(romaan aastast 1973)
eesti keeles: «Kohtumine Ramaga»
Tartu «Aniara» 1993
Ei, viga pole sel raamatul midagi.
Kohati tundus küll raamatu hoog sumbuvat, kuid sellest sai kiirelt üle. Kirjeldatatvad ideed on loomulikult, nagu Clarke`ile kohane, väga head, kuid sellest jääb mõnikord väheks.
Viis jääb panemata seetõttu, et ta tundumise järgi natuke nõrgem on kui mõned teised teosed...
Aga lugeda käib küll!
Hindeks "hea"Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.
Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.
Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi Reveur põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu peategelane kapten Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt uusmaalaste (New Terra) esindaja méridienlaste juures... siis méridienlaste eestkõneleja... siis méridienlaste kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste vahel - uusmaalased parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...
Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid vähemalt nende psühholoogiale pole mõte vajadusel vägivalla kasutamisest, sõdimisest sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.
Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed, tugevad tegelaskujud näiteks, aga kui vaid ühte asja eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib ju öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe), kuid mis siis. Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda - kaitseks tuleb valmis olla.
Ma ei arva, et raamat kirjanduslik tipptase oleks, aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll.
Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate`i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.
Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie täiesti reaalseid naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtatakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla (kõikvõimalikku on ju juba pakutud).
Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.
Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli.
Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.
Minule raamat meeldis ja kindla nelja saab ta hindeks.
Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...
Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike`i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.
Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.
Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled sütivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...
Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...
Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei`Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.
Seega minult hindeks viis ja jään huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.
Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.
Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.
Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel konfliktipoolel siis salapärasel eriomadustega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...
Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.
Arvestades seda, et tegu oli inglise autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney`l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.
Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).
Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud ehk olla), seega neli hindeks.
