Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The End of Eternity

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «Igaviku lõpp»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
44
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.69
Arvustused (58)
Andri Riid

Siiani lemmik Asimovi loomingust. Raamatu järgi on inimesed on rajanud tehnoloogia, mille abil reisitakse ajas. Eksisteerib hierarhiline organisatsioon, mis tegutseb eesmärgiga juhtida inimeste elu nii, et poleks sõdu, katastroofe jms. ohtlikku. Reegliks on teostada minimaalseid vajalikke reaalsuse muutusi, et need kutsuksid esile maksimaalselt kasulikud resultaadid. Ja nii need Igaviklased siis vupsavad aeg-ajalt reaalaega, tõstavad mingi poti ühelt riiulilt teisele või panevad kellegi augu sobivasse kohta kaevamisega jalaluud murdma, mille tagajärjel jääb toimumata sõda või rassirahutused 50 aastat hiljem. See oli näide. Selline idüll kestab kuni asjasse sekkuvad kõrgemate sajandite inimesed, kellele ei ole sugugi meeltmööda Igaviklaste kontrollimatu tegutsemine Võlub see et Asimov on võtnud asja käsile teadusliku põhjalikkusega ning jahub üsna pikalt Igaviku olemusest ja selle tõttu tekkinud psühholoogilistest pingetest. Isegi see, et ise asjast sotti suurt ei saa, võlub Lisaks veel paar ajaparadoksi. Kui muud Asimovi ei ole lugenud, siis seda võiks ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Jaak Parik

ok, on huvitav ning paratamatult kui alustad sis loed ka l6puni, aga ju siis ideee iseenesest ei meeldinud.. hea s6naga seda raamatut meelde ei tuleta.. oli vist ju ka mingi film.. ehk oli venelaste tehtud, ei m2leta.. too meldis veelgi v2hem
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Erinevalt paljudest eelhindajatest ei pea ma seda raamatut eriti tugevaks. Idee ajarändamistest on minu arvates paljudes teistes versioonides tunduvalt paremini läbinämmutatud. Ja sci-fist pole siin küll haisugi. Väljapool aega on teine aeg, mis on hoopis suurem ja parem kui see, milles eksisteerime meie? Samas, Asimov oskab lugejat ümber sõrme keerata ning isegi tühjast-tähjast vestes põnevust üleval hoida. Kui poleks tuleviklasi, kes toovad romaani üsna õigel viisil määratlematust, oleks Asimovi visioon tobedavõitu.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Esimene Asimovi romaan, mida lugesin. Võlus idee suurejoonelisus. Suur pluss oli Noys (nii vist?), kes on meeldivalt seksuaalne erand Asimovi keskeltläbi aseksuaalsete tegelaste galeriis. Suurim miinus: Andrew Harlan; ma lihtsalt ei usu, et sihuke möku võiks millegagi hakkama saada. Võimalik, et Noysi võrgutamiskunst oligi see, mis Igaviku hävitas. Aga siis on see kivi Asimovi "kapsaaeda": sedavõrd tõsises romaanis oleks võinud leida mõne parema ajendi "läbinisti mäda Igaviku" hävitamiseks. Selles suhtes pole ju Andrew Harlan kriipsuvõrdki parem neist, keda talle näiteks toodi Igaviku mandumise kohta. Kuid siiski neli, sest see raamat jääb meelde ning lõpupeatükid on üsna head. Üks väheseid üksikromaane Hea Doktori loomingus. (Ma ei võta omaks seda IA ideed, et "Igaviku lõpp" on Asumi-sarja osa!) Aga seda nõukogude filmi vältige...
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Ajas rändamise teemat kohtab võrdlemisi paljudes raamatutes. Käesolevas teoses aga on seda käsitletud sellise põhjalikkuse ja usutavusega, mida kusagil mujal ei kohta. Samuti ei ole midagi ette heita Asimovi parematele aegadele vastavale (loe: suht haaravale ja dünaamilisele) stoorile.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Minu arvates üks Asimovi parimaid raamatuid, kui mitte päris parim, ja parimaid tema loodud maailmu. Üldiselt häirib mind Asimovi puhul asjaolu, et kui on loodud huvitav maailm, jäävad tegelased peaaegu skemaatiliseks ja võõraks. Kaasakiskuvate ja kujundatud tegelastega ei kaasne korralikku maailma. Siin pole kumbagi viga. On huvitav, uus maailm ja on ka tegelased, kellele kogu teose vältel saab kaasa elada. Kirjutamisstiil on nauditav nagu Asimovil ikka. Selle raamatu lugemist ma mitte ainult ei soovita, vaid vehin temaga nina ees ja topin vägisi kätte. Hea oli. Ja meeldib ilmselt paljudele väga eri sorti inimestele. (mis on heade raamatute puhul harv nähtus)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Raul Sulbi

Idee on tõesti suurejooneline ja Noys on kah pluss. Aga ega Harlanilgi miskt häda pole. Kõva kesmine Asimovi poiss. 50ndate keskpaigas oli selline ajakäsitlus igatahes uudne ja huvitav. Ka vene filmil pole miskit häda. Koos Nemesisega Asimovi parimaid üksikromaane.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Minuarust parim Asimovi raamat mida lugenud olen. Tuleviklased kontrollivad ja poputavad inimkonda kuni see välja sureb. Ja siis mõtlevad nad enda jaoks välja diversiooniakti, mis põhineb inimsusel - relvadeks väiklus, armastus, kitsarinnalisus, suuremeelsus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Parim eesti keelde tõlgitud Asimovi romaan imho. Jutt isiksuse arenemisest. Umbes nagu Bradbury 451 Fahrenheiti. Põhitähelepanu ei olnud mingil tehnilisel progressil vaid muul (inimese arenemine ja muu säärane). Isiklikult ei saa küll hästi aru, miks enamik peab paremaks Asumi-sarja kui seda raamatut, aga eks see ole maitseasi. Lisaks filosoofilisele osale ka üks paremaid ajamasina lugusid. Pole vähemalt sellist nüri rabelemist.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Väga hea idee, väga hästi kirjutatud. Just selline peab olema üks korralik SF. Tehnika kujutamisel on muidugi oma aja pitser peal, kuid see häirib vähe. Avaldas palju rohkem muljet, kui asumid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata üks paremaid Asimovi romaane -- neist, mida lugenud olen, moodustavad paremiku "Asumi" sarja 2 esimest osa, "Igaviku lõpp" ning "Nemesis". "Igaviku lõpp" jääb nende hulgas auväärsele neljandale kohale. Meeldis teose süzhee suurejoonelisus, mis on üldse Asimovi üks tugevamaid külgi -- eriti hästi tuleb see "Asumi" sarjas ilmsiks. Romaan on hästi kirjutatud ning teda võib pidada klassikaliseks teoseks ajas rändamise paljuekspluateeritud teemal.

"Igaviku lõpp" on veel ühe nurga alt omapärase saatusega -- nimelt on tegu musternäitega vananeva kirjaniku soovist luua mingeid üleüldisi kontseptsioone ning kogu oma loomingut kuidagi "kokku võtta" -- aastakümneid pärast romaani kirjutamist üritas Asimov seda "Asumi" sarjaga "Foundation`s Edge`is" sisalduvate vihjete abil siduda ning IMHO oli see üks selle kirjaniku suuremaid ämbreid üldse läbi aegade. Selle vihje tõttu kannatas kõigepealt "Foundation`s Edge" ning oma negatiivne mõju oli tal ka "Igaviku lõpule". Loomulikult ei saa seda varemkirjutatud romaanile süüks panna.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Esimesel lugemisel ei jätnud suuremat muljet. Isegi igav. Hea Doktor otsib hoolega alternatiivi. Küsimus on seatud täie fundamentaalsusega: kas AEGA või RUUMI. AI ise pooldab otsustavalt ekspansiooni ruumi. Meenutades kirjutamise aega, mil arutati palju teemal: lennata või mitte lennata (diskussioon, mis pole prseguseks vaibunud) ning esimesi aatomienergiaga seotud pettumusi samast perioodist, on näha, et romman sulandub ilusti ajaloolisse fooni. Mulle isiklikult on väga huvitav "tehniku käe puudutuse" probleemi lahendus. Kuna Asimov väidab, et Inimkond läheb kogu oma ajaloolises ulatuses kaootilisse seisundisse, siis ei saa teda ka otseselt süüdistada njuutonlikus ilmavaates. Pisut nõrgakas jääb ikkagi "reaalsuste" arendus. Siin saaks ühe, teise kalla norida, kuid olgu... Fortuuna olevat helde geeniuste vastu, järgin siis viimase eeskuju.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Janno Kusman

Kuigi raamatus kirjeldatud tehniline külg(info lugemine perfolintidelt jne.) on tänaseks juba vananenud, siis raamatu filosoofia on aegumatu.
Teksti loeti eesti keeles
Milady

Igaviku lõpp on Asimovi parim raamat, minu arvates muidugi. Olen pea kogu Asimovi ulme läbi lugenud, aga ükski teine romaan ei oma päris sama originaalsuse, omapärasuse ja filosoofilisuse taset. Tahaks siiski tõlke kallal norida, kuigi see vahest enam hea maitse pole. Aga eesti tõlkes on Igaviku lõpp kuidagi külm ja igav. Inglise keeles lugedes tuleb sisse värv ja soojus. Mis puutub ajas rändamisse, siis on see Asimovil omapäraselt välja mõeldud, kuigi mul tekkisid mõned küsimused. Näiteks erinevate sajandite vaheline kaubitsemine. Kuidagi ei taha uskuda, et see nii lihtsalt käib, nagu Asimov seda mainib. Igaviku Lõpp on sci-fi kõrgtase. Tegelikult ei ole minu teada keegi teine kirjutanud niisugust suurepärast ja läbimõeldud romaani ajas rändamisest. Üldiselt jäävad need ikka "lähme ajas tagasi ja laseme mõned dinosaurused maha"-tasemele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Katinka

Meeldib, et on näpuga kätte näidatud selle seisukoha nõmedus, et asja eest vastutab ainult see, kes viimase liigutuse teeb. On aidanud endalgi sellisest seisukohast hoiduda. Samuti on kena, et igaveseks on hävitatud variant, kus inimesed teiste inimeste hea elu üle otsustada saavad - üsna usutavalt on näidatud, mis neist endist saab. Tahaks öelda, et Asimov on alati optimist ... ilmne tunnus sellest, et mina olen optimist. Tegelikult pole ükski "Asimovi tuleviku" variant optimistlik ega pessimistlik, elu lihtsalt LÄHEB edasi. Kui iga inimene teab, mis ta teeb, küllap siis maailm ka omadega läbi tuleb. Nõustun siinkohal nendega, kes kõigis Asimovi juttudes teatavat tervikut tajuvad (Igaviku hävitamine - robotid - esimene maalastest vallutajate põlvkond - selle võõrandumine Maast - teine põlvkond - Impeerium - Asum - ... Minu jaoks võtab otsad kokku üks unustatud pealkirjaga lühijutt kaanteta ja kapsastunud kogumikust, kus küsimus entroopia peatamise võimalikkuse kohta leidis ühel hetkel vastuse - saagu valgus! Nii et mitmes ring praegu?
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Olen hr. Jüri Kallasega ühel meelel. Kuidas raamatu algul selline möku nagu A. Harlan raamatu lõpuks selliseks nupumeheks saab. Muidu on venelaste tehtud film tõesti jama, aga Noysi on seal kujutatud sellisena nagu mina seda nägin: kavala manipuleerijana, kes peategelase lihtsalt ümber sõrme keerab, et saavutada oma(varjatud sajandite )(oli vist) eesmärki.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Olen selle romaani mitmeid- setmeid kordi läbi lugenud. Asimovi tavaline puudus – lamedad tegelaskujud – siin millegipärast ei häirinud. Pean teost koos “The Gods Themselves”-iga tema parimaks romaaniks. Ainult neid kahte. Jedem das Seine.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Normaalselt hea jutt ja ideed. Lisaks hunnik filosoofiat. Ajas rändamise kohta tehtud raamatutest parim. Minu meelest ta "Asum'it" ei ületa, kuigi on sellele väga lähedal. Kuidas kõrgemate sajandite inimene Noys igaviklased puhtalt kotti tõmbas oli päris äge. Kuigi see ei ole mingi minu lemmikraamatuid, on ta suurepärane lugemiselamus. "Igaviku lõpp" on väga hästi viimistletud, usutav ja suhteliselt huvitavate tegelaskujudega. Need oleksid lühidalt raamatu plussid. Ega pikka mõtlemist ei ole — "5" kirja.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Siiani loetuist kõige vähem paeluv ja ka kõige vähem veenev Asimovi romaan (mitte, et ma palju Asimovi oleks lugenud, aga natuke ikka). Idee, mis seal salata oli tõesti kena, aga... kui pole suurt ja filosoofilist mõtet peab olema actionit ja/või nalja (soovitavatl muidugi kõiki kolme korraga). "Igavikust" ei leidnud ma neist ühtegi.

See eest leidsin ma sealt aga masin M`i st. masina, mis ei saa eksisteerida juhul kui ta eksisteerib ;-)
Selle eest ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Niigi arvukate retsekate hulka endagi oma jätma ahvatlevad selle raamatu juures mind just need arvustused ise ja need mõnes punktis nii seinast-seina hinnangud. Ilmselt ytleb see raamatugi kohta yhtteist, kui need, kes teost heaks peavad, loevad raamatu heade kylgede hulka ka tugeva filosoofilise põhja ja need, kes raamatut halvaks peavad, heidavad talle ette filosoofilise väärtuse puudumist. Mina kuulun kindlasti esimeste hulka ja leian, et minu tagasihoidlikuks tarbeks oli filosoofiline kyll ja kuhjaga. Ajasrändamine...nojah, fyysikud, matemaatikud, astronaudid ja -loogid, vabalt võite teemat kritiseerida, kuid mu meelest oli see kõigest atribuut sõnumi(te) edastamisel. Kui ulmeraamatut käsitleda kui fyysikaõpikut, siis muutub asi jaburaks. Asimov on igati lahe vana ning mulle imponeerib eriti tema raamatute mängulisus. Igavaks ei lähe iialgi, pidevalt avaneb mingi uus tasand või võimaldub uus vaatenurk. Ta systeemid on parajad kellavärgid, mille tiksumise jälgimine ei ole teps mitte kuiv mehhaanikatund, vaid parasjagu hasartne mäng.Pealegi tundub ta olevat väikest viisi inimesearmastaja ;) hoolimata sellest, et ta loodud massid on sageli lihtsameelsed või lausnõmedad, leidub ikka mõni ere indiviid, kelles on peidus piisavas koguses heainimlikke omadusi, et toru otsas valgust paista lasta. "Igaviku lõpp" on igati mõnus ja mõtlemapanev yritus enivei.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesed leheküljed polnud kuigi paljutõotavad ja raamat tundus suht jama olevat aga kui asi arenema hakkas, siis ei saanud enam käest panna. Eriti hea oli lõpp, midagi sellist ma küll ette ei osanud arvata. Tõlke koha pealt niipalju (kuigi ise pole originaali näinud:), et Kompuuter oleks võinud olla ikkagi Arvutaja - või siis Kalkuleerija ,kui soovite - seda `computer` ju inglise keeles otseselt tähendab (või vähemalt tähendas 55-ndal aastal).
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Täielikult nõus arvamisega, et Harlan oli üks hädapätakas. Ei eland talle sugugi kaasa, sest sellised hiigelmissiooni kandvad märtertüübid mulle ei eriti meeldi. Või tuleb nad siis inimesteks kirjutada. "Igavikus" aga, on ajarännu- ja paradokside kaskaad niivõrd vägev, et skemaatilised tegelased võib andeks anda.

Üpris mitu korda loetud asi...tõsi, nüüd juba kümmekond aastat mitte. Ent miks mitte õilistava mälestuse eest viit panna?

Film oli täielik saast ja ega ma kujutagi ette, kuidas "Igavikust" saaks korraliku filmi teha.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Pole midagi teha, ajaparadoksid ning rännud olid, on ja ilmselt ka jäävad minu eriliseks nõrkuseks. Eriti veel, kui tegu on sedavõrd hästi väljakukkunud looga, nagu see siin. Ajarännud ning Igavik on üsna huvitavad ideed ning Asimov on suutnud olla oma parimal tasemel. Ometigi jäävad segama samad asjad, mis tema puhul ikka aeg-ajalt tekivad. Tegelaskujud on siiksi suhteliselt skemaatilised, nad võiksid olla tunduvalt elulisemad, reaalsemad. Siiski on raske ette kujutada kedagi, kes oleks suutnud sellisest mõttekäigust sedavõrd mõjusa romaani valmis teha.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Keskkooli lõpukirjandi valmistasin ette Isaac Asimovi "Igaviku lõpu" põhjal. Tahtsin öelda, et Asimovile kuluks ära Nobeli kirjanduspreemia. See antakse kogu elutööd arvestades, kuid ühe teose põhjal. Mina pidasin Asimovi peateoseks (just filosoofia koha pealt) "Igaviku lõppu". Tulid teised teemad ja mina ei saanudki "Igaviku lõpust" kirjutada.
See on ebaõiglane, et ulme- ja krimikirjanikele Nobeli preemiat ei jagata. Nad mõjutavad rahvast rohkem kui klassikakirjanikud. Tavaliselt läheb Nobeli kirjanduspreemia minu jaoks täiesti tundmatule nimele.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin seda ammu ammu ning peale seda lugesin seda veel ja veel. Minimaalsed muutused reaalsuses! Ning ametkond, mis sellega tegeleb. Vapustavalt hea. See on raamat, mis paneb mõtlema. Elu, universumi, inimeste ja aja üle. Mida veel tahta võiks?
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Alles alustasin ASimovi lugemisega, see oli nüüd kolmas peale esimest kahte Asumit. Meeldis rohkem kui viimased. Viis plussiga.Siiski üks Aja Paradoks jäi minu jaoks täielikuks paradoksiks - kuidas sai Cooper *alguses* ajas tagasi minna kui Igavikku veel ei eksisteerinud? Igavikku sai leiutada ainult siis kui ta juba olemas oli?Tõlge oli jah mitte kõige parem, aga huvitavaid sõnu oli välja mõeldud: ülevik, alavik, koduvik jms. :)
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

See harvaesinev kord, kus olen nõus Katariinaga - kui hinnata füüsikalist maailmapilti, siis on siin maakerasuurused augud, aga mitte see ei ole peamine. Hämmastavalt jõuline visioon. Vist üks parimaid IA teoseid, eriti arvestades, millal ta selle kirjutas.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Hästi laialt on käsitletud ajas rändamise temaatikat. Väga hea fantaasiatasemega - ja seejuures laitmatus loogilises struktuuris on kirjeldatud kogu füüsikalisi probleeme selle ümber, energiaprobleemi, erinevate samaaegsete reaalsuste probleemi, jne. IMHO Asimovi üks parimaid romaane.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Mitte just parim, mida ma oma vähese lugemuse juures olen jõudnud tarbida. Siiski kohati oli päris põnev.Võibolla ei saa ma mitte millestki aru, aga äkki keegi seletaks mulle milles peitub see point, et Cooper ja see kera kadusid ära aga Noys ja Harlan jäid eksisteerima.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kas nyyd parim Asimov, kuid kahtlemata tema paremikku kuuluv. Kokku on suudetud kirjutada väga kena maailm, milles kehtib väga rangelt põhjus-tagajärg seos ja ega ei saa öelda, et milleski oleks väga hirmsasti loogika vastu eksitud. Tore raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Parimaid ajaparadokside esitusi. Tõeline tüüpnäide a la lähed tagasi ja tapad oma vanaisa, aga jääd siis ise sündimata ja järelikult ei tapa ja järelikult sünnid ja tapad etc. (Kui keegi pole seda raamatut veel lugenud, siis konkreetselt oli tegevus küll muu, aga süsteem peaks olema sama:)) Ühesõnaga jälle muna-kana lugu, mis aga pole selle raamatu juures peamine. Minu jaoks olid selles raamatus pigem tähtsad valikute tegemise ja sellega kaasneva vastutuse raskus. Viis tuleb küll pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Võtsin "Igaviku lõpu" peale kümnekonna aasta pikkust vahet taas kätte, et siduda seda üheks tervikuks "Asumi" sarjaga. "Asumi ääres" pakutud idee Igaviklastest kui robotitest, kelle ülesandeks on leida Reaalsus, kus inimkond on ainsaks mõistuslikuks rassiks Galaktikas, on intrigeeriv. Ja isegi mõningal määral kooskõlas Igaviklaste lipukirjaga "Inimkonna hüvanguks". Siiski on romaanist selge, et Igaviklased on kõike muud kui robotid, lisaks tegutsevad nad inimkonna ekspansiooni vastu, mitte selle poolt. Et "Igaviku lõpp" sobituks ülejäänud Asimovi universumiga, tuleks ta põhjalikult ümber kirjutada aga seda enam teha ei saa... Ja pole ka vaja, sest romaan on suurepärane ka ilma selleta.

Ajarändudesse puutuv oli huvitav, Temporaalse Välja idee originaalne aga kogu lugu paradoksidest nii kubisev, et veenis mind peaaegu lõplikult ajarändude võimatuses. :)

Hindan raamatu suurepäraseks just eelkõige filosoofilises plaanis, sest ta andis tohutult mõtteainet. Veel loen plussiks seda, et tegelaskujud olid sümpaatsed ning kogu lugu hoidis koos kahe tegelase vaheline Tõeline Armastus.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

24. sajandil suudab üks oma ajast eest olev teadlane valmis ehitada midagi, mis asub väljaspool aega ja milles oleva trumli kaudu saab ajas “üles-alla” sõita - Igaviku. Esialgu tegeldakse selle pikendamisega võimalikult kaugesse tulevikku, siis hakatakse ajarände kasutama sajanditevaheliseks kaubanduseks.

Romaani toimumisajaks on Igavik kujunenud aga hoopis millekski enamaks. Seal elavad eri aegadest kokku toodud ja välja koolitatud spetsialistid. Vaatlejad jälgivad reaalsustes toimuvat, otsivad välja halvad suundumused. Sotsioloogid selgitavad völja põhjused. Kompuutrid (mitte arvutid, vaid inimesed) teevad rehkendused, et leida ebasoovitava suundumuse kaotamiseks Minimaalne Vajalik Muudatus. Meie peategelane Andrew Harlan on aga tehnik, kes peab muudatuse pärisajas ellu viima.

Näiteks mõne olulise tegelase mõrva ärahoidmiseks ei tekita hea tehnik suurt mäsu, vaid sokutab kaks tundi varasemal ajal kusagile maanteele naelaga lauajupi, mille tõttu teatud kindlal džiibil läheb kumm tühjaks, sellega sõitja jääb 20 minutit kohtumisele hiljaks ja atentaat jääb ära. Headest tehnikutest on väärtuslikumad ainult kompuutrid, kuid ikkagi vaatavad teised igaviklased tehnikutele viltu, sest iga taoline muudatus toob kaasa ka - kuigi headest vähem - halbu asju. Mõni suurteos jääb kirjutamata (kuigi igaviku raamatukokku on see juba enne muretsetud), keegi, kes muidu oleks elanud suurepärase elu, peab hakkama saama sandina jne.

Harlaniga juhtuvad järjest paar üpris ootamatud asja, mis kokkuvõttes panevad küsimärgi alla kogu Igaviku saatuse. Väiksem neist on üks noor teadlane, kes saadetakse tema juurde õppima Igaviku-eelsete aegade ajalugu. See on Harlani suur kirg. Teiseks pannakse ta koos töötama kaunitariga vabameelsetest sajanditest. Arvestades, et Igavikus töötavad ainult mehed ja see kamp on moondunud imelikeks nohikuteks, Harlan armub tütarlapsesse lootusetult ja hakkab tegema suuri lollusi.

Enamik ajaulmekaid, mida mina lugenud olen, kasutavad eelkõige ajasrändamist, et tekitada huvitav olukord või paradoks. Siin on aga aeg ja aja muutmine ise peateemaks - minu lemmik ajateemaline raamat. Teiseks on see ilmselt kõige lähedasem asi armastusromaanile, mida ma suudan Asimovilt ette kujutada ja omal kombel on see päris armas.

Kindlasti on see ka põnevik, sest mõistatusi jagub tervesse raamatusse ja lõpuks saavad need lahenduse. Kokkuvõttes on see aga filosofeerimine inimeste valikute, eesmärkide ja sihtide üle hea ulmeromaani parimate traditsioonide kohaselt.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Suurepärane raamat. Praktiliselt kõige usutavam ajasrändude kirjeldus koos hoiatustega.
 
1. Et kui lõpetame ekspansiivse arengu, võime end kohe maha kanda.
 
2. Et kuitahes haritud seltskond ei saa ega tohi meile iseenesestmõistevalikkusega öelda, kuhu peame minema.
 
3. Cherchez la femme. Mõnes eelnevas retsensioonis oli Harlanit äpuks tituleeritud. Kuid ainult seepärast, et ei märgatud tema teistpoolt -- Noysi. Naine on katalüsaator, mis vabastab mehes peituva energia.
 
01.12.2018: ahjah, proua Linda Arivale tuleb monument püstitada tõlke eest. "Alavik", "koduvik", "aegur"... Paremad terminid kui Doktoril endal.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles