Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Ashinari kroonikad

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
4
21
6
1
1
Keskmine hinne
3.788
Arvustused (33)
Alari Rajande

Algus jääb kuidagi nigelaks, kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Tegelikult oleks kirjanik võinud oma jutud enne trükki andmist paar korda kriitilise pilguga üle lugeda. Või lasta paar aastat kuskil sahtlis vedeleda ja siis edasi vaadata.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Jah. Kõik need neli lugu on vinged, kuid... Et ma pole selline eriline fantasy fänn just, siis niipalju ei meeldinud. Väike tüdimus on peal neist maagidest ja kakelejatest juba. Viimistlemata tundusid need lood olevat jah, aga lugeda aitasid.
Plussid: Lühidus. Ei olnud mingit mõttetut jura nende lugude juures. Kõik kulges kiiresti ja karmilt. Ei veninud, nagu need väljamaised fantasy-lood (teate ju küll neid telliseid, millest müüri laotakse). Selline teismeliste poisikeste kirjandus. Lugege, kui olete nende hulka kuuluv!!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Jentson

Maailm on (isegi mitu), tegelased on, lugu on, kuid midagi sellist, mis paneks sisimas "jess!" ütlema, seda (veel) ei ole. On need samad fantasy lego-klotsid, mis tuttavad läbi teiste lugude, laotuna uueks pildiks. Aga muidu täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
algis

Kui ma ei oleks hiljuti väga hoolikalt lugenud Grimmide muinasjutte ja kui ma poleks üldse fantasy lugenut, siis see raamat oleks isegi talutav. Võib olla oleks see raamat parem kui sisu ei oleks nii stereotüüpne ja ... Kui midagi enam teha ei ole ja kui kõik teised head raamatud on ka juba ammu mitu korda läbi loetud siis võib aga väga kiiresti.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Algus tundus Tolkieni plagiaadina, aga mida edasi jutt arenes, seda omanäolisemaks ja paremaks ta muutus. Minu arvates parim "fantasy", mis kodumaal valmis vorbitud. Belials on minu arvates üldse Eesti produktiivsemaid ja paremaid ulmekirjanikke. Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis seal olid nii klassikalised "fantasy" elemendid (kääbused, lohed, inimesed jne) kui ka autori enda lisatu (Kantsid, koerakoonlased, miskid verdimevad lendinimesed jne). Et kõik lood olid ühtviisi head, siis nendest ei oskagi nagu ühtegi eelistada/soovitada. Kui raamat käes, oleks mõtekas kõik neli läbi lugeda (pealegi need järgnevad üksteisele). Hindeks tugev "4".
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Sihuke sa siis oledki, Eesti paksim fäntaziraamat! Lugesin eelnevaid mõtteavaldusi ja näen, et ma pole oma arvamises sugugi mitte üksi - algus on üsnagi klisheelik ja ebalev. tasapisi kogub aga lugu hoogu ja läheb juba ilma suuremate komistamisteta. Mulle isiklikult tekkis tsutike häiriv tundemoment, nagu loeksin mingit filmi ümberjutustust. Nõrgaks jääb just kirjanduslike vahendite kasutamine, võimalus ilma suuremate kaameratrikiteta "näidata" tegeleste sisemist häält (asi, mis ekraanil pea võimatu). Need pidevad assotsiatsioonid videokujunditega teevad jutu igavamaks, kui see tegelikult on, viies mõtted lasteajakirja koomiksitele. Keskel polnud raamatul nii väga vigagi, nagu juba öeldud, kuid lõpp! Ma ei kavatsegi autorile ette näidata, mida ta oma kangelastega tegema peaks, minu pärast uputagu kasvõi ära, kuid... minul isiklikult tekkis tunne, et VB sattus silm silma vastu kas ajalise, või mahulise limiidiga ja surus just sellepärast lapatsi põhja. Mõistan täielikult autori kavatsusi (mis kindlasti olid parimatest parimad) teha hästi intensiivne lõpp, kuid sellele vaatamata jätab asi pealiskaudse mulje. Romaani viimastes sõnades peituv iroonia küll päästab olukorda, kuid ainult pisut. Ometi arvan ma eelpoolsele irisemisele vaatamata, et Veiko Belials suudab ennast lahti kirjutada ja üllitab meile kergevõitu noorsoofäntazide järel ka tõsisemaid teoseid, mille puhul ka paadunuim gurmaan millegi kallal peale garneeringu norida ei oska. Üldkokkuvõttes panen täiesti puhta südametunnistusega "nelja".
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Kummaline raamat... on ta siis kogumik või romaan. Siin on seda nimetatud eesti kõige paksemaks fantasyraamatuks... usun, et Rein Raua «Ratsanik Melchior» on niisama tüse... lihtsalt Belialsi raamat on sihukeses vaegnägijate kirjas - kahel leheküljel on kokku niisama palju teksti kui normaalköites ühel. Tervikuna pean ma raamatu miinuseks liigset kiirustamist sündmustiku arengus, kesksete tegelaste rohkust ning sellest tulenevat pinnapealsust... ka liigset skemaatilisust. Puuduseks on ka liigne lummatus maailma fantasykirjanduse klisheedest: Tolkien, Moorcock, Howard, Pratt jne. Ma ei arva loomulikult, et autor oleks neid Meistreid teadlikult plagieerinud, aga siiski... Puudus on ka antud juhul lühidus... Looja näeb, et ma pole mingi tellistefänn, aga IMHO oleks «Ashinari kroonikad» märksa parem, kui iga osa oleks niisama paks kui on kõik neli kokku. Ja siiski panen ma sellele volumele ka koondhindeks nelja, sest vaieldamatult on tegu teedrajava üllitisega... sest esimest korda on kohalik autor avaldanud vaieldamatult fantasyraamatu («Ratsanik Melchiori» zhanrikuuluvuse üle võib siiski vaielda). Pluss on ka see, et esmakordselt on suht korraliku raamatuni jõudnud suhteliselt noor ning vaieldamatult zhanriulme tegija... ehe innustus teistele üritajatele. Pluss on ka hoogne tegevus ja autori üsna leidlik fantaasia... see viimane on nüüd puhas autori teene, sest eelmised plussid tulenevad siiski situatsioonist ning järgmise raamatu puhul ei ole need enam plussid. Tõtt-öelda kangastubki Veiko Belialsi puhul mulle kaks võimalikku arengusuunda: 1) VB-st saab tõeline originaalne ja fantaasirikas looja, kes üllatab meid pidevalt ägedate tekstidega. 2) VB-st saab tuim tekstitreial, keda karvavõrdki ei morjenda see, mis ta printerist välja tuleb. Mõlemad variandid on võimalikud, sest autor on vaieldamatult andekas tegija, kes kirjanduslikud algtõed on selgeks saanud. Praegu paistab küll tõenäosem teine arengusuund olevat... ehk paistab ainult mulle ning ehk ainult paistab...?
Teksti loeti eesti keeles
nore

Tundus nagu paljude heade lugude segu ,pluss veel üht- teist.Iseenesest tempokas, kolm oleks väga tugev,plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Selline ta siis on. Eesti esimene suurejoonelisem fantasy... Huvitaval kombel ei äratanud see minus just suuremat vaimustust. Millegipärast oli mul tekkinud tunne, et siit saab midagi eriti head lugeda. Tuli välja, et ei saanud. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see liiga kontsentreeritud, liiga tihke. Tekkis niisugune tunne, nagu oleks siirupit ilma lahjendamat söönud. Jube asi iseenesest... Kui Belials oliks viitsinud siia veidi enam kirjeldusi lisada, veidi enam sügavamaid karaktereid, siis poleks sellel midagi viga, oleks olnud igati hüva pühapäeva-lugemine, mil midagi teha ei ole. Ent nüüd... Minu puberteedi-eas vennale meeldiks see kindlasti! Aga üks hea asi selle raamatu juures kahlemata on: luuletused olid toredad. Ehkki seejurres kerkis küsimus, et kuidas need omavahel kokku sobivad (oli ju tegu ühe ja sama pika poeemiga...), sest nad erinesid stiililt üsna kõvasti. Aga noh, see polegi tähtis, neid luuletusi oli tore lugeda ning üldiselt nad sobisid raamatusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Peale esimest lugemist nimetasin seda väga heaks raamatuks. Kohe arvas mitu inimest, et väga hea ta nüüd küll ei ole. Lugesin just teist korda ja pean nõustuma. Ilmselt tookord oli mul lihtsalt hea meel, et Eestis ka midagi sellist kirjutatakse.Tekstis on minu arvates väga head paikade kirjeldused, aga dialoogid ei ole just kõige paremad, tegevusekirjeldused ka mitte. On ebaloogilisi kohti ja peategelasi on liiga ülistatud. Mõnes kohas oleks nagu midagi vahele jäänud, üldse on palju kiirustamist, eriti lõpu pool. Nelja saab siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Küll nüüd on ikka tigedad, mul on juba tunne, et mina olen mingit muud "Ashinari kroonikat" lugenud. Kui selle raamatu kätte võtsin, ega ma midagi head küll nüüd ei lootnud lugeda, aga vaata aga vaata, päris hea. Nüüd vaatakse kohe,et mingi tädi tuli oma ebaprofesonaalset arvamust avaldama. Aga ma loodan et ma pole ainus, kes sellele "5" annab. Mõni kohake jääb ehk võib-olla lahjaks, aga mõte ise juba raamatu juurtes on "5" väärt. Kuulsin, et mõte on nagu laenatud, aga veelkord, minu arus pole sellist asja mille peale keegi juba varem pole tulnud...Mul on selline tunne, et inimesed vaatavad nüüd eesti tegijaid kuidagi teise pilguga kui teisi kirjanikke mujalt, et pole ikka nii ja naa head jne
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Nujah, nõustun kõigi nendega, kes arvavad, et raamatu algus suurem asi pole - liiga lühike, kiire ja klisheelik . Teine pool seevastu oli märksa huvitavam ja omanäolisem ehk siis kõike seda mida esimene polnud. Konndhindeks tugev neli just selle esimese osa pärast, muidu paneks viie.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Väga hea tase ja oleks isegi täiesti viie vääriline, kuid siiski mõned väikesed asjad mille kallal nagu võtta oleks. Üks ja suurim viga mida ma siinkohal küll ei arvesta on raamatu paksus. Oleks võinud pikem olla, samas aga, "hea autor teab millal lõpetada." Teine väike pisiasi mis küll jah seisneb selle, et see teos oli kuidagi liiga pinnapealne, oleks võinud natuke rohkem tegevust ja mõtteainet olla.Kolmandaks. Raamatu kolmanda osa algus (raamat algab sealt kus üks mees kaasajal peab tegelema mingisuguste "pättidega")ajas mind päris segadusse ja ausalt öeldes kadus mul sealmaal lugemise isu ära ja olekski raamatu nurka visanud ning ainult raamatu kaks osa mu mälusse talletund. Õnneks lugesin ma edasi tänu teiste osade suurepärastele ideedele ja sisule. Lühidalt "Kolme Kuninga" kesk- ja lõpposa korvasid ära täielikult selle alguse. Nende pisiasjade pärast ei saa ma kahjuks kuidagi muidu nii heale teosele viit anda vaid nelja plussi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Täiesti korralik raamat. Eks see muidugi kannatab selle all, et seda nii pikka aega kirjutati - on näha ja tunda, et siit-sealt on otste kokkutraageldamiseks tükk vahele lisatud, stiil kõigub, esineb jalustrabavaid apse sündmuste loogikas jne... ent see kõik on norimine. Tubli, Veiko!
Teksti loeti eesti keeles
Tiina Randus

See on muidu hea, aga nagu mustand - hea materjal, millest uhket raamatut kokku panna; pigem konspekt kui valmis teos. Aga päris head ideed.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Vinge kontsentraat äkshnist, milles paraku on tummist m6ttetera raske leida. Tegelt on arusaadav, et kui ühele leheküljele on mahutatud keskmiselt kolm omavahel suht l6dvalt seotud syndmust, siis ei tekigi ruumi migi erilise iva aretuseks. Ja ega ei ole vajagi! Tegemist on ikkagi ajaviitekirjandusega ja selles suhtes ei jää Belials sugugi alla oma kolleegidele teiselt poolt Maarjamaa piire. Mis mulle eriti r66mu valmistab: minu 9-aastane poisiuss luges kah raamatu suure huvi ja nelja päevaga läbi :-).
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Nelja saab see raamat ainult nostalgia pärast, mis mul seda sirvides tekkis ja teadmisest, et see on VB üks paremaid asju. Raamatu viga on minu arust selles, et tegevus toimub liiga kiiresti ja areneb tiba liiga ebaloogiliselt. Siuh-säuh ja pahad on paari kangelase poolt tükkideks hakitud. Kes seda usub? Orginaalne see ju oli ja suhteliselt hästi kirjutatud ka, kuid midagi jäi nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Evelin Kuiv

Noh, vot see on üx raamat mille nimel tasub surra;)Väga põnev ja huvitav. seda oelen ma juba teab mitu korda läbi lugenud. minu jaox nagu kula tükkk...
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Kuna ma ei hinda nii karmilt kui teised ja ma olen alles algaja hindaja siis 5 punkti lendab! minu arust on ta seda väärt. see raamat meenuta Tolkieni "Sõrmuste Isandat" ja Zelazny Amberi kroonikaid. igatahes on see põnev ja ei viida liialt aega ühekoha peal. ühesõnaga-5punkti.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Kokkuvõttes kuidagi kõikuva ja ebaühtlase mulje jättis. Kõige parem oli esimene osa ("Kuningas Gorm"), kuigi see meenutas natuke liiga palju "Sõrmuste isandat". Kuid esimene osa oli siiski kõige sisukam ja läbitöötatuim, liinid ja tegelased olid lõpuni viidud.Esimene osa saaks hindeks 5, viimane aga 3, keskmised kroonikad 4. Nii kujuneski keskmiseks hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Autor on "Ashinari kroonikatesse" püüdlikult kokku kuhjanud kogu fäntäsi ja suöörd änd soosseri klisheeliku arsenali: nõiad ja võlurid, kääbused ja gnoomid, printsid ja kuningad, lohed, quest´id, tegelaste virrvarri ja muidugi lahingud, lahingud, lahingud. Ei ütleks, et tulemus on mingisugune lugemisnauding. Küllap pole mina ka Luua tuntuima ulmekirjaniku mahuka lasteka eeldatav sihtgrupp ja ega sellelt alamžanrilt ei ole ka palju oodata, aga ikkagi. Sihitu tramburai (kus pidevalt ununeb, mille nimel tegelased selles või teises osas ikkagi võitlevad) jätab üsna külmaks ning pärast paarisada lehekülge muutub see võitluseks lugeja ja teksti vahel - kes jääb peale. Natuke tekitab huvi kaasaegse tegelase Marteni mängutulek (lk 213), aga viimased osad ("Pimeduse ratsanikud" ja "Valge rüütel" jätavad taas mulje, et vaja on vaid lahinguid lahingute pärast. Kui keegi peaks mu käest küsima lugemissoovitust eesti fäntäsist, siis "Ashinarile" ma seda ei anna.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Aga mulle päris meeldis sel hetkel kui kunagi ammu loetud sai. Omas kontekstis jättis sellise kuidagimoodi mõnusalt helge tunde, mis kestab siiani. Paralleelmaailmade ja tänase päeva LA`s üles kasvanud tegelase kasutamine oli nähtus omaette; minu tollane fantasy lugemus piirdus tõesti vaid Kääbiku ja Sõrmuste Isandaga...
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Ashinari kroonikad" on Eesti oma kõrgfantaasia-romaan. Tegevus toimub peamiselt maailmas, mida tuntakse Kolme Kuningriigi nime all (need kolm on Ashinar, Galeahad ja Uridor) ning kujutab sealset võimuvõitlust - kuid see võitlus on ainult pinnalainetuseks ürgjõudude Pimeduse ja Valguse igavikulises vastasseisus.
 
Romaan on kokku pandud neljast raamatust, millest esimene kujutab Ashinari kuningas Gormi seiklusi, teises on peategelaseks Gormi noorim poeg Asper, kolmandas ja neljandas aga Asperi pojapoeg Marten (kolmanda ja neljanda raamatu tegevuse vahel on siiski möödunud terve põlvkonna jagu aega, mis sobib raamatuosade üldisesse mustrisse).
 
Ma arvan, et lugesin seda romaani esmakordselt üsna kohe pärast selle ilmumist ning noorele minule läks see täitsa hästi peale. Muidugi, just samal ajal oli esmakordselt ilmunud "Sõrmuste isanda" tõlge ning "Meremaa võluri" tõlge oli olemas olnud juba aastat paar, seega konkurents Belialsi versioonile kõrgfantaasiast oli juba siis turul üsna karm.
 
Nüüd, seda üsna pika aja järel üle lugedes, olin ma aga tegelikult täitsa positiivselt üllatunud. Tõsi, Belials ei püüa siin eriti midagi teistsugust teha (v.a Marteni seikluste juures), kuid samal ajal ei ole tegemist ka pelgalt pastiššiga - meenutades, kuidas Terry Brooksi "The Sword of Shannara" sai kunagi J. R. R. Tolkieni jäljendamise eest kõvasti nahutada.
 
Pigem ütleks ma, et siin on näha, kuidas kirjanik teab väga konkreetselt, mida ta teha tahab ja mida žanr nõuab. Maagilised esemed? Olemas. Pikad rännakud kirju seltskonnaga? Olemas. Mõõgad ja maagia? Olemas. Hullud võlurid ja hirmsad koletised? Olemas. Maailma saatust otsustavad lahingud? Olemas. Eelkõige aga on selge, et pahad on pahad ja head on head - ning seda täiesti siiralt.
 
Kui romaani osi järjekorda panna, siis meeldivadki kaks esimest raamatut mulle rohkem ning seda just selle siiruse pärast. Kahte viimast kritiseeriks ma aga mitte Marteni tegelaskuju pisut teistsuguse olemuse tõttu, vaid marktwainiliku "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" elemendi tõttu. Kui tegevuse muu maailm on meeldivalt ajatu, siis see asi on kohati isegi häirivalt 90ndatelik.
 
Mulle meenub üks kuulatud intervjuu autoriga, kus "Ashinari kroonikatest" rääkides tundus ta natuke kohmetu ja iseloomustas seda nagu "noore kirjaniku tööd". Selline tagasivaade ei ole midagi ebatavalist, Indrek Hargla räägib üsna tihti sellest, kuidas tema esimesed teosed ei kõlba üldse lugeda ning neid ta kellelegi kunagi ei soovita.
 
Kuid "Ashinari kroonikate" puhul võiks küll sellega seoses korraks järele mõelda. Belialsi stiilipuhas töö on varsti kolmkümmend aastat vana - kui see oli noore kirjaniku katsetus, siis miks Eesti fantaasiakirjandusest pole vahepeal korralikumat kõrgfantaasiat välja kasvanud? Vahest selles žanris kirjutamine polegi nii lihtne ja "Ashinari kroonikad" on seda arvestades... päris korralik?
 
Hinnang: 7/10 (hinde sees on +1 punkt, mis ootab uue ja parema Eesti kõrgfantaasia tulekut)
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles