Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The Invisible Man: A Grotesque Romance

(romaan aastast 1897)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; juuni - juuli [ajakirjaversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Nägemata mees»
Tartu, 1913

«Nähtamatu»
H. G. Wells «Nähtamatu. Inimjumalad» (1968)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (27)

Wellsi üks kuulsaimaid ja vaieldumaid lugusid. Ulmekirjanduse klassika. Kes pole lugenud, tehku seda kindlasti! "Neli", kuna mulle meeldis vähem kui "Ajamasin" ja "Maailmade sõda".
Teksti loeti eesti keeles

Klassika tõepoolest.Lugu andis lugeda ja ei hammustanud. Mida sisu kohta öelda ... ei tea miks aga mulle tundus, et kogu see jahumine nähtamatu ümber oli tiba imelik.Nojah see on minu arvamus aga kui mina oleks nähtamatu siis hoiaks pahandustest eemale.Ja mille pärast nähtamatu inimestele ei meeldinud? Hirmutas neid teadmine, et keegi kuskil kunagi võib jälgida , tappa neid , mida iganes? See ots jäi minule lahtiseks. Viie panen sellepärast, et kogu lugu oli arusaadavalt kirja pandud polnud mingeid "Jumalaid masinast".Tekkis pea sarnane tunne Tolkieni saagadega.Loosse oli võimalik sisse elada,mõelda mida mina teeks jne. Ühinen eelkirjutajaga,lugege!
Teksti loeti eesti keeles

Sada aastat vana techno-sugemetega seiklusjutt. Ainus nii kaua aega tagasi kirjutatud raamat, mille lugemisel see vanus üldse nii väga ei häirinud. Wells oli tõeline suurmeister, kui ta oleks elanud hiljem, oleks temast ehk saanud Asimovi taoline sõnavõlur, aga kes seda ikka nii täpselt oskab öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid romaane, seda nii teiste H. G. Wells`i romaanidega kõrvutades, kui ka üleüldse. Selliseid lugusid on vähe. Too N Liidus (vist) tehtud film oli ka omaette tase, andes edasi raamatu, mitte mõne segikammind filmimehe nägemusi. Viis raudselt.
Teksti loeti eesti keeles

Paremuselt ilmselt maailmade sõja järel Wellsi teine teos. Psühholoogiliselt usutav ja traagiline lugu hullust (?) eksperimentaatorist ja tema õnnetust eksperimendist. Lugemine küll kellelegi kahjuks ei tohiks tulla.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wellsi parim romaan! Mäletan õndsusega seda hetke, kui romaani lugema hakkasin... See nähtamatu saabumine oli selline lummavalt salapärane stseen, millega ainult mõni õudusromaan hiilata suudab. Tekitas teatavat oodatavat õõva ja ängi. Sihukest kirjeldust SFst (ja ka Fantasyst) tavaliselt ei leia. Sorry! Wellsi selles (SF) romaanis on ju. Ka edasi läheb hästi loed ja loed ning aina naudid. Tükk aega mõtlesin, et raamatu headus on mulle nostalgiline nähtus, paari nädala eest lugesin romaani uuesti läbi - lumm ja võlu on endine. Sisust pole mõtet siin rääkida: on ju kõik eelkõnelejad üsna kõrgeid hindeid andnud ning kõik nad näivad ka üsna erinevaid tekste hindavat... Järelikult tasub vist tõesti kõigil ulmefännidel läbi lugeda. EI, KÕIGIL ULMEFÄNNIDEL TULEB "NÄHTAMATU" LÄBI LUGEDA! Tehke seda kasvõi selle arutult mõttetu Asimovi-Tolkini laadungi vahel, mida te ennastsalgavalt läbi närite. Pole ma ka eespool sõna võtnud härra Tennisbergiga nõus: Asimovist ei saa kunagi (ega ka saanuks) Wellsi. Kes roomama loodud, see lendama ei õpi! (See polnud mõeldud Asimovi solvamiseks.) Tegelikult kirjutas HGW ka ulmeromaanid olustikuliste romaanidena. Sestap see nürida rahvahulga reaktsioon nii nõme ka oligi ning seetõttu ka sellele sedavõrd palju tähelepanu pöörati. Inimesed on ju sellised: kõik mis teistsugune, on kahtlane, kui mitte ohtlik. "Nähtamatul" on originaalis (vähemasti vanadel väljaannetel) alapealkirjaks märgitud "teaduslik seiklusromaan" - nii teda ka lugeda tuleb. Lõpuks: tõlge on võrratu. Lugesin seda raamatut inglise keeles ka, aga eesti keeles loetule ei andnud see karvavõrdki juurde, sestap sai pandudki, et lugesin eesti keeles. Originaali lugemine ei andnud, mulle rohkemat, kui teadmise, et nüüd on ka originaal läbi loetud. PS: Allpool on üles loetud ports teaduslikke apsakaid, mida HGW justkui poleks tähele pannud... tegelikult teadis Wells neid asju väga hästi... ta püüdis üsna püüdlikult mööda hiilida sellest, et Griffin peaks pime olema... Aga õnneks oli Wells kirjanik ning ta allutas teaduse kirjandusele, mitte vastupidi... tänu sellele on meil olemas suurepärane romaan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamatul pole viga, kuid see õnnetu eksperimentaator oleks võinud rohkem sümpaatne olla ja nürile rahvamassile sellega rohkem vastanduda. Üldiselt mulle ei meeldi, et geniaalseid teadlasi muidu "metsapoolsetena" kujutatakse. Aga päris nii see ka just ei olnud, eks 100 aastat tagasi oli pisut teine mõttelaad.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks läbi aegade tuntumaid ulmekaid üldse. Üks sellistest, mida teavad sageli ka need, kes ulmet miskiks ei pea. Tänapäeval tundub võõrastavana Wellsi realism. Kõik, mida ta kirjeldab on alati ääretult tõepärane. Iseäranis käib see tõdemus nimelt "Nähtamatu" kohta. Ka see, et "hull eksperimentaator" ei olnud mingi superpositiivnekangelane käib selle reaalsuse juurde. Ta oli lihtsalt üks kurva saatusega mees. Mõnes asjas oli ta tark, mõnes rumal, nagu me kõik. Viit siiski ei pane - absoluutne tipp see teos siiski ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi arust on Wells suurim ulmekirjanik ning kõik, kes temast kõrgemal on seisavad lihtsalt tema õlgadel. Tegemist on kahtlemata ulmekirjanduse klassikaga, kuid see ei välista kerget kriitikat ebateaduse ja loogikavigade pihta. Esiteks: Nähtamatu ise ju leiutas oma esialgsete eksperimentide käigus läbipaistva villase riide, miks ta seda ei kasutanud? Teiseks: Kui kass muutus nähtamatuks, pidi ka kassi nahk muutuma, seega sai riiete probleemi ka teistpidi lahendada. Kolmandaks: NÄHTAMATU PEAB OLEMA PIME! Silma võrkkestal ei saa kujutist tekkida, kui võrkkest on läbipaistev.
Teksti loeti eesti keeles

SUURE KIRJANIKUNA võlub sõnameister romaani lehekülgedel esile algul võõrastemaja “Tõld ja Hobused” ning seejärel kohalike elanike nähtuna ka kummalise võõra. Aastaid pärast romaani ilmumist kirjutas Wells, et teadlase ja ühiskonna vaheline suhe allub teatud skeemile: teadlane teeb avastuse, keegi teine saab seetõttu rikkaks. Griffin kavatseb rikkuda seda reeglit. Ta ei mõtlegi oma leiutist loovutada teistele, vaid tahab seda ise kasutada. Griffini eesmärgiks ei ole rikastumine, te räägib Kempile: “...Ja see nähtamatu mees peab kehtestama hirmuvalitsuse. ... Kõik need, kes tema käskudele ei allu, peab ta tapma...” Kuigi Griffin tekitab kaastunnet, on õiglane, et ta lõpuks hukub. Muud mõistlikku lahendust Griffini ja ühiskonna vastuolul ei ole. Tõesti hästi kirjutatud teos. Ulmes kulus kõvasti üle poole sajandi, et midagi samaväärset luua. Mulle meeldis ka tõlge.
Teksti loeti eesti keeles

Wellsi parimaid raamatuid. Ta on suutnud luua hämmastavalt mõjuva ja usutava atmosfääri. Nähtamatu on niivõrd huvitav tegelane, et HGW romaanile järgnes terve müriaad filme (kusjuures mõned on päris head ja vaimukad), raamatuid, jutte jms. Raamatu algus meenutab tõesti rohkem õudukat kui ulmet, kuid ta muutub suhteliselt ruttu SF, milleks raamat on ka mõeldud. Kui nüüd arvesse võtta kõiki teaduslikke vigu, mida Wells tegi, siis need on lihtsalt paratamatud. Kui Nähtamatu oleks pimedaks jäänud, poleks ta midagi teha saanud. Kui ta oleks kasutanud nähtamatut riiet, oleks teelt kadunud mitmed probleemid, millele Wells rõhus jne. Seega oleks lihtsalt teaduslike vastuolude tõttu jäänud sündimata sedavõrd huvitav tegelaskuju nagu Nähtamatu. Raamatus häiris mind ainult üks asi — Griffini kujutati hulluna, kes unistab diktaatori toolist. Ma nõustun täielikult härra Muinasmaaga, et kõiki geeniusi pole vaja kujutada hullude võimuihkajatena. Raamat on aga muidu huvitav ja tõesti hästi kirjutatud, nii et lugeda tuleb igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Tavaline põnevusromaan ulmelise elemendiga stiilis - mis siis kui. Omal ajal võis olla teedrajav (milles ma kahtlen), praegu on x-filede näol kõik kohad sarnast pahna täis. Mulle ei piisa kui raamat jätab lugemisel mõlkuma vaid ühe mõtte -- "Mida ma oleksin paremini teinud?". Peale üldidee peavad mõtlemisainet andma ka pakutud lahendused ja arengustsenaariumid. Raamatu päästab vaid professionaalne kirjanik kes selle kirjutanud on.
Teksti loeti eesti keeles

Nägin seda nõukogude filmi enne raamatu lugemist, kuid see ei seganud. Raamat jättis veidi teistsuguse mulje, kui film. Mulle meeldis väga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kahtlemata väga kuulus ja hea teos, kuid mulle meeldis "Maailmade sõda" rohkem. Üsna huvitav teema ja selle lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et kirjanduslikult vist HGW parim raamat. Ängistav ja tõepärane. Ühinen Jürkaga - kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

On jah kohustuslik kirjandus ja ikka selle poole pealt. et "kuidas peab". Vaidlen tuliselt vastu k6igile, kes seda seiklusromaaniks peavad, kuigi sekluslik element seal kahtlemata see on. Ma ei oska öelda, kas Wells kirjutas taotluslikult (tava)inimeste käitumisajenditest jutustava loo v6i tuli see kogemata välja. Mina olen igaljuhul inimkonnast sama halval arvamusel, kui lp H. G. Wells. Eriti sympatiseeris mulle see, et kogu romaani peale ei olnud vist mitte yhtegi sympaatset tegelast. Ilmselt aegumatu lugu.
Teksti loeti eesti keeles

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Veidralt kaua pole see raamat minult hinnet saanud, ja nüüd kisun keskmist alla ... Ehk häirib alguse õudukasarnasus, mis loo keskel komejandiks tahab muutuda.
 
Siiski on kõigile soovitatav lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles