Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Mort

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Mort»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
31
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.718
Arvustused (39)

Paar esimest Kettamaailma romaani (mis tõlgitud ka eesti kelde) näivad harjutustöödena või siis kulisside püstitusena. Tükkis teine tera on “Mort”. Peategelane Mort on kohmakas nooruk, kelle isa viib tööturule. Mordist saab Surma õpipoiss. Ta peab hoolitsema liivakellade eest ja mõnikord ka vikatit viibutama. Lugu saab hoo sisse, kui Surm läheb lõpuks puhkusele ja jätab enese asemele Mordi. Ka “Fantastilise valguse” ühes kohas esines Mort. Romaan on köitev ja samas Pratchettlikult vaimukas. Loodan, et kunagi saame eesti keeles lugeda ka kirjaniku tippromaane, nagu “Mort”, “The Reaper Man” jt. Soovitan viimaseid lugeda, sügavalt.
Teksti loeti soome keeles

Sedapuhku yhinen täiesti Arvi Nikkarevi arvamusega. Kui esimsed kolm osa löövad peaasjalikult _ainult_ oma vaimukusega, siis see raamat on Kettamaailma sarjas esimene, kus kõike seda seob ka mõnusalt sujuv syzee. Sarja järgmine osa - "Sourcery" on selles mõttes sammuke tagasi. Järgmine Mordiga samas võtmes lugu on "Wyrd Sisters". Hindeks loomulikult viis.
Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ühinen mkõlema eelkirjutaja arvamusega, et antud teose puhul on tegu väheke sügavama asjaga, kui olid seda sarja esimene ja teine osa. Samas oli suudetud hoiduda liigsest jahumisest ja suure filosoofia aretamisest nagu Equal Rites"`is. Ja mis salata, tegelt ei olnd asi ka mitte NII üliüüratuvaimukas nagu kõikse esimesed lood. Saavutatud on TASAKAAL, mis oli tegelt puudu nii "Colour of Magic"`us, "The Light Fantastic"`is ja ka "Equal Rites"`is. Sestap saabki hinne olla ainult 5 ja mitte grammikestki vähem. Nojah, sisu on herr Nikkarev suht täpselt üles tähendanud, võiks lisada aint seda et on puudutatud ka reaalsuse muutmisega kaasnevat probleemistikku (ja seda loomulikult Pratchettile igiomaselt). Ja mis salata, käib selle raamatu juurde ka Raimond Valgre ühe laulu alguse salm "Armastusel kummalised teed..." jne. Soovitav ja sobiv lugemine ka inimesele, kellel humoorisoolikaga napilt on.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnevõrra teisest puust asi jah, õnneks. Kui isiklikult millegi kallal noriks, siis ainult selle kallal, et keskel vinti vingemaks ei keeratud, praegu selline lõbus lastefantaasia Lovecrafti Lustiklubi tarvis.
Teksti loeti eesti keeles

See on just õiget sorti raamat, leidsin kui seda lugesin. Ainus mille ma seni olen raatsinud Kettamaailma sarjast raha eest omandada, et ka lapsedsaaksid lugeda ja nautida.
Teksti loeti eesti keeles

asi muutub jälle paremaks - tugevalt parem kui võluv võrdsus! tunneb taas ära särava huumoriga ja keeleliselt mängulise pratchetti! kuigi tõlkega läheb paratamatult osa sõnademängust kaduma (printsess, kes pissib läbi seitsme madratsi vs. printsess, kes tunneb hernetera läbi seitsme madratsi), on tegemist tõeliselt hää asjaga, mida ise lugeda tuleb!
Teksti loeti eesti keeles

Liigutav raamat. Pärast "Vaibarahva" lugemist ei suutnud ma mõista, miks ometi Pratchetti kiidetakse.... nüüd mõistan. Tegelastest mõjus Surm eriti sümpaatselt.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kindlasti parem kui teised Kettamaailma osad. Raamat muutus järjest põnevamaks. Pratchett on vist selline kirjanik, kes õpib tehtud vigadest ja üritab igat järgnevat teost paremaks teha kui eelnev oli. Ootan põnevusega järgmisi Pratchetti raamatuid. Raamatus võis olla vihje sellele, et ei tohi leppida oma saatusega vaid kogu aeg edasi võitlema ja püüdlema. Ega kõik siin ilmas pole saatuse poolt määratud. Inimene kujundab iseenda saatust. Mort oli selline karakter, kes ei leppinud tulevaga ja võitles isegi Surma endaga.
Teksti loeti eesti keeles

Mort on kindlasti parem (süzhee poolest eriti) kui Võluv võrdsus kuigi lõpp oli minu arvates samuti kuidagi veider -- või ei olnud, ma ei mäleta enam täpselt mis seal toimus: juu siis oli. Huvitavaks teeb minu jaoks asja veel see kuidas autor näitab sama maailma erinevatest vaatepunktidest, seekord siis läbi poisi ("Mort!" ütles Mort :), kellest saab Surma õpipoiss ja kes RÄÄGIB VAHEL NII. (-- ma olen küll lugenud ainult kahte Kettamaailma raamatut aga on vist ka teised kõik täiesti erinevate peategelastega ?? )
Teksti loeti eesti keeles

Mõistagi on tegemist vägagi vinge raamatuga. Nii jutt üldiselt kui ka huumor on tugeval tasemel. Pratchett on välja mõelnud tõeliselt vaimuka probleemi — äkki tahab ka Surm vahel puhata! Eesti keeles ilmunud TP raamatutest on "Mordi" näol tegemist loomulikult tippteosega. Sestap tuleb ka hindeks 5.
Teksti loeti eesti keeles

Just selline paras tunne täna, et TP-le üks "kaks" ära panna. Tigedusest ja tüütusest. Esimesed Pratchetti raamatud meeldisid...Edasi läks jamaks. Näib, et ta on minu jaoks autor, keda suudan paar-kolm romaani lugeda, ent ei enam. No ei ole tal mitte midagi öelda.

Pole Pratchett ka suurem asi jutuvetsja ega olukordade looja. Vaimukused on küll toredad asjad aga ainult nendega tervet raamatut välja ei venita.

Tunnistan ka, et ei jõudnud Morti läbi lugeda. Kummati on selle lugemine tähtis - nägin vaimusilma ette tõusmas rasvaseid punaseid tähti - "Pane see käest ära, see pole hea ulme!" Mingit sõnumit siis TP ikka edastas. Aga jah...Mulle meeldib lugeda head ulmet. Ma pean seda lugema. Pratchett seda aga ei paku. Poole peal sai selgeks, et ega siitki midagi tule. Viskasin käest ära ja hakkasin - kui õigesti mäletan - hoopis Zelaznyt lugema.

Inimesed! Lugege TP asemel parem midagi asjalikku. Kas teil tõesti on nii palju aega, et sellise jampsiga tegelda?
Teksti loeti inglise keeles

Nojah...

Võtab siis TP oma kõige paremini õnnestunud tegelase ja annab talle halastamatult piitsa, väänab nagu kassist viimast viinatilka.

Lugesin, aegajalt naersin - ei kahetse. Aga kettamaailmast on nüüd küll oksendamiseni.

Teksti loeti eesti keeles

"... ja Surm arvab, et ta on tegelikult Kurbus". Seega ta paneb oma tööd tegema kohmaka maapoisi Morti, ning läheb ise Kettamaailma elumõnusid otsima/nautima. Aga loomulikult suudab Mort oma esimesel tööõhtul paraja käki kokku keerata ja siis üritab seda kuidagi heastada. Mõnus raamat kus on palju ootamatuid lahendusi ja jaburusi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga lahe ja kiitmist väärt teos, nagu iga Terry raamat, sai naerda ja sai ka juureldud elu filosoofi kalla. Väga kergelt käsitletud surma mõistet, u. täna see ja homme teine, samas andis mõista et siiski kõik on siin ette määratud me elus. Aegajalt läks züsee päris päris huvitavaks...Mis siin enam lisada, kõik mis lisamist väärib on eelnevalt juba lisatud ja ma arvan et seda raamatud võib lugeda taas ja taas...
Teksti loeti eesti keeles

Isiklikult meeldis väga, kasside ja küpsetamisega tegelev Surm ning oma väärituid jüngreid nahutav Albert on väga lahedad kujud.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest siiani parim eesti keeles ilmunud Pratchett. Igati väärikasraamat, mille kohta oma 100. arvustus kirjutada.

Aga kuhu järgmised osad jäävad? Varrak, uu? Päris pikk vahe juba sisse tulnud...

Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt fantastiline. Igalt leheküljelt vaatab vastu terve hulk teravat sarkasmi, mis täidab lugeja õndsa mõnutundega. Sama kehtib kõigi Kettamaailma sarja raamatute kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Surm on loomulikult üks Kettamaailma vaimukamaid tegelasi. Surm ei lähe tegelikult niivõrd puhkusele, kui inimesi tundma õppima. Teda huvitab nimelt elu. Nüüd ta üritabki teha inimeste tööd, proovida nende meelelahutusi jne. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on suurepärane, lihtsalt suurepärane!!!!!Soovitan kõigile kellele meeldib palju naerda ja ülemõistuse käivad apsurdsused.Surmale ei saa selles sarjas mitte keegi vastu. Vaieldamatult kogu seerja originaalsem tegelane.Siin üks ütlus talt:

"SÖRTSUKE ODEKOLONNI JA POLEERIGE." nii räägib surm juuksuris.

Teksti loeti eesti keeles

Sain käivitust sellest, et "Mort" on "tükkis teine tera" ja närisin end läbi oma esimesest ja väga tõenäoliselt ka viimasest Pratchetti romaanist. Head nalja on tõesti raske teha, selle illustreerimiseks sobib raamat imehästi. Autori relvaks on kõige ettejuhtuva püüdlik naeruvääristamine. Minu meelest teeb ta sellega naeruväärseks ennekõike iseennast. Süzhee on eeskujulik tunniajase episoodi stsenaarium, romaani jaoks primitiivne. Ilmselt Pratchett kirjutabki sisuliselt üht lõputut maotut telesarja. Tore on.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti `Kettamaailma` kolme parima seas! Ennetamaks küsimusi - jah, ma olen ka teised läbi lugenud. Super. 5+++.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Arvatavasti parim Pratchett, mis olen senini tarbinud. Süþeed on jah veidi rohkem arendatud kui esimestel Ketta raamatutel. Muidu nii hea, lahke ja muidu koomiline surm, kellel EI OLE näärmeid tunneteks võttis raamatu lõpus pähe, et ta on nüüd hästi VIHANE. Veider, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles

Peale mitme Pratchetiga proovimist ja allavandumist (killurebimine on ju tore aga võiks ju sisu ka olla) otsustasin, et võtaks midagi, mida BAAS armastab. Valik läks täppi ning ma loodan, et mind rohkem Pratchetiga ei karistada. Sest CAPS LOCKiga rääkiv Surm, kes ratsutab hobusel nimega Täpi on küll vahva kujund aga ma vist ootan kirjandusest midagi muud kui vaimutsemist. Õnneks on selles raamatus ka piisavalt stoorit ning kokkuvõttes jäin rahule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles