Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Fall of Hyperion

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Hyperioni langus»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
30
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.711
Arvustused (38)
Milady

"Hyperioni langemine" on Hyperioni otsene järg. Kindlasti soovitan k6igepealt Hyperion läbi lugeda, siis on ta kindlasti palju m6jukam. Hyperioni seeria on minu arvates üks paremaid kaugtuleviku kujutlusi, mida olen lugenud. Ta on detailne, hästi läbi mõeldud, intelligentse inimese ulme. Simmonsi teoloogiline ja filosoofiline maailmatunnetus tuleb siin ehk selgeminigi välja kui Hyperionis. See on eepiline sci-fi horrori elementidega, ja tugeva filosoofilise tagapõhjaga. Hyperioni langemine jätkab palverändurite eluküsimuste jälgimist ja lahendamist; raamat suudab edasi anda tugevaid emotsioone säravalt välja m6eldud taustal. Mis juhtub, kui Aja Hauad avanevad? Mis teeb Shrike, see pooljumal, poolmasin mis paneb inimesed tundma ülimat hirmu ja ülimat andumust? Mis saab inimkonnast? Ma soovitan seda raamatut kõikidele, aga need, kellele komplitseeritud (Simmons on väga) ulme ei meeldi, võivad raamatut mitte nautida. Tegelikult tundub mulle vahel endalegi, et Simmons läheb detailidega liiale, nii et õige hinne oleks vist 5 pisikese miinusega. Aga üldiselt on raamat originaalne ja suurepärane.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Simmons on suur sümbioosimeister. Siin ta jätkab Hyperionis alustatut - erinevate stiilide, zhanrite ja teemade segamist, tehes seda üsnagi süngetes toonides (vist oli ainult üks nali kogu raamatu jooksul ja seegi suhteline). Cantose teises seerias Simmons kasutab: klassikalisi horrorielemente (the Shrike); küberneetilist tehisruumi ja selle asukaid; ajarännu motiive; teoloogilis-filosoofilist metafüüsikat ja mõttelendu; tähesõdalikke lahingustseene erinevate rasside kokkupõrkest; poeesiat; jamaieteakõikemidaveel... Kust küll sellist kirjutamistehnikat õppida saab?

Kokku saab sellest Hyperioni Cantose teine osa ja paljud küsimused jäävad veel lahenduseta. Ei saa me lõplikku selgust Veristajast ega Ajahaudadest, vaid inimkonna suurim vaenaja - TehcnoCore - saab lõpuks teenitud palga. Kuid kurja juurt teadsime juba esimesest osastki. Mulle see Simmonsi ökoloogiline maailmakäsitlus meeldib - põrgusse kübermaailm ja kingitud areng - tagasi looduse juurde ja omal jõul. Mitte inimene ei pea uusi maailmu enese jaoks adapteerima, vaid ennast kohendama uute maailmadega - vaid niimoodi võime tunnetada oma tõelist olemust ja kutsumust universumis, mitte portaalide kaudu ühelt planeedeilt teisele kolistades, arusaamata, kuidas see võimalik on ning uusi ilmu arvutitega terraformides.

Raamatus pole õieti peategeleast, kui siis Joseph Severn. Kõik eelmise osa tegelased tegutsevad nüüd vaheldumisi ja lisandub veel Gladstone. Seega, tempo on hingematttev ja tegevus areneb pea kõigis võimalikes ja võimatutes aegades, ruumides ja maalmades. Kõik kokku loob pisut kirju ilme, olen nõus, et detaile sai vast liigagi palju. Aga viieks jääb hinne ikka. Ja mulle meeldib veel see, et selle raamatu juures, ei saa mõned sellised norijad mehed hakata õiendama, et "see pole võimalik, teaduslik põhjendus puudub, nii ei saa olla." Simmons ise muudab sellised ründed absurdsuseks.Tuleb ka vähemalt esimese osa tõlget kiita, sest mitmeid termineid võis eesti keelde ainult tõlgendada aga mitte tõlkida.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Hüperioni teine osa jätkub põhimõtteliselt sellest punktist, kus eelmine lõppes. Romaani algus on küll kõike muud kui lugejasõbralik, mängu tuuakse uued tegelased, Hüperionist tuttavate tegelaste toiminguid esitatakse (esialgu) nägemuste kaudu. Tegelaste rohkus ainuüksi on juba lugemist eksitav asjaolu. Kuid Simmons sõlmib otsad kokku ja teeb seda sellisel moel, mis eelneva vaeva kuhjaga ära tasub. Minul kulus romaani esimese kolmesaja lehekülje läbilugemiseks 6 korda rohkem aega kui ülejäänud osa peale, see-eest kasvas lugemiskiirus romaani lõpuosas eksponentsiaalselt.

Kellele Hüperion meeldis, sel on muidugi mõtet ka järg läbi lugeda, sest tasub rõhutada, et tegu pole mitte kahe eraldiseisva raamatu vaid ühe teose kirjastustehnilistel põhjustel eraldi ilmutatud osadega.

Kommentaariks eelmisele arvustusele niipalju, et inimese suhet tehnotasandisse ei tuleks vaadata mitte sellelt põhjalt, missuguseid koledusi inimene või tehnotasand korda suudab saata (kuigi siingi võib vaielda: tehnotasandi teadvustatud eesmärgiks oli nii inimese kui kõige elava likvideerimine, kaheldav aga kas kasvõi kõige hullemal reaalsel massimõrvaril selline teadlik eesmärk on) Küsimus on aga hoopis muus ja otse loomulikult selles, et inimene peab oma teed ise käima. Loomulikult ei ole siin midagi uut, põhimõtteliselt kannavad kõik mässava roboti lood sama sõnumit, (minu meelest on see tegelikult 95% ulmekirjanduse sõnumiks). Simmonsi puhul on kõik see muu selle lihtsa sõnumi ümber niivõrd väljapeetud, niivõrd suurejooneline, et tõlke ilmumise järel loen ma mõlemad osad kindlasti uuesti läbi.

P.S. Jätkuvaks kommentaariks alati vaidlushimulisele eelarvustajale. "kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis ..." - What a pathetic piece of crap! Just sellised "abstraktsed lähenemised" on puu väetiseks, mille viljadeks on sarimõrvarid, verised diktaatorid ja muu taoline kontingent.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mind üksjagu häiris romaani ülesehitus, kus peatükid vaheldumisi jutustasid palverändude tegevusest Hyperionil ning siis andsid ülevaate Hegemoonia peakorteri poliitilistest intriigidest. Raamatu esimene pool tundus koosnevat kahest täesti erinevast romaanist, kusjuures peab ütlema, et see nn "poliitiline thriller" oli tapvalt igav, tekitades tahtmise peatükk vahele jätta ning lugeda edasi, mis palveränduritest sai. Teises pooles muutus sündmuste käik sidusamaks ning lugeminegi nauditavamaks. Ainus, kes mind lõpuni häiris, oli CEO Gladstone, psühholoogilisest täiesti ebausutav karakter--inimkonna poliitiline juht, kes oma olekult ja käitumiselt meenutas karmleebet väsinud vanaema.

Imelik tundus ka see kiirustamine lõpus, kus paarikümnel leheküljel lihtsalt otsad kokku tõmmati ning lahtised jupid kiirustades vaheliti pandi, justkui hommikumantli hõlmad. Kui teksti andis venitada oma kuussada lehekülge, siis oleks ka lõpetus võinud olla eelnevaga proportsioonis.

Ometi fantaasia näib mehel lippavat, ja alla viie ei ole sellele raamatule küll sünnis panna. Järg on minu meelest Hyperionist üksnes veidike nõrgem, paljudest teistest teostest on nad mõlemad siiski peajagu üle.

Raamat meeldis mulle tegelikult rohkem, kui mu kriitilisest sõnavõtust järeldada võiks. Üks parimaid külgi oli see, et Hyperioni sündmused omandasid järje läbilugemise järel hoopis teistsuguse ilme ning asetusid oma kohale selles Simmonsi ennenägematus mitmekihilises maailmas.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Fall Of Hyperion teeb meile selgeks mitmedki asjad, mis sarja esimeses osas õhku rippuma jäid. Lõpuks ometi saame teada, misasi see Veristaja õigupoolest on ja kas Tehnotasand on meie liitlane või vastane. Kuigi põhiidee - inimene mõistusega masina vastu - kõlab selliselt sõnastatuna triviaalsena, on asi nii hästi kirja pandud, et lugemisel võtab vaimustusest ohkima. Veel kord au ja kiitus ka Mario Kivistikule, et ta sellise asja nii hästi maakeelde ümber pannud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Kui "Hyperioni" põhiülesandeks oli lugejale tausta selgitamine ning tegelaste hinge- ja muu elu aatomiteni lahkamine, siis "Hyperioni langus" viib lugeja juba tõsisemate sündmuste keskele. Süzhee teeb tetraloogia esimese raamatuga võrreldes märksa suuremaid pöördeid ning kui "Hyperion" on suspense, siis "Langus" on action.

Keskmiselt iga 100 lehekülje järel tekkis tunne, et nüüd kohe on lõplik selgus tulemas ja huvitav, millega kogu ülejäänud raamat täidetud on. Neist tunnetest hoolimata selgus lõpplahendus ikkagi lõpus. Paar korda tekkis tunne, et Simmons on end heietama unustanud, kuid kuna ma "Langust" valdavalt hommikupoolsel ööl lugesin, siis võis seda põhjustada ka mõningane väsimus... see selleks.

Mis ei meeldinud: jupp lõpust, mis mõnest aspektist "Viiendat elementi" meenutas. Süzhee seisukohalt võis see kõik väga ilus ja sobiv olla, kuid läila maitse jäi sellegipoolest suhu. Kogu eelnenu kaalus aga mainitud melodramaatika üles.

Lühidalt: minu meelest on "Langus" äärmiselt mastaapne/detailiderohke/põnev ... eriti hea mulje jättis just see erinevate stiilide oskuslik ning ladus (läbisegi/vaheldumisi) kasutamine. Minu selle aasta kõige nauditavam lugemine, Banksi "Mänguri" järel. Jään "Endymioni" ootama...
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kehvasti kirjutatud raamat, kaugelt alla esimese osa taset. Poliitiline värk, esitatud sellisel kujul nagu ta oli - täiesti mõttetu mull. Tehnotasandil ringikappamine - absoluutselt fantaasiavabalt esitatud. Ja kõik see veristaja värk, mis esimeses osas oli intrigeeriv (tänu tohutule salapärale) läks järjest enam mõttetumaks. Kõige ajuvabam oli aga see, kuidas vanal maal toimunu oli nii tähtis kõigile tegelastele ja kõik teadsid sellest igast asju. Ja oletame, et nad teadsid seda tänu infotasandile - ma ei usu, et vahepealsete aastasadade jooksul ei olnud toimunud sündmusi mis oleksid olnud sellest igivanast jamast olulisemad. Ebausutav oli see maailm. Liialt vanas maas ja tema legendides kinni. Eriline lollus oli ristiusu nii jõuline esiletõstmine kogu romaani vältel ja siis poetada mingis vestluses lause, et tegelikult on usklikke vahest ainult miljon - miljardite seas. Nõme raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Keatsi sünnipäev on ilmselt sobilik hetk arvamust avaldada. Teos ise on kahtlemata võimas ja autori oskus kirjeldatud maailma erinevate tegelaste kaudu lahti seletada - ometi midagi lõpuni seletamata - on igati kiiduväärne. Nii et hindes pole kahtlust. Mis aga häirima jäi, oli tõlge. Tohutu töö muidugi ja lauseehituski pole kergete killast. Siiski oleksin meelsamini näinud, et terminid ja vidinad oleksid jäänud maksimaalselt originaalkeelde. Põhjenduseks: seda õnnetut siirikut ei kohta - loodetavasti - peale selle tõlke kusagil mujal. Implant seevastu esineb inglise keeles ikka sagedasti, ja mitte ainult ulmes. Asjatundjad on viidanud, et Simmons on kasutanud paljude teiste ulmekirjanike motiive. Kas just ka sõnavara, ei oska ma praegu öelda, aga tõenäoliselt küll. Mitmesuguseid ulmelisi vidinaid tähistavad sõnad liiguvad ingliskeelses ulmes ühest raamatust teise, neil on oma väljakujunenud tähendusväli jne. Esialgu kasutab iga tõlkija selle kohal mingit oma väljamõeldist. Ehk siis, asjad, mis originaalis, erinevates raamatutes, omavahel assotseeruvad, ei assotseeru tõlgetes mitte. Võimalik, et kunagi ka tõlgetes kasutatav sõnavara kuidagi normeeritakse, aga siis kukub välja midagi imho niisamatobedat, kui „eestikeelne" arvutisõnavara.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Üldiselt pole viga, aga nõustun nendega, kes leiavad, et sarja esimese osa suurejoonelisus on uppunud teises osas liigsesse sehkendamisse ja detailirohkusesse. See mis esimeses osas oli "intrigeeriv-salapärane-huvitav" on järjes kadunud. Üle nelja kohe mitte kuidagi anda ei saa, samas alla selle ka mitte :) niiet lõpliku hinnangu andmiseks tuleb ilmselt ära oodata sarja kolmanda raamatu maakeelne ilmumine...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hyperion langeb-tase mitte! Suurepärase( vähemalt kahe maakeeles ilmunud köite järgi otsustades) epopöa teine romaan ei jää esimesele mingil kombel alla, ei, pigem vastupidi! " Hyperionis" veidi sogaseks jäänud sõjateema on siin esitatud reljeefse mastaapsusega.Ja veel üks põnev fenomen-tetraloogia kaks esimest osa on vist TÕENÄOLISEIMAD kosmoseooperid, mida olen iial lugenud. Just selline võibki olla inimühiskonna tulevik pea tuhande aasta pärast-rumalad kahejalgsed on end müünud virtuaalsetele küberrobotitele," Hegemoonid" osutuvad orjadeks. Tarbimisühiskond on jõudnud äärmuseni, dekadents lokkab.Terves Universumis on vaid kolm jõudu-kes keda? Kes kellega kelle vastu? Ja mis kõige parem-lõpp on optimistlik.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Kuradi hea raamat! Ja Mario Kivistik on hea tõlke teinud. Erinevalt mõningatest eespoolkirjutajatest mind ei häirinud inglisekeelsete eriterminite eestindamine üldse. Hoopis hullemine käib närvidele see, kui tekst kubiseb odavatest toortõlgetest. Loeks justkui inglisekeelset raamatut, kus sidesõnad eesti keeles. Way parem raamat kui veidi enne seda loetud Banksi "Relvade kasutus".
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Niisiis palverändurite seiklused jätkuvad. Saadakse selgeks Ajasarkade, Veristaja ja Tehnotasandi olemus ja eesmärgid. Kõik "Hyperionist" jäänud lahtised otsad seotakse ilusasti kokku. Ning tehtud on seda isegi põnevamalt ja hoogsamalt kui "Hyperionis". Siin on palju rohkem madinat ning põnevust kui esimeses osas. "Hyperion" oleks nagu eelmäng "Hyperioni langusele", kus tutvustatakse probleemi ning peategelasi. Kuna raamat on tihedalt läbi põimunud "Hyperioniga", siis ei tasu enne eelnimetatavaga tutvumist lugeda. Palju võib jääda arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Mnjaa, ei saa just öelda, et oleks tegemist mingi lihtsa lookesega, minu meelest isegi sarja kõige rohkem läbipõimitud & sõlmi täis osa. Ilma viimase peatükita saaks oleks see raamat veel eriti tükk ajude ragistamiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Iga loo arenemise käigus vastatud küsimus tekitas paar uut, polnud etteaimatavaid lahendusi. Tohutu hulk muljetavaldavaid, uudseid detaile. Üks parimaid järgi ühele parimale raamatule. Kerge ajaviite sõpradele muidugi ei soovita, aga eks nad näe seda juba kaugelt ära (maht on lihtsalt nii suur).
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Raamat, mis ei oma mitte mingit m6tet ilma oma esimese osata ja kui nyyd takkajärgi m6elda, siis ka esimene osa ilma teiseta on täiesti tyhi teos. Winge ja valus teos inimeseks olemisest ja valikutest, mida me peame tegelikult igapäevaselt tegema, lihtsalt groteskini viidud. K6ige kummalisem on see, et kogu tellise jooksul ei hakka hetkegi igav. Kohutavalt detailirhke ja seletav, paraku tekitab suurem osa seletusi ainult uusi kysimusi. Ohtlik asi, s6ltuvusse v6ib niiviisi sattuda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Nojah, polnud küll paha, aga... Sarja teise osa lugemisel tekkis kogu aeg tunne nagu loeks mingit krimkat, kuid Agatha Christie teeks seda tunduvalt paremini! Võib-olla olid esimese raamatuga lootused liiga kõrgele kruvitud, ei tea, igatahes tundus tõesti Hyperioni langusena. Liiga palju vahtu ("kommutaatori tagaküljele oli vajutatud näts, mis oli valmistatud Che lõpututes soodes kasvavast taimest, mida kogusid unustatud suguharu liikmed, kellel käis iga kolmapäev kaupluserakett, kus müüdi teleporthambaharju ja seepi ja muud eluks vaja minevat, mida valmistati... jne." -- mitte midagi ütlevaid detaile liiga palju), sisu suht vähe. Kui keegi sellest Eno Raua «Kalevipoja» kombel "laste" «Hyperioni Languse» kirjutab, siis võib-olla muudan meelt ;)
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Ei oska eelpool öeldule lisada muud, kui et minu arvates on see väga huvitav ja hästi kirjutatud raamat ja ka sari
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin "Hyperioni langust" teist korda ja sel korral vahetult peale "Hyperioni" lõpetamist. Ning asjad said palju selgemaks, kui esimesel lugemisel 5-6 aastat tagasi. Peabki vist edaspidi neid triloogiaid ja tetraloogiaid järjest lugema, siis ei mängi mälu vingerpusse. ;-)

Aga sisust.
Vastupidiselt mõnele kaasarvustajale meeldis mulle väga, et hulk eelmises osas lahtiseks jäänud otsi kenasti loogiliselt kokku sõlmiti ning lõpetati lugeja teadmatusega (no ok, "salapäraga") piinamine. Samas, midagi jäeti ka lahti, kuid vaid vajalik. Isegi Brawne Lamia, kellele samuti saladused ei meeldinud, peaks tulemusega rahule jääma. :-)

Raamatust ei meeldinud küberruumi kujutamine ja ka tehismõistuste monoloogid olid kehvad. Samas pareeris Simmons selle ründe, selgitades Severni/Keatsi suu läbi, et Ummon ongi sitt jutustaja. :-D

Avastasin ka ühe jämeda loogikavea: leheküljel 383 vabastab Veristaja Paul Dure tema ristikujust ja jätab alles vaid Lenar Hoyti oma, mispeale Dure rõõmustab, et ei pea enam uuesti sündima. "Endymionis" ja "Endymioni tõusus" tõuseb aga Dure (vahelduva eduga) taas surnuist.

Muidu oli aga raamatu loogika tapvalt hea. Kahtlesin nimelt pikalt selles, kas TehnoTasand ja Ülim Mõistus pidid ikka kogu oma võimsuse juures inimkonna kõrvaldamiseks nii keerulist skeemi arendama. Jõudsin järeldusele, et pidid ja seda just nimelt tänu sellele (neetud?) sümbioosile.

Lisaks viiele ülihea sisu eest teenib raamat veel ka lisapunkti tõlkija koostatud sõnaseletuste ja lühendite selgituste eest raamatu lõpus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Kunagi alustasin Hyperioni lugemist ja ei jõudnud kaugemale isa Hoyti ja kolonel Kassad`i juttudest. See oli vististi omajagu aastaid tagasi. Nüüd lugesin läbi nii Hyperioni kui ka languse ja olen hämmingus :)Nõustun eelkirjutajatega, kes on kiitnud Simmonsi kirjutamisstiili (ja ei saa aru neist, kes leiavad selle olema kehvapoolse; ilmselt maitse asi). Sisu ja vormi poolelt väärib imetlemist sellise kompositsiooniga lõpuni hakkama saamine. Ka tundub, et Hyperioni lugu on ajanud oma juuri nii mõndagi kohta tänapäeva ulmes - killukese TehnoTasandist võib nt. leida Matrixist...Kogu see kirjatükk on nii mitmekihiline, et ilmselt leiab iga lugeja sealt oma. Minule oli lisaüllatuseks autori julge ja omapärane lähenemine religiooni küsimustele: kuidas Jumal areneb, kuidas Jumal moodustub mingil moel läbi aja tagasi ulatuvast ÜliMõistusest.Igatahes väärt sellele kulutatud aega.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

lugesin huviga lõpuni.Sol Weintreibi liin häiris kergelt. Algul tundus et Rachel saab olema vaat et messias, hiljem selgus et ainult kellegi saatja. Kaugelt olulisem teema tundus olevat tehnotasandi ja inimkonna vaheline suhe. See vist huvitab tänapäeva inimest rohkem kui Kierkegaart ja Aabrahami dilemma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Samuti väga hea lugemine, nagu "Hyperiongi". Ainus, mis veidi häiris oli see roosamannalik lõpp, kus kõik tundub pärast hävingut järsku eelnevaga võrreldes nii ilus ja tore... ehkki "Endymionis" muidugi selgub, et see jäi vägagi üürikeseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Esimeses osas oli ainult üks karjuv jaburus (see plahvatav pea). Teises osas tuli neid juurde. Sol loodab, et imik noorenemistõvest paraneb, aga võtab talle süüa kaasa ainult sünnihetkeni, mitte aja jaoks, mil ta uuesti vananema peaks. Kassad tunneb suurt indu raudmehega maadelda. Lamia raiub käeservaga läbi vooliku, millest pole selge, kas see hoiab "päästetavat" kodanikku elus või ei (peale selle, ei usu mina, et ka kõige kõvem karateka korralikust kastmisvoolikust jagu saaks). Peasekretärile tuleb pähe, et TehnoTasand portaaliliiklust kontrollib, alles seejärel, kui keegi otseselt kaduma läheb. Kütkendis puudub niisugune lihtne funktsioon nagu äratuskell ning Hyperionil rännatakse kompassi järgi - pole ei GPS-i ega LPS-i. Ülal juba mainitud segadus ristikujudega. Ja nii edasi.

Esimese osa tegelaste jutustused mõjusid igaüks omamoodi terviklikult, samas romaani hästi liigendades; teisest osast jäi palju rohkem veeretamise mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Alari Rajande

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Alari Rajande

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles