Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Philosopher`s Stone

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Harry Potter ja Tarkade Kivi»
Tallinn «Varrak» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
22
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (38)
Arvi Nikkarev

Noor britt Joanne Rowling tegi mõned aastad tagasi pika rongisõidu ajal üksikasjaliku plaani avaldada terve sari teismelistele mõeldud fantasy-romaane. Tegevus toimuks kinnises nõiakoolis ja peategelasteks oleksid 11-13 aastased õpilased. Sari sai kohe väga populaarseks nii siin kui ka sealpool Lompi. Tõsi küll, nii mõneski USA osariigis on Harry Potteri raamatud keelustatud. Nimelt ei mõisteta teostes nõidust sugugi hukka, kuigi peaks, sest nõiausk on ju ristiusu suurim vaenlane! Harry Potteri sarja menu saladus on lihtne: hoogne tegevus ja teismeliste elus ettetulevate probleemide ning olukordade käsitlemine. Kogenud fantasy-fänn sealt uusi ideid ei leia, aga paar meeldivalt veedetud õhtupoolikut on ka midagi väärt. Soome keeles on ilmunud vist neli Harry Potteri romaani, vaadeldav on esimene. Kuna raamat on miljoneid teismelisi meelitanud ulmekirjanduse juurde, siis hindeks 5.

Selle köite alguses selgub, et Harry Potter on orb, kelle vanemad olid head võlurid, kes hukkusid ühe kurja võluri käe läbi. Imekombel pääseb väikelaps Harry. Poisike paigutatakse tädi perekonda, mille liikmed on ebatavaliselt igavad ja vastikud inimesed. Raamatu esimesed poolsada lehekülge kujutavadki Harry kannatusterohket ja haledat elu selles peres. Keskmiselt igav kohustuslik osa. Möödus kümme aastat ja siis läheb Harry tädi ja onu vastuseisust hoolimata nõidade kooli ja raamat saab hoo sisse. See on internaatkooli tüüpi asutus, kust õppeaasta jooksul käiakse kaks korda kodus (jõuluvaheaeg ja suvevaheaeg). Teades Harry tausta, on ütlematagi selge, et jõuluvaheaja veedab Harry koolis. Nagu kõik poisid, leiab Harry endale sõpru (Ron ja metsnik või jääger Hagrid) ning vaenlasi (Draco Malfoy), mõned õpetajad on head (McGarmiva, kes on VÄGA range aga õiglane), mõned halvad (Kalkaros). Nagu juba pealkirjast selgub, on selles köites tähtis roll tarkade kivil.
Teksti loeti soome keeles
Raul

Mulle meeldis. Hea lahe lugemine oli ja väga ladus pealekauba. Ilmselt loen varsti veel ja soovitan teistelegi. Ei tasu lasta ennast petta kui "teismelistele mõeldud raamatust".
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ee.. mulle ka meeldis. Samas, võimalik et tegemist on nostalgiast tulenevate mälumoonutustega kuid minu lapsepõlve top kymnesse see teos siiski ei satuks. Vähe sellest et Lindgren, isegi Aino Perviku "Arabella" oli vähemasti mälu järgi parem. Niiet viite käsi panema ei tõuse.

Loodetavasti on selle Potter sarja haipimisel vähemasti see kõrvaleffekt, et laseb lapsukestel meie juurde tulla..
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ostsin oma lugupeetud järelkasvule sünnipäevaks nimetet teose ja selle järje. Efekt oli suht hea: poisiuss, kellel muidu peab kaikaga järel käima, et ta miskit loeks, sai esimese ööga (sic!) raamatu läbi. Järg on millegipärast venima jäänd (ehk on asi selles, et rõõmus issi lapsukesele tubli töö eest arvuti koju vedas ;)) ). Nojah, mis pattu salata, lugesin raamatu isegi läbi ja krt, minul läks tuntavalt kauem aega. IMHO elab lugupeet pr kirjanik piiratud inimest ekeskel, kellest selles raamatus kirjutabki. Ei saa ma öelda, et mul kummagi maailma vastu (ei mugude ega võlurite) erilist sümpaatiat oleks tekkind. Peale selle kumas pea igalt leheküljelt läbi Terry Pratchett.Hää kyll, mis ma ikka kurdan, pidi ju tegu olema lasteraamtuga ja selleks on ta ju kena kyll. Neli.P.S minu meelest Pioneeris ilmunud "Sarvepilli loo" autor oli Oskar Tanner, aga m võin asjaga väga puusse panna, mis teha, skleroos ;)
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Lugu oli hea.Meeldis väga.Alguses enne lugema hakkamist arvasin ma et raamat on üle reklaamitudja ei vasta mu ootustele.Aga (Vau) kuidas ma eksisin!!!!!!!He lugu noortele! (Mida ma olen 15a.)Arvan et täiskasvanutele see võib isegi meeldida.Ainuke miinus raamatus oli slytherni majamaha tegemine.Ma saan aru et iga maja arvas et on teistest parem. Ja ega Potteri maja palju parem ei olnud.Kaks tegelast tundusid sümpaatsed.Väga suur, aga heasüdamlik Hagrid. Keskahjuks koolist välja visati.(Mida ma loodanet ta tagasi saab) ja professor Dumbledore.Kes oli õiglane ja tark.Raamatut soovitan kõigile.Ained olid koolis huvitavad.Öökulli post originaalne.Kaardid mida koguti toredad (Pildil olev isik sai liikuda) jne.Väga hea ajaviide
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Ostsin siis ka selle kogu maailmas laineid löönud teose, et vaadata mis tas siis nii erilist on - ja ei olnudki. Oli täpselt selline raamat nagu ma juba enne arvasin olevat - selge süzeega, rohke butafooriaga raamat, millest mingit sügavamat ideed peale ühtlaselt läbikumavate üldinimlike polegi mõtet otsida. Häbiasi oleks kui ta saaks mulle enim meeldinutega võrdse hinde, samas pole kirjanik üle pingutanud, ega proovinud kirjutada midagi sellist millest tema mõistus üle ei käiks - oma eesmärgi kirjutada loetav raamat on ta igal juhul täitnud. Seega jääb hindeks neli.

Igati hea teos lapsevanematele, kes tahaksid avardada oma laste silmaringi ja juhtida neid ulmekirjanduse mõtlema panevaid ideid sisaldava maailma juurde. Ise võib muidugi kah lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Umbes 70. lehekülje juures olin kindel, et ka "Ashinari kroonikad" võiks vabalt Briti Raamatuauhinna Lastekirjanduse preemia ning Smartise auhinna võita. Eks ta ole umbes samamoodi sirgjooneline, alguses konarlik ja pärast ladusam. Siiski HP on originaalsem, kuid näiteks "Kääbikule" või Astrid Lindgreni raamatutele jääb kõvasti alla. Eks see alla või peale jäämine tuleneb muidugi ka sellest, kes mida esimesena ja millal loeb, kas "Harry Pottereid", "Võlur Ozi" või "Röövlitütar Ronjat". Kuid taolist nõmedust nagu lendluuapall nendes teistes siiski ei olnud. Muidu siuke südamlik lugu, "neli".
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Ja taas saab ühe suurepärase hinde üks suurepärane raamat! Muinasjutu ja ulmearmastaja Eilish kiindus sellesse raamatusse veel enne, kui see Eestis ilmus - kaanepilt oli nii ahvatlev, et ta pikemalt mõtlemata otsustas, et kui see kord ka meil ilmub, ostab ta selle ära. Ja see oli väga õige otsus, sest just sellisesse müstilisse maailma pageb ta kõige meelsamini. Rowlingu fenomen on taas ühe lugeja õnnelikuks teinud!!!
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Põhimõtteliselt sama tekst mis ellmisel. Neli aga sellepärast, et olen parematki lugenud. Iseenesest aga kõvasti üle keskmise raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

ei ole kahtlustki, et sari on üle reklaamitud - midagi "maailma alustugesid raputavat" välja ei lugenud, üsna palju oli klisheesid, aga... samas - hää ja ladusalt loetav raamat, milles nii õpetusterakesi kui ka kohati päris mõnusat huumorit (mingitel hetkedel tekkis isegi õrn paralleel terry pratchettiga...). raamat küll eeskätt noortele ja noortest, kuid ka vanainimesele üsna kosutav. parafraseerides andrus kivirähki arvustust mingis ajalehes (kuigi tundus, et tema küll potterit lugenud ei olnud - paralleelid j.r.r.tolkieniga!) - jumal õnnistagu koduperenaisi, kellel on piisavalt aega raamatuid kirjutada ja see ei tee üldse paha, kui tal on seejuures ka hää fantaasia, hää huumorimeel ja hää kirjutamisoskus!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tunnistan, et üsna raske on ainult tekstile endale, mitte saatvale azhiotaazhile keskenduda. Kui see siiski õnnestub, siis erilist naudingut ka ei saa. Tegu on üheselt lastekirjandusega, mille BAASikuuluvus osalt ka hinnet madaldab. Aga kui ta siin on, siis ei saa ka ainult lastekirjanduse kaanonitest lähtuda, eks? Lastele, kusjuures, kindlasti meeldib.

Mis meeldis, oli romaani esimene ja viimane kolmandik. Alguses mängis autor oma kaardid kontseptsioonid üsna osavalt välja. Ka sotsiaalne pila (Briti) ühiskonna tarbimismaaniast ja klassistruktuurist oli mõnusalt välja peetud. Keskel saabus aga jahmerdamine ja jant. Võiksin siinkohal nimetada kümmetkonda nooruses loetud raamatut, kus seikluslik osa oli põnevam, usutavam, dramaatilisem. Meelde tulid (halvemad) pioneerifilmid... Lõpus aga selgus, et oli küll tädi Rowlingul veel mõned trumbid varuks.

Meetodilt oli aga nende väljamängimine lugeja petmine. Kõik olulised võtmed seletati lahti - kohe ja pealetükkivalt Harry Potteri vaatenurgast - aga et veel mingi muu lahendusvariant võimalik oleks, sellele üldse ei viidatud. Autor teadis, aga hoidis enda teada. Ja siis, kui midagi muud enam üle jäänud, lasti kurikaelal endal seletusi anda, milline teguviis oli täiesti motiveerimata. Siiski see lõpuosa pakkus üllatuse, mis lubab hindele plussi taha kirjutada.

Ilmselgelt oli raamat kirjutatud Hollywoodi lastekomöödiaid silmas pidades; täpselt samasugused mallid ja ülesehitus. See oli üsna tülgastav. Lendluudpallist ei saanud ma ka aru, kas tegu oli tõsiselt võetud asjaga või pilaga briti erakoolides nii fetisheeritud kriketimängu aadressil. Üldiselt see sportmängu süzheeliin nagu väga peale ei läinud. Tegelaskujud, nagu arvata võis, olid lihtsustatud ka karikeeritud; Hagrid siiski õnnestus autoril sümpaatseks kirjutada. Pedagoogika koha pealt aga... kas ei paku see raamat nõrgematele lastele mitte liigpalju võltslohutusi?

Hinne märgib köitvusastet, millega romaan mind enda küljes hoidis.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Esimese romaani kohta koduperenaiselt üllatavalt hea. Nagu juba öeldud - lihtsalt hea ajaviide, ei enamat. Kohati muutus asi sellepärast igavaks, et lihtsalt olin tegevustikuga oma peas paar lehekülge ees - niivõrd etteennustatav oli nende tegelaste tegutsemine.
Tundub, et Rowling on suure osa oma teose süþeest ja võluesemetest teistelt autoritelt "laenanud". Isegi minu suhteliselt väikese lugemuse juures oli tuttavate kohtade "avastamisrõõmu" suhteliselt palju. Kaks kohta, kust autor on eriti palju üle võtnud on: Kettamaailm ja Enderi mäng.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

"Veni, Vidi, Vici": ütles kord Julius Caesar. Sama saatis ka Rowling korda. Ta lihtsalt istus kohvitassi taga ja kirjutas... 10 aastaga kogus suurel hulgal materjale. Nüüd vaikselt puhkab loorbveritel. Rowling tegutses kui rooma keiser, töötas kui ameerika karjasepoiss, kuid mõtleb kui inglane.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Lily Tamm

Jõekaldaga on mul suht sama saatus, kuid kuna lugemisest on tükk aega möödas siis panen nelja.Olen ka paremaid lugenud...
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Minuga oli nõnda, et nägin kõigepealt filmi, siis lugesin raamatut. Film oli vaadatav, raamat aga suisa meeldis.

Võiks nüüd ju siinkohal pikalt ja laialt sisu seletama hakata, kuid pole põhjust. Kes on lugenud, see teab niigi ... kes aga lugenud pole, see kirub ikka lugemata edasi.

Meeldis loo lahe olek, see mille puudumine enamuse kohalikku kirjandust nii tüütuks teeb ... teisisõnu puudus raamatust see umbne vaim, mis lehvib enamuse eesti kirjanduse (sh. ka lastekirjanduse) kohal. Tegelased on sümpaatsed ning autoril on rohkelt fantaasiat jagunud ka maailma jaoks. Romaan on kindlasti ehtne žanrifantasy, mitte mingi moodne muinasjutt.

Meeldis ning loen romaani ka tulevikus, kohe kindlasti loen!

Ilmselt tuleks siin rääkida ka Harry Potteriga seotud foonist. Jah, ka minul hakkas see mõõdutundetu promokampaania vastu, aga sellest ei muutunud see raamat ei paremaks, ei halvemaks. Kui J. K. Rowling kuulsaks sai, siis ilmus välja üks Ameerika naisautor, kes süüdistas Rowlingut plagiaadis. Seni on Rowling kõik kohtuprotsessid võitnud. Ka siinmail on otsitud Harry Potteri juuri maakeelde tõlgitud ulmest. Jõudu tööle! Lugege rohkem erinevaid raamatuid, siis saate aru, et plagiaat pole nii lihtne, kui teile tundub. Sealjuures näib mulle endale, et J. K. Rowlingu lugemus ulme alal on suhteliselt olematu.

Eraldi tahaks rääkida sellest, mis kõikvõimalikke kohalikke «analüütikuid» häirib. Ehk siis lastekirjanduse ja ulme vahekorrast. Jah, romaan on kirjutatud lastele (jätan vanusepiiride määramise kõikvõimalike tädide/onude hooleks), aga keegi võiks mulle ära seletada, et miks ei võiks ulmekirjandus laiemalt ja fantasy kitsamalt sisaldada endas ka lasteraamatuid. Lastekirjandus ei eksisteeri ju mingis omaette maailmas. Tõsi, lastekirjanduses on teatavad piirangud (vähemasti oleks nomraalne, kui need seal oleks), aga need paar piirangut ei muuda ju lasteulmet mingiks vaimseks värdjaks, mida iga «kõva mees» peaks tormama ummisjalu tümitama?
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Tunnistan, et seda raamatut on suisa võimatu hinnata objektiivselt, laskmata end mõjutada sinna ümber kedratud süüdimatust haibist. Teisalt olen hoidunud avaldamast arvamust mõtlematult ja põhjalikult sõnu kaalumata. Olen 2 osa noore Potteri seiklustest läbi lugenud, ühe kiiresti, omaette, teise mõne nädala jooksul lastele ette lugedes. Selleks viimaseks teos kõlbab. Kõlbas tegelikult ka kiiresti lugemiseks ja sellest see hinne "3" - tugev keskmine, lugemisele kulutatud aega mahavisatuks ei loe. Kõik muu aga on Golikov eelpool ära öelnud - tegemist on sihukese värvilise natuke debiilse barbie-maailmaga, mida on lihtne tarbida - ja nimetet tõdemusest ilmselt tulebki otsida teose meeletu populaarsuse juuri.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Polnudki nii paha, kartsin ausalt öeldes hullemat. Täitsa loetav kraam, natuke lapsik küll, aga kuuldavasti pidi see järgmistes osades paranema. Kiirelt loetav, veel kiiremini unustatav. Millestki nii tobedast kui lendluudpall pole ma varem kuulnud, mulle jäi selle mängu mõte täiesti arusaamatuks, ja kahtlustan , et see poleks mingi eriti populaarne ja kõigile arusaadav mäng, nagu jalgpall näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Potteri esimene seiklus, mida algul ei kavatsenud üldse lugeda just selle suure haibi tõttu, kuid lõpuks otsustasin siiski käsile võtta mingitel mälestustest kadunud põhjustel ja haaras see mind siis, kui ka nüüd, aastaid hiljem (2007) ning pani alguse suhteliselt tahtmatule (kuid täitsa meeldiva) Potteri-fänluse.

Esimest osa lugedes oli tegelikult tunne nagu Rowling kirjutaks mingit peent paroodiat. Alles järgmiste osade kallale asudes, kus Rowling surmtõsiselt oma maailma edasi raius, hakkas nagu ilmnema, et tal on tegelikult midagi suuremat ja kenamat plaanis kui vaid paroodia. :)
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Johannes Koit

Ma poleks eales uskunud, et ma neid sõnu ütlen, kuid täitsa hea oli. Meeletu haip, mis selle Potteri ümber koondunud oli, sundis mind sellest raamatust kaua kaarega ringi käima, kuid lõpuks otsustasin asjale siiski võimaluse anda. Ei kahetse, ladusalt loetav ja lihtne, täiesti sobilik ajaviitekirjandus nii vanale kui noorele. Aga midagi jäi nagu puudu. Uudsus vist, kõik oli enne juba nähtud ja kuuldud ja loetud, ei midagi üllatavat. Sellepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles