Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

They Walked Like Men

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Libainimesed»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
21
7
1
0
Keskmine hinne
4.095
Arvustused (42)
Andri Riid

Maale saabub absoluutse kohastumisvõimega tulnukrass, mis kukub maid ja maju kampaania korras inimeste käest kokku ostma. Kaugema eesmärgiga teha planeedist maa suvitusrajoon galaktilises mastaabis. Kandev idee seisneb ehk järgmises - ainult tundmatu vaenlane on hirmus. Lugeda võib, ja minu meelest järgmised arvustused teevad teosele kohati liiga - meeldejäävaid hetki ja tegelasi teoses ju on. Ja on ka õnnestunud meeleolu. Arvan et parem kui libahundi printsiip.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Kui "Nagu õieke väljal" on tugev neli, siis "Libainimesed" on nõrk neli..See sotsiaalne idee on hea: tulnukad ostavad variisikute kaudu kogu kinnisvara kokku ning seeläbi vallutavad maailma. Häirib teostus: tundub, et Simakil tuli kähku romaan avaldada ning siis ta kirjutaski... Higi lõhn on küljes, noh. Samas jääb hindeks siiski neli, sest ka kehv Simak on Simak ning ka olen ma seda romaani neli korda juba lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Konkreetselt selle raamatu juures häiris fakt, et kogu probleemi lahendab ära mingi täiesti suvaline tegelane, kusjuures see maailma päästmine ei tule tal välja mitte niivõrd seetõttu, et ta kohutavalt tark ja tubli ja osav oleks, vaid tal lihtsalt veab. Ridamisi on situatsioone, kus olukord laheneb positiivselt tänu mingile asjaolule, mille asetleidmise tõenäosus on alla ühe protsendi. Kuidagi imelik hakkab seetõttu. Aga Simaki stiil on ikkagi hea.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Nigelaim Simak eesti keeles minu meelest, aga teatud määral kannatab isegi lugeda. Samas on paremaid tulnukalugusid piisavalt, et seda teost vältida.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Hea kerge lugemine, mitte liialt tõsine, samas on olemas ka minumeelest täiesti tõsine idee. Asja lõpplahendus on muidugi jabur.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Parajalt põnev ning koomiline raamat. Eriti meeldis lõpplahendus, mis näitas, et alati ei pea probleemi lahendamiseks mingeid ultrakeerulisi vahendeid kasutama. Häiris see, et kui taheti näidata kuidas tulnukad terve maakera inimeste endi seadusi kasutades täiesti seaduslikult ära ostavad, siis raha mida nad kasutasid oli ikkagi ju valeraha st. koosnes nendest "kuulikestest". Viismiinus.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Miks nii halb hinne? Simaki peamine väärtus on inimlikkuse väärtustamise oskus kirjanduslikul teel. Selles raamatus pole see suurt õnnestunud. Hinne on pandud võrrelduna teiste Simaki töödega. Võrrelduna kõigi teiste ulmeraamatutega saaks "Libainimesed" mu käest mõistagi viie.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Võrreldes “Linn”-a ja “Härjapõlvlaste kaitseala”-ga on “Libaininesed” nõrgem, aga ikkagi mõnuga mitu korda loetav. Parimatega võrreldes on tibake vähem soojust ja seda vaikset huumorit.Igal juhul parem kui “Libahundi printsiip”. Hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Väga hea raamat. "Härjapõlvlaste kaitseala''le" jääb ta mingil määral küll alla, kuid lugeda tasub igal juhul. Ilgelt huvitavad tegelased olid need "kuulikesed", kes meie palavalt armastatud Maast puhkekuurorti teha tahtsid (pärismaalased oleks nagu tavaliselt pika puuga saanud). Kusjuures eelneva töö eest oleksid nad saanud skungihaisuga sarnast lõhna, mis valmistab sedasorti tulnukatele ülimat naudingut. Mulle jättis veidra mulje see, et need "kuulikesed" ei tutvunud Maaga enne nö. operatsiooni, sest siis oleksid nad selle "lõhna" ju palju kergemini kätte saanud. Aga teos on ikkagi tasemel ja väärib mitmekordset lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kuna ta ilmus eesti keeles koos Härjapõlvlastega, siis viimasega oli lugemise ajal kontrast nii suur ja seetõttu ta ei meeldinudki. Lugesin hiljem üle ja ikkagi peale paari, kolme idee sealt midagi rohkem silma ei jäänud. Ega seal palju Simakile endale olulist vist sees ei ole, rohkem raha pärast tehtud. Kujutab kap. majandussüsteemis peituvaid ohte. Arvan, et romaani asemel oleks sama ideestikuga saanud ühe mõnusa ja effektse jutustuse.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Hea küll, rääkisite augu pähe. Võibolla oleks isegi viie pannud aga tunnistan, et olen sunnitud nõustume osade eelnevates arvustustes esitatud etteheidetega. Seega 4.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Muidu päris hea, aga loogikas olid mitmed lüngad, juba eelpool mainitud tulnukate seadusekuulekus, samal ajal , kui nad valeraha teevad ( USA-s peaks valeraha tegemine vist ebaseaduslik olema?) ning veel oli arusaamatu, miks tulnukad just linna skunkside juurde tormasid, metsas oli neid ju küll...
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ma paneks siiski viie, hoolimata nendest loogikavigadest. Raamat oli väga kaasahaarav (lugesin pausideta läbi) ja ka see kohati hüplev meeleolu tuli kasuks. Lugesin peale Härjapõlvlaste Kaitseala, kuigi oli raamatus eespool, see minu jaoks Libainimeste hinnet alla ei tõmmanud, sest need teosed pole eriti võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Ei ole üldse paha. Eks see ole ka tiba teistsugune, kui näiteks "Härjapõlvlased", aga see ei tee veel seda raamatut viletsaks. Ja samas, teos, mida ma olen juba oma kuus korda lugenud peab ju midagi mulle andma?

Hindeks "Väga hea".
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Targo kriitikaga olen 100 % nõus. Kuid mina sain romaanist aru hoopis muudmoodi...

Ameerika vajab happy endi, sest see müüb. Niisiis on tarvis õnnelik lõpp teha. Vaata kust otsast tahad, loogilist õnnelikku lõppu ei tule. Ongi tarvis juurde keevitada midagi kunstlikku, otsitut nagu siin... Sest muudmoodi EI SAAGI!

Teave tulnukate kohta imbus muidugi läbi. Sest mis on ühist informatsioonil ja heeliumil? Mõlemad on ülivoolavad. Kui inimesed polekski midagi aimanud, siis oleks keegi tulnukatest neile ise vihjanud. Ja kui president ning Kongress kõike usukski? Mis siis? Pannakse kõigile ettevõtetele tegevuse lõpetamise keeld? Tulnukad lasevad need pankrotti...

Tuli meelde A. Mireri "Kus on rändurite kodu?", kus tulnukad tahtsid imbuda Nõukogude Liitu. See oli palju parem. Tulnukad said haledalt lakki. Kui Simaki romaanist jäi mulje, et see oli ilge koba, siis Mireri romaanist jääb mulje, et see oli seaduspärane. Ja ongi nii.

Niisiis: kui sellised tulnukad tegelikult ründaksid, oleks kapitalistlik süsteem omadega õhtul. Ja ainult oma äri huvides päästis Simak inimkonna. Vaat selle lugesin ma romaanist välja ning ainult selle pärast tõstan ma hinde neljaks.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Mõnus, kiire, asjalik ja igati meeldiv lugeda. Kogu aeg midagi toimus. Polnud nii nagu krimkat lugedes, et leheküljetäis igavat (ruumi või toa või mille iganes) kirjeldust, vaid tõsine töö ikka kogu aeg käis, kui nii öel. Kogu raamatus toimus tegevus ainult paari päeva jooksul ja kiiresti. Samas kui oleks võinud arvata, et on juba mitu päeva möödunud. Minu meelest igati viite väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Njah, raamatut lugedes tekkis imelik tunne. Et millega ikka tegemist on, kas Ludlumi katsega kirjutada ulmet vo~i siis Simakit haaranud paranoiahooga. Paranoiline... Hiljem kasutas samasuguse o~hustiku a"ra X-files, aga Simak oli ju enne... Kindlasti on selles ja ka "Libahundi printsiibis" olev tunne teistsugune, kui muudes Simaki teostes, aga see ei tee neid veel no~rgemaks. Ja iroonia, sotsiaalne kriitika... need on ju ko~ik kehtivad.Kaunis kapitalismi kriitika... Et kas ikka saab ko~ike omandisuhetele usaldada.
Teksti loeti eesti keeles
Dope

Libainimesed ja Härjapõlvlaste kaitseala on eestikeeles ühiste kaante vahel. Eksole. Noh ja kuna seetsinane raamat kuulub mul sihukeste hulka mida aastas korra loen (nn.kohustuslik kirjandus). Saab ka libainimesed läbi loetud. Neli punkti igatahes. Ma ei tea kas see tekst on raadios järjejutt olnud aga igatahes audiovariant tundub nagu paremini sobivat. ( Eks vihjatakse ka Wellsi "Maailmade sõjale" seal ühes kohas.)
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Mulle meeldis viis kuidas nad kuulikestest lõpuks lahti said - eraomanduse keelamisega. Ja muidu nii sünget hõngu lugu...Simak on pannud siia päris paraja portsu naeruväärset sinisilmsust. Sellist lugu ei juhtu ju... Või loodame nüüd kõik, et juhtuks.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ei tea, miks kõik neid "Libainimesi" materdavad. Minule isiklikult meeldis, kuigi jah, "Härjapõlvlased" on paremad. Igastahes on Simak üks minu lemmikkirjanikke, kellega ma tutvusin just selle kogumiku kaudu.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

"The Walked Like Men" iseloomustab ladus ja parajalt koomiline jutustamisstiil, minu loetud Simaki raamatutest paremikku kuuluv.

Meeldis idee pallikestena liikuvatest tulnukatest, kellele meeldib end pilve tõmmata. Ja rääkiv koer, kes käis külas presidendik, oli ka lahe. Ning mitte mingil juhul ei tundunud Simaki tegevuskirjeldus jabur.

Tegelik hinne oleks 5-, sest "Goblin Reservationile" jääb see raamat küll alla. See-eest edestab palju muid SF teoseid, mida üliväga kiidetakse, nii et ~5 on ära teenitud.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ja ma polegi arvustanud yhte oma noorp6lve lemmikkirjaniku maakeeli ilmunud teost? Tuleb parandada asja. Niisiis, minu arusaamist mööda on selle tyki ainus viga see, et ta eesti keeles ilmus yhtede kaante vahel "Goblins Reservation"`iga, mis meeldis mulle mäek6rguselt rohkem. Ja selle pärast jääbki Simak selle raamatuga yhe punni kaugusele maksimumist.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Nagu korduvalt eelpoolgi mainitud ilmusid "Libainimesed" ja "Härjapõlvlaste kaitseala" eesti keeles ühiste kaante vahel. Kuna härjapõlvalsed on pea kõigi meelest tugevam jutt, siis enamiku kommentaar on midagi stiilis "..., aga jääb härjapõlvlastele alla", st toimub nende kahe võrdlus ja härjapõlvlaste "parem olemine" on üheks (tihti ka peamiseks) argumendiks kehvema hinde panemisel. Huvitav oleks teada, millised oleksid hinded siis, kui need romaanid oleksid ilmunud eraldi ja vahetu võrdlusvõimalus puuduks? Härjapõlvlaste juures ei põhjenda ju keegi selliselt: "panen viie, kuna oli parem kui "Libainimesed"". See ei tähenda nüüd sugugi, et ma "Libainimesi" fännaksin, aga eelnevaid kommentaare lugedes muutus see pidev võrdlemine häirivaks.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Meeleolult on tegu Simakile ebatüüpilise tekstiga, sest soojemate kohtade vahel on suisa õudustki. Lõpu mõte võiks olla see: tulnukatele pakitakse naturaalmajanduse korras lõhna. Naturaalmajanduse puhul on ju ideaalis nii, et selle asemel, et kõigil on natuke raha ja rikkuritel on palju raha ja kogu maailm, saab igaüks seda, mida kõige rohkem vajab-ihkab. Nõustuda võib või mitte, aga allegooria on ju ära teostatud. Ainult kas me Simakki allegooria pärast loeme?

*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Targo Tennisbergi kahe aastakümne tagusele arvustusele vaidlen vastu ses mõttes, et peategelane pole päris suvaline tegelane, vaid enesest lugupidava ajalehe teaduskorrespondent, ja seda sel ajal, kui ajalehed veel klikke püûdma ei pidanud. Mistõttu talle võiski ilmneda "vaade kõrgelt", nagu Hea Doktor ühele oma raamatule pealkirjaks pani.
Pealegi on siin kuldne sügis. Ja pesukarud. Ja ilus ja tark tüdruk. Mida te veel tahate?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles