Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

A Scanner Darkly

(romaan aastast 1977)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.462
Arvustused (13)

Esimene Philip K. Dick romaan, mida ma lugesin... soovitan soojalt, et teised minu eeskuju ei järgiks... siis võib see ka viimaseks jääda... õnneks olid romaanide «Do Androids Dream of Electric Sheep?» ja «The Man in the High Castle» sisututvustused sedavõrd paeluvad, et...

Tegelikult on «A Scanner Darkly» pigem tavakirjandus, kui ulme... romaani lugedes (ja minu tolleaegse keeleoskuse juures) jäi üsna segaseks, et kas on tegu miski narkotripiga või ongi sihukesed jubedad ajad saabunud...

Sisust on üsna võimatu rääkida kuna midagi justkui ei toimunudki ja loetud on ka ammu ning ei mäletagi õieti teist... aga see mittemidagi oli kuradima hästi kirja pandud. Lisaks veel ka ilmne autobiograafiline element... minu arust on selles raamatu lõpus ära toodud nimekirjas ka kirjanik ise sees.

Soovitaks lugeda neil, kes ulmemaigulist tavakirjandust ära ei põlga, teistel siis, kui krestomaatiline Dick juba loetud ning hing ihkab veidrat.Philip K. Dicki kodukal vihjati ka võimalusele, et sellest romaanist tehakse film (või on ta juba tehtud)... pidi prantslaste tegu olema...?

Romaan ise on kirjutatud 1973. aastal.

Teksti loeti inglise keeles

See romaan on pihtimus Dicki enda narkomaaniast, seega väga isiklik ja liigutav teos. Raamatu lõpus selgub, et ta pühendab romaani narkootikumide kätte koolnutele või püsivalt sandistunud sõpradele. Ta ütleb umbes nii: ”Narkootikumide väärkasutus ei ole haigus, see on otsus, niisamuti nagu on otsuseks astumine liikuva auto ette. Narkomaaniat ei saa nimetada haiguseks, vaid mõtlematuseks.” Ta tunnistab, et tegi vea narkootikume kasutades aga rõhutab, et selles mängus kaasasolnute karistus ei vasta eksimusele: see on liiga karm. Pean teost Dicki 3-4 parima raamatu hulka kuuluvaks.
Teksti loeti soome keeles

Minu jaoks parim PKD - selles mõttes et terviklikum. Et autori stiil on sihuke hüplev, veidi nagu lünklik kohati. Selles teoses on see sisuga kooskõlas, mujal võiks ju sutsu sujuvamat jutustamist kasutada. PKD on üks sf tippudest sellegipoolest muidugi... Siin on hüplev kirjeldus aga igati oma kohal. Miski vend oleks nagu narkopolitsei poolt ära värvatud ja peaks kahtlastel tüüpidel silma peal hoidma, selleks seltskonda sobituma jne. Korterisse, kus ta teiste tüüpidega elab, pannakse kaamera, ja agendina käib ta aegajalt vaatamas neid linte, et mis kahtlased tegelased ka teevad. Kusjuures on raskusi äratundmisega, et milline neist ta ise on. Sihuke võluvalt paranoiline lugu ja tõsieluline ka. (Lausa puhas mainstream on PKD Confessions of a Crap Artist) Noh et tõesti isiklik kogemus läbi tunnetatud, adekvaatsesse vormi seatud jne - või on lugu ennast läbi autori maailma ette surunud, mis ka vahel juhtub. Esineb juhtumeid, kus raamatu alguses või lõpus meenutatakse häid sõpru, kes õnnetult surma saand jne, tavaliselt tekitab see vaid ebalevat võõrastust, selles raamatus on see aga täiesti asja eest. Muideks, narkootikumid pole mitte alati keelatud olnud, keelamisega alustas kuberner Reagan Californias.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea tükk. Nendest narkaritest hakkas ikka totaalselt kahju. Elavad teised eimillestki, neelavad tablette ja sisustavad päevi omavahelise jutuajamisega (mis muide tugevalt Kivirähki ja Juurt meelde tuletab). Ja kui tervis otsa saab, siis nad kas surevad või saadetakse narkootikumidest võõrutamiseks mõeldud asutustesse, kus totaalselt peedistunud inimesi rakendatakse hetkel populaarseima uimasti ("aeglane surm") kasvatamisel.
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma selle raamatu läbi sain, siis ei osanud ma kohe päris tükk aega (mitu nädalat) selle kohta arvustust kirjutada. Isegi nüüd tunnen ennast pisut ebakindlana, aga kusagilt peab alustama ja seetõttu alustame algusest.

Raamatu tegevus toimub 1994 aastal, mis kirjaniku jaoks (kes kunagi ise seda aastat ei näinud) oli tol hetkel (seitsmekümnedate keskel) veel ebamäärane tulevik. Sestap on see paksult täis anakronisme, kuid ulme ongi juba selline asi mida ei tohi võtta kui realismi mõõdupuud. Huvitaval kombel tundus see raamatu mulle mitte niivõrd eraldiseisva jutuna, vaid rohkem justkui mingi teise loo sissejuhatusena. Mis oli vahest ka taotluslik, süžeed arvestades. Millegi lõpp on alati samal ajal millegi alguseks ja maailm läheb edasi.

Lugu ise räägib junkiedest, kes elavad oma maailmas, ajavad omi asju, pole kellelegi tüliks ega midagi. Tõenäoliselt polekski neist suurt midagi kirjutada, kui mängu poleks tulnud uus ja radikaalne aine Substants D, mida tunti ka nime all Aeglane Surm (Slow Death). Nimelt tuli välja, et kõik tsirkulatsioonis olev D on pärit ühest allikast ning mitte keegi, kaasa arvatud valitsused ei suuda seda oma laboris järgi teha. Substants D mõju on väga spetsiifline, ajutiselt kõrvaldades ajupoolkerade vahelise sideme (nagu lobotoomia). Tõsi, liigselt tarvitamisel võis juhtuda, et see mõju jääb permanentseks, kuid kunas selline asi junkiesi seganud on?

Meie peategelane Robert Actor on salapolitseinik. Politseis teda loomulikult selle nime all ei tunta, sest seal on tema nimeks Fred ning ta kannab segamisrüüd. Segamisrüü on tehnoloogia tippsaavutus, mis on sisuliselt seade identiteedi varjamiseks. Käivitudes jätab ta mulje, et kõik sinu kehaosad hakkavad kuju vahetama (oma olemuselt võis süsteem sisaldada näiteks tuhat erinevat ninamudelit, mida ta siis kohutava kiirusega järjest ette mängis). Tulemuseks on sisuliselt selline udustunud tegelane, kelle isikut on täiesti võimatu tuvastada.

Segamisrüüd kannab Robert Actor selleks, et teda ära ei tuntaks ning et teda isegi kogemata ei oleks võimalik paljastada. Sest narkarid ju ei tea, et ta salapolitseinik on. Isegi junkiede gruppi jälgivad muud võmmid ei tea, et ta salapolitseinik on. Salapolitseinikuna on Roberti eesmärk leida Substants D allikas ning kogu kupatus uppi lüüa. Kuid selleks, et gruppi sulanduda peab ta ka ise aineid kasutama hakkama.

Kuna paljud karakterid raamatus omavad tegelikke ekvivalente Philip K. Dicki sõprade hulgast ja suur hulk neist olid leidnud oma enneaegse lõpu enne kui neil õnnestus ennast välja rabeleda (ka Dick ise on üks ohvritest, sest tema enda trippimine lõppes invaliidistumisega), siis on raamatu alatoon melanhoolne kuid samas tõetruu.

Siiski ei saa ma sellele üle nelja hindeks panna, sest raamatul puudus tegelik kandev teema. Oli algus ja oli lõpp, aga nende vahel liiguti tiira-taara, ilma mingi plaanita. Vahest oli see ka taotluslik? Näidates kuidas mehed vaikselt endaga rappa vajuvad ilma mingit plaani omamata. Jutus on narkarid inimesed, kellel pole homset, kui kellel seda enam on käes tänast päeva. Kohati lausa äärmustesse kalduv on tüüpide omavaheline arutelu, näiteks siis, kui nad saavad ratta, millel on kaheksateist käiku. Loevad hammasrattad üle -- ees on kolm ja taga kuus. Arvutavad kiiresti kokku saavad üheksa ja lähevad kaebama, et neid on tüssatud. Ja vanad ei saanud lõpuni aru, et neid rattaid tuleb korrutada, mitte liita.

Mõnes mõttes meenutab "A Scanner Darkly" minu jaoks Neil Stephensoni "Cryptonimiconi", mis justkui suurt sisu ei oma, aga see mittemidagi on kirjutatud nii põnevalt, et käsi ei tule raamatut käest panema. Pean tunnistama, et Dick siiski nii hea jutuvestja ei ole kui Stephenson, sest seekord eelistasin ma lugemise asemel öösel magada. Mõneti meenutab see lugu ka "Fight Clubi", kuid ainult mõneti.

Teksti loeti inglise keeles

„A Scanner Darkly” kirjutamisega võttis Dick endale väga raske ülesande – mitte ainult narkopihtimuse mõttes – vaid just isiksuse kahestumise kirjeldamisega. Ja minu arvates sai ta sellega suurepäraselt hakkama, Dickil õnnestub edasi anda paranoiline mõttemaailm, milles inimene enam ei tea, kes ta on või kas ta vaatab ekraanilt ennast või kedagi teist. Nii et kohati üpris segadusse ajav tekst, aga ega teistsuguses vormis seda poleks ilmselt saanudki teha. Mul olid selle romaani suhtes teatavad kõhklused ja eelarvamused, ent lugemist lõpetades tuleb tõdeda, et need olid alusetud. „A Scanner Darkly” on täiesti selgepiirilise sü˛eega väljapeetud ulmeromaan, väga läbimõeldud, detailitihe, huviga loetav. Substance D nimelise narkootikumi mõju inimese ajupoolkeradele ja sellega kaasnevate tunnetuse ja taju häirete (ajupoolkerad eralduvad ja hakkavad võistlema domineerimise pärast) seletamine võtab küll üsna mahuka osa ja on parasjagu keeruline. Dick segab siin kokku mingid teoloogilised, psühholoogilised, meditsiinilised ja topoloogilised seosed… aga kui pisut lihtsustada, siis on kõik toimuv üsnagi arusaadav. Undercover narkoagent Fred on maskeerunud narkomaaniks Bob Arctoriks, et jälile jõuda uue ja ohtliku sünteetilise narkootikumi Substance D tarnekanalitele. Tema cover on nii tugev, et isegi kaasagendid ei tea, kes ta jälgitavas narkomaanide kambas on ja kui Arctori kohta laekub signaal, siis peab ta hakkama ka ennast jälgima. Selleks ajaks on Substance D Arctori ajutegevust juba piisavalt pärssinud, et ta „unustab” nagu ära, et Arctor on ta ise. Romaani algul on Bob/Fred oma topeltminast veel täiesti teadlik, keskpaigas hakkab tal segi minema ja lõpus on asi juba täiesti käest ära. Üleminekud on väga peened ja peab väga tähelepanelikult lugema… Dicki paranoia on siin väga mitmetasandiline. Tegevus toimub kahes liinis. Fred jälgib skännerite taga oma junkiekamba ja enda tegemisi, suhtleb ülemustega ja tema peal tehakse teste, et selgitada, kui suurt mõju D talle avaldanud on. Bob Arctorina tolgendab ta sõpradega oma majas, junkiede jutuajamised on parasjagu koomilised, nad võivad tundide viisi täielikku bullshitti jahvatada, nende mõttetegevus on juba niivõrd hälbinud, et nad ei saa ise ka aru, kui mõttetut juttu nad ajavad. Fredi/Bobi isiksus lõheneb pidevalt ja ta lõpetab New Pathi nimelises raviasutuses, mis tegelikult ongi Substance D levikeskus. Fred jõuabki tarnekanali algusesse, aga siis on ta juba täielik ajuinvaliid.

Samanimeline film on ilmselt kõige dickilikum Dicki ekraniseering, kuid muidugi on sü˛eed pisut kaasajastatud ja kohendatud ning tegelasi kahandatud (on liidetud Frecki ja Fabini tegelaskujud). Tugevamalt on ehk rõhutatud politseiriigi ja riikliku totaalse nuhkimise päevakajalist liini, samas on igaks juhuks lisatud ka natuke poliitilist korrektsust.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene Dick, mis kunagi 15 aastat tagasi kätte sattus, ja julgelt võib öelda, et armastus esimesest pilgust. Tänu "Scannerile" ei ole ma hiljem ühtegi Dicki asja käest pannud, kui paukselt ei mõika ja kohe käru peale ei jaksa ronida. "Scanner" annab võimsa aluse nii Dicki "tavaulmekate" varjatud sügavuse sondeerimiseks kui tema tõeliste eksegeneetiliste pärlite paremaks mõistmiseks (selles mõttes, et ma soovitaks inimesel, kes sirutab kätt "Ubiku" või "Electric Sheepi", aga ka "VALISe" või "Divine Invasioni" järele, enne lugeda läbi käesolev teos). Üks neid raamatuid, mille võib koos Clarke`i "City and the Starsi", Simaki "All Fleshi", Wilsoni/Shea "Illuminatuse!" ja PKD enda "VALISega" asetada minu elu muutnud teoste riiulisse. Müts maha ja kõikvõimalikud plussid hindele.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

A Scanner Darkly on narko-ulmelugu, kergete autobiograafiliste mõjudega. Peategelane Bob Arctor elab kaksikelu - enamuse ajast on ta ühe väikese, tema majas koos käiva narkokommuuni liige, salaja aga ka politsei narkoosakonna agent, kes uurib uue ja eriti karmi "Substants D" nimelise narkootikumi liikumist.
 
Kuid loomulikult on ta ka ise hakanud "Substants D"-d võtma ning selle tulemusena on ta aju juba läbi kõrbemas. Olles nüüd lõhestunud mitte ainult oma tavalise identiteedi ja politsei-identiteedi vahel, hakkab narkootikumi mõjul tema taju veel omakorda erinevateks tükkideks lagunema...
 
Alustuseks pean ma ütlema, et eelkõige on siin tegemist peaaegu puhta 70ndate narkoromaaniga (ehk oleks Hunter S. Thompsoni kuulus "Hirm ja jälestus Las Vegases" sellele kõige selgemaks võrdluseks). Ulmet on siin ainult näpuotsaga, kuigi tuleb nentida, et sellel piskul (narkopolitsei maskeeringud) on loos oluline koht.
 
See aga paraku tähendab, et vähemalt minu jaoks ei olnud siin teoses väga palju huvitavat. Narkolugude häda on mõnikord selles, et need kipuvad langema alguse ja lõputa jahumisse, ilma mingi mõtte või eesmärgita. Seda lugeda võib olla üsna väsitav, nagu on ka päriselus kainena vastavat juttu kuulates.
 
See ei tähenda, et Dick siin lugejale üldse midagi ei annaks. Kuna ta on ka ise öelnud, et praktiliselt kõik siin kirjeldatu tuleb otsesest kogemusest, on kõik narkoga seotud tegelased elavalt ja mitmekesiselt kujutatud. Samuti erinevad kirjeldused narko tegemisest, mis olid kohati geniaalselt naljakad, kohati ehedalt jubedad.
 
Samuti ei ole Dick sadistlik või nihilistlik (ma vaatan jälle Hunter S. Thompsoni ja tema enamasti viletsate jäljendajate poole). Tema pilt, nagu ta ka ise mainib, on pühendatud inimestele, kes ei tahtnud otseselt midagi halba, kuid kes sellest hoolimata kohutavalt lõpetasid. See pilt on melanhoolne, kohati isegi süüdlaslik.
 
Kuid sellest hoolimata jääb tervikteosena siin nii mõndagi puudu. Dicki töödes võiks tavaliselt oodata rohkem kihte, midagi huvitavat kogu selle hapra teadvuse ja tegelikkuses kahtlemise kihtide taga. Siin loos on küll olemas väike puänt, kuid sel hetkel tundus see juba pingutatu ja ebaloomulikuna.
 
Kui mõelda millelegi sarnasele, siis Dicki üks hilisem romaan "VALIS" puudutab paljusid sarnaseid teemasid ja teeb seda minu arvates palju paremini. Seda lugu siin saab kiita eheda ja huvitava narkoromaanina - kuid paljude teiste nurkade pealt vaadatuna jääb see teosena pigem nõrgaks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles