Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Barrayar

(romaan aastast 1991)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction / Science Fact» 1991; juuli – oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Barrayar»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
8
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.385
Arvustused (13)

Teine raamat Miles Vorkosigan''i sarjas. Tegevus jätkub samast kus eelmine raamat lõpetab. Vana Imperaator paneb kõvad pea alla ja Aral Vorkosiganist saab Barrayari Impeeriumi ametlik regent. Cordelia ootab samal ajal last (Miles). Paraku osutub poliitiline karjäär mitte vähem ohtlikuks kui sõjaväeline. Mingi kohalik idioot korraldab meie peategelaste residentsile atendaadi korras gaasirynnaku, millest Aral ja Cordelia kyll terve nahaga välja tulevad, kuid mis loote arengule paraja põntsu paneb - ka parimal juhul jääb Vorkosiganide mantlipärija eluks ajaks invaliidiks. Kõigele sellele lisaks korraldab yks kohalikest krahvidest paleepöörde ja algab kodusõda. Lõpuks saab Cordelial kõigest sellest lahmimisest tõsine siiber.. Ja kui tema juba millegi/kellegi peale pahaseks saab.. Yhesõnaga sõda lõpetatakse ära. Miles synnibki suhteliselt äbarikuna. Esmapilgul. Raamatu epiloogis kirjeldatakse lyhidalt tema vanemate emotsioone viie aasta pärast, Arali lausega mis kõlas umbes "there is one of him and a lot of us adults, then why do I have a feeling that he has us outnumbered and surrounded" :) Igati heal viielisel tasemel tempokas ja paraja hulga andekate kildudega lugu. Vorkosigani sarjast esimene mis Hugo sai.
Teksti loeti inglise keeles

Nõustun eelkirjutajaga, tõesti kena lugu ja kindlasti ka oma Hugo vääriline. Eriti vahva on lugeda Cordelia, rikka ja arenenud Beta Koloonia endise kodaniku kokkupuudet vaese Barrayari pool-keskaegse aristokraatliku kultuuriga. Alguses püüab ta hoolega mängida oma rolli kui regendi-proua Lady Vorkosigan. Aga kui ta laps on ohus, ja tal muidu üle viskab...siis pead lendavad. Üks kenamaid stseene raamatus oli kui üks aristokraat Vordarian sosistab mingil peol Cordeliale, "You know, your husband is bisexual." Ta loodab muidugi nende abielule põntsu panna. Cordelia aga on kasvanud Beta Koloonial, tema vastab lahke naeratusega, "He was bisexual. Now he is monogamous." Ja imestab, et miks krahv Vorkosigan näost imelikuks läks... Kindlasti soovitan.
Teksti loeti inglise keeles

Oijah...

Teine kokkupuude siis Bujoldi loominguga. Kindlasti üks neist autoreist, kel kalduvus lemmikuks saada...

Kui raamatust rääkida, siis minule tundus (taas kord), et raamatu algus oli veidike liiga vaoshoitud, ehk natuke liialt venitatudki. Esimesed mõnedkümned leheküljed olid ikka kaunis rasked, pidin end suisa sundima - ei leidnud sellist iva, mis hoiaks silmad raamatu küljes kinni ja südame erutusest värisemas. Õige hoo saavad asjad sisse alles äpardunud atendaadikatsest ning sellest alates tegin ise vaid ühe pausi sisse - nii kaasakiskuvaks osutus see alul veninud lugu.

Milles siis asi? Pärast (sarja eelmises osas) toimunud sündmusi on Barrayaril kujunenud uus poliitiline olukord. Võim on läinud uue, vaid viieaastase imperaatori kätte. Tegelikuks valitsejaks on regent Aral Vorkosigan. Poliitiline olukord on kaunis pingeline, ka teised oleks tahtnud riigipirukast osa saada. Nii fabritseeritakse paar intriigi, mis viivad ühe aadelkonna liikme dekaputeerimise ja sellest tulenevalt atendaadini imperaatorlikule regendile. Kasutades ära sogast vett ja paljude kalade ringiujumist selles organiseerib üks tähtsate esivanemate järeltulija riigipöörde, mis aga esialgu on nurjumisele määratud. Olukord on aga väga terav...

Ei hakkagi siinkohal rohkem rääkima, edasitoimuv on juba (minu arust) raamatu magusaim osa, selline hoogne ja haarav "hide & seek" lugu.

Kõik, kes aga veel kahtlevad teose headuses ja seetõttu ei loe - ei ole mõtet. Tegu on tõeliselt toreda raamatuga.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmakuulsa Miles Vorkosigani sarja teine osa. Miles ise küll enne päris viimaseid lehekülgi lavale ei astu, enamuse ajast on ta alles kas Cordelia kõhus või mingisuguses inkubaatoris, mille röövimine ja tagasisaamine täidabki raamatu teise poole.

Põhimõtteliselt on tegu ulmekuues naistekaga, mis ajuti kaldub tapvalt igavaks, aga aeg - ajalt suudab isegi üllatada mingitsorti intriigiga. Ulmeline pool on lahendatud meeldivalt lihtsalt: hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmat ja tähtedevaheliste tohutute kauguste logistiline probleem lahendatakse wormhole`i ühest otsast sisse ja teisest välja sõites. Mingit seletust, kuidas need kõik töötavad pole, ja ei olegi vaja.

Tegelastevaheliste suhete kirjeldamisel muidugi nii lihtsalt ei pääse. Tegelased kujutavad endast tavaliste seebiseriaalide tüüpkangelaste mitmesuguseid kombinatsioone. Mingi loogika või psühholoogia otsimine nende käitumisest on mõttetu. Naistekas naistekaks, peaasi et on huvitav. Siin aga tuleb mängu asjaolu, mida Andri mainis juba oma arvustuses sarja esimesele osale: Bujoldi kirjutamisstiil on hüplev ja jõnkslik. Aeg - ajalt vajutatakse gaas põhja, samas jälle tuleb lehekülgede kaupa täiesti mõttetut nämmutamist. Hinde andmisel kaalusin "kolme" ja "nelja" vahel. Peale jäi millegipärast viimane, ilmselt seetõttu, et tegu on siiski täiesti korraliku ajaviitekirjandusega, mis aga mu meelest ei vääri absoluutselt teatud kultusmainet, mis sarjale nagu tekkinud oleks.

Sisust kah. Kangelanna ei lepi üldise meelsusega ja võitleb oma invaliidist poja eluõiguse eest, korraldades möödaminnes ära positiivsete abikangelaste elud ja lüües maha kõik teda takistavad negatiivsed kangelased, tõestades enda valitud tee õigsust algul tõrksaks osutunud aga pärast ennast parandanud vanameelse äiapapa silmis.

Teksti loeti inglise keeles

Kohe alguses lisan juurde, et minu arvates on see teine jutt tsimaarukene parem, kui esimene ja seetõttu võin talle hindeks viie anda küll, kuigi paraja miinusega.

Millest siis jutt käib? Jutt käib sellest, et Barrayari imperaator ning tema ainsaks pärijaks jääb tema neljaastane lapselaps Gregor. Enne surma peab ta siiski tegema raske otsuse ja otsustama, kes valitseb riiki kuni viimane saab täisealiseks ja on valmis ise troonile asuma. Ezari valik jääb pidama Aral Vrokosiganile, kes algul küll vastu punnib, kuid pärast vastumeelselt nõusse jääb. Arali kasuks otsustab mitu asja -- esiteks on pärimisnimekirjades niigi üks kõvemaid tegijaid ja vaatamata sellele pole teinud ühtegi sammu selleks, et kroon endale kahmata. Enamgi veel -- Aral on korduvalt näidanud üles vastumeelsust kõigele keisriametiga seotu vastu ja seetõttu pole vaja karta, et regendina ta hiljem trooni kuninga pojapojale üle ei anna. Kuna ta on värskelt abiellunud pole ka lühemas perspektiivis vaja karta, et ta (kasvõi kogemata) tema kadunud poja naise voodi kaudu troonile tõuseks ja lõpetuseks, mis vahest on kõige tähtsam: Aral on üks neljast inimesest impeeriumis, kes teab kogu ulatuses Escobari sõja tegelikke tagamaid.

Verivärske regendi elu ei saa aga kerge olema. Kuna Cordelia on vahepeal käima peale saanud, siis peab mees äitma üheaegselt nii perekonnapea kui valitseja kohustusi ja mitte kõik ei ole rõõmsad Ezari valiku üle. Aralit peetakse liiga progressiivseks (arvestades kasvõi sellega, et ta naine on endine beetalane ja seega endine vaenlane) ning traditsioonidest kubisevas Barrayaris on palju inimesi, kes peavad tema seisukohti riigireetmisest juuksekarva kaugusel olevaks. Tuletan siinkohas meelde, et ajalooliste uperpallide tõttu oli Barrayar pikka aega isolatsioonis ja nende tehnoloogiline areng oli seetõttu kängu jäänud.

Kuna uuel regendil pole veel mahti olnud sõjaväge ning aadlikke lõplikult enda sõrme ümber väänata, kasutab vanameelsete klikk eesotsas krahv Vordarianiga juhust ning katsub võimu haarata. Oluliseks malenupuks hakkab siinkohas olema lapskuningas, kelle elust ja surmast sõltub kelle otsustada on Barrayari tulevik.

Ma ise lugesin seda romaani kogumikus "Cordelia`s Honor", kus see oli koos "Shards of Honor"-ga ning koos moodustavad need ühtse tervikuna Miles Vorkosigani sarja sissejuhava peatükki, kus Miles ise polegi õigupoolest veel tegev.

Räägiks nüüd veel miinustest kah. Võib muidugi väita, et raamat jõnksutas, kuid mulle see meeldis -- tore on aeg ajalt hoogu maha võtta ja lihtsalt aknast välja vaadata, mitte kogu aeg hambad tangis gaasipedaali litsuda. Pealegi toimus nende "aeglasemate" kohtade peal üsna palju selliseid asju, mis hiljem aitas jätta muljet, et mitte ühtegi asja ei tehta põhjuseta. Siiski kohati on näha, et tegu on naisterahvaga, keda huvitavad rohkem riided, kui nende kandmise põhjus ja kes tahaks saada sünnipäevaks mitte raamatut, vaid lilli. Kuid see selleks.

Mis mind vahest kõige rohkem häiris oli seesama Cordelia kuju. Loomulikult oli Cordelia beetalane ja pealegi veel sõdur, kuid kohati läks tema machostamine ilmselgelt liiale. Samal ajal oli häriv ka lugeda neid kohti, kus ta proovis Aralit "tsiviliseerida" -- minu arvates oli Beeta ühiskond oli täpselt sama jätkusuutlik/suutmatu kui Barrayani oma. Nad ei olnud rikkad, sest neil ei olnud erilisi maavarasi ja kõik tuli sisse importida -- nende eeliseks oli tehnoloogiline progress, mis võimaldas siiski üsna kenasti ots-otsaga kokku tulla. Kui Barrayari valitses imperaator, siis Beetat valitses Steady Freddy, kelle poolt justkui keegi ei hääleta, aga kes pagan teab kui kaua juba presidendiametit oli pidanud. Siiski see osa kandis veel mingisugust loogikat, kuid kui asi läks ühiskonnanormidesse, siis valitsesid mõlemas ühiskonnas oma dogmad ja beetalased paistsid oma normides olema veelgi jäigemad kui barrayalased, kes olid sündinud ellujääjad. Kohati läks asi muidugi ka täiesti käest ära -- mitte üheski patriarhaalses ühiskonnas ei tule üks naine ja ei hakka seal takistamatult kõiki dogmasi rikkuma ning Beeta kuluurinorme kehtestama. Traditsioonid, mida on kultiveeritud sadu aastaid, ei saa murda päevapealt. Ometigi paistis, et see seal sünnib. Sest kirjanik on andnud mõista, et see on HEA ja ÕIGE.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani venitatud algust lugedes mõtlesin talle "nelja" panna, vahepeal läksid mõtted isegi "kolme" peale, aga lõpuks otsustasin maksimumhinde kasuks. Hoolimata jõnksutamisest ja alguses nõrgana tundunud intriigist meeldib mulle Bujoldi kirjutamisviis. Mõni teine naisautor (nagu Lisa Tuttle) toppinuks teksti ilmselt lehekülgede kaupa Cordelia halamist ja emotsemist teemal, et miks ta pojaga nii või teisiti läks, Bujold aga hoolib lugejast.

Täienduseks Avole-tegelikult ei sandistanud Milesi sünnieelselt mitte gaasirünnak, vaid Cordeliale antud vastumürgigaas pärast seda. Irooniana oli gaasirünnaku motiiv psühholoogiliselt täiesti mõistetav, tuues paraku kaasa süütuid ohvreid. Mingil hetkel tunduski romaan sellise fatalistlik-traagilisena, et hiljem lihtsalt lahedaks madinaks pöörata.

Teksti loeti eesti keeles

Miles Vorkosigani saaga teine raamat, milles nimikangelane ise veel otseselt oma etteastet ei tee (üks peatükk raamatu lõpus ei lähe arvesse). Tema asemel on kesksel kohal, nagu ka eelmises osas, tema ema, kes on ise ka päris kõvast puust tehtud. algab raamat rahulikult ning esimesed sadakond lehekülge on pehmelt öeldes sündmustevaesed. Punutakse intriige, tutvustatakse Barrayari elu-olu, sätitakse tegelaskujusid paika. Kõik see on edasist arvesse võttes muidugi vajalik, kuid samas ka parajalt tüütu. Kuskilt poole pealt aga keerab autor järsku tuurid üles ning lõpuni kulgeb raamat juba päris huvitavalt. Ei saa just öelda, et teos mulle erilist muljet avaldanud oleks, kuid kergeks meelelahutuseks kõlbas küll. Ajaviitekirjandus, ei midagi enamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin just lapsele Grimmide muinasjuttu targast talutüdrukust ja avastasin, et see sobib nii tasemelt kui moraalilt antud raamatu sünopsiseks.
Kõigepealt, see raamat ei ole SF, see on maskeerunud emokas. Ehk siis tuleb Vinge Mutt ja hakkab ühes vanas patriarhaarses ühiskonnas laamendama nagu elevant portselanikaupluses. Kuna ta on tõelise Targa Talutüdrukuna lennanud "osmikust" tippu välja, õnnestub tal üht-teist ka ära teha. Olgu, mingi tasemeni oli asi loetav, kuid... oehh, nüüd ma hakkan telliseid sülitama: 1 asi, miks ma ei salli tavakirjandust (teatud teoseid muidugi) on 1/miljonile kokkusattumused ja tegelaste käitumine 60-se IQ-ga hälvikutena. Keset riigipööret ei tule kellelegi peale peategelase pähe küsida inimeselt, kelle ülesanne oli teada palee salakäike, et ega sa mõnda sellist ei tea, mida palee vallutanud seltskond ehk avastanud ei ole... üle poole planeedi salaoperatsioonile tormanud leedi koperdab oma sõbranna otsa, kes tuleb just kinnivõtmise hetkel vastaste käest tulevahetusega kätte saada ja kes veerand tunni pärast sünnitama hakkab... peategelane ei löö olulist vaenlast ühes stseenis maha nii ajuvaba põhjendusega, et mul lihtsalt ei tule muud pähe, kui et autoril oli vaja korraldada veel ühe tegelase mahalöömine ja käsikirja üleandmise tähtajani oli napid 3 minutit... Ühesõnaga, võimatute kokkusattumuste ja üldise ajuvabaduse doos ületas minu jaoks talutavuse piiri.
Lisaks ei ole see raamat SF veel mitmes mõttes -- tehnoloogiad on ainult nimed, midagi sisulist need kaasa ei too, kuni selleni välja, et kodusõja ajal istuvad kosmoseväed orbiidil äraootaval seisukohal -- no saage aru, tegelikult on tegu ju kõigist mö(õõ)galugudest tuttava pseudokeskaegse maailmaga ja küll autor suudab välja mõelda mingi põhjenduse, miks lihtsalt välistada asjad, millest ta üle ei käi. Just -- hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmaga, aga tegelikult on ikkagi 80-ndate ameeriklane "kuningas Arthuri õukonnas".

Ehk siis kokkuvõetuna -- megapettumus. Ma annan autorile veel ühe võimaluse, enne kui tema nimele lisandub mu mõttes suur punane keelumärk (autorid, kellega ei tasu aega raisata). Ei vaidle eelarvustajatele selles mõttes vastu, et lugeda oli päris hea, kirjasõna autor valdab, olid ka mõned head kohad, niisamuti kui raamatut võib lugeda päris heaks meelelahutuseks, kui kuidagi õnnestub tegelaste motivatsiooni ja loo loogilisuse üle mitte arutleda. Aga just neil põhjustel puudus loos minu jaoks igasugune pinge, mida asendas sportlik hasart -- kui tobedaks asi minna saab. Need 2 punkti on peamiselt saavutuste eest selles vallas.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kuidas see raamat mu raamaturiiulile sattus. Ilmselt sellepärat, et kui sõber oli mulle kinkinud "Au riismed", ostsin millalgi raamatupoodi sattudes ka järje. Aga aastateks seisma nad mõlemad jäidki ja õnneks oli mul oidu järgede ostmisest loobuda (viga, mille ma näiteks "Düüni" puhul tegin).
 
Sest. Oh jah... Ütleme nii, et ma ei ole nii kriitiline kui Ats, aga... see on ju väga keskpärane kirjatükk. Esimene osa, "Au riismed" oli vähemasti hoogne. Aga siin: 75 lehekülge õukonnaelu kirjeldust, siis atendaadikatse; veel sadakond lehekülge kleite ja balle ja maamõisaid - siis järjekordne, natuke rohkem õnnestunud atendaadikatse; siis jälle samas vaimus edasi kuskil poole teose peale ning siis lõpuks riigipööre ning tegevus läks käima. Mitte, et ma ulmekatest tegevust otsiksin, aga see natukenegi kompenseeriks. Tegelikult otsin ideid, aga no neid siin küll ei olnud. Ulmet kusjuures samuti mitte. Tõepoolest, isegi kirutud "Düünis" (jah, ma ei armasta seda "kultusteost") ja selle järgedes on ulmet kõvasti rohkem kui "Barrayaris".
 
Mina autorile (vähemalt lähitulevikus) teist võimalust ei anna. Kui kogu see jama samas vaimus edasi läheb, siis ei tasu isegi raamatukogust laenutamine ära, sest mul pole nii palju aega.
 
Aga miks siis ikkagi "rahuldav", mitte "mitterahuldav" või koguni "nõrk"? Sellepärast, et autor iseenesest sõnu paberile kirja panna ju oskab - laused on loetavad ning mõte, nii palju kui seda on, arusaadav. Otseselt lugemist ei kahetse, kuid tõesti, jätkamisel ei näe mingit mõtet.
 
Eestikeelsest tõlkest ka. Esimese osa oli tõlkinud teine inimene ja seal midagi silma ei kriipinud. Aga siin "house" tõlkimine "majaks" kuigi kontekstist oli selge, et tegemist on "kojaga". See lihtsalt häiris. Südamest naerma ajas aga "rootsi laud"...
Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Roolaid
21.07.1958
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.

Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.

Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.

Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi Reveur põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu peategelane kapten Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt uusmaalaste (New Terra) esindaja méridienlaste juures... siis méridienlaste eestkõneleja... siis méridienlaste kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste vahel - uusmaalased parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...

Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid vähemalt nende psühholoogiale pole mõte vajadusel vägivalla kasutamisest, sõdimisest sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.

Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed, tugevad tegelaskujud näiteks, aga kui vaid ühte asja eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib ju öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe), kuid mis siis. Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda - kaitseks tuleb valmis olla.
Ma ei arva, et raamat kirjanduslik tipptase oleks, aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll.

Teksti loeti inglise keeles

Kui nägin, et raamatu motoks on Fermi paradoks (lühidalt: kus nad siis ometigi on?) ei saanud ma mitte teisiti, kui tuli Larsoni surematute palgasõdurite sari korraks pooleli jätta ja see raamat läbi lugeda.
Huvitas, kas autor tuleb mingi omapoolse vastusevariandiga välja või illustreerib mõnda tänapäeval levinud hüpoteesi. Ei tulnud Kern millegi originaalsega välja. Aga enda valitud vastusevarianti illustreerib ta oma looga päris kenasti.

Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate`i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.

Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie täiesti reaalseid naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtatakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla (kõikvõimalikku on ju juba pakutud).

Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.

Teksti loeti inglise keeles

Saaga sündmustik liigub vääramatult ja kõrvalekaldumatult otsustava vastasseisu suunas mässuliste juhi Struthersiga, Kuninganna ja tema rüütlid muudkui valmistuvad ja valmistuvad selleks jõukatsumiseks ning koondavad ja organiseerivad oma jõude. Maa tuuakse ka täielikult suurde mängu kui kuninganna sinna visiidi teeb ja tulnukate väljailmumisest-olemasolust üllatunud ja jahmunud rahvamassidele Impeeriumi tutvustab ning Maa abi palub.
Aga kõigi nende suurte ja kauakestvate ettevalmistuste järel on raamatu lõpus toimuv võitlus Tritonil Impeeriumi Senati juures kuidagi kangesti alakaaluline. No madinat ju veidike on aga kõik kulgeb taas kangesti plaanipäraselt, ja igasugustest arvestatavatest üllatustest või ootamatutest sündmusepööretest on raamat ikka kohe täiesti vaba. Nii et veidi igavavõitu lugu kokkuvõttes - hirmus suur kõigi peategelaste aastatepikkune ettevalmistumine ja siis lõpuks üks lühike äge "sutsakas" ja kogu lugu, ongi Impeerium jälle õigesse suunda tagasi pööratud.

Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli.

Teksti loeti inglise keeles

Kui sarja esimeses osas seati mänguplats tegevuseks valmis, anti erinevat taustainfot ja tutvustati meid heade poole peategelastega, siis selles osas läheb juba mässuliste ja Kuninganna pooldajate vahelisteks kokkupõrgeteks. Inimesed on selles võitluses muidugi väga tähtsas rollis kui ainsad, kes on täielikult immuunsed chessorite nn psüühilise relva vastu. Selline anomaalia ja selle kasutamine Kuninganna kasuks seab aga lõppkokkuvõttes ka Maa mässuliste löögi alla.

Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.

Minule raamat meeldis ja kindla nelja saab ta hindeks.

Teksti loeti inglise keeles

Tohutus galaktikaimpeeriumis toimub mäss. Valitsevast dünastiast jääb ellu vaid selle üks liige, kukutatud kuninganna tütar Ellandra. Mässuliste eest põgenedes satub Ellandra kosmoselaev juhuslikult Maale kus insener Mike Carver sama juhuslikult madinale jalgu jääb ja aitab Ellandral mõneks hetkeks jälitajatest vabaneda. Tehakse Mike`ile selgeks, kui tähtis on temal aidata kaasa Impeeriumi taastamisele (Maal pole keegi varem veel tulnukaidki näinud, mingi galaktilise impeeriumi eksisteerimise teadmisest pole üldse mõtet rääkidagi...) ja võetakse kurss kauge Impeeriumi suunas tagasi, et legitiimne võim taastada. No ja lühidalt öeldes ongi sarja esimene osa sellest, kuidas troonipärija Ellandra koos oma sõprade ja liitlastega hakkab mässuga toimetulemiseks seaduslikule võimule ustavaksjäänuid jõude otsima, koondama ning organiseerima.

Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...

Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike`i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda võib. Hindeks 3.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tegevus toimub tänapäeval. NASA on aga juba 60 aastat olnud teadlik asteroidide vööndis triivivast ning mitte mingeid elumärke andvast tulnukate kosmoselaevast. Kuid senini pole inimeste tehnilised võimalused lubanud laeva uurima minna. Parim mida siiani teha on suudetud, on Marsi uurimise sildi varjus tulnukate alust Marsi juurest pildistamas käia. Nüüd on aga üks asteroid paari aasta pärast laevaga kokku põrkumas, seega viimane võimalus laeva üldse uurida on peagi kätte jõudmas ja ka tehnika on aastakümnetega sedavõrd arenenud, et kohalelendamine on juba napilt võimalik, seega saadabki NASA kapsli 6-liikmelise meeskonnaga asteroidide vööndi poole teele.

Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.

Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled sütivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...

Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...

Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei`Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.

Seega minult hindeks viis ja jään huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace`i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.

Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.

Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.

Teksti loeti inglise keeles

Meie galaktikas on kaks inimeste suurvõimu: Mitikase Impeerium ja Heliose Konföderatsioon, pluss hulk inimestega asustatud sõltumatuid tähesüsteeme.
Mitikases tekib konflikt imperaatori ja Senati vahel (kusjuures imperaator - hea, Senat - halb), puhkeb kodusõda, Senat hakkab alla jääma ja viimases hädas loob (hangib?) Senat endale superrelva - üliinimlike võimetega sõdurite armee. Edasi läheb kõik ludinal, imperaator saab lüüa ja Senati armee vallutab kogu Mitikase. Ainult et kas lihtsalt vallutab või seejuures tapab ka kõik Impeeriumi miljardid tavakodanikud? Ja kas Senatil on enam mingitki kontrolli enda loodud armee üle?
Igatahes hakkab see superjõud (nimetatakse pandoralasteks) üle Impeeriumi piiri läbi puhvertsooni moodustavate sõltumatute tähesüsteemide Konföderatsiooni poole liikuma ja näib, et miski ei suuda neid peatada. Kusjuures pandoralasi ei tundu huvitavad tähesüsteemide endale allutamine vaid lihtsalt hävitamine ja asukate mahanottimine. Sinna kust nad läbi on läinud, ei jää kedagi elusat järele.

Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel konfliktipoolel siis salapärasel eriomadustega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...

Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.

Arvestades seda, et tegu oli inglise autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney`l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.

Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).

Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud ehk olla), seega neli hindeks.

Teksti loeti inglise keeles