui inimese sarnase tegelasega., vaid "intellektuaaliga", kui nii võib väljenduda. Aga selle planeedi idee oleks mujal küll kulda väärinud!!!
Teksti loeti eesti keeles

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles

Hea. Mõnus madistamine. Maailm on paigas, erilisi võimatusi taustas ei ole. Mis mind häirib (ja sarjas mida edasi, seda hullemini), et tõenäosusteooria järgi peaks Jason dinAlt ammu-ammu surnud olema. Vähemgi pööraste seikluste puhul on mõni teine tegelane ise ausalt öelnud, et on oma hea õnne tagavara eluks ajaks ära kulutanud, ning pensionile läinud.Mind ei häiri, et dünaamika huvides mõned lahendused liiga ruttu tulevad. Kahes arvustuses on pakutud HH "ristamist" Le Guiniga. Tõeliselt õudne mõte! Kosmoselaeva aknalaual ei ole lillepotti, Jason dinAlt ei karjata kitsi. Ta tegutseb, ajab mõnusat teksti ja tunneb end hästi.
Teksti loeti eesti keeles

Peris kena raamat ja waffa lugeda. Kuna DW III pole lugend, siis ei julge suure kindlusega väita, et on triloogia parim lugu ,kuid teisest on ta mäekõrguselt yle.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ühinema nendega, kes raamatut suurepäraseks loevad, lihtsalt ei oska kuidagi muudmoodi raamatusse suhtuda, mida olen vist 8 korda küll läbi lugenud (täielikult või osadena). Tõeline actionulme(?) klassika.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui seda Terasrotiga võrrelda, siis oleks nagu tegemist kahe erineva autoriga. See, Surmailma triloogia esimene osa, on ühtlasi ka triloogia parim. Parajalt hoogne madistamine, mille ühe korraga kiiresti läbi võib lugeda. Muid intellektuaalseid sügavusi sellest otsida oleks patt. Siiski, üks hea mõte seal siiski oli: kuidas küla kutsule, nõnda kutsu külale. St. sõda planeedi asukate ning inimkonna vahel ei saa enne lõppeda, kui inimesed ise sõja lõpetavad ning vihkamisest loobuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt esimene Harrisoni romaan, mis mulle kätte on sattunud, kunagi ammu mingis nõukogudeaegses ulmekogumikus. Tookord enne raamatut käest ei pannud, kui läbi oli. (Ja ega korduval ülelulgemisel mulje kehvem polnud.) Igatahes autori nimi jäi pärast esimest lugemist kohe ja lõplikult meelde.

Väga korralikult kirjutatud seiklusulme, kus seikluste kõrval ka huvitavid ideid, nagu sissetungijatega võitlev planeedi elusloodus. Aga põhiline on ikkagi action, kus jalga pedaalilt tõesti maha ei võeta. Ja sellisena tulebki seda raamatut võtta.

Teksti loeti vene keeles

Surmailm 1 on autoril kukkund välja, kui mõned teisedki teosed suure raskusjõuga planeetidest. Siiski on tegevuse huvitavaks teinud planeedi elanike lausa sügavalt nauditav põikpäisus. Soovitan igal juhul veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle meeldis. Esimest korda kohtasin seda juttu kas mitte kuskil jutusabas... Oli see siis "Tänapäeva jutulisa" vms. Ag meeldis juba siis ja läheb praegugi kaubaks. Ise ostma küll ei hakka, veel.
Teksti loeti eesti keeles

Idiootne sisu, ebausutavad tegelased. Mõttetu raamat tõlkimiseks. Kui Harrison üritas kirjutada paroodiat, siis see ei õnnestunud. Kui ta kirjutas seda tõsiselt, siiis on raamat väärt veel ühe võrra väiksemat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

kolm. lugesin kyll yhe hooga kõik kolm läbi, aga mida edasi, seda ebahuvitavamaks läks.
Teksti loeti eesti keeles

Pole see mingi kollane kirjandus; väga võimas sõjavastane teos, lugu lihtsalt kirja pandud nii, et võib ka kergemas plaanis lugeda... Minu meelest üsna sügava sisuga romaan; läbivaks teemaks Harrisoni leitmotiiv ksenofoobia.

Kujutagem ette - põlvkondede kaupa ollakse pühendunud mõtetule sõjale, kogu elu on selle järgi sätitud. On kujunenud oma autonoomne väärtushinnangute süsteem; vaata, et peaaegu religioon. Ja siis ilmub keegi vandersell, kes natuke asja uurides kuulutab, et vennad, teil on siin kõik asjad paigast ära, lood on hoopis teistsugused. Teie Püha Sõda on jaburdus ja tuleb lõpetada!

Aga oi kui raske on peatada midagi, mis toimub Püha Idee nimel! Harrison räägib ju sõdimise mõtetusest ja sellest, kuidas mingitel ajenditel peetav sõda muutub lõpuks eesmärgiks iseenesest; selle peatamiseks ei tehta midagi, vaid elatakse edasi oma militaarvaimustuses. Ebatolerants ja patriotism asendavad püüdmist mõista; ajaloouuringuid ja rahupüüdlust. Isegi sõna `rahu` on muutunud sõimusõnaks...

Ning raamatu pealkiri "Deathworld" ka osav valik on, sest Pyrrusel on surm tõesti kõige mõõduks ja omalaadseks etaloniks väärtusskaalal. Surm ja tapmine on eesmärgid, läbi nende leiavad sealsed inimesed oma identiteedi ja hierarhiseerivad ühiskonna.

Jasoni (NB Iason!) ja tüdruku armastuslugu on samuti ilus ja veenev; psiivõimed omal kohal. Ehk madistamist oli tõesti veidi liiga palju.
Teksti loeti eesti keeles

Või et ökoloogiline ulme. Loomad, olgu nad nii psi tundlikud kui tahes, põgenevad võimaluse korral ohu eest. Seiklusjutuna kõige halvem ei ole. Väärtust tõstab kurb tõsiasi, et järgmised osad on veel tunduvalt kehvemad, eriti teine.
Teksti loeti eesti keeles

Mina ei leidnud kõike seda head, mille pärast Harrisoni kiidetakse, enda jaoks vist lihtsalt üles. Tundus täiesti mõttetu olevat ja põhjus, miks esimesel arvustamiskorral kolme andsin (hiljem parandasin kaheks), oli see, et järjed olid veel mõttetumad.
Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, mida ma esimest korda tarbisin mitte lugedes, vaid kuulates. Aasta oli ehk 1990, ja üks inglise keelt valdav ulmehull sõber, puhaku ta rahus, lihtsalt jutustas selle mulle ümber. Tohutu õhinaga ja üksikasjalikult, see võis võtta oma tunni jagu aega. Olin samuti vaimustuses ja vist just see raamat sundis mind hakkama inglise keelt õppima. Et no kuidas muudmoodi, kui ettekujutamatu kogus nii vägevaid ulmekaid ootab lugemist. Paradoksaalsel kombel lugesin "Surmailmad" lõpuks läbi ikkagi eesti keeles. Ausalt öeldes ei mäleta enam midagi järgedest, aga esimene osa oli just nii hea, nagu ette olin kujutanud. Seiklusromaani vormis ja kompaktne, mis Harrisoni puhul on tavaline, aga lisaks väga hea ühiskonna- ja keskkonnaulme.
Teksti loeti eesti keeles

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles