Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Enn Kasak ·

Vaba pattulangemise seadus

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Argo» 2009

Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Väga vahva raamat!
Midagi sellist olen oodanud muinasjuttude, õudukate ja tapakate sekka.
Kohe ei meenugi muud mõjult sarnast kui „Existerion“. Ja siit ka ainus miinus - kui „Existerioni“ kahekõned on kohased, siis „Vaba pattulangemise“ pikad mõtisklused mõjuvad maailmalõpu ootel kohatutena. Mõtiskluste haakumatuse sündmustiku meeleoluga tingib ilmselt see, et raamat on kirjaniku enesepaljastus enam, kui seda on tavaliselt tavalised raamatud. See, milleks raamat on kirjutatud on olnud olulisem, kui raamat ise... Tajun Juhanit ja Matit (tegelikult kogu raamatu sügavusi) autori enese tegelike, päriselt olevate tahkudena. Ja, et raskuskese on just maailmavaate eri tahkude (programmilisel) esitamisel siis tagab see samal ajal eheda pinevuse ja sügavuse aga ka lahkheli seda kooshoidva raamiga. Ent kuna usutunnistus saab esitatud, siis selle esitamiseks kasutatud tähti enam närida mõtet ei ole...
Teksti loeti eesti keeles

Need Enn Kasaku loengud Raadio Ööülikoolis, mida olen kuulama sattunud, on olnud väga põnevad ja lustlikud (ehkki sealt kuulis vähe midagi päris uut), mistõttu ei tekkinud küsimust, kas “Vaba pattulangemise seadust” peatselt pärast ilmumist omandama tõtata. Samasuguse innuga, nagu olin neelanud teadusfilosoof Kasaku mõtteid loenguhelindilt, puurisin end ka kauni kujundusega ja pretensioonika kaanetekstiga ilukirjandusteosesse ja pean nüüd, tagantjärele, nentima, et see on ladusamaid omamaiseid ulmekaid, mis viimastel aastatel kätte sattunud. Eelmine eesti autori ulmeraamat, mis samamoodi köitis, oli vist kadunud Juhan Paju “Hiromandi kokteil”.

Kahju on vaid sellest, et eestikeelne ulme on aastal 2009 umbes samasuguses seisus nagu eesti rock 1990-ndatel: soov olla suur ja lööv on olemas, samamoodi on olemas ideed, aga lõpptulemus jääb maailmatasemest ikka väga kõvasti allapoole, mistõttu loomingut peab paraku hindama ainult “eesti kontekstis”, automaatselt külge poogitud “aga”-dega. Kasak on “Eesti Simak” — käsitleb üsna muhedal ja väga inimlikul toonil ulmeraamistikku surutud klassikalisi filosoofilisi küsimusi ning süstib kolkaõhustiku sisse hobuseannuseid sense of wonderit. Ja hoiatab, nagu ulmekirjanikule kohane. Kasaku hoiatus on, et need, kes pole vaimselt valmis paradigma-nihkeks — ehk suureks šokiks, näiteks selliseks, et elekter läheb ära. Mitte niisama, vaid üldse igalt poolt —, ei pruugi ellu jääda. Šokisituatsioon on kantud Eesti külakeskkonda, mis apokalüptilist hoopi kenasti pehmendab, sest on ju veel olemas kooguga kaev ja paar hobust ja muu, millest abi ellujäämisel. Seda pilti rikuvad küll üsna papist välja lõigatud karakterid, kes tammuvad ringi nagu tegelaste varjud surmigavas taluseebiseriaalis, ent õnneks pole klišeelik suhtedraama teose telg. Teljeks on hoopis kalajalaluu! Et sellest aru saada, peab aga raamatu läbi lugema.

Autori kohta, kes rõhutab šoki tähtsust inimese arengus, kardab Kasak kriitikat suisa hüsteeriliselt. Asi algab juba pühendusest: “Vaba pattulangemine” on pühendatud neile, kelle meelest see teos võinuks ilmumata jääda (küllap loodab autor niimoodi potentsiaalseil kriitikuil juba eos relvad käest kiskuda). Ka raamatu-teemalises raadiovestluses (ERR “Luuleruum” 17. juuni 2009) pilkab Kasak kriitikuid, kes end kirjanikust targemaks peavad. Ehkki autor paistab rõõmustavat asjaolu üle, et mõned tema lugejad ei saa öösiti magada, vaid näevad košmaare elektri äraminekust, teeb ta sealsamas murust madamalamaks maha teisi loomeinimesi, kes samamoodi šokki ühiskonnapeeglina kasutavad ja publikut teatud suunas mõtlema pannes paradigma-nihkeks ette valmistavad: kui Kasak ise seda teeb, on see arendav, kui teeb kaasaegne biennaalikunstnik, on see aga õel ja mõtlematu “ärapanemine”. Mis on lubatud Jupiterile...

Selline kahepalgelisus või lühinägelikkus ei tee lugemiselamust siiski halvemaks. Kasak käsitleb tegelikult olulisi, maailmatajumuslikke teemasid, millega filosoofiline ulmekirjandus kui žanr on tegelenud juba aastakümneid, aga õnneks pole Kasakul sellest traditsioonist aimugi. Tundub, et autor on kunagi põgusalt kohtunud paari patoloogiliselt konservatiivse ulmesõbraga, kes alla klassikalise hard SF-i endale midagi silma ei torka, ning otsustanud nood käesoleva romaaniga lõplikult paika panna, rikastades ulmelist konteksti muude, tema enda meelest ootamatute täiendavate elementidega. Õnneks, nagu öeldud, ei tea Kasak, et terve armaada tunnustatud autoreid on sedasama juba ammuilma teinud ja teeb edasi, ning et ulmekirjanduse areng ei peatunud 1960-ndate alguses, muidu poleks ta ehk sulge haaranudki. Tänu tunnustatud füüsiku ja filosoofi võhiklikkusele on meil aga nüüd olemas päris oma Eesti filosoofiline ulme, mida saadab kuuldavasti ka müügiedu, ja kuigi see kannatab muu hulgas näiteks stiili- ja korrektuurivigade ning muude pisikeste konaruste käes, on üldmulje siiski lootustandev. Kui autor ei luiska ja “Vaba pattulangemise seadus” on ka tegelikult teine jagu kümnejaolisest romaanisarjast (“mille esimest osa pole veel kirjutatud ja järgesid pole veel avaldatud”), siis jään huviga ootama, mis edasi saab. Romaani lõpp jätab selleks otsad lahti küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sulev Kesküla
1971
Kasutaja rollid
Viimased 10 arvustused:

Õigupoolest mina seda raamatut ulmevalda ei liigitaks.
Kas see, et reis tegelikult toimunud pole ja rongo-rongo tegelikult ikka lahendamata on, teeb ulmeks? Selliseid asju on ju kogu „päris“kirjandus täis...
Vaatamata sellele, et autor ise on reisind vaid Saksamaale ja Krimmi (ja Saaremaale) on ta meile lennuka mõtlemise ja loendamatute tõlgete ja käsitluste kaudu toonud lähemale hulga võõramaid maid ja valdkondi (nende hulgas on ka „Polüneesia usund“ ning akvarellid polüneeslastest). Loen selle raamatugi selliseks.

Aga ega see žanrimääratlus nii üksühene ja nii oluline ole ja, et mul selle raamatuga on omalaadne isiklik side ja seda raamatut hindan, siis panen healmeelel siia oma viie.

Esmalt mainin, et see on vast ainus ulmeraamat mida lugesin ilmumisaegu ja sellegi keerab vussi see , et kirjutamisel ja ilmumisel on viiekümneaastane nihe...
Miks ma lugesin, ei mäleta aga haaras see mind igakülgselt väga.Vestluses sõbraga lausa püüdsin kasutada MASINGU lauseehitust / keelekasutust – eks see ju lõi siis omad tingimused sellele mida öelda tahtsin ja mõtlesin siis öeldu üle veidi teistmoodi...

Tegelikult on ju raamatu sisuks üks armulugu ja kuigi autor ise nimetab raamatut tühijutuks ei ole ta seda teps mitte, erinevalt tänapäeva raamatumaailma hägustavatest lembelugudest. Miks siis mitte?
Sest (armu)lool on hästi väljapeetud põnev paik ja sündmustik.
Sest keelekasutus on filigraanne ja nauditav.
Ja ennekõike seepärast, et kumavad ja kumisevad autori väärtushinnangud ja tunnetus. Ja need on sügavad oma keerulise taustsüsteemiga, tavapäratud ja sellevõrra veel sügavamad.

Varist ja Rerist jään lõpuks tõepoolest uskuma, et nad hoolivad ilmast ja maast ja üksteisest.

Teksti loeti eesti keeles

Need kaks samateemalist lugu ongi mu jaoks sellised, mis hindamisväärsed vaid ühtede (kenade) kaante vahele sätituina.

Huvitava koega lood annavad eri vaate teemasse (teemasse, mida minu arvates peab lugemistvääriv ulmekirjandus vähemalt riivama). Lood on ladusa keelega, sisaldavad huvitavaid motiive jne. Ent. Ent neis on suur puudus. Need lood on hingetud! Nagu kviitung, nagu kevadepäikselises läppanud klassiruumis kirjutatud (põhikooli) kohustusilik kirjand (mis kirjutatud vaid selleks, et saaks kaelast ära ja siis õue lompidesse..) Miks ma nii tunnen ei tea aga see rikub ikkagi kõik hea, mis võiks olla.

Teksti loeti eesti keeles

Ääretult meeldiv, et NB viljeleb ka ulmežanrit!
Tunnen Nobeli preemiat (vt. „Kentaur“ lk. 518) väärivana mitut Baturini raamatut („Kuningaonni kuningas“, „Oaas“, „Karu süda“, „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“) ja nendele lisaks ka ulmežaanrisse liigitamist võimaldav „Delfiinide tee“. Mitte, et see Noobeli preemia oleks midagi nii nooblit või tähtsat aga eesti autoritest sellist suuremat rahvusvahelist tuntust väärivana (mis selle preemiaga kaasneb) tajun just Baturinit oma isepärase maailmanägemise ja kirjelduslaadiga.

NB on väga huvitav iselaadne ja mitmekülgne autor.

Luules väärib mainimist vast ennekõike murdekeelne luule, mis heliseb omalaadselt kaunilt aga ka huvitava ülesehitusega „Galerii“. Lapsepõlvekajastustena „Varahilisel ajal“ (1993. ka kehvapoolse näidendina), „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“ (ja ka raske lugemine „Leiud kajast“ kus kõik Baturinlandi liinid on mustandina õrnalt välja joonistunud aga, mis iseenesest on väga raske ülesehitusega (hüplikud isiklikud heiastused) väga keeruline lugemine). Laanelugugudena väärivad mainimist „Kuningaonni kuningas“, „Karu süda“ näidend „Teemandirada“ (ja ka rasked lugemised „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved“ ja „Leiud kajast“). Kõrbelugudena „Oaas“ (sisaldub ka raamatus „Leiud kajas“ aga kuhu ta kompositsioonilt ei sobi) ja „Kentaur“. Merelugudena „Sõnajalg kivis“, „Delfiinide tee“ (ja „Leiud kajast“). Näidenditena „Teemandirada“, „Kummitus kummutis“, „Ado Reinvaldist“.Siis veel väga hea ülesehitusega krimka „Mõrv majakal“ ja inimsuhteromaan „Noor jää“....

Ja ongu joonistunud välja Baturinlandi piirjooned, mis on omased ka NB ulmele:


avarilma (mere, metsa, kõrbe) armastus
vastandite kokkusulatamistahe (varahiline, võimatusevõimalikkus jne. jne...)
keerukad inimsuhted (eriti naisetega)
sihilikud seosed autori isikuga (Niklas, Niika, Nikas Kristow, Nikyas Bigart, Nicolas Batrian tegelastena)
sihilikud seosed teiste teostega paikade, motiivide kordustena.
näidendlikud dialoogid
näidendlikult täpselt väljajoonistuv sündmuspaik
näidendlikult täpselt välja joonistuvad tegelaskujud
paralleellood, jutustajad...
olulise joonena veel peategelase kahestumine

ja kõige olulisem – sügav isiklik tunnetus

Ulmevalda loen tal viis raamatut, mis ilmumisjärjekorras (ei ole õrna aimugi kas see on ka kirjutamisjärjekord) muutuvad aina paremaks.

„Ringi vangid“ - tükati huvitavaid motiive, ent tervikuna liiga paljukihiline (seetõttu ka segane) ja kogu loo sisuna jääb lõpplahenduse tõttu kumama kah vaid naisevahetus...

„Apokalüpsis“ - jälle tükati huvitavaid motiive, ilusaid mõtteid. Paralleellugu niiditõmbajast nukumeistrist (kui peategelase tulevasest „teisikust“) on algselt huvitav idee aga raamatusse on see lausa vägisi ja ebaloomulikult sisse suratud. Kokku on see üks (koomiline) koomiks.

„Kentaur“ - see on juba lahe ja ka sügav lugemine! Kui saaks veidi hüperseksuaalsust vähemaks taanadada ja natuke koomiksilõike välja lõigata hindaksin ka seda raamatut siin.

„Sõnajalg kivis“ - väga huvitav lugemine. Vahva ja ehe juba kujundusega (tagumise kaane siseküljel on autor mereväelasena ja nii jääbki peategelane kapten Nicolas Batrian sellisena kumama). Paraleellugu on hästi esitatud, peategelase varjukuju hästi välja peetud jne.

„Delfiinide tee“ on väga Baturinlik kõige paremas võtmes. Huvitav lugu. Sügav sisu. Hea keel jne... Ladus lugemine.

Eks ta vast kokkuvõttes üks muinasjutt ole.Aga hästi väljajoonistunud muinasjutt, mis ei veni ka liiga pikaks nagu võib tunduda "Karu südant", "Kentauri" või "Lõvilakkade kammijat" lugedes. "Monumentaalne" lõpp pole päris minu maitse aga lepin sellega...

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea ülesehitusega ja väga hästi väljapeetud raamat.
Tunne on, et peale lugemist pelguksin kasutuseta tunneleist eemale kartes sattuda mujale...

Tegu on muidugi eri lugudega, mis võinuks ilmuda ka eri raamatutena aga nüüd ühtede kaante vahel ilmunuina nad tegelikult mõjuvadki terviklikematena, andes eri vaate samast võõrast (kujunevast) maailmast. Ja need vaated sinna võõrasse maailma on esitatud väga heade lugudena.

Ainult ühe ebakõla ma leidsin (ja seegi vaid mulle): Tundus sobimatu, võõrisatv kui kuskil vestluses mainiti UFOt. Põhimõtteliselt pole ju loogilist vastuolu ja tegelikku sobimatust aga see sõna haarab endaga niipalju eelarvamusi, ballasti jne., et tundus sobimatu see siia „sakraalsesse“ maailma surada.

Ei ütlegi muud, kui, et olles lugenud „talviseid hetki“ pean alandama kõigi senihinnatud raamatute hindeid.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundub, et selle raamatu ulme alla liigitamine on suhteliselt tinglik - umbes nagu marju ja vaase ja kanne kujutava puidust raamiga akti liigitada vaikeluks. Tõsi, antud juhul on kunstnik sellise raami taotluslikult maalinud tasapinnalisena otse lõuendile. Seetõttu siis põhjust enam...See on nõnda veider raamat, et raske on kuskilt pihta hakata. Mu arvates võiks seda võrrelda kirju kootud sokiga, kus iga värv on eri materjalist alates lõngast, siidist ja niidist lõpetades nailoni, vakstu ja traadiga... Et siis sokk on. Ilus värviline kah. Mõni koht on mõnus katsuda mõni vastik ent põhiline on see, et sokk ei kõlba jalga ja kanda seda ei saa...Raamatuna niisiis seda teost eriti ei hinda aga, kui see oleks filmi "Ufo Umaran läheb Maa peale" (peaosas Jan Uuspõld) stsenaariumiks, oleks sellest filmist saanud mu arvates mitme kraadi võrra "ägedam" film kui seda oli "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Nüüd on see paraku võimatu, sest tekiks võrdlusmoment...Ei teagi mis veel kosta...Alguses oli imestus suur, kui tulnukale pandi nimeks UFO, sest stiil ja keelekasutus viitasid, et autoril lihtsalt ei olnud kujutlusvõimet millegi etema jaoks. Tasapisi siiski asi keris end käima ja see veider ja otsekohene nimi loksus paika ja tundus teravmeelnegi andes mingi võtme järgneva laadile. Mingit terviklikku kokkukõla aga ei tekkinud vaatamata tükatisele äratundmisrõõmule ja peaaegu sobiva laadiga naljadele ning veidratele olukordadele... Nii jäigi kõik tegelikult vaid kriitiliseks ja küüniliseks tagasivaateks Eesti taasiseseisvumise järgsele segasele ajale.Mis aga väga meeldis (võibolla just eelneva kahvatul taustal) olid lõppsõna viimased lõigud, mis andsid raamatu veidi jaburale virrvarrile sügavama mõõtme.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva raamat!
Midagi sellist olen oodanud muinasjuttude, õudukate ja tapakate sekka.
Kohe ei meenugi muud mõjult sarnast kui „Existerion“. Ja siit ka ainus miinus - kui „Existerioni“ kahekõned on kohased, siis „Vaba pattulangemise“ pikad mõtisklused mõjuvad maailmalõpu ootel kohatutena. Mõtiskluste haakumatuse sündmustiku meeleoluga tingib ilmselt see, et raamat on kirjaniku enesepaljastus enam, kui seda on tavaliselt tavalised raamatud. See, milleks raamat on kirjutatud on olnud olulisem, kui raamat ise... Tajun Juhanit ja Matit (tegelikult kogu raamatu sügavusi) autori enese tegelike, päriselt olevate tahkudena. Ja, et raskuskese on just maailmavaate eri tahkude (programmilisel) esitamisel siis tagab see samal ajal eheda pinevuse ja sügavuse aga ka lahkheli seda kooshoidva raamiga. Ent kuna usutunnistus saab esitatud, siis selle esitamiseks kasutatud tähti enam närida mõtet ei ole...
Teksti loeti eesti keeles

„Viiking, kes armastas haisid“ oli selline raamat, et vaatasid peale ja itsitasid ja siis lugesid nimilugu ja itsitasid ikka. Selline mõnus ja ladus lugemine. Muud lood on kah meeles pigem headena.

„Kurjuse tund“ oli aga selline kõva lugu, mis ületas iseenda žanrit. Ja sellegi hea mulje hakkas pihta juba raamatu kujundusest. Mõtlesin veel, et kui tapastseenid filmikeeles mingi erilise võtme kaudu edasi anda, siis saaks sellise hää ulmefilmi, mis sobib plaat ja raamat paarilistena riiulisse uhkustamiseks panna „Blade Runneri“ ja „Kosmoseodüsseia“ kõrvale. Kujundus oleks selpuhul mõlemal ühesugune – lakooniline aga kuidagi lööv ja iseloomulik...

Kujundusest algab pihta ka „Kromanjoonlaste“ mulje. Ja sedapuhku muidugi kehv. Ma üldse ei saa aru, miks selliseid tehakse. Ainus lugemisviis on, et haarad raamatu ja avad kähku, et kaanel olev tähelepanuta jääks ja muljet ei rikuks... Selle raamatu kaanel oleks võinud olla mõni lakooniline (härja) pilt Knossose freskodelt koos (veise jahi) pildiga kuskilt koobastest või midagi muud sellist. Oleks võinud olla ka midagi antiikset. Sellisele kujundusele nagu raamatule sai ma õigustuse leida ei oska. Vast vaid niipalju, et raamatki paraku pildil pakutavast suurt kõrgemale ei tõuse, sest kõik osad koosnevadki vaid intriigitsemistest ja olelusvõitlusest, kuigi algidee/algtõuge on ju võimas ja oleks pakkunud palju mänguruumi.

1.Ilma Atlantiseta oleks „mandumisloo“ lahenduseks lugu, kus esimene ja teine osa võiksid jääda enamvähem selleks mis nad on. Raamat lõppeks kolmanda osaga, kus viimaks telepaatilised algasukad peksavad koopainimesteks mandunud atlantidele nuiaga pähe ja ajavad merre. Ja see oleks sellistele paras...

2.Atlantisega „mandumisloo“ peategelased võiksid olla veised hoopis, kellest viimased põgenevad Indiasse näiteks.... Piisaks jälle kolmest osast. Esimesd kaks võiksid üldjoonis samaks jääda.

3.Kui ikka tahta „edulugu“ ja püsimajäämist kujutada. Siis peaksid lood olema ajalises järgnevuses aga nad võiksid olla eri žanritest. Esimene osa võiks olla veel enam militaarne. Teine osa võiks olla täis nõidust ja jumalaid. Kolmas võiks olla kasvõi porno. Peaasi, et lähenemisnurk oleks totaalselt teine, mitte intriigitsemise ja olelusvõitluse asetamine lihtsalt teisele maastikule...

Kaks meeldejäävalt head kohta olid.
Esimene siis kui olin jaksanud esimese osa ära närida ja alustasin teise osaga. Kirjeldus oli (nagu ju natuke lootsingi) hoopis teisest ajastust ja maastikust. Selle mulje rikkus ära templi ajalootund, mis kõik ära nämmutas ja lugejale mõtlemisruumi ei jätnud...
Teine ilus koht oli, kus kellelgi naisel olid sellised silmad, et ta pidi „ära tõmbama“ ja selle naise kirjeldust miski päris ära ei rikkunudki.

Nõnda siis pole mu hinnang raamatule hea.
Ise oletan, et paljut sellest kriitilisuset tingis suur ootus: „ohoo uus sari, ohoo esimene kohe Tarlap...“ aga Tarlapis ei onud sedakorda seda särtsu ja sädet mida olen kogenud varem. Aga igaksjuhuks panen ühevõrra kõrgema hinde, kui oleksin esimese hooga pannud

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on eesti ulmes mitu väga sümpaatset autorit, kelle head küljed mõne nõrgema külje esiletükkimisel peitu kaovad ja lõpuks jääb neist kibe-mõru maik.

Kahjuks on sellegi raamatuga nii.Tuues põhjaliku ja omanäolise ulme näol uut tuult, on see tuul paraku juba sumbumas...

Loodud on põnev ja täpne maailm.Olemas on igati intrigeeriv tegelaskuju.Koorumas on lugu aga...

aga:

1.Kompostisioon tundub olevat paigast ära. Kogu huvitav materajal esitatakse igava ja rohkesõnaliste vestluste raames. Sidusus (ja lehekülgede arv) oleks võitnud, kui see teave oleks edastatud mõnel muul moel.
Oli üks kena pärl.
Kolmandik raamatut oli vast läbi kui esimest korda virvendas sisse naine. Ja sedamoodi riivamisi, et andsin kohe mõttes 10 (ei 20) punkti lootuses, et nii jääbki. Paraku mitte. Aga see oli küll värske lähenemine selle hetkeni : "Naine kuskil kõrvalteemana ähmaselt kumamas. Tähtis. Meelierutav. Aga antud temaatikasse otseselt mitte puutuv ja seetõttu vaid viidatav." See lõi teatud hetkeni toreda pingeseisundi kuni läks lamedaks kätte...

2.Kunnas laskub liiga "tehnilistesse" detailidesse. Kas kujutate tänapäeva kirjandust, kus detailselt kirjeldatakse süütevõtme keeramist, pedaalide vajutamise vaheldusmist, käigukagi liigutamist ühest asendist teise ja tulukeste vilkumist ja näitude teavitust - ja nii lehekülgede kaupa? Mõjuks naeruväärselt... Mõjub ju siingi, sest ma ei näe põhjust miks ulmet hinnata mingite alaväärsete kriteeriumite järgi...

3.Ulmekirjanduses püütakse tihti uusi mõisteid ja ajaskaalasid raamatu sabas seletada. Harva kui see kukub loomulikuna välja. Siin tundub selle esituslaad kuidagi eriti lastekirjandusele omane. Ja mõttetu ta ju on. Kõik selgub raamatust, milleks sellist puust ettetegemist? Miks "Sõdurjumalateenris" näiteks ei olnud Patarei ajaloo või N-ajaloo kohta sellist ülevaadet!?

4.Takkajärgi mõjub kõige kehvemana kiri "1.osa" raamatu kaanel, sest pinge ja lugemisisu said juba enne selle raamatu lõppu otsa...

Läbi selle prisma ei paista säravvalge enam üldse valgena...

Nüüd on mul lootusetu Teid veenda, et pean Kunnast hetkel eesti sellelaadse ulme tipuks...

Aga nõnda ma arvan. Ja see ei tähenda, et teeksin hinnaalandust. Õigupoolest just see ei lubagi.

Hinde selgituseks:
Hinne kirjaniku sellele raamatule arvestades minu ettekujutust tema võimetest: 3
Hinne arvestades raamatut sarnase eesti ulme taustal: 5
Hinne konkreetsele liiga toorele raamatule: 3

Koondhinne: 3,6

Teksti loeti eesti keeles