Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2010: Odyssey Two

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «2010. Teine odüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
12
2
0
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Järg "2001-le". Minu arvates nõrgem lugu kui esimene odüsseia. Teele läheb uus laev (vastvalt ajastu vaimule internatsionaalse meeskonnaga; vahepeal N. Liitu kriitilisemalt suhtuma hakkanud ACC andis venelastest tegelastele dissidentide nimed, mis näiteks nurjas loo avaldamise "Tehnika-Molodjozhis"). ACC kinnisideeks näib olevat panspermia pisut kohendatud variant: vanemad "õed-vennad mõistuses" abistavad tärkavat mõistuslikku elu nende jaoks tähtede süütamiseni ja "isikupuutumatuse" garanteerimiseni välja. Lugeda kõlbab, kuigi puhuti on igavavõitu.
Teksti loeti vene keeles

Mäletan eredalt neid hetki, kui ajakiri «Tehnika - molodjozhi» hakkas 1984. a. järjejutuna avaldama Arthur C. Clarke`i romaani «2010: Teine Odüsseia». Olin sel ajal juba näinud teles mingeid juppe filmist «2001: Kosmoseodüsseia» ning siis käisingi õhinal Pärnu Linnaraamatukogu lugemissaalis jupphaaval romaani lugemas. Õhinat ei jätkunud kauaks, peale teise osa avaldamist ilmumine takerdus... alguses veel ajakirjas lubati, et kohe jätkub, aga ei midagi...

Hiljem (Perestroika ajal) ostsin antikvariaadist originaali ning selle eessõnas siis seletati, et näe avaldamine jäi Venemaal pooleli, kuna laeva «Kosmonaut Aleksei Leonov» venelastest meeskonnaliikmed kandsid kinniistuvate dissidentide nimesid. Märkasin ka seda, et kogu romaan on pühendatud kahele suurele venelasele Aleksei Leonovile ja Andrei Zahharovile.

Sisust: Kuna esimeses raamatus jäi laev (ja HAL 9000) sinna Jupiteri manu, siis otsustakse uus ekspeditsioon saata...

Üldiselt pole ju paha romaan, aga (minu meelest) oli esimene romaan sedavõrd täiuslikult lõpetatud, et igasugune jätk on liiast. Kuigi, lugeda kõlbab, hoolimata ajutisest kuivusest. Iseäranis uljas oli see Hiina kosmoselaev «Tsien» ja selle hukk ning loomulikult ka David Bowmeni «jällenägemine» oma emaga!

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest esimesele osale vääriline järg ning ei tituleeriks teda kaugeltki nõrgemaks. Eelmise raamatu udune lõpp seletatakse ilusti lahti.

Tõlkija on aga ühe sõna väga imelikult tõlkinud, mis torkas kohe üsna alguses silma - nimelt "ragulkaefekt"... Kui kosmoselaev mingi taevakeha gravitatsiooni oma lendamisel ära kasutab, sarnaneb see tegevus minu meelest rohkem lingu tööpõhimõttele?

Ühe asja on ka autor pisut nadilt lahendanud: hiinlaste "Tsien" lülitati mängust kuidagi liialt lihtsa ja totra võttega välja - pilusilmad lasid lihtsalt mingil ajudeta mudamölakal ennast ära elimineerida, ilma et midagi ette võtnud oleks. Kuid igas raamatus võib enamasti mingeid miinuseid leida. Antud miinus oli pisikene ning sai tagapool kuhjaga kompenseeritud - Von Neumanni masinate trikk Jupiteriga oli piisavalt vinge ja muljetavaldav. Nii et kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

See oli esimene Clarki romaan mis mulle tõepoolest meeldis. Esimene osa jääb sellest kaugele maha. Siin oli enam tähelepanu pööratud tegevusele mitte teadusele ja ulmet sattus ikka ka sekka. Kui ma vahepeal kavatsesin juba sellest autorist kaarega ringi hakata käima, siis nüüd matsin selle mõtte maha.
Teksti loeti eesti keeles

Paar sõna ka selle raamatu tõlkijalt.Ühes eelnevas arvustuses esitatud kriitika ragulkaefekti kohta võib olla täiesti õigustatud, kuid autor kasutas sõna "slingshot", ja kõik sõnastikud jms. allikad annavad selle sõna vasteks ikkagi just kada, ragulka, mitte lingu. Põhimõtteliselt olen ma lingu suurema sobivusega nõus, kuid kõigis autori vigade parandamises on peidus omad ohud. Seda pole veel keegi märganud, kuid "2001-s" on ilmselt "Moby Dickist" inspireeritud lõik, kus Poole`i hukkumisega seoses mainitakse valge vaala küljele seotud kapten Ahabi laipa. Uurisin "Moby Dickist" järele ja seal on mustvalgel kirjas, et vaala küljes ei kao vetesügavustesse sugugi mitte Ahab, vaid üks hoopis teine õnnetuke. Mida siis teha? Viga ise vaikselt ära õiendada? Lisada selgitav märkus: autor eksis? Aga mis siis, kui Clarke pidas silmas mitte raamatut "Moby Dick", vaid mõnda selle järgi tehtud filmidest või lavastustest? (Neid on tehtud üsna mitu, ühes 50. aastate filmis mängis minu mäletamist mööda peaosa Gregory Peck.) Autori vigade parandamine või pidev kommenteerimine ei ole minu arvates sugugi mitte tõlkija asi. Jäägu nende avastamine ja oma tarkusest mõnutundmine lugeja rõõmuks.Muidu võib juhtuda nii, nagu muidu ülihästi tõlgitud Bradbury romaanis "Võilillevein", kus leheküljel 23 on lõik: "...nagu ülimahedat päeva ja mahedat taevast üle vaatav Ahab, niisutas ta sõrme .... ta vastas teiste kaptenite tervitustele...". Peaks olema vähemalt 85% tõenäosusega selge, kellest on jutt. Tõlkija aga lisab märkuse: Ahab - iisraeli kuningas (874? - 853 e.Kr.)Kommentaarid jms võib saata aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuna nii filmi sellest odysseiast kui ka raamatut juhtusin lugema enne, kui 2001`e, siis mind see ei häiri, et Clarke oma esimese teose ära lo~petas. Ja elu on juba kord selline, et mitte miski ei leia oma lo~plikku lo~ppu. Ideelt oli tegemist kindlasti huvitavama teosega - nii Tsieni, Europal oleva elu kui ka Jupiteri mo~ttes. Filosoofiline plaan jäi no~rgemaks, aga noh - ega ei saa ju tahta, et see vana teadlane igas oma teoses mingeid ylifilosoofiaid ehitaks. Tal neid niigi suhteliselt paljudes teostes ju. Teostus oli kindlasti no~rgem. Puudu ja"i eelmise raamatu lynklikkusest, mida sellise teose puhul nagu kohata tahtnuks. Jah, Bowmani käigu juures maale seda oli, aga mitte piisavalt. Tugev yle keskmise teos oli ta sellest hoolimata. Lucifer seostus mul kohe tulnukatega "Lapsepo~lve lo~pust". Kas taas vihje sellele, et muutused ei saa alati olla ko~igile meeltmo"o"da?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin seda raamutut just samasuguse innuga kui eelmisi osi ja üldse teisi Clarke´i raamatuid. Kuigi see oli "2001" järg ja seletas nii mõndagi lahti esimeses osas müstiliseks jäänust, võib seda lugeda ka kui täiesti erinevat raamatut. Clarke on isegi öelnud, et "2010" ei ole "2001" otsene järg. Clarke´i armastan ma ka peale selle raamatu lugemist endiselt ja annan talle maksimumhinde.
Teksti loeti eesti keeles

Sama liin mis eelmisesgi osas.

Kirjeldused on siiski tabavad ja head, nagu ikka. Lugemismaterjalina on ta siiski sujuv ja ei takerdu kuskil oluliselt, seega ei hakka üldse laitma.

Kui taevamehaanikast huvituda, siis on see kindlasti hea raamat.

P.S. Huvitav on see, et miskipärast muutuvad ACC osad raamatu üle lugedes paremaks... Ei oska seda fenomeni küll kuidagi kommenteerida, kuid see on (minu puhul loomulikult) nii "odüsseiade" kui ka näiteks Ramaga...

Hindeks "hea".
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi 2001-te arvustades vihjasin, et 2010-le kavatsen igatahes kõrgeima hinde panna. Miskipärast jäi 2010 mul tol ajal hindamata, ja nüüd, pärast ülelugemist, ei saa ma oma tollase hinnanguga enam nõustuda.

Kui lugeda 2001 ja 2010 järjest, siis mõjuvad väga häirivalt kaks asjaolu.

Esiteks see, et viimane sisaldab lehekülgede kaupa esimesest kopeeritud teksti. Kindlasti on see abiks neile, kes 2001-te lugenud ei ole, aga mingiks eriliseks õigustuseks seda minu meelest küll pidada ei saa. Sest kui juba 2010-t lugeda, siis miks jätta eelnev osa lugemata.

Teiseks jällegi on 2001 ja 2010 vahel rida karjuvaid vastuolusid, mida vabandatakse sellega, et film kukkus teisiti välja kui raamat. Nüüd siis järjes püütakse seda erinevust siluda ja loodetakse, et lugejad ei märkagi, kuidas kosmoselaev Discovery sujuvalt Saturni juurest Jupiteri juurde on sattunud. Kurb küll, et filmiga nii läks, aga raamat ennast sellega igatahes välja ei vabanda.

Ja üldse - nüüd järele mõeldes ei leia ma midagi, mis sunniks sellele raamatule kõrgeimat hinnet panema. Otseselt halb ta aga ka ei ole, sellepärast saab nelja kätte, kuigi ehk pisikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna lugesin "2010" kohe pärast "2001" lõpetamist, siis ka mind häirisid alguses need vasturääkivused. Üks osa lõppes Saturni juures, teine algas aga Jupiteriga, Saturnist pole aga sõnagi. Kui sellest hakkasin ma lõpupoole üle saama, siis leidsin, et Clarke on lõikude, vahel isegi peatükkide kaupa raamatu lõpus "2001" kopeerinud. See tundus tegelikult natuke imelik. Aga muidu täitsa mõnus, ladusalt loetav raamat. Midagi erilist nagu ette heita polekski, kui vast seda, et "2001" ja "2010" lugemise vahele võiks jätta pisut ruumi, et need vasturääkivused raamatu algul eriti segama ei hakkaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks väheseid ulmekaid (kui mitte ainus), mis on mul pooleli jäänud. Üritasin vapralt leht-lehe haaval, aga midagi ei olnud teha. Nagu vaadanuks mingit ajast-arust dokfilmi: hall ja igav. Pooleli jäi seetõttu, et tuli midagi uuemat ja huvitavamat peale. Ja häbi-häbi: pooleli see jäigi. Aga kuna siiani pole kutsunud edasi lugema (ja ilmselt ei kutsugi), siis panen hinde ära. Hoiatuseks. Esimese osa pärast küll nelja, aga võiks vabalt ka kolme anda. 2061? Khm, jah... ilmselt jääb ära.
Teksti loeti eesti keeles

See osa oli ausalt öeldes huvitavam, kui esimene, 2001. Ajast arust võib seda kyll tänapäeval võtta, kuid lugemiskogemus isegi. Jules Verne "ulmet" ei saaks ju sel juhul üldse lugeda. Egas siis midagi rohkem pole öelda, ei viitsi hetkel ka kirjutada. Peaks hoopis üht esseed kirjutama, nii et hindan kiiresti paar asja ära ja lasen jalga... Saturni ja Jupiteri ära vahetamist ei pand tähelegi(häbi mulle).
Teksti loeti eesti keeles

Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirjeldatakse ikka mõnusasti loetavalt. Hal on omal kohal, suuresti tänu dr. Chandrale (kas mäletate, mis arvutigeeniuse tegelik nimi oli?). Ning Luciferi tekkimine on piisav vihje, et järgmine osa ei jää tulemata.
Viis miinus tegelikult, aga ümardame ülespoole selle eest, et moodustab eelmise osaga (ja tegellikult ka järgnevatega) söödava terviku.
 
Ahjah, kakles siin varem tõlkija mi ta kakles, aga "ragulkaefekti" võiks ta küll ära unustada. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles