(romaan aastast 1991)
eesti keeles: «Barrayar»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)
Põhimõtteliselt on tegu ulmekuues naistekaga, mis ajuti kaldub tapvalt igavaks, aga aeg - ajalt suudab isegi üllatada mingitsorti intriigiga. Ulmeline pool on lahendatud meeldivalt lihtsalt: hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmat ja tähtedevaheliste tohutute kauguste logistiline probleem lahendatakse wormhole`i ühest otsast sisse ja teisest välja sõites. Mingit seletust, kuidas need kõik töötavad pole, ja ei olegi vaja.
Tegelastevaheliste suhete kirjeldamisel muidugi nii lihtsalt ei pääse. Tegelased kujutavad endast tavaliste seebiseriaalide tüüpkangelaste mitmesuguseid kombinatsioone. Mingi loogika või psühholoogia otsimine nende käitumisest on mõttetu. Naistekas naistekaks, peaasi et on huvitav. Siin aga tuleb mängu asjaolu, mida Andri mainis juba oma arvustuses sarja esimesele osale: Bujoldi kirjutamisstiil on hüplev ja jõnkslik. Aeg - ajalt vajutatakse gaas põhja, samas jälle tuleb lehekülgede kaupa täiesti mõttetut nämmutamist. Hinde andmisel kaalusin "kolme" ja "nelja" vahel. Peale jäi millegipärast viimane, ilmselt seetõttu, et tegu on siiski täiesti korraliku ajaviitekirjandusega, mis aga mu meelest ei vääri absoluutselt teatud kultusmainet, mis sarjale nagu tekkinud oleks.
Sisust kah. Kangelanna ei lepi üldise meelsusega ja võitleb oma invaliidist poja eluõiguse eest, korraldades möödaminnes ära positiivsete abikangelaste elud ja lüües maha kõik teda takistavad negatiivsed kangelased, tõestades enda valitud tee õigsust algul tõrksaks osutunud aga pärast ennast parandanud vanameelse äiapapa silmis.
Kohe alguses lisan juurde, et minu arvates on see teine jutt tsimaarukene parem, kui esimene ja seetõttu võin talle hindeks viie anda küll, kuigi paraja miinusega.
Millest siis jutt käib? Jutt käib sellest, et Barrayari imperaator ning tema ainsaks pärijaks jääb tema neljaastane lapselaps Gregor. Enne surma peab ta siiski tegema raske otsuse ja otsustama, kes valitseb riiki kuni viimane saab täisealiseks ja on valmis ise troonile asuma. Ezari valik jääb pidama Aral Vrokosiganile, kes algul küll vastu punnib, kuid pärast vastumeelselt nõusse jääb. Arali kasuks otsustab mitu asja -- esiteks on pärimisnimekirjades niigi üks kõvemaid tegijaid ja vaatamata sellele pole teinud ühtegi sammu selleks, et kroon endale kahmata. Enamgi veel -- Aral on korduvalt näidanud üles vastumeelsust kõigele keisriametiga seotu vastu ja seetõttu pole vaja karta, et regendina ta hiljem trooni kuninga pojapojale üle ei anna. Kuna ta on värskelt abiellunud pole ka lühemas perspektiivis vaja karta, et ta (kasvõi kogemata) tema kadunud poja naise voodi kaudu troonile tõuseks ja lõpetuseks, mis vahest on kõige tähtsam: Aral on üks neljast inimesest impeeriumis, kes teab kogu ulatuses Escobari sõja tegelikke tagamaid.
Verivärske regendi elu ei saa aga kerge olema. Kuna Cordelia on vahepeal käima peale saanud, siis peab mees äitma üheaegselt nii perekonnapea kui valitseja kohustusi ja mitte kõik ei ole rõõmsad Ezari valiku üle. Aralit peetakse liiga progressiivseks (arvestades kasvõi sellega, et ta naine on endine beetalane ja seega endine vaenlane) ning traditsioonidest kubisevas Barrayaris on palju inimesi, kes peavad tema seisukohti riigireetmisest juuksekarva kaugusel olevaks. Tuletan siinkohas meelde, et ajalooliste uperpallide tõttu oli Barrayar pikka aega isolatsioonis ja nende tehnoloogiline areng oli seetõttu kängu jäänud.
Kuna uuel regendil pole veel mahti olnud sõjaväge ning aadlikke lõplikult enda sõrme ümber väänata, kasutab vanameelsete klikk eesotsas krahv Vordarianiga juhust ning katsub võimu haarata. Oluliseks malenupuks hakkab siinkohas olema lapskuningas, kelle elust ja surmast sõltub kelle otsustada on Barrayari tulevik.
Ma ise lugesin seda romaani kogumikus "Cordelia`s Honor", kus see oli koos "Shards of Honor"-ga ning koos moodustavad need ühtse tervikuna Miles Vorkosigani sarja sissejuhava peatükki, kus Miles ise polegi õigupoolest veel tegev.
Räägiks nüüd veel miinustest kah. Võib muidugi väita, et raamat jõnksutas, kuid mulle see meeldis -- tore on aeg ajalt hoogu maha võtta ja lihtsalt aknast välja vaadata, mitte kogu aeg hambad tangis gaasipedaali litsuda. Pealegi toimus nende "aeglasemate" kohtade peal üsna palju selliseid asju, mis hiljem aitas jätta muljet, et mitte ühtegi asja ei tehta põhjuseta. Siiski kohati on näha, et tegu on naisterahvaga, keda huvitavad rohkem riided, kui nende kandmise põhjus ja kes tahaks saada sünnipäevaks mitte raamatut, vaid lilli. Kuid see selleks.
Mis mind vahest kõige rohkem häiris oli seesama Cordelia kuju. Loomulikult oli Cordelia beetalane ja pealegi veel sõdur, kuid kohati läks tema machostamine ilmselgelt liiale. Samal ajal oli häriv ka lugeda neid kohti, kus ta proovis Aralit "tsiviliseerida" -- minu arvates oli Beeta ühiskond oli täpselt sama jätkusuutlik/suutmatu kui Barrayani oma. Nad ei olnud rikkad, sest neil ei olnud erilisi maavarasi ja kõik tuli sisse importida -- nende eeliseks oli tehnoloogiline progress, mis võimaldas siiski üsna kenasti ots-otsaga kokku tulla. Kui Barrayari valitses imperaator, siis Beetat valitses Steady Freddy, kelle poolt justkui keegi ei hääleta, aga kes pagan teab kui kaua juba presidendiametit oli pidanud. Siiski see osa kandis veel mingisugust loogikat, kuid kui asi läks ühiskonnanormidesse, siis valitsesid mõlemas ühiskonnas oma dogmad ja beetalased paistsid oma normides olema veelgi jäigemad kui barrayalased, kes olid sündinud ellujääjad. Kohati läks asi muidugi ka täiesti käest ära -- mitte üheski patriarhaalses ühiskonnas ei tule üks naine ja ei hakka seal takistamatult kõiki dogmasi rikkuma ning Beeta kuluurinorme kehtestama. Traditsioonid, mida on kultiveeritud sadu aastaid, ei saa murda päevapealt. Ometigi paistis, et see seal sünnib. Sest kirjanik on andnud mõista, et see on HEA ja ÕIGE.
Täienduseks Avole-tegelikult ei sandistanud Milesi sünnieelselt mitte gaasirünnak, vaid Cordeliale antud vastumürgigaas pärast seda. Irooniana oli gaasirünnaku motiiv psühholoogiliselt täiesti mõistetav, tuues paraku kaasa süütuid ohvreid. Mingil hetkel tunduski romaan sellise fatalistlik-traagilisena, et hiljem lihtsalt lahedaks madinaks pöörata.
Ehk siis kokkuvõetuna -- megapettumus. Ma annan autorile veel ühe võimaluse, enne kui tema nimele lisandub mu mõttes suur punane keelumärk (autorid, kellega ei tasu aega raisata). Ei vaidle eelarvustajatele selles mõttes vastu, et lugeda oli päris hea, kirjasõna autor valdab, olid ka mõned head kohad, niisamuti kui raamatut võib lugeda päris heaks meelelahutuseks, kui kuidagi õnnestub tegelaste motivatsiooni ja loo loogilisuse üle mitte arutleda. Aga just neil põhjustel puudus loos minu jaoks igasugune pinge, mida asendas sportlik hasart -- kui tobedaks asi minna saab. Need 2 punkti on peamiselt saavutuste eest selles vallas.
Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.
Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.
Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi Reveur põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu peategelane kapten Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt uusmaalaste (New Terra) esindaja méridienlaste juures... siis méridienlaste eestkõneleja... siis méridienlaste kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste vahel - uusmaalased parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...
Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid vähemalt nende psühholoogiale pole mõte vajadusel vägivalla kasutamisest, sõdimisest sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.
Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed, tugevad tegelaskujud näiteks, aga kui vaid ühte asja eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib ju öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe), kuid mis siis. Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda - kaitseks tuleb valmis olla.
Ma ei arva, et raamat kirjanduslik tipptase oleks, aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll.
Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate`i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.
Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie täiesti reaalseid naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtatakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla (kõikvõimalikku on ju juba pakutud).
Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.
Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli.
Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.
Minule raamat meeldis ja kindla nelja saab ta hindeks.
Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...
Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike`i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.
Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.
Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled sütivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...
Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...
Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei`Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.
Seega minult hindeks viis ja jään huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.
Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.
Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.
Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel konfliktipoolel siis salapärasel eriomadustega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...
Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.
Arvestades seda, et tegu oli inglise autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney`l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.
Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).
Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud ehk olla), seega neli hindeks.