Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Childhood`s End

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Lapsepõlve lõpp»
Tartu «Elmatar» 1999 (Tempus fugit)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
19
5
1
0
Keskmine hinne
4.373
Arvustused (51)
Jüri Kallas

Ilmselt Arthur C. Clarke`i parim romaan.

Soovitan soojalt kõigile. Olemuselt üsna kummalise meeleoluga raamat. Kuulub sinna Arthur C. Clarke`i filosoofilise kõrgpilotaazi hulka.

Mulle kui inimesele oli ajuti üsna vastik lugeda lõike, kus selgub, et inimene oma praegusel füüsilisel kujul on vaid mingi algetapp. Aga autori veendumus ning teostuse efektsus lõid ka minu kummuli. Selline mõnus tõsiteadusliku loogikaga kirjutatud filosoofilis-müstiline põnevusromaan.

Ühel päeval saabuvad Maale hiiglaslikud võõrad kosmoselaevad ning iga suurema pealinna kohale jääb üks selline õhku rippuma...

Romaan on selle, ühe efektseima ulmelise kujundi suurim propagandist: ilmselt võtsid teleseriaali «V» tegijad selle just Clarke`ilt ning siis «Iseseisvuspäeva» tegijad omakorda neilt. Tõtt-öelda arvasin ma tükk aega, et Arthur C. Clarke ongi selle kujundi väljamõtleja... aga kirjanik ise tunnistab, et sai selle Theodore Sturgeoni jutust «The Sky Was Full Of Ships» (1947).
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Andri Riid

Ma ei pea raamatut küll teab mis tippsaavutuseks, pisut kuiv ja kandiline teostus, ent mõjuda suudab ta küll.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Raamatus kirjeldatu võib meeldida või mitte meeldida, ACC-le omaselt algupärane, julge ja meistriteos on ta ikkagi. "4" on võib-olla ebaõiglane, sest ei ole lihtne haarata jutustusse väga pikka ajavahemikku, ilma et süzee kohati rabedaks muutuks. Aga ega raamat ei meeldinud küll. Kõigepealt, nagu ka paljud teised ACC romaanid, põhineb ta mitte millegagi põhjendataval eelarvamusel, et teised mõistuslikud olendid on tingimusteta "head" (kuigi inimeste puhul see ju ilmselt ei kehti). Teiseks ei ole tema positiivsetena mõeldud tegelastes väärikust ja enesest lugupidamist. Lugesin teost ammu, ainsana on meeles - ACC poolt lootusetu reaktsionäärina mõeldud - pime mees, kes julges kosmosest tulnud kutsumata valitsejatele vastupanu osutada.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Mulle ei meeldinud. Oli sünge, lootusetu ja väljapääsuta. Nurkasurutud. Et see lapsepõlv iial ei lõppeks.....
Teksti loeti inglise keeles
Jaanis Tali

Seekord 100% Jyrkaga nõus. Just selline ulme, millepärast (muidugi mitte ainult) ise ulmesõber olen: püüab leida seletusi küsimusele, kes me oleme, kust tuleme, ja kas sellel kõigel ka mingi mõte on. Või on kõik üx tyhi töö ja vaimunärimine? .hr. Miller. Aga Clarke ju ei ütelnud, et teised on ilmtingimata head. Nad on tehniliselt ja sotsiaalselt kaugemale arenenud küll, aga head... See saatana väljanägemisega tegelaste tsivilisatsioon oli ju ainult vahendaja. Nende kohta, kes asja juhivad annab Clarke ainult väga uduseid viiteid. Me ei saa teada nende motiividest ega millestki muust peale selle aimduse, et ka ka nemad millegi (kellegi) poolt juhitud on.Ah jaa: Kes korraldas SUURE PAUGU? Ja kas ta oli Hea? Katjschaga olen rohkem nõus: ei tahaks küll, et minu eluajal niisugune värk käima läheks, või vähemalt tahax, et oma lapsed selleks momendiks täiskasvanux saaksid (tyypiline lapsevanemlik egoistlik reaktsioon muuseas peale kõige muu). Ja kui sehuke asi juhtuks, oleksin ilmselt nende seas, kes õigeks ajaks sinna saarele koliks ... või mine sa tea? .Teos oleks võinud anda tõuke uue religiooni tekkeks (või on see juba olemas?) aga on vist siiski filosoofiliselt natuke liiga keeruline, et masse haarata. .KOKKU: "Lapsepõlve lõpp" on kindlasti parimate hulgas, mis kunagi loetud ja mitte kitsalt ulmekirjanduse vallas.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Jentson

Seoses eestikeelse tõlke ilmumisega sai kõnealune teos jälle läbi loetud ja tõepoolest - lugu ON väga hea. Seekord tekkis mul üks assotsiatsioon, mida ma eelmisel lugemisel ei täheldanud. Nimelt, kogu loo juures võib tõmmata paralleele kristliku maailmalõpu käsitlusega. Või siis new-age jutuga inimkonna üleminemisest kõrgemasse dimensiooni.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Urmas Muinasmaa

Vaevalt et keegi sellisest inimkonna tulevikust eriti vaimustuses on, nagu seda meile ACC ette maalib. Kuid hoolimata tühjast, ebameeldivast tundest, mis peale lugemist hinge pakitsema jääb, pakub loetu ohtralt ainet elu üle järele mõtisklemiseks. Ei nõustu Jürkaga, et asi just tõsiteadusliku loogikaga kirja pandud oleks, pigem vastupidi. Raamatus toimuv on pigem seletus-õigustus sensitiividele, nõidadele, new-agele ja religioonidele. Ning seletatakse asja sellega, et universumis valitseb mingi kõrgem mõistus, mille mõistmiseni inimene ei küüni, küll aga mille osaks ta kunagi saab. Loodetavasti mõistavad inimesed asja siiski ulmena mitte absoluutse tõena. Minu jaoks oli tegu igatahes üsna nauditava ning mitmeplaanilise ulmekaga, mis väärib maksimuhinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tuleb vist nõus olla, et ACC parim romaan, kuigi olen seni vaid kahte eestikeelset lugenud. Siin tundus kõik ühe "viie" väärilise jutu jaoks olemas olevat. Süzhee polnud kulunud, oli piisavalt huvitavaid ja ootamatuid käänakuid, tegelased olid päris inimesed, oli nauditavat fantaasialendu, põnevaid lahendusi ja mis peamine - keel, õigemini keelekasutus oli kirjanduslikult väga heal tasemel. St. polnud lihtsalt stoori üleskirjutus.

Kõige rohkem võlus mind aga loo mastaapsus ja selle tagant välja toodud idee! ACC kirjeldab ilmselt kõige sügavamat ja tõsisemat teemat üldse - inimeksistentsi mõtet ja inimrassi vajadust. Loo lahendus on julge, ütleksin isegi jõhkralt väljakutsuv. Aga ikkagi usutav.

Romaani keskel - kui kirjeldatakse seda uut ja head ilma, ilma kuritegevuse, sõdade ja muu halvata tundus autor noomima liigselt naiivne. Tegelikult paneb lõpp aga sellegi kenasti paika - mingit ülemäärast naiivsust loos pole, kõik eksisteerib oma loogilises süsteemis.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

90-ndate algul proovisin lugeda venekeelset "Lapsepõlve lõppu". Jõudsin Ruperti peo keskkohta, kui jätsin pooleli. Ainukeseks helgeks ideeks näis olevat Ülemvalitsejate välimus. Üsna tuim tekst.

Nüüd võtsin julguse kokku ja lugesin raamatu lõpuni (seekord eesti keeles). Teose teine pool oli hoopis parem. Clarke`i romaanid pole mus kunagi vaimustust äratanud. Ka seda ei paigutaks ma esimese saja soosikromaani hulka. Aga hinde 4 teenib ideede pärast auga ära.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Veider, kuid ebameeldiv oli see Clarke`i kujutelm inimkonna saatusest. Võib-olla olin oma ootused üles kruvinud, lugedes eelnevalt "Childhoodi" arvustusi... igatahes pärast raamatu lugemist ei suutnud ma aru saada, kust otsast tegu ehk-isegi-parima-Clarke`i-teosega on.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Raamat, mis vastupidiselt mõnes eelnevas arvustuses avaldatule pole sugugi sünge ega masendav: kõik oleneb lähenemisest. Muutused inimkonna arengus, unistustes ja soovides ei ole ACC-l siin sugugi esiplaanil. Läbivaks ideeks on ikkagi usk edasiminekusse ja selle võimaluse tunnetamine. The show must go on - kas siis inimestega või siis ka inimesteta. Viga oleks raamatu lugemisel aluseks võtta mingi inimkonna pseudoväärikus ja "oma" asjade status quo säilitamine. Tuleb mõista, et on protsesse milles meie võimalused kaasa rääkida on mõõtmatult tühised, sebigu me kohapeal palju tahame. Ilmselt just see lähenemisnurk ongi jaganud praegused arvustajad siin, BAAS-i veergudel kahte lehte: ühed, kes lähenevad kirja pandule üksiku so inimese ja tema mina seisukohast ning teised, kes püüavad vaadelda asju tervikuna, süsteemselt, kus otsene rõhuasetus ja keskpunkt puuduvad.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Esimest korda lugesin teost vene keeles ja kymme aastat tagasi. Tundus ilgelt cool. Nyyd kymme aastat hiljem, olles ise lapsevanem, lugesin eesti keeles yle ja siis tuli hirm peale. Inimese lõpp praegusel kujul. Ja sihukesed pehmelt öeldes õõvastavad vahendajad kõrgemale tasemele minekuks. Ma ei tea miks, aga meeleolu tuletas nagu pisut Bradbury Marsi kroonikaid meelde. Ilma happy end`ita, kus mingi suguvõsa võtab kätte ja jääb kõige kiuste hingitsema. Tunduvalt syngem ja hirmsam, kui suurem osa horrorist, mida ma lugenud olen. Järjekordselt yx häbematult hea romaan.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Dragofor

Ma ei ütleks, et tegu oli kohutavalt sünge teosega. Küll oli ta mõtlemapanev. Sest tekitab tunde, et kas sellel, mida me siin Maa peal teeme, omab tegelikult mingit väärtust? Või on kõik lihtsalt eelmäng millelegi suurele,palju võimsamale, kui inimmõistus seda iial haarata suudab. Võib-olla toimuva suurus ning arusaamatus ongi see, mis paljudele teevad sellisest Homo sapiens sapiens liigi tulevikust ühe hirmsaima võimalikest. Minu jaoks mitte. Mulle küll ei meeldi see idee Ülimast Mõistusest, kuid... Me keegi ei tea, mis on ja mis tuleb. Meie teadmised on piiratud ning mul on vaid soov, et see teadmiste laienemine ei alga veel minu eluajal. Tahan ise avastada ning maailmas uut leida!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ei ole ta midagi sünge ja masendav, nagu ta mõnele paistab tunduvat. Seda raamatut võb mõnes mõttes pigem optimistlikuks pidada, kuna ta annab mõista, et inimkonnast võib veel midagi asja saada... Igal juhul oleks tore, kui inimesed oma pisikestest poliitilistest/kultuurilistest/religioossetest eelarvamustest üle saaksid ja natukenegi edasi areneksid. Igal juhul viievääriline raamat, kuigi inimkond võiks seal natuke teistmoodi areneda.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

T6en2oliselt on see esimene ingliskeelne ulmeraamat, mis mulle pihku puuus, seega peab talle t2nus6nu 1tlema asjade eest, mis teosesse 1ldse ei puutu. Ideelt on raamat hea, teostusega on juba lugu kahtlasem. Kas l6pp saab ikka sedasi tulla? Aga kloonimine? Aga need, kes vanusepiiri 1letanud? Ja... ja veel mitu setukalist aga sinna otsa. Ohjah, ja tegelaste k2itumine oli ka suhteliselt konarlik, kuigi see Clarke teostest ehk Kuutolmu languse k6rval k6ige rohkem just sellele n2htusele p1hendatud. V6rdlus Iseseisvusp2evaga tuli k1ll ette jah, sealsete laevade kujundus n2is olevat t2pselt 1he selle raamatu ingliskeelse v2ljaande kaanelt maha v6etud olevat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maniakkide Tänav

Kui ma esimese hooga sellele raamatule arvustust kirjutama hakkasin, siis ei meenunudki mulle selle sisu ja pidin tuge otsima eelkirjutajatelt. Ja seda kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis mitte sisu vaid kirjutamisviisi pärast. Clarki ideed on head aga kirjutab ta kuidagi puiselt. Seepärast ma nad läbi loen - uus ja huvitav, aga raske on ennast läbi vedada ja hiljem üle lugema ei kutsu. Ja tegevust on tema romaanides, ka selles, minu jaoks vist veidi vähe. Aga lugemata ka ei jäta. Vist ikka veidi meeldib siis.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

viimase viie aasta parim raamat! a.c.c. on kummaline kirjanik ja ka tema raamatud on kummalised, mõnele ehk võõradki... a.c.c. teostes seguneb seiklus filosoofiaga, teaduse ja tehnika võidukäik müstikaga, usk inimkonna võimetesse arusaamisega sama inimkonna küündimatusest, jne. jne. sama lugu on ka selle raamatuga siin. ei taha hakata kedagi ülivõrretega vaevama - lugege ise, kes seda veel teinud ei ole! a.c.c. on igal juhul kirjanik, keda võib kasutada ulmekirjaniku tõelise headuse etalonina ja see siin on kahtlemata raamat, mis suudab anda aimu a.c.c. suurusest.
Teksti loeti eesti keeles
Dope

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Clarke on kahtlemata üks mu lemmikutest ulmevallas ja üldse ka. Mulle meeldib ta just eelkõige seetõttu, et ta EI OLE sünge, seda eelkõige igasuguste kosmosesõdade, tapmiste ja muude õudukate puudumise tõttu. Tema teostes on alati mingi imeline rahu, hoolimata sellest, et ta üsnagi kurjakuulutavalt vihjab, et on olemas veel Keegi, keegi meist palju võimsam ja kõrgem. Kuid ühtlasi annab ta ka mõista, et see Keegi pole hoolimatu mängija, kes teeb inimkonnaga, mida soovib, vaid inimkond on tema jaoks äärmiselt oluline lüli. Mitte indiviid pole tema jaoks tähtis, vaid inimkond tervikuna. Just see tervik mängib olulist rolli ülima eesmärgi saavutamisel ja see peaks meid panema uhkust tundma eneste üle, aga ainult siis, kui me võtame õppust sellest ideest - me oleme väärtuslikud just KOOS tegutsedes, mitte üksteist maha nottides, varastades, valetades...
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Masendav. Kas me siis polegi täiuslikud? Noh, arenguruumi on alati, aga niiiii hull see asi vast ka ei ole...
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Kindlasti autori üks õnnestunumaid romaane, nii vähe kui neid tal ka tegelikult on. Päris parimaks ma ise seda ei pea, kuid raamatu eestindamine oli muidugi hädavajalik. Paneksin romaanile kindlasti "viie", kui lõpp oleks vähem radikaalne; allergia selliste lõppude suhtes on arusaadavalt mu isiklik traagika, kuid ega sinna suurt midagi parata kah ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Raamat on väga sisukas. Olles sedavõrd mitmekihiline on teda võimalik iga lugemiskorraga uuesti avastada. Mulle endale teose lõpplahendus ei meeldinud, ent kui töö on meisterlikult kirjutatud, pole mõtet viriseda. Hindeks on loomulikult 5 plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kõigepealt niipalju, et minu ajas see raamat ikka tõsiselt karvaseks! See, et inimkond hukkub on minu jaoks ikka väga valus teema - ei ole me selle ju tegelikult kunagi kaugel olnud...

Aga raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Esimene kord kui lugesin, siis ei pannud enne käest, kui läbi oli.

Teksti loeti eesti keeles
Shakti

jah, ei saa minagi aru mida on yhist arthur c. clarke`l ja filosoofilisel kõrgpilotaazhil... ideed on tal ju tavaliselt head, aga ega ta nyyd eriline jutuvestja kyll ei ole. Linn ja Tähed meeldis selles mõttes rohkem et filosoofilist kõrgpilotaazhi oli vähem, ja jutt jooksis kuidagi soravamalt ja oli mõnusamalt loetav. mis see ulmekirjandus muud ikka on kui yks seiklusjuttude zhanr?? muidu tahtsin kolme panna, aga kuna visioon oli suhteliselt hingemattev, siis sai 4.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Lugesil u aasta tagasi, aga isegi ei mäleta täpselt mis seal oli, igatahes vist ei köitnud, et meelde oleks jäänud ja see paneb mõtlema. Olen nüüd lugenud teisi arvustusi ja arvan et peaks uuesti lugema, ehk siis annan marema hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Tunnistan, et ei ole kunagi kuulunud Clarke`i kui romaanikirjaniku eriliste austajate hulka. Mehel on küll rida suurepäraseid lühijutte, kuid tema pikemad asjad on minu jaoks tapvalt tehnitsistlikud, kuivad, väheeksootilised, Maa-lähedase lähituleviku külge ahistatud.

"Lapsepõlve lõpp" on mõnes mõttes erandlik, kuigi üsna mitmest aspektist ka mitte. Siiski on see mulle seniloetud Clarke`i romaanidest kõige sümpaatsem, eelkõige tänu oma nö. avaramale mõõtmele. Mastaapne tulevikuvisioon igatahes, ühtaegu inimliku piiratuse ja inimvõimete piirituse apoteoos. "Nelja" pälvib see vaid puhtsubjektiivsel põhjusel - romaani lõpplahendus tekitas minus kui omasajastus ja selle väärtushinnangutes vastikult kinni istuvas inimeses lihtsalt ebameeldiva tunde. Kirjaniku fantaasiat reaalsusse projitseerides - ei suudaks küll kuidagi siiralt vaimustuda totaalselt alienlike järelpõlvede tähelennust kuhugi aegruumi teise otsa, kui minu vana hea Emake Maa selle tagajärjel tükkideks laguneb nagu kõdunenud pähkel...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Orcus K.

Põnev ja ühtlasi kurb raamat meie suurusest ja saatusest kõiksuse mastaapides. Olen alati imetlenud ACC oskust jutustada n-ö jumala positsioonist. Enamasti kaldub ühe või teise autori sümpaatia kas siis minategelase või peategelase poole, kuid käsolev teos mõjub kui neutraalne kroonika. Mõned peategelased vilksavad teosest läbi, kuid erilisele sümpaatiale nad ei pretendeeri.

Teosest ohkub New Age´likku maailmakäsitlust. Tõsi, mitte küll otseselt, nagu meie seda teame, küll on aga finaalne hoiak selline: Inimese areng lõpeb uhkelt - olla rakuke jumalast (Ülemmõistusest), kus igasugune individuaalsus suubub kollekstiivseks... ma ei teagi... substantsiks (?)

Kui Universumil (või kuidas iganes seda nimetada) ongi mingi plaan ja inimesed on osa sellest, siis kahtlemata loodame oma inimlikus suurusehulluses, et see plaan seab meid kuidagi auväärsemale positsioonile, kui seda kirjeldab Clarke´i fantaasia.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Ma pigem ei nimetaks Clarke’i loo ülesehitust New Ageilikuks vaid hoopis gnostitsistlikuks. Aioonide (Suur Pauk) alguses toimunud/tekkinud emanatsioonid (galaktikad, tähed) liiguvad järjest eemale oma keskmest (Jumalast/Abraxasest/vms) ja koos nendega ka olendid, kes on selle eemaldumise käigus tekkinud või loodud – näiteks – demiurgi poolt. Teatud aja jooksul suubub kõik aga algusesse tagasi (tihtipeale võttes abi ja õpetust teiste kõrgemate olendite poolt). Füüsilised kehad, kui kaduv vorm, jäetakse muidugi maha ning täiusesse jõuab vaid surematu hing või selle osa, mis on veel säilitanud oma jumaliku olemuse.

Nii saab seda teost pidada üsna heaks mõistujutuks igavese ringkäigu teemadel. Aga nagu tänapäeval kombeks, ei rüütata oma ideid enam religioossesse kostüümi vaid esitatakse nn demütologiseeritud kujul. St kujul, mis on tänapäeva lugeja jaoks palju mõistetavam kui oleks olnud mingi 2. sajandi tekst, mis kubiseb kummalistest terminitest ning ekstaatilistest aruteludest.

Seetõttu ei saa antud teost algupäraseks kuulutada. Küll aga väga heaks. Ja kindlasti kirjutatakse selliseid lugusid tulevikus veel, kuid siis juba sellele ajastule mõistetavas keeles, sest selleks hetkeks on Clarke’i üllitis muutunud samasuguseks arhailiseks visiooniks nagu varakristliku aja gnostikute inspiratsioonipuhangudki. – Ehh, kas läksin nüüd väga rappa?
Teksti loeti inglise keeles
Eevur Tumm

On ta nüüd new age`lik või gnostitsistlik müstika, ei suuda hinnata. Minu jaoks seal mingit alustugesid raputavat filosoofiat küll polnud. Raamat mõjus pigem emotsioonidele. Kurb hakkas nende vahendajate pärast, kes küll saavad peaaegu pihta, aga ainult peaaegu. Ehkki tegelikult, kui ikka ei tea, siis ei tea ka tahta. Vahest see ülimõistusesse ühinemine polegi asi, mida igatseda. Teisest küljest, läbi suremise saame selle ehk kõik teada:).Lugeda sai ja emotsioone tekkis. Võibolla u.10-15 aastat tagasi(muidugi minu isiklikul eluskaalal) oleks võimsamalt mõjunud.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Hindeks pandud 4 on saadud kahest osahindest: miinusega kolm selle osa eest mis jutustab ajast kui Ülemvalitsejate lõppeesmärk ei olnud veel selge ja miinusega viisteise osa eest.

Esimese osa juures ei meeldinud mulle põrmugi selle poliitiline naiivsus. Kes tänapäeval vähegi rahvusvahelisi uudiseid jälgib, sellel on ikka väga raske uskuda etisegi kõrgema tasemega võõrtsivilisatsiooni saabumine võiks ühe inimpõlve jooksul kogu sellele nääklemisele lõpu teha. Et mõõgad taotatakse atradeks japäevapealt saabub üleüldine õitseng. Lugedes meenus, kuidas meile, oktoobrilastele, koolis õpetati, milline saab olema elu kommunismis. Kuna kommunismiülesehitamisega läks nii nagu läks, on täna raske sellistesse tekstidesse muigeta suhtuda.

Õnneks ei jää see utoopia teose lõpuni kestma. Romaani teist poolt võib ehk tõesti nimetada üheks paremaks Clarke`i romaani teiseks pooleks. Clarke`i kujutatudmaailmalõpu idee võib kellelegi meeldida või mitte, aga kirja pandud on see igatahes hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ma ajan seda raamatu sisu millegi pärast kogu aeg segi Ray Bradbury raamatuga "Vist on kuri tulekul". Ma ei tea isegi miks, sest sisud on ju täiesti erinevad! Aga arvatavasti selle tõttu, et selle raamatu pealkiri on ju "Lapsepõlve lõpp" ja "Vist on kuri tulekul" sisu(kaks noort poisikest on peategelaseks ja nad peavad võitu saama värdjalikust tsirkusest) meenutab rohkem "Lapsepõlve lõpu" pealkirja! Aga, kui natuke mälu pingutan, tuleb meelde, et tegevus oli ju täiesti teistsugune! :o

Aga nüüd "Lapsepõlve lõpu" kohta. Mulle meeldis see, et neid tulnukaid kirjeldati, kui inimeste nägemust kuradist! Selline kraam on lahe!
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles