Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

All Flesh Is Grass

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Nagu õieke väljal»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Birgitta» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
31
17
2
0
0
Keskmine hinne
4.58
Arvustused (50)
Andri Riid

Eesti keeles ilmunud 75-ndal vist Mirabilia sarjas äärmiselt eksitava pealkirja 'Nagu õieke väljal all'. Jälle üks mõnus Simak. Tegelikult üks poeetilisemaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud. Mõnus Ameerika kolkalinna miljöö. Ja Simaki humaanne suhtumine poolearulistesse on ka tore. Tegelikult on romaanil süzhee ka, aga minu meelest kaalub olustik ja õhustik antud teose puhul süzhee üles.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Oli esmalugemisel küll mõnus, aga kui Clifford D. Simakit rohkem lugeda, siis üle nelja ei annaks. Kuulub nende tekstide hulka, mille kohta võiks öelda: ja need teised... Nelja teenib ta siiski auga välja. Eredaid hetki oli ning Simaki üks paksemaid romaane, igav igatahes ei hakanud. Iseäranis uljas oli see politseinikule kiviga lajatamine ning see võõrarst oma tõlgiga. Kuid siiski jääb mulje, et tegu on kompilatsiooniga varasematest teemadest ja tekstidest. Kuid see on siiski tagantjärgi tarkus – jääb NELI.

* * *

Nõnda kirjutasin ma 1. juulil 1997! Ilmselt oli mul sel hetkel veel liialt värskelt meeles see tohutu Simaki liiglugemine, millega sain ma hakkama 1992. aasta suvel. Ajad on muutunud ning aastal 2004 leian, et Clifford D. Simak on ikka üks mõnuga loetav autor. Mitte et ma nüüd temasse kriitikavabalt suhtuks, aga märksa leebemalt küll.

Kuigi enamus Clifford D. Simaki tekste on nn. teaduslik fantastika (science fiction), vähemasti on need seda formaalselt, oleks Simakit õigem siiski nimetada muinasjutuvestjaks. Kui tema tekste lugeda kui muinasjutte, millele ajastuhõnguliselt on teaduslik fantastiline rüü ümber mähitud, siis ei tundu kohatud kõik need lapsused, kokkusattumused ning jaburad pseudoteaduslikud seletused.

Olen viimasel ajal märganud, et kui õhtul väsinuna tahan midagi lugeda ning tekib küsimus, et mida lugeda, siis loen Simakit ... loen veel senilugemata tekste ning loen ikka ja jälle üle ka ammuloetud tekste. Vaat ühel õhtul, paar nädalat tagasi võtsin riiulist pisut kapsastunud «Mirabilia» ning veetsin sellega kaks suurepärast õhtut. Pärast raamatu sulgemist tuli meelde, et olen sellele romaanile BAASis nelja pannud, see mõte jäi kripeldama ning sellest tulenevalt sai hinne ära parandatud ja mõni rida seletuseks juurde kirjutatud.
Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles
Tundmatu Arvustaja

Nuu jahh. Lugu. Lugeda kõlbab. Mulle meeldis vast enim see lill-arvuti-intellekt. Muidu tüüpiline Simak juttude seast, millest jääb peamiselt meelde, et oled seda lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Lugesin ammu ja päris täpselt enam kõike ei mäletagi, kuid hea oli. Korralik bioloogiline network. Simaki moodi kohe kujutada mingit inimesest hästi erinevat eluvormi.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Mina seda raamatut päriselt "ja nende teiste" hulka ei liigitaks. Kunagi sai mingist venekeelsest "Izbrannoje" tyypi kogumikust noid Simaki jutte ja jutukesi loetud mitmeid. Käesoleva raamatu ja "Kaitseala" tasemeni nad pehmelt öeldes ei kyyndinud. Yldse paistab Simakil lisaks semikohustuslikule koer Towserile olema nõrkus mingite kummaliste lemmikloom-tulnukate vastu. Ka käesolev raamat läheb tegelikult samasse kategooriasse, kuid on ylejäänud minu poolt loetutest päris mitme pygala võrra parem. Neli sellegipoolest. Simak on minu jaoks siiski lihtsalt liiga pastoraalne.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Hoolimata headest omapärastest ideedest (Network on lillede kohta õige sõna - muide, humanoidid muutuvad sellisteks G.Bear "Hardfoughtis") ei meeldinud see romaan ning tulnukaterohkusega pingutab Simak üle. Samuti jääb mulle arusaamatuks, mille poolest enese olemasolust teadlik olemine muudab organismi niivõrd fundamentaalselt erinevaks ülejäänud füüsikalistest kehadest, et ta muutub võimetuks ajabarjääri ületama. Minu arvates võiks loole vajaliku, kuid teaduslikult mõttetu parem üleüldse põhjendamata jätta ning loota lugejate arusaamisele, kui teha seda niivõrd abitul moel.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Mida ma Simaki juures kõige rohkem hindan on fantaasialend, see kehtib kõigi tema paremate asjade kohta. Ta pole tehnolembeline vaid intiimselt inimlik ja rahulik. "Õike" on poeesia, ood elule. Simakile meeldib kolkalinna miljöö, veidi elult räsida saanud tegelased, kes just seetõttu on säilitanud oma inimlikkuse.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ja ühe maailma sees oli teine maailma, mis oli palju suurem kui see esimene maailm ja selles omakorda kolmas ja siis neljas... Olla ilus nagu lill ja ei midagi muud ja lihtsalt olla ja särada ja armastada- nagu õieke väljal
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Autor on paigutanud romaani tegevuse oma lapsepõlve- ja nooruslinna. On ta ju sündinud Millville’i lähedal asuvas farmis. Simak kujutab tegelasi suure südamesoojusega ning muudab nad meile lähedasteks; ta sunnib meid kaasa elama ja kaasa tundma. Võib-olla on idee taimedest kui arvutivõrgust liialt muinasjutuline, aga hea ja tõsiseltvõetav ulme ongi ju muinasjutt (allegooria) täiskasvanutele. “Sense of wonder”-i puudumine iseloomustab eba(rd)ulmet (näit. “220 päeva tähelaevas” ja “Polaarunistus”). Vaadeldav Simaki romaan jääb küll alla ta parimatele, kuid “sense of wonder”-i küllus teeb ta täiesti heaks ulmeks. Hindeks 5-.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Lugesin omal ajal kohe peale `Trifiidide päeva` ja nii väga ei meeldinud. Ega praegugi lugedes vist üle nelja ei paneks aga mine tea, peaks proovima.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kui ma õieti mäletan, siis oli see vist minu esimene ulmekas üldse ja tänu sellele sai minust paadunud ulme fänn (ulme kõige laiemas mõistes). Veel kaua-kaua oli Simak minu lemmikkirjanik ja see konkreetne raamat on nende hulgast, mida ma ikka ja uuesti loen. Peategelane on muidugi Simakile omaselt justkui suht mitte midagi ütlev kuju (ehk isegi ullike), kes miski hetk võtab kätte ja maailma ära päästab. Tegelt on S-i teostes ka pisut ja palju heroilisemaid kujusi, kuid minu mäletamist mööda pole maakeeles neist ühtegi ilmund. Simaki eripära on see, et kuigi tema raamatud on küllaltki tihedalt sündmusi täis, ei teki hetkekski tunnet, et nüüd on midagi lootusetult segi läind, vaid sul on kõikse aeg asjadest mingi sott olemas. Ilus ja hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Mõnus! Hästi kirjutet, hästi kirjeldet. Korralikud tegelaskujud, haarav sisu, humaansus... Võiks ju väita, et kõik on nagu paigas, ent viite ei saa. Miks? Sellepärast, et ta on Simak`le täiesti tüüpiline tekst. Pikemaid, tõsi, aga siiski tüüpilisemaid. Tegelikult võib siin leida mõningaid momente, mis viitavad sarnasustele teiste Simak` romaanide/juttudega. Aga see arvutlillede idee oli häää...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin suhteliselt ammu ning nüüd raamatu peale mõeldes on silme ees ainult mingi hägune afterimage. Seetõttu ei julge konkreetsetele asjadele viidata. Ometi mäletan, et väga meeldis ja lugenud olen seda isegi korduvalt.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Viis, kindlasti viis. See oli üks esimesi Simaki teostest mida ma lugesin ja tänu sellele olen lugenud neid veelgi. Ka seda raamatut mitu korda. Arvustuseks mida nüüd öeldagi. Sisu kohutavalt hea, peale selle muidugi seotus ja teemaarendus. Krooni paneb sellele muidugi idee ise.Üks parimaist raamatuist mida eales lugenud! Soovitan kõigile!
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

Võiks öelda, et kuulub lemmikute hulka, nii korra aasta-paari tagant saab ikka üle loetud. Hiljuti siis jälle.
Meeldib, muud midagi. Nõrk koht on minu jaoks see loogika, kuidas eluta mateeria läheb müürist läbi ning elus ei lähe. Minu mõistuse jaoks tähendab see seda, et kas just peategelasest, aga vähemalt sest veoautojuhist oleks pidanud küll ainult moos järgi jääma. Raske veok, kihutab kah veel — ning nihuke plastiline ühik nagu inimkeha, suudab teda kinni pidada, ning isegi tagasi heita? Sest sein ju ei heitnud, ikka elusolend veoki sees. Tõsi küll — mõnevõrra ulmelisena tunduva :) nähtamatu müüri mõjul, aga seisma- ja tagurpidi liikuma panevaks jõuks oli ju ikkagi elusolend, või mis?

Aga kui see väike viga välja arvata, siis “viite” väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

See on muinasjutt, ilus legend sellest ko~ige lollimast pojast, kellest saab prints lilli ta"is imedeilmas. Muinasjutt ta"iskasvanutele, muinasjutt jutu enda pa"rast, muinasjutt kodust. Seda lugedes tekib tunne, et jah, seal ma elangi, see on minu maailm, minu oma kodu ja tuba ja luba... minu ja lillede ja kevade ilm. Milleks see oli kirjutatud? Millest see oli kirjutatud? See ei olnud 1ldse oluline, oluline oli vaid tekst, mis voolas nagu ojake minust mo"o"da kuhugi ajatusse olematusse. Simakiga on yx huvitav lugu - tema teosed ei ole sellised, mis ja"a"ksid kauaks meelde, neis puutub miski eristav, see JUMALIK ANNE; mis teeb teosest Suure Teose, aga sellest hoolimata on nad head ja neid on ikka ja ja"lle tore 1le lugeda. Nad on vo~luvad oma ha"sti kirjutatud armsuses, tipud - kuigi ehk mitte tippude tipud. Ta on nagu Andersongi - tunnustatud autor, kel palju teoseid, ja kes ha"sti kirjutamas, aga puudu on mingi ta"ht, tunnus, msi teda teistest eristaks. Andersonil on see ju olemas, suure teosehulga alla mattununa, aga Simak... Simak on Lihtsalt Simak - Kirjutab. Ha"sti kirjutab. Aga mida kirjutab? Ja kui pikemalt meenutad, siis tuleb meelde, et kirjutas lilledest ja libardkuulidest ja muust. Ahjaa, talvel lugedes puudub sellest raamatust Tunne. Seda poeab lugema suvel, eelistatavalt o~ues, kusagil aasal, puisniidul, seal, kus on soe ja pa"ike ja lilled ja muidugi ka maasikad. Soovitan seda proovida.
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

On Simakil nagu alati väga nõrga ja naiivse ühiskonna (riigi kui sellise) kujutusega raamat, kuid lugeda tasub.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Esimene Simak ja siiani üks lemmikutest. Minu jaoks on Simaki plussiks just tema "pastoraalsus". Ilus ja hea raamat, mis kindlasti korduvalt üle loetud saab.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Superhea raamat. Tänu sellele raamatule tekkiski minus sügavam huvi ulme vastu. Seega suur äitähh nii tõlkijale, kui ka muidugi Simakile endale, kes sellise teose üllitasid. Muuseas see romaan on ka inglise keeles netis olemas. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Dope

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Erinevalt paljudest teistest (ka Simaki enda lugudest) korrektselt teostatud, sobiva mahuga ja tasakaalus lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Mulle meeldib Simak. Kahtlemata on ta hea kirjanik. Lihtsalt see konkreetne raamat jäi minu jaoks natuke liiga imelikuks ja kaugeks. Seetõttu ka neli. Aga tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Meeldiv lugeda ja kenasti kirjutatud. Ning viie saab ehk ka selle pärast, et oli esimene Simakilt loetud raamat ning meeldis ka väga...
Hiljem samalt autorilt loetud paarkümmend romaani + peenem kraam seda positiivset efekti enam ületada ei suutnudki, ehkki Simakil on paremaidki teoseid.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Südamlik ja lahe lugemine. Pealegi Mirabilia sarjast, see tähendab mingil ajal üks väheseid. Mis see lilledest moodustunud võrk ikka niiväga internetist imelisem on, kunagi said ainuraksetest hulkraksed ka:). Pasa sarx ws chortos. Tegelikult on selle pealkirjaks oleva kirjakoha seos raamatu sisuga tõesti veic segane. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et pill tuleb pika ilu peale. Aga meil arvatakse ta olevat nagu rohkem ilutsemise kohta. Äkki keegi asjatundlikum inimene seletab?
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Hea raamat, aga siiski jääb midagi viiest puudu. Tegemist ei ole sedapuhku millegi rohkemaga kui mõnusa ajaviitega. Mingit erilist poeetilisust ma sealt aga küll ei leidnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Selle lugemine oli tõeline torm. Sattus kusagil üsna keskkooli päevil kätte, enne nii mõndagi muud. Sfääriline aja serv ja mõtlevad lilled - need on alatiseks meelde jäänud.
Muidugi, asi on liialt positiivne inimese suhtes. Teinekord ongi hää.
Teksti loeti eesti keeles
Ray D. Noper

Äärmiselt kõrgetasemeline raamat, imho, "Vahejaama" ja "Kaitsealaga" kokku kindlasti olulisimad Simak`i teosed...

Ja pealkirjast:

Isaiah 40:6 (King James version): The voice said, "Cry". And he said, "What shall I cry?" "All flesh is grass , and all the goodliness thereof is as the flower of the field."

Jesaja 40:6 : Hääl ütleb: "Kuuluta!" Ja teine kostab: "Mida ma pean kuulutama?" "Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! "
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Virunurm

Muidu väga hea raamat, aga päris lemmikute hulka ei kuulu. Lugemise teeb nauditavaks Simaki ladus sulg. Idee tundus omal ajal muidugi revolutsiooniline, nüüd enam mitte nii väga. Viiepalliskaalas - tavaline neli.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kui ma seda mitmeteist aasta eest lugesin, siis see mulle eriti ei meeldinud. Sander Vahter kirjutas kõige paremini, miks. Nüüd lugesin uuesti -- ja panen nõrga viie. Satyros kirjutas kõige paremini, miks. Veel kiidan lõppu -- et jäi lahtiseks, kas visati see pomm või ei.

Tänan Ray D. Noperit pealkirja selgituse eest!
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Üks mu lemmikteoseid. Sattusin teismeeas lugema ja olin vaimustuses. Nüüd lugesin uuesti üle ja see oli ikka väga hea. Kõige iseloomustavam sõna raamatule oleks vist LUMMAV. Simak kirjutab nii arusaadavalt ja ladusalt, et justkui ei loekski raamatut vaid vaataks filmi.
Teksti loeti eesti keeles
Pronto

Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.

Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.

Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.

Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Hästi ilus raamat.

Lugesin teda mitmendat korda, aga eelmise ning selle korra vahele jäi nii palju aega, et raamatut uuesti kätte võttes oletasin pealkirja järgi - "Nagu õieke väljal" - end hoopis trifiididest lugevat ("Nagu õieke väljal" oleks "Trifiidide päevale" jube hea pealkiri) ning sain alles lugemist alustanuna aru, et eieiei, see on ju hoopis teine raamat, mida ma ka lugenud olen!

Meeles püsis see, et oli tõke ja kuidagi oli see seotud mingite punaste lilledega, aga 0 tegelast, väga udune süzheekulg (et lõpp oli õnnelik ning seotud inimeste iluhindamisega, jäi mällu) ning ka väikelinna õhustik, mida mõned eelarvustajad on kiitnud, ei jätnud mu ajju mingeid jälgi.

Aga lugu oma tähelepandamatute tegelaste ning mittemidagiütleva õhustikuga oli jube hea! Kogu aeg ootasin, et noh, see ajatõke või see teine maailm või pomm toob kaasa mingi realismikomistuse, mitu korda oli piir lähedal, kes sellisel hetkel ikka rahast või armuasjadest mõtleb - aga iga kord maandus Simak pehmelt õigele poole ning kui raamat läbi sai, olin üleni õnnelik tema ja selle kogemuse üle.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Selleks et aru saada raamatu esmestest lehekülgedest, pidin need uuesti läbi lugema pärast romaani lõpetamist. Ehk siis "Kõik liha on kui rohi" avanes mulle pikkamisi. Tegevuspaik, Millville, on linnana väike isegi Eesti oludega võrreldes. Umbes kolmasada inimest ja neil on oma pank, linnapea jms.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Hea saimaklik raamat, võib-olla selle poolest iseäralik, et kui Simak üldiselt püüab oma teoste tegevuse sügisesse lükata, siis siin on igal pool suvi. Eks muidu poleks Lillede kujutamine nii hästi välja tulnud.
Mis mõnes eelnevas arvustuses tehtud kriitikasse puutub, siis
a) veoautojuhi (või mistahes rasket eset kandva inimese) põrkamine ajamulliga on muidugi füüsikaliselt jama, aga ma ei usu, et autor seda ei teadnud. Aga mis tal üle jäi -- kui hakata füüsikalist maailmapilti täpsemalt järgima, siis ei saagi ajamulli kirjeldada;
b) mind tulnukate paljusus küll ei häirinud. Iga rass oli omamoodi huvitav.
Nii et ... jah, see kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles