Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Second Foundation

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Teine Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1996

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
6
1
0
Keskmine hinne
4.317
Arvustused (41)
Andri Riid

Klassikalise triloogia viimane osa. 1996. aastal ka maakeelde ümber pandud. Asimov oli tõsistes raskustes triloogia lõpetamisega, mõtles koguni Seldoni ühestükkis tema psühhoajalooga kurele saata, aga ei. Muul saab kohitsetud ja raamatu teises novellis toimub mõõduvõtmine tehnokraatliku esimese ja psühhohuligaanidest teise Asumi vahel. Pisut totakaks läheb, aga siiski lugeda võib.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Raul Sulbi

Klassikalise triloogia kohta tõeliselt vilets üllitis. Muulal pannaksegi püksid püüli sõeluma ja psühhohuligaanid pidutsevad. Ebausutav ja vilets. Kunstlik. Sensawunda on kuhugi kadunud. Ilmne näide, et Golden Age hakkas lõppema.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

"Asumite Saaga" tugevuselt teine teos ("Asumi" järel). Kindlasti oleks Asimov saanud ja suutnud jätkata oma pajatusi II Impeeriumi võiduka taasünnini ning "ratastoolis inimkogu" päevakohase sõnavõtuni. I.A. läks teist, kuigi ettekavatsetud, teed - Teine Asum on, muuseas, paika pandud juba esimeses osas! Ilmselt tüütas katkematu progress ja võidumarss orkestrihelide saatel teda ära. Teoses on sära ja värskeid ideid. Pisut on "sugulust" "Igaviku Lõpuga" Mitte põhiidee, kuivõrd meetodite poolest. Tahaks siin puudutada küsimust Asimovi karakterite mannetusest. tihti on kurdetud, et need on igavad ja hallid. Minu arvates ei ole. Lihtsalt siin ei eksiteeri ühtegi isiksust. Isiksust indiviidiumi. Siin eksisteerivad isiksused-tüpaazhid: Meisterkaupmees, Väepealik, Linnapea... Skitseeritud nappide joontega, pigem karikatuurid kui portreed, on nad ometigi selged ja äratuntavad. Vastupidi, nagu laulis tuntud bard: "Tut ne ni odnoi personalnoi sudbõ, Zdez vse sudbõ v jedinuju slitõ!" (V. Võssotski, "Bratskije mogilõ") Muidugi, kui ennast butafooriast pimestada lasta, siis hakkavad nad naljakate pappist figuuridena paistma. Näiteks Hari Seldonit kujutakse tihti PÜHAMEHENA ratastoolis. No mis kuradi pühamees on HS? Et kavatseb kvadriljonid inimesed enam kui tuhandeks aastaks panna arenema suunas, mida TEMA parimaks peab? Minu arvamus nii Hari Seldonist kui Heast Doktorist enesest on: "Vana patukott ja võrukael!" Ja nimbust on neile mõlema sama palju tarvis, kui Kuradile pühitsetud vett. Nõnda siis pole mõtet otsida seda, mida pole. Inimeste ja inimassidega manipuleerimise idee on peamine, mis köidab Head Doktorit. Esimeste "Asumite" massidega manipuleerimise juurest jõuab IA siin indiviididega manipuleerimiseni. Nii tundub mulle isiklikult. "Viis" peamiselt originaalsuse ja (mõtte)julguse eest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

Ühinen eelkõnelejatega selles osas, et selle raamatu 'viis' pole enam nii tugev kui eelmiste oma, aga ka mitte nõrk. Raamatu esimene osa meeldis sellelt seisukohalt vaadates rohkem, s.t. sündmustiku areng oli nauditavam ja lihtsalt juhtus rohkem asju. Asimov paistab üldse silma teravmeelsete konstruktsioonidega inimestega manipuleerimise alal - antud juhul on see taas päris hästi välja tulnud.
Teine osa enam nii väga huvitav ei ole - pisut liiga palju on krimka sugemeid, aga see on muidugi maitseasi. Eesti keeles oli Asumi raamatute teise ja kolmanda osa ilmumise vahel võrdlemisi pikk paus, seetõttu on 'Teine Asum' paljudel ikka veel lugemata, nendele soovitan kindlasti, tasub ära.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Igal juhul Asumi-sarjas on ta küll kõige nõrgem lugu. Ega ma ise pole ka mingi Asumi fänn. Ei avaldanud kogu see sari erilist muljet ja see viimane jupp veel kõige vähem. Kuidagi kunstlik oli ta tõesti. Tekkis selline tunne, et vaja kähku selle sarjaga ühele poole saada ja siis ruttu ruttu valmis vehitud. Fännid ehk on sillas selle peale, aga mina küll mitte. Asimovil on tunduvalt paremaid tükke kui see Asumi-sari. Lugeda ju võib tegelikult hädapärast. Aga seda ka ainult siis, kui midagi targemat teha pole. Kolm... ei, kaks tegelikult.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lööb välja Asimovile omane (kuigi ta ise seda eitab) armastus kriminullide vastu, teoses on kõvasti spiooniromaani sugemeid. Samas on eksitud elementaarse action-loogika vastu (tüdruk hirmutab noort tugevat meest oma voodi all oleva kaikaga, mida ta ilmselt kättegi ei saaks, kui asi tõsiseks läheks). Nõrgem teos kui triloogia esimesed kaks osa, kuid siiski piisavalt tasemel, et 5 ära teenida. Meeldib elegantne lahendus, millega Teine Asum sündmused taas Seldoni Plaani radadele pöörab.

15.08.2010: hinne alandatud 4 peale.

Lugupeetud kaasarvustajad võiksid üldistusi ikka endasuguste, mitte kõigi eestlaste kohta teha.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Ülalpool olevad Salundi ja Sulbi-poiss panevad päris arukat teksti." Õige jutt,õige jutt," kisan ma ainult. Läbi saab ta loetud a nõrk, lihtsalt nõrk. Ei hakkagi pikemalt maha tegema.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Tjah, arvamuste kõikumised on siin päris suured: "kahest" kuni "viieni". Mina panin eesti keeles ilmunud triloogia kahele esimesele raamatule "viie" ja ei näe põhjust, miks see mingi erand peaks olema. Teise Asumi "psühhohuligaanid" annavad Muulale rõõmsalt üle küüru. Tuli välja, et teiseasumlased omavad samasugust annet nagu Muulgi. Nimelt suudavad mõjutada inimese mõtteid, samuti ka neid lugeda. Teine osa oli, nagu juba eespool öeldud, konfliktist kahe Asumi vahel. Kuidas siis miski professor leiutab hulga seadmeid teiseasumlaste avastamiseks. Kusjuures mõne saab ta ka kätte. Ja siin on siis sisse toodud ka mõningad kriminaalsugemed. Seesamune professor avastab, et Asumil on spioonid.... Teiselt Asumilt. Lõpp oli ikka ilge shokk. Selgus, et Teine Asum asetseb..... Ah, nagunii on kõik lugenud, asetseb Trantoril, vana (esimese) Impeeriumi keskuses. Ja, et teiseasumlaste abiga võitis asumlaste laevastik pahalasi jne jne. Minule meeldis kogu see sari. Läks päris ilusti peale. Kõik need kolm raamatut olid enam-vähem sama tasemega. Hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Andis seda tükki ikka oodata. Kui ma asumi esimesi osi lugesin olin nii noor, et ei teadnud veel mida tähendab sõna "triloogia". "Asumi ja impeeriumi" tagakaanele aga oli just märgitud, et triloogiaga tegu. Sai siis asi välja uuritud ja sest peale polnud mul enam aastaid rahu - ootasin muudkui 3. osa.

Ja kui see lõpuks tuli ja häppi end kätte jõudis olin mina hoobilt kaheksandas taevas.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

See "viis", mis ma nüüd annan, on Asimovi "viis". Mõni teine autor oleks selle eest "nelja" saanud. Kummati meeldis "Teine Asum" enam, kui eelmine osa. Juurde tuli rohkem avarust ja fantaasialendu, lahtised otsad hakkasid kokku sobituma ning tegid seda üpris kummalisel moel. Aga teise Asumi asukoha arvasin ma poole peal ära! Liialt palju kriminulle vist loetud.Ja veel tundub mulle, et selles raamatus on Asimovit ennast rohkem, kui mõnes teises.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

See romaan ei ole kindlasti Asumi klassikalise triloogia tippsaavutus, sest igal juhul jääb täpselt selline tunne, et autor on asjaga veidi üle pingutanud ega oska lõpuga midagi peale hakata. Siin-seal hakkab silma lausa üleloomulikult lollakaid loogikavigu. No kuidas võib selline mees ja selline ulmekirjanik neid teha? Põnevus on jäänud teisejärguliseks, see tähendab, et seda ei ole. Eelmistele osadele omane intellektuaalsus on kadunud, Asimov on kirjutanud sellise arvestusega, et mida huvitavam, seda parem. Ei olnud huvitavam. Parem ka ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Mulle oli juba "Asumit" lugedes selge, et on see Tähe Tipp kus ta on, aga Trantorile lihtsalt peab keegi jääma.

Ma ei tea, mis on sensavunda, aga midagi, millele ma nime panna ei oska, on kaduma läinud ega võimalda raamatut nautida. Läbi sai ta muidugi loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lugesin algul inglise keeles. Hiljem tuli ta ka eesti keelde. Lugesin siis sedasi ka läbi. Lootsin, et läheb paremaks. Ei läinud. Neli ja miinusega.

Mis siin oluline on? Oluline on see, et yha enam aj enam hakkavad rolli mängima yksikisikud. Muul hävitatakse nende abil, kriis kaotatakse nende abil. Vabandust, aga esimesed kaks osa meeldisid just tänu sellele fatalismipisikule - et rabeled, mis sa rabeled, aga miskit niikuinii ei muutu, universum ju nii suur ja lai. Nyyd siis muutub. Muula kammitsemine oli veel ilus ja huvitav, sest yksikisikust saab ikka yksikisiku abil lahti, aga edasi... edasi on Asum juba mandunud.

Muidugi on siin ka yks väga hea mõte - nimelt Kalganlaste käitumine. Jälle on see planeet areenil esiplaanil koos Siwennaga, mis olid ilmselt Seldoni lemmikplaneedid. Kalganlaste vaprus ja uskmatus surnud käesse on lihtsalt sympaatsed. kahju ainult, et nad kaotasid...Aga halvasti Asimov siiski ei kirjuta...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Peale kahe esimese "Asumi" lugemist ei saanud ma muidugi kuidagist ilma kolmandata. Kui ma 6ieti mäletan, lasin selle vist endale j6uludeks kinkida. Ega ma ei kahetse. Samas suurt ja ylevoolavat r66mu selle yle kah ei tunne. K6iksepealt on tegelt t6lge pehmelt öeldes sitake ja teiseks meeldis mulle I asum tunduvalt rohkem, kui Psi-v6imetega II asumi rahvas. Nohjah, eks tehnokraadid olid ehk rohkem inimest moodi, kui II asumi vennikesed. Sellegipoolest: alla viie ei pane masellelegi mitte.
Teksti loeti vene keeles
Pioneer

Mulle ei meeldinud Teise Asumi juures üks asi - see, et peategelaseks oli pisike tüdrukutirts. Kogu raamatu maailm oli projitseeritud läbi tema silmade ja seetõttu tundus lapsikuna. Minu arvates on ulme piisavalt tõsine asi, et temaga mitte liialt palju eksperimenteerida. Sisuga küll, aga mitte vormiga. Samas on ikkagi tegemist Asumiga.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Neli. Nii hindan kõgu "Asumi" seeriat. Kuigi "Asum II-s" kohtas uut (värsket, aga mitte ilmtingimata paremat) lähenemisviisi.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Asumi sarjast on kõik teosed väärt lugemist. Sellel soovitusel puudub ratsionaalne argumentatisoon, kuna mind isiklikult Asimovi stiil lihtsalt ei haara kaasa sedavõrd, kui nii mõnigi ebaloogiline ja lapsik seiklusulme. Aga mingil seletamatul põhjusel jäävad tema teostest alati väga head mälestused ja esimesel võimalusel võtan käsile järgmise.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Eespool kirja pandud arvustustest peegeldab minu arvamust kõige paremini Indrek Hargla oma - ka mulle meeldis "Teine Asum" samadel põhjustel rohkem, kui "Asum ja Impeerium". Eelmise osa juures häiris just see üksikisiku mängutoomine, kuid nüüd oskas Asimov kõik jälle paika loksutada, põhjendades küllaltki veenvalt Muula alistamise ning taastades lõpuks Esimese Asumi (olgugi, et näilise) ülemvõimu.

Loomulikult oli teoses ka küsitavusi. Kasvõi seesama Muula mänglev alistamine - miks keegi ta lähikondsetest ometi ei küsinud või temas ei kahelnud, miks ta Teise Asumi otsimise nii järsku lõpetas?

Siiski polnud mõned loogikavead nii suured, et minu hinnet mõjutada. Pigem mõjutas seda jällegi loo lõpp ja seda positiivses suunas. Raamatu viimasel paarikümnel leheküljel arenesid sündmused vägagi pööraselt - Teise Asumi asukohta pakuti ja lükati ümber sama elegantselt nagu püstitaks keegi kaardimajakest, et see siis jälle uppi puhuda. Ning kui lõpuks selgus, kes oli Esimene Rääkija, paigutusid viimasedki mosaiigitükid oma kohtadele.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Asumi "klassikalise" triloogia kolmas ja kõige nõrgem osa. Maagia on kuhugi ära kadunud, jääb mulje nagu oleks Asimov selle suht vägisi välja punnitanud. Ühtlasi annab see raamat ka hea maigu, mis veel tulema hakkab. Kui keegi kavatseb Asumi - sarja lugema hakata, siis siinkohal soe soovitus: piirdugegi selle triloogiaga, eel-ja järellugudesse pole üldse mõtet süvenedagi.

Eestlasest lugejale annab ühe peategelase nimi Munn mõnusalt nilbe varjundi sellele romaanile.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Mina ka mõtlesin, et kolmandas osas on midagi kaduma läinud, sest kui ma seda esimest korda lugesin, olin igatahes pettunud. Nüüd lugesin üle, seadmata kõrgeid ootusi, ja oli tegelikult täitsa mõnus lugemine. Äkki oli asi lihtsalt selles, et kümne aastaga, mis teise ja selle osa eesti keeles ilmumise vahele oli jäänud, olin ma ise suureks kasvanud ja natuke nõudlikumaks muutunud.

Sisust väga detailselt rääkida ei saa, et mitte paljastada, kes on Teiselt Asumilt või kes kelle mõju all. Nii palju võib öelda, et algab kahe anonüümse Teise Asumi esindaja nõupidamisega, kus pealikum tüüp selgitab nooremale, miks Muula võitmisest ei olnud piisav, et Seldoni plaan jälle tööle hakkaks. Põhiliselt seepärast, et tänu Muulale saavad Esimese Asumi jõmmid varem või hiljem aru, et Teise Asumi omadel võivad olla samasugused võimed, nad võivad Teist Asumit kartma hakata, või õigupoolest piisab juba sellest, et Teise Asumi olemasolule mõeldakse, et plaan nässu keerata.

Tõepoolest, Esimese Asumi kõvemad ajud mõtlevad Teisele Asumile ja otsustavad seda otsima hakata. Vana Munn saadetakse Muula lossi arhiividesse tuhnima, temaga aga hiilib kaasa terane tütarlaps, eelmise osa kangelanna lapselaps.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Võibolla on triloogia kolmas osa pisut nõrgem, kui esimesed kaks, aga see ei muuda tõika, et nad kõik on minu jaoks meistritööd. Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja mõttekäike. Tegemist on väärilise järjega eelmistele raamatutele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Miinusega viis; miinus peamiselt selle psii-värgiga liialdamise eest. Nigu söör Arthur vanast peast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles