Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Lord of the Rings

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Sõrmuste isand»
Tallinn «Tiritamm» 1996, 1997, 1998 [III köidet]

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
31
14
5
0
0
Keskmine hinne
4.52
Arvustused (50)

Lord of the Rings ... "5" tundub madala hindena. Vähesed on suutnud luua maailma, mis on nii haarav, nii detailne, nii sügav. Pärast seda meistriteost tundub enamik kaasaegne fantasy, mis sageli meenutab koomikseid, laste või sopakirjandusena. Kui loed Tolkieni, on tunne, et loed tõelisi legende, tõelist mütoloogiat... Tolkieni suurteost läbib hingus mineviku kõrgustest, saavutustest, millest me nüüd räägime vaid tulepaistel muinasjutte. Igal aastal vihastan ma tõsiselt paar korda kui ma leian uute raamatute letilt mõne fantasy, mille kaanel on rasvaste tähtedega kirjas "Tolkieni pärija!" "Kõigepealt oli Tolkien, siis tuli XXX", "Kus Tolkien alustas XXX lõpetab" Tavaliselt on sellest küllalt, et ma raamatu ostmata jätan. Kahtlemata meeldib mulle Fantasy aga jätku nad Tolkien rahule. Tema on klass omaette.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kuidas suhtuksin raamatusse, kui loeksin seda praegu esimest korda. Aga esimene kokkupuude oli temaga 1986 aastal... Siis võtsin endasse selle maailma, tegelased ja kõik muu. Nii on ta klassika ja seetõttu on minulgi tunne, nagu loeksin tõelisi legende ja müüte. Lisaks naudin iga stseeni, meisterlikult väljakujundatud maailma jne. jne. Võib olla sellepärast, et ta oli mu esimene kokkupuude fantasyga suhtungi sellesse zanri ülemäära kriitiliselt :). Aga kui eestikeelset tõlget lugesin, hakkasin nutma. Kogu raamat oli ära rikutud... Kogu arhaline ja suursugune õhkkond oli kadunud, sügavus oli puudu... Ja pealegi, sõnad mida kasutati "Kääbikus" olid kadunud. Näiteks fantastiline sõna mäekoll. Jne. Jne. Pealegi olen kuulnud tõlget kus see kõik olemas on... See praegune pole aga Tolkien vaid mingi plätserdus. Raamat ise aga on rohkem kui suurepärane. Soovitan soojalt (inglise keelset varianti!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ojehh... Ei leia sõnu selle väljendamiseks mis tunde ma sain selle raamatu lugemisest. Üks hiiglama pirakas tunne ta oli.Raamatu kohta on ta ehk tiba paks. (Ma lugesin raamatut kus kõik kolm osa olid koos,"Postimehe" raamatupoest ostsin muide) Alguses oli nagu tiba igav aga mida edasi seda paremaks läks.Lõpus oli selline tunne,et tahaks ise sinna sisse ronida ja kõike teha näha ja kuulda mis seal oli. Siiski tõesti,kui raamat oleks veel tiba pikem olnud, oleks ma ilmselt otsad andnud.Hea et Tolkien oskas ära lõpetada.See on jah tiba lahja arvustus.Aga ma lähen nüüd koju ja proovin miskit parembat välja mõelda.Vohh!! Kommentaariks eestikeelse väljaande kohta ütlen,et vaesed lugejad.Nende nimedega on tõlkijad küll mättasse pannud. Arvan,et praegust keskmist hinnet väärib Lord of the Rings täielikult.Ta lihtsalt on nõnda hea. Ilmselt jääb Tolkien oma saagadega veel paljudeks sajanditeks siia maamuna kirjandusklassikasse.
Teksti loeti inglise keeles

"LoR" esimene raamat on nüüd viimaks "Sõrmuse Vennaskonna" nime all maakeelde ümberpandud. Ma ei hakka lausuma kiidusõnu J. R. R. Tolkienile, kes neid lihtsalt ei vaja, vaid tahaks poetada sõnakese tõlkijate kaitseks. Minu meelest on tegemist parima EESTINDUSEGA, mida viimase 5 aasta jooksul olen käes hoidnud. Dilemma: Kas käia vaimu või tähe järgi, on otsustavalt lahendatud Tolkieni vaimu, st idee elik põhjusmõtte, järgimise kasuks. Samm, mis minu arust on väga tervitav. Aitab juba eesti käändelõppudega inglise keelest! Mis suursugususse ja arhailisusse puutub siis ... Tolkieni üks kandev idee läbi "Kääbiku" ja "Sõrmuste isanda" on lugu väikesest inimesest, tavalisest lihtast ilmakodanikust, kes suurte ja hirmsate sündmuste keerisesse sattudes suudab seda, mis käib üle jõu vägevatele sõjameestele ja võimastele võluritele - seista vastu Kurja ahvatlusele. Suudab just tänu oma ambitsioonitusele ja lihtsakoelisele heasüdamlikuse. Ja maarahva jaoks oleks see isik just hr Paunaste, kes elab Maakonnas, mitte aga mr Baggins kaugest Shire'st. Üldiselt rääkides on nii täiuslikult keelt valdava autori nagu Tolkien tõlkimine raske ja puhuti lausa võimatu asi. Antud juhul on minu arvates sellega hiilgavalt hakkama saadud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik, mis selle raamatu kohta fundamentaalset annab öelda, on teised (k)arvustajad juba ära öelnud, seepärast piirdun vaid detailidega.
Kas keegi on kunagi tähele pannud, et enamus fantasyt on rõhutatult konservatiivne? Alati rõhutatakse seda, et mida vanem üks asi (olend, nähtus, misiganes) on, seda parem. Alati viidatakse kauges minevikus asetleidnud sündmustele ja ammuelanud kangelastele, kellele kõik tänapäeval elajad heal juhul vööni ulatuvad.
Samuti on arenenum tehnika pea alati kurjuse käsutuses (vt. kasvõi Sauroni ja Sarumani kõikvõimalikke kavalaid tehnoloogiaid vastaste hävitamiseks). Kas tõesti on tavakodanikust fantasy-lugejal sees mingi sügavalejuurdunud hirm tehnika ees? See oli ainus detail, mis mind kui paadunud liberaali ja tehnokraati raamatu juures häiris, muidu oli viimase peal.
PS Lisan omalt poolt tõlkesõjale kah õli tulle ja väidan, et arvestades ideed, mille järgi raamatut tõlkima hakati, on mainitud tõlge vägagi õnnestunud, üleüldse võiksid sel teemal sõna võtta ainult inimesed, kes on lugenud läbi nii originaali kui ka tõlke ja siis selle probleemi üle veidi mõelnud. Mis puutub järgmises arvustuses mainitavasse Kivisildniku kirjutisse, siis kirjutas see kodanik mõnes kohas ikka täielikku jama, aga see on ainult minu enese isiklik ja tagasihoidlik arvamus, tegelikult on see kõik muidugi maitseasi :-)
Kui tõlkele üldse midagi ette heita, siis pigem liigset kinnihoidmist inglise keele süntaksist, mina oleksin mõnedki eesti keele seisukohalt liigpikad laused ringi teinud ja sealt vahelt semikoolonid välja võtnud...
PPS Mis puutub vahelesinevatesse väidetesse, et nimed on Vanemast Eddast ja neid ei tohi tõlkida, siis juhin tähelepanu asjaolule, et tegelikult on ju ära tõlgitud ainult Shire elanike inglisekeelsed nimed, kõiksugused dwarfid, orcid ja muud elukad kannavad oma vanu nimesid rõõmsalt edasi, Skandinaavia mütoloogiale ei tee küll keegi liiga. Kordan veel - lugege enne mõlemad variandid läbi ja siis alles karjuge.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Neli on tegelikult liiga hea hinne sedavõrd kehva raamatu jaoks. Kuid ajaloolist perspektiivi tuleb arvestada. "Sõrmuste isand" tegi palju ära fantasykirjanduse müübivamaks muutmisel, seetõttu jääb siiski neli. Ka enesealalhoiuinstinkt on oluline: usun et kolme eest lintshiksid kohalikud tolkinistid mu ära. Kunagi möllas ulmelistis dispuut selle eesti tõlke teemadel. Isiklikult arvan, et see tõlge on saast. Pole mõtet kogu aeg jalgratast leiutada, võiks teinekord ka maailmaga ühte jalga käia. Kõige lihtsama argumendi selle tõlke vastu ütles välja rahvakirjanik Kivisildnik: antud tõlge muudab (eesti lugejale) mõttetuks kogu maailma Tolkieni-teemalise kirjasõna. See on argument! Muidugi võiks selline oluline kultuseraamat olla maakeeles saadaval mitmes tõlkes, aga, see Eesti on ju nii pisike... Muide, ka tshehhidel ja venelastel läksid esimesed tõlked aia taha. Neli on eelkõige ikkagi teose (mitte tõlke) hinne. Olen lugenud seda nii originaalis, kui ka kolmes vene tõlkes: mulle ei meeldi high fantasy ja JRRT iseäranis. Aga tööd on tehtud, vaeva nähtud: jääb neli! PS: Muidugi ajab Kivisildnik üsna sageli joba. Minu arust ongi tema roll kohalikus kultuurielus sama, mis õukonnas narril - ta ei lase tunnustatud valitsejatel liig tõsisteks ja pidurdamatuteks muutuda. PPS: Mulle meeldib ulmekirjanduses ka kohutavalt see eskapistlik moment. Antud juhul võttis see eestikeelne tõlge mul teatavast elundist kinni ning tõi mu vägisi maa peale. See mulle ei meeldigi. Teinekord tahaks ka kusagil kõrgemal hõljuda! :)
Teksti loeti inglise ja vene keeles

T.Tennisbergil on vägagi õigus nostalgia osa suhtes SF-s. Tegemist on tulevikulise hüperbooliga: autor kujutab tulevikku. Siis ta algul vihjab, lõpus aga ütleb otse, et see tulevik on vaid mineviku kuulsuse vari. Seega pole mitte praegusest tsivilistatsioonist otse arenenud. Vähekogenud lugeja saab siin kerge shoki - niigi käegakatsutamatus kauguses olev tulevik nihkub veelgi kaugemale selle aja võrra, mis kulus tema kuulsusrikka eelkäija arenemiseks käesolevast hetkest. Mis oligi kavala kirjaniku eesmärk. Oma osa on nähtuses muidugi ka inimkonna ihalusel "vana hea aja" järele, kuid minu arust pole see peamine. Kogu see jutt käib aga vaevalt käesoleva teose kohta. Parema tehnika omamine pahade poolt on hõlpsasti selgitatav - muudab see ju heade võidu keerulisemaks ja raamatu põnevamaks. Triloogia meeldib põhimõtteliselt vähem kui selle eelkäija Kääbik (vt. Kääbiku retsensiooni). Kivisildnik kirjutas muidugi jama. Ka mina ei poolda eriti kõrgstiilset kõnepruuki (By the name of Elmenreth või kuidas see oligi), ei mõjutaks see mind tõlkes autori stiili muutma. Kuhu me lõpuks jõuaks, kui me kõik Mr. Smithid hr. Seppadeks tõlgiksime! See on juba põhimõtteline küsimus.

PS Kääbiku tõlge mulle meeldib väga. Oleks pidanud sellega rohkem arvestama.

Neile hajusmõtetele lisaks -- Ats Miller oma arvustuses "The Fellowship of the Ringile" ütles tegelikult sedasama, mida minagi arvan kogu sarja kohta.

Teksti loeti inglise keeles

Suurteos. Millise jõuga väljendub siin hea ja kurja vaheline igiammune konflikt. Kuri on seekord läbi ja lõhki kuri ning heal on raske, väga raske jääda ellu või iseendaks. Lugupeetud kirjanikuhärra on suurema osa energiast kulutanud topoloogiliste ja etniliste detailide kallal nikerdamisele, sellest tulenevalt kummitavad teose peale mõeldes peas järelejätmatult kaljurüngaste kirjeldused ja võõrapärased nimed. Erinevad paigad ja hõimud toodaks mängu justkui vaid selleks, et tõrkuvale süzheele hoogu anda. Teos väärib vast lugemist, kuid kirjanduseks seda tellist nimetada ei tihkaks. Nii must-valgeid ja ebahuvitavaid tegelasi pole ma vist varem kohanudki. Tõlkijate püüe (kohati pehmelt öeldes kummaliste sõnaleidude abiga) teha nn. sajandi raamatut osakeseks maarahva kultuurist, jätab külmaks.
P.S. Järgmine arvustaja eksib siin BAASi vaimu vastu, mille kohaselt ei ole pühad mitte arvustatavad teosed vaid arvustused ise.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Alustuseks, tõlge on hea (vähemalt põhimõtte poolest). Pean JRRT ja tema peateosest väga lugu. Juhiksin veel tähelepanu seigale, mis imho täpsemat lähenemist vääriks. JTTR on suutnud luua suurepärase, kooskõlalise, igati toimiva maailmamudeli. Ja see mudel, mis kirjeldab küll inimkauget ja võõrast võlurite/haldjate maailma projekteerib ka üsna ilusti meid ümbritsevasse. Sest olgu need kääbikud meist nii erinevad kui tahes on nad samas ka üllatavalt inimlikud. Elavad oma turvalises maailmanurgas, kus ei ole mingeid ohte ega muresid peale vara jagamise, koduste murede jne. Elavad turvaliselt kuristiku serval, kust igal hetkel võib saabuda hukatus, sest nad ei näe seda kõrval haigutavat süvikut, seda nagu polekski nende jaoks olemas. Täpselt nagu inimesed. Ja kui vaja on kangelaslikud nagu seebiooperit lihtsad ameerika kodanikud.
Teksti loeti mitmes keeles

Uhh, on alles tellis... mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks inimesed, kes muidu eriti raamatuid ei loe, selle -- niivõrd veniva ja kuiva -- siiski läbi viitsivad lugeda...

Vaataks need osad siis ükshaaval läbi: 1.) "Sõrmuse Vennaskond" -- triloogia(?) huvitavaim osa, vähemalt tegevus vaheldub ning pahad saavad ka hingata. Saab viie. 2.) "Kaks Kantsi" - kogu sisu seisneb mingis suvalises soos ringiuimerdamises, vähemalt see on kõige enam meelde jäänud. Lisaks veel vist ratsutati muudkui mööda lagedat välja edasi-tagasi. Rohkem nagu ei olnudki midagi. Annan kolme. 3.) "Kuninga Tagasitulek" -- natuke nagu parem kui eelmine. Midagi siiski toimub. Millegipärast tundus eriti (hale)naljakas päris viimane lõpp, tagasijõudmine Kääbiklasse, kuhu pahad olid vahepeal mingid tehasekesed installeerinud, vist isegi korstnakestega ning puha -- seda lugedes hakkas mul tõesti ning tõsiselt paha, kõik tundus kogu eelnevalt kirjeldatud maailmaga eriti kokkusobimatu. Veel pani nördima, et sõrmuse hävitamine lõpuks nii lihtsalt läks -- eepos läbi loetud ja nüüd siis sedasi... mulps ja kõik, ei mingeid deemoneid või muid ultimate-kurielajaid. Oleks midagi enamat oodanud, lugu oli kuidagi liiga naiivne ja lihtne. Viimane jupp... no neli siis. Kogu raamatule kokku kah samapalju.

Jah, kirjanik on maailma väljamõtlemisel tõsist vaeva näinud... kuigi milleks näiteks neid kääbikute sugupuid jms kraami veel vaja on, ma ei mõista. Kaardid on abiks... kuid "Sõrmuste Isanda" lõpus ja mujal avaldatud kaartidega (kuid ka üldse igasuguste muude lisadega) on siiski liialdatud. Neid on nii palju ja kõik pisiasjad liiga liiga täpselt paika pandud. Raamatus kirjeldatud maailm muutub läägeks -- lugeja oma fantaasiale ei jäägi enam ruumi. Kui ma esimest korda pärast "Kääbikut" seda Mordoriga kaarti (btw: Mordori mäed on seal kuidagi ebalt kandilised, selgelt mitte-loodusliku päritoluga) nägin, siis oli tõesti huvitav, aga kui netis ka veel muid "Sõrmuste Isanda" maailma kaarte leidsin (näiteks too kahe mandriga, kõik kohanimed jms täpselt kindlaks määratud), siis sain mürgituse ning rohkem ei taha. Kogu tolle maailma salapära kadus ära. Need viimased kaardid konkreetselt on vist J.R.R. järglaste joonistatud ning tundub, et nad ei osanud piiri pidada. Ainult "Kääbiku"-t lugenuna oligi üks selle võludest just tundmatute-salapäraste Surnumanaja, Moria ja muu taolise _mainimine_. Natuke võõraid nimesid ja kaugeid sündmusi oli korraks sisse toodud, fantaasia hakkas tööle, kuid samas ei seletatud kõike viimaste tehniliste detailideni lahti. "Sõrmuste Isandas" sai maailm aga nii suur, et tema tegelased kadusid sinna sisse ära ning tõenäoliselt nad ekslevad seal veel tänaseni.

"Kääbiku" austajana oli seega "Sõrmuste Isand" minu jaoks pettumus. Tolkien oleks võinud (loe: pidanud) ka "Sõrmuste Isanda" "Kääbiku" kerges ja südamlikus stiilis kirjutama. Oleks mul sama palju "Kääbikut" kui "Sõrmuste Isandat", oleksin kohe väga-väga rõngas ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Vapustavalt hea triloogia. Tolkieni peateos. Nagu ma juba "Kääbiku" retsensioonis ütlesin on Tolkien üks mu lemmikkirjanikke ja esialgu ei muuda seda miski. Autor on loonud tõesti võimsa maailma, mis on tema kirjutamisoskuse tõttu ka nii realistlik. Eeskõneleja on küsinud, et miks on vaja neid kääbikute sugupuid ja "muud kraami". Sellepärast, et muuta see Tolkieni maailm usutavamaks. Et sa ei arvaks, et see on mingi muinasjutt, et sa usuksid, et Maailmas on kunagi elanud päkapikkude kuningas Dain ja kuskil tõuseb Mordor nagu fööniks tuhast ja nii edasi ja nii edasi. See oleks, ma usun, lühivastus. Minu meelest on "Lord of the Rings''ile" võimatu panna "5" madalamat hinnet (kui oleks võimalik, paneks hoopiski mitu korda kõrgema hinde). Lühidalt, Tolkien 5 punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei hakka tõlke ümber kisama, kuna pole originaalis seda tellist lugenud (ega plaani seda ka teha) , võib-olla olen seetõttu pimedusega löödud ja originaali nautlenud isikutel jääb üle mulle vaid kaasa tunda. Aga mis ma sellest maakeelsest asjast siis arvan. Negatiivne pool kõigepealt: Ülemäära pikk ja lohisev: 3x kokku pakituna oleks viie veel pannud, võib-olla. Võib-olla seetõttu, et see sõnaohtrus juhib mõtted peamiselt kõrvale. Kui hakata mõnede probleemide üle tõsisemalt mõtlema, leiab mitmeid loogilisi vasturääkivusi. Ma pean siin silmas hea ja kurja vahekorda, nende vahelist võitlust, Silma vaatamist, sõrmuste võimu jne. Seetõttu oli ka lõpp natuke niru, kuid eeldusel, et headus võidab,oleks raske midagi paremat ka tahta. Kogu see lisas toodud kraam meenutas ka kohati piiblit ja oli mõttetult nimesid ja numbreid täis topitud. Mis siis aga meeldis? Meeldis Guglunk ehk Urglik, tema monoloogid-dialoogid olid parimad selles raamatus. Kääbikud olid päris head tüübid, endid olid väga huvitavad tegelased, orkidega kippus rohkem nalja saama, jne. Pakkus päris head ajaviidet. Ausalt öeldes ei mõistnud ma enne siin baasis olevaid negatiivsemaid kommentaare (Jüri Kallas, Andri Riid), oleks ise esimese kahe osa põhjal viie pannud. Kuid see viimane osa viskas kuidagi üle... Pikk jutt on ju enamasti **** jutt...
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Mis te rahvas vingute selle tõlke kallal? Mina lugesin esimesena mingit venekeelset versiooni, kus olid terved peatükid vahele jäetud!!! Aga sellegipoolest jättis juba tookord kustumatu milje. Olin siis muidugi veidi noorem ka ja igasugune fantasy läks raskelt peale. Kuigi tegelikult läheb siiamaani. Kui on ikka maagiat ja mõõgakõlinat ja trolle ja päkapikke, siis mina loen suure huviga ja olen rahul (mõningad erandid siiski on). Eriti rahul olen veel kõnealuse teosega. Vot nii.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Arvustust pani kirjutama hiljutine tutvus pan Sapkowski lugudega. Nende kõrval tundub Tolkien küll väga hädisena, mis sest, et selle zhanri üks loojaid jne. Soovitaks küll kõigile hobbiti-õhkajaile parem wiedzminit lugeda (seda ju praegu ka üle Eesti odavalt saada) - seal avaldub fantasy palju ehedamalt.Olgu peale - minu lugu Sõrmuste isandaga oli selline, et lapsena olin Kääbikust täiesti sillas. Esimesel välisreisil (1991) panin mitusada Rootsi kronorit ingliskeelse järje alla magama ja arvasin, et nüüd saan õnnelikuks ja õndsaks. Ei saanud! Tegemist oli minu ühe suurema kirjandusliku pettumusega.Miks see sõrmuste-kamm siis nii vilets on aga ikka nelja saab? Esiteks on JRR täiesti ära unustanud sellised pisiasjad nagu tegelaskujud ja süzhee. Pea kogu energia on läinud maailma visandamisele. Kuna see viimane on enam-vähem, siis ka neli. Teiseks, loo enda käik - süzhee - ei ärata huvi!!! Ta on igav ja higine. Kolmandaks oli Kääbiku-maailm ära lörtsitud. Igast kui võimalikust kohast oli üritatud asi pikemaks venitada ja kuidagi jätkata. See aga polnud minu arvates üldse vajalik, side Kääbikuga võinuks olemata olla. Niiviisi oleks Kääbiku väärtus iseseisva teosena suurem. See selleks. Mis puutub usutatavusse, siis ütlen jälle, et lugege Sapkowskit. Tema tegelased ja maailm poeb mulle küll naha alla aga Tolkien jääb tuimaks. Elukaugeks. Kui Sõrmuste maailma valada pistutki psühholoogiat ning kübegi usutavat ja jõhkrat vägivalda, siis oleks ta kindlasti usutavam. Aga muidu nii - ega ta ju halb ka ei ole. Ja ikkagi suur töö ära tehtud. Vist üks kõige kuulsamaid inglisekeelseid raamatuid. Tõlget pole lugenud, algust küll lehitsesin aga kuna olin ta originaalis läbi lugenud, siis see eestindus küll ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Pole suurt viga sellel raamatul kuid eesti keelne tõlge pole suurem asi välja kukkunud tahaks ka lugeda ingluse keele siis on aravamus võib olla parem.Muidu on Tolkien loonud igati huvitava ja peaaegu täiusliku fantaasia maailma. Ma ütlaeka, et ta oli fantasy kirjutamise ala spetsialist.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien ei ole mulle ebajumala eest, seda mitte. Ja seetõttu võtan endale julguse ka midagi halvasti öelda. See härrasmees ei osanud ju kirjutada!!! Tema kirjeldamisoskus on nigel ja tema sündmused ainult veidikene paremad. Tolkienile olen ma tänulik ainult ühe asja eest: suurepärane maailm! Briljantne! Kui seal juures ka korralik jutt oleks, siis hõljuksin ma õnne tipul. Probleem on ju iseenesest lihtne: sisule on liiga vähe tähelepanupööratud. Oluline on maailm, aga mitte jutt ise. Kogu võhm on läinud maailma kujundamisele, sisuline külg on hooletusse jäetud. Sest kui me võtame ära need hingetud kirjeldused, mis siis alles jääb? Mitte midagi!!! Ilma selle suurejoonelise taustata on ta vaid sisutu sõnademulin ja kõik. Aga see see viga ongi, et sisuliselt ju lugu ennast ei ole. Ja teate mis mulle veel ei meeldinud? Põhilisi moraalseid positsioone ei seatud kunagi kahtluse alla! Järeldus: kõik olid kas ilgelt halvad või jumalikult head. Ei meeldi, aga teisest küljest oli tegi ju ainult muinasjutuga. Muinasjutud ei ole mulle aga kunagi meeldinud.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Ok Eesti keelse tõlke üle saame küllnati viriseda, aga see on paratamatus, ettõlkides tekst muutub, aga pole hullu.Mõnel on nii parem lugeda. Ütleme nii, et kohati lausa neelad raamtut. Tolkienkujundas maailma, mis on ettekujutamist väärt, lastes ennast ka fantaasial kanda, võib kõik ümbritseva kergelt unustada ja panna ka ennast raamatu sisse. Muidugi onselle all kannatanud natuke tegelaste omavaheline rääkimine ja sisu, aga maailm on siiski vapustav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean ühinema mõne negatiivse arvustaja arvamusega, et kirjanduslikust seisukohast vaadates ei ole teos viievääriline. Aga mina ei vaatagi seda raamatut kirjanduslikust seisukohast. Tolkien on suutnud luua väga usutava maailma, kus raamatut lugedes sooviks ise viibida. Ma ei leia et seal puuduks sisu/story. See on ju täiesti olemas, samuti ei saa öelda, et kõik tegelased oleksid mustvalged või et kõik tegelased oleks tuimad ja iseloomudele pole tähelepanu pööratud. Kirjelduste kallal võib küll kohati viriseda.Olen lugenud inglise ja eesti keeles. Tõlke kohta pole midagi halba öelda, välja arvatud see, et katusega z on millegipärast mingite kastikestega asendatud :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt suured tänud kõigile, kes võtsid vaevaks autori kõrval ka tõlget arvustada. Ausalt öelda oli see mulle täielik üllatus, et selle ümber üldse niisugune sõda lahti läks. Mina tegin lihtsalt oma parema äranägemise järgi – nii, kuidas võimed kandsid, ja nii, kuidas vanapapi oma järelsõnas asja ära seletas. Minu meelest oli ta oma nimepõhimõtte päris üheselt paika pannud ja mulle ei tulnud pähegi tema ideed kuidagi oma suva järgi ümber väänata, kuigi jah, tõlge ise on tagantjärele vaadates liiga niru – ja sellest on pagana kahju. Kui saaks, teeks uuesti või laseks kellelgi teisel paremini teha.Aga nimede eestindamisega seoses tuli mulle üks teine asi meelde. Kui ma alles noor ja tark olin (st umbes 14-15) ja oma esimesi jutukesi kirjutasin, siis rändasid need miskipärast enamasti Eestist välja – küll Saksamaale, küll üle suure lombi Seatlle`isse, küll jumal teab kuhu. Tundus, et lugu pole justkui õige lugu, kui seal eestikeelsed nimed sees on. Et on hoopis kodus põlve otsas valmis tehtud soperdis. Eks ta seda tegelikult oligi, aga tundus justkui KIRJANDUSEM, kui seal Jüride ja Maride asemel mingid Robbie`d ja Judyd ringi jooksid. Nagu oleks filmide ja raamatute maailm mingi täiesti omaette reaalsus, millel pole minu ümber käiva tegeliku eluga midagi ühist. Hulk aega võttis aega, enne kui ma aru saama hakkasin, et neid väljamaakeelseid filme ja raamatuid tehakse NENDE OMA TEGELIKUST ELUST – et Käthed ja Isabellad on nende jaoks sama tavalised kui minu jaoks need Karinid ja Liisid, kes minu kõrvalmajas elavad.Noh, ja sama lugu on ka Bagginsite ja Gamgeedega. Tolkieni jaoks olid need tegelased tavaliste naabrimeeste võrdkujud. Oleks ta elanud Lõuna-Aafrikas, oleks ta pannud neile hollandi nimed. Oleks ta elanud Eestis, oleks pannud eesti nimed. Elas aga Inglismaal ja pani inglise nimed. Ongi kogu lugu! Midagi keerulist siin ei ole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"5" on liiga vähe sellise gigandi jaoks. Nii hea raamat ilmub üks kord sajandis. Paneb täitsa imestama, kuidas viitsis või suutis Tolkien rajada nii põhjaliku teose (sugupuud, ajalugu ja lisad). Minu jaoks jäi raamat sisult liiga lühikeseks. Kui vanapapa John oleks kauem elanud oleks ka kindlasti järg tulnud (lisaks Silmarillionile). Mõnele tekitasid siin eesti keelse väljaande nimed pahameelt. Pole neil häda midagi. Poleks paremini saanudki teha, või oleks kah? Ma pole küll soomekeelset väljaannet lugenud, kuid seal oleks nimed kindlasti palju koomilisemad (stiilis George=Yrjö Donald=Aku Annka). Kui kellegil on paha sõna öelda, eks tehku järgi (arvesse ei lähe Isaac Asimov, Arthur C. Clarke jms meistrid)
Teksti loeti eesti keeles

Aeg-ajalt tuleb inimesel oma elus ikka suuri imestamisi ette ja nii tuli minulgi täna õhtul, kui avastasin, et mina mitte giganttriloogiat "LotR" pole arvustanud. Ütlen kohe välja, et alla viie panna oleks minu jaoks kuritegu inimkonna vastu. Kohe püüan seletada miks. Nii mõnedki on kurnud mõlemat jalga lonkava süzhee üle. Mis siin salata, tösi ta on. sama palju on kurdetud suht üheülbaliste tegelaste üle. Jällegi: raske on vaielda. On arvatud, et asi lohiseb. Otse loomulikult ta lohiseb.Lõppude lõpuks on ikkagi leitud, et maailm, mille JRRT on välja mõelnud, on pehmelt öeldes hea. Vat ja siia ongi koer ju maetud! Tegevus, kui selline, on tegelt hoopis teise (või veel kaugema) järguline. No on selles maailmas kuidagi veidralt jagunenud rollid "irrmus hea" vs "väegade halb", aga ka see ei ole ju tegelt nii tähtis. Maailm on see mis loeb. Ja nagu kumab ka ju ridade vahelt läbi: on mis on, aga maailm jääb ju ikka edasi kestma, olenemata raffa rabelemistest. Ta teeb seda ühel või teisel kujul, kuid kestma ta jääb. Nii kirjeldabki JRRT oma maailma ühte võimalikku arengusuunda, andes märku, et millalgi võib tasakaal jällegi muutuda ja siis on jälle hoopis teistsugused lood ja laulud. Tähtis on maailm, kus toimub tegevus. Tähtis on selle maailma ajalugu. Ütlen siis ka enda arvamuse tõlke kohta. Mina olen lugenud kõiki JRRT raamatuid (kaasaarvatud "Hobbit") üsna mitmes erinevas keeles ja erinevas tõlkes (sh originaal elik inglise keeles). Ei saa kuidagi salata, kääbikut ja mäekolle pean headeks eestikeelseteks leidudeks, LotR`is olevaid eestindatud nimesid EI PEA MITTE. No kena, on tegemist naabripoistega, aga johhaidaa, nad on ikka nigu inglise soost naabripoisid. Meeldib see meile (või tõlkijale) või mitte, aga inglane on inglane ja eestlane on eestlene. See, kui Smith kibekiiresti Sepaks ümber nimetatakse, ei tee temast veel eestlast. Muuseas, üheski vene tõlkes ei oldud nimede kallale mindud (küll aga oli seal muid üllitisi, millest mitmegi peale ei teand, kas nutta või naerda). Ülivägahea asi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
AR

Päris hea muinasjutt. "Kääbikule" jääb alla. Tegevus keerleb ühe sõrmuse ümber, mida vajab kurjus, et saavutada täielik võim. Seda sõrmust aga valdab parasjagu kääbik Frodo. Kohati muutub jutt venivaks. Viimane osa triloogiast oli kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles

Oih, oih. Üks suur sõda on siin tõlkimise ümber käinud. Minu meelest pole sellel tõlkel häda midagi, pole ju Tolkieni Keskmaa mitte Inglismaa või Ameerika, vaid... Keskmaa. Paik kusagil. Ja originaali stiil on nii kohutavalt raske, et noorem lugeja - kes ju ka seda raamatut võiks uurida - ei suudaks kindlasti pikalt vastu pidada. Mõnus on igal juhul. Ja muide - saksakeelne tõlge on ülepea loetamatu, kui õigesti mäletan. Nii et olge rahul sellega, mis on :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma ei hakkagi siin nüüd enam neist kolmest eraldi pikemalt seletama ja teen teosest nn. lühikokkuvõtte. "Sõemuste Isand" on lihtsalt üks maailma parim raamat nii idee kui süzee poolest. Rääkimata selle suurejoonelisusest ja põhjalikkusest. Tehke järele!
Teksti loeti eesti keeles

Juhtusin kord kooli ingliskeelses raamatukogus ringi vaatama, et kas ehk midagi huvitavat pole - ja yks so~ber siis soovitas, et vo~ta Tolkien ette. Kuigi "Kääbik" oli yks mu lapepo~lve lemmikraamatutest, suhtusin ma sellesse teosesse algul siiski kahtlevalt. Ta oli lihtsalt kole paks.Algusega läks palju vaeva - selle Shiresse sisse elamisega. Edasi läks lugemine juba palju kiiremini. Lugesin just syndmusi ja maailma - ning need mo~lemad avaldasid muljet. Jah, kindlasti on teisi häid fantasy-teoseid, näiteks Leiberil vo~i Sapkowskil vo~i Eddingsil, ent need on lihtsalt teistsugused, teises laadis kirjutatud. Kirjandus pole mingi skalaarne nähtus, kus ko~ik yhes mo~o~tkavas, ja teises laadis/teisel eesmärgil loodud teost esimesega vo~rreldes vo~ib vaid o"elda, et mulle see kirjutamislaad meeldib, v6i ei meeldi, ja kui tugev see antud stiilis on.See maailm kiskuski mu oma ryppe, ja kuigi ma tunnistan, et teoses on hulgaliselt no~rkasid kohti, on see maailm siiski mu jaoks veel siiamaani sama imeline, kui toona - ja ma yritan siiamaani maailmale ise seda tunnet edastada, mis tekkis teose parimate kohtade lugemisel. Mis sellest raamatust sisi meelde jäi - peale selle, et ta pikk oli? Kindlasti meeldis Moria - teekond Elrondi elupaigast Lorienini on minu jaoks teose parim osa, mida ma ikka ja ja"lle yle loen. Moria - ko~ik, mis "Kääbikus" selle kohta kirjutati, sai selles raamatus uue ja erilisema kuue. Moria - jah, see on paljudele saanud tolkienilikkuse symboliks, pärlisk ta loomingus. Sellega seoses meenub kindlasti hulk sellenimelisi -selleteemalisi arvutimänge... ja muid RPG`sid. Moria on miski, mille pärast seda teost lugeda tasub. Ta kaldub sinna kivikirjelduste ja vo~o~ranimeliste jo~gede kanti, mis vo~ivad teose mo~nele vastuv6etamatuks muuta ( mulle aga meeldisid - olen juba selline reisikirjeldusi nautiv tyyp), aga Morias on kindlalt ka teose liigutavaim osa - Balini ja yhes sellega ka "Kääbiku" maailma haud - ja taplus, kus langeb seda maailma symboliseeriv Gandalf - kyll veidike hiljem, aga piisavalt lähedal, et seda yhe syndmusena tajuda. Ja edasi seda maailma enam pole, on uus ja vaenulik ilm, kus vanadtegelased muunduvad uuteks, Gandalf ja Aragorn synnivad superheerostena ymber, kääbikuist saab saagavääriline rahvas, haldjad muutuvad bardidest so~dalasteks, ja Yrgmaa muutub vaid killukeks suuremast maailmast. Selle maailma uurimiseks lugesin hiljem teost ka soome keeles - ingliskeelses puudusid lisad - ja ytlen, et väga paljust ma ilma ei jäänud. Maailmast andis see kyll veidi parema pildi, kuid mitte nii oluliselt, et neid kindlalt igasse väljaandesse soovitaks. Jutustusena oli ko~ik see syndmustik lihtsalt paremini hoomatav. Ka polnud lisades seda dialoogi, mis kohati lame ja abitu, aga kohati hästi andekas, eriti Guglungile mo~eldes, kes on armsaim koll ja LOTRis kindlasti palju huvitavamalt kujutatud, kui "Kääbikus". Ylejäänud muutuste puhul ei ole ma sugugi kindel, et need teosele midagi juurde andsid, et need viisid teose mingi ko~rgema täiuslikkuse poole.Mo¤ed kohad sellest raamatust on muutunud minu jaoks kultuslikuks, ja just Guglungi koha pealt. "Ei taha kala!" on yks väljend, mis sealt - k1ll juba eestinduse vahendusel - mu tavakasutusse on jo~udnud. Eestinduse kohta nii palju vo~ib ju o"elda, et nagu Ene ise ka tunnistas, oli see kohati nigel - seal esines isegi otseseid vigu. Ka oleks mulle rohkem meeldinud, kui see oleks jäänud rohkem kas algse vo~i siis "Kääbiku" vastelisuse juurde, mitte et Ene oleks yritanud luua mingit omaenese vahevormi. Jah, Shire pole ju Inglismaa, aga ta pole ka mingi agraarne Eesti kolkanurk, et seal peaks elama Ahjotagused... See selleks, aga mul oli kahju sellest, et nii Meriadoc kui ka Peregrin muudetud said - eestlastel on olnud nende nimede adumiseks piisavalt kontakte. Kindlasti oli aga hea leid Kangevirde jo~gi -kui koolis käies yritasin lapsikus vasikavaimustuses ise ka seda to~lkida, siis oli see koos yhe nimega, mille käänamist arutati, yks suuremaid probleeme.Nii et see teos mulle meeldis, aga mitte niivo~rd, et teda ikka ja jälle yle loeks, et ma seda mingiks kultusteoseks peaks. Pigem loen taeda mitmes eri väljaandes, mis omavahel erinemas, ja yritan iga kord seda maailma siis ka vastavalt uue nurga alt näha. Teost lugesin inglise, eesti, vene, soome keeles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hästi kirjutatud, hea raamat meeldivate tegelastega. Siiski üks viga - see on liiga PIKK raamat. Kolm osa on liiga palju, kohati saaks ka vähemate sõnadega edasi anda. Samuti see tõlge... Ei kannata neid "eestlaslikke" nimesid.
Teksti loeti eesti keeles

Kummatigi pani mind arvustust lisama pigem tõlke ümber toimuv vaidlus kui teose enda suurepärasus. Tunnistan ausalt, et olen LOtR-i lugenud ainult eesti keeles, vaatamata sellele, et minu inglise keele oskus on täiesti normaalne. Ja minu meelest on tõlge igati ontlik: raamat on igati nauditav, tegelased omapärased ja see ei sisalda silmatorkavaid anglitsisme. Mida ühest tõlgitud teosest veel tahta? Ja nüüd raamatust endast: nõustun täielikult eelkõnelejate väidetega, et Tolkieni loodud maailm on viimase peal. Aga sellel vingel maal oleks võinud natuke rohkem madistamist ja tüminat olla. Kolm köidet soos solberdamist ja kõnnumaal kappamist paneb kannatuse korralikult proovile ja et minu kannatus katkes ühes kindlas kohas võtan kättemaksuks ühe punkti maha.
Teksti loeti eesti keeles

Sain triloogia läbi.Aega läks aga sai tehtud.Oli huvitav ja kaasahaarav.Alguses vaatasin et need raamatud on küll liiga paksud et läbi lugeda aga päris kiiresti lugesin läbi.3päeva raamatu peale.Soovitan kuumalt kõigile .Need kes otsustavad seda lugeda lugege ennem "Kääbik" läbi.Kui seda raamatut/tuid lugeda, oli selline tunne, et sa loed päris meie maailma ajalugu.Väärib enda kõiki kiitusi (Need kellele ei meeldi kirjeldused ärge lugege !!! Teile tundub et raamat venib)
Teksti loeti eesti keeles

kõikil siin nii pikalt ja laialt kirjutatud, et hakkagi sõnu tegeme, aga OK olen minagi seda lugenud jne, aga kega see huvitab...!!!!!!!.........Väga hea...!!!!!!!!
Teksti loeti eesti keeles

et huvitav maailm jne, on juba korduvalt rõhutatud. aga pikalt susisenud-visisenud sündmuskäik pööras lõpu suure sõdimisega kuidagi iseenda paroodiaks. lugemiseks kulunud aega lausa taga ei kahetse, aga ei olnud see raamat minu "veregrupile".
Teksti loeti inglise keeles

On inimesed, kellele Tolkien ei meeldi ja ma saan mõnedest põhjendustest (aeglaselt kulgev sündmustik näiteks) täiesti aru, aga minu jaoks jääb Tolkien ikkagi alati viie vääriliseks, minulgi on kahju, et kõrgemat hinnet panna ei saa, sest LoTR on minu jaoks lihtsalt niivõrd üle kõigest muust.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni teostele peaks olema lisatud samasugused hoiatustähised nagu enamikele arvutimängudele: hoiatus sõltuvusse sattumisest, hoiatus epilepsiahoogude sagenemisohust jne. Tema raamatud on lihtsalt uskumatult haaravalt kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuigi hindasin kolmandat osa neljale arvan, et kõik kolm koos moodustavad võitmatu triloogia, nii et kohe peab viie panema! Nagu öeldakse-üks täiustab teist. Suurepärane maailm, hiilgavad lahingud, põhjalikult läbimõeldud karakterid, vägevad vaenlased ja suurepärane õhustik-see kõik iseloomustab Sõrmuste Isandat! Üks parimaid triloogiaid maailmas läbi aegade!
Teksti loeti eesti keeles

Liiga mustvalge ja liiga pikk ja liiga pateetiline. H.N.Beard ja D.C.Kennedy on sellest tellisest teinud paroodia, mis mahub umbes 200-le leheküljele. Umbes niipalju sisu on siin vast kah, aga venitatud on ikka palju pikemaks. Ilgelt tüütu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meenutab mõnda Disney varajasemat filmi, kus tegelased iga natukese aja tagant lustlikuna laulma ja tantsima hakkasid. Tegevus hakivad pikad ja imelikult võõrana mõjuvad laulustseenid.

Kui saaks hinnata raamatut ennast ja tõlget eraldi, annaks raamatule viis miinus ja tõlkele puhta ÜHE. Tõlge on ikka eriliselt mööda pandud.

TOBAJUSS? Ta nimi on Samwise Gamgee! PAUNASTE?!

Martin Edeni asemel Õnnela-Marti ei tahetud Eestile tutvustada? Või Härri Müürseppa? Ronald Nirgistet?

Tolkien puhaku rahus, töö on hästi tehtud. Raamatu tõlkijad võiksid nurka häbenema minna,

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles