Ääretult meeldiv, et NB viljeleb ka ulmežanrit!
Tunnen Nobeli preemiat (vt. „Kentaur“ lk. 518) väärivana mitut Baturini raamatut („Kuningaonni kuningas“, „Oaas“, „Karu süda“, „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“) ja nendele lisaks ka ulmežaanrisse liigitamist võimaldav „Delfiinide tee“. Mitte, et see Noobeli preemia oleks midagi nii nooblit või tähtsat aga eesti autoritest sellist suuremat rahvusvahelist tuntust väärivana (mis selle preemiaga kaasneb) tajun just Baturinit oma isepärase maailmanägemise ja kirjelduslaadiga.NB on väga huvitav iselaadne ja mitmekülgne autor.
Luules väärib mainimist vast ennekõike murdekeelne luule, mis heliseb omalaadselt kaunilt aga ka huvitava ülesehitusega „Galerii“. Lapsepõlvekajastustena „Varahilisel ajal“ (1993. ka kehvapoolse näidendina), „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“ (ja ka raske lugemine „Leiud kajast“ kus kõik Baturinlandi liinid on mustandina õrnalt välja joonistunud aga, mis iseenesest on väga raske ülesehitusega (hüplikud isiklikud heiastused) väga keeruline lugemine). Laanelugugudena väärivad mainimist „Kuningaonni kuningas“, „Karu süda“ näidend „Teemandirada“ (ja ka rasked lugemised „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved“ ja „Leiud kajast“). Kõrbelugudena „Oaas“ (sisaldub ka raamatus „Leiud kajas“ aga kuhu ta kompositsioonilt ei sobi) ja „Kentaur“. Merelugudena „Sõnajalg kivis“, „Delfiinide tee“ (ja „Leiud kajast“). Näidenditena „Teemandirada“, „Kummitus kummutis“, „Ado Reinvaldist“.Siis veel väga hea ülesehitusega krimka „Mõrv majakal“ ja inimsuhteromaan „Noor jää“....
Ja ongu joonistunud välja Baturinlandi piirjooned, mis on omased ka NB ulmele:
avarilma (mere, metsa, kõrbe) armastus
vastandite kokkusulatamistahe (varahiline, võimatusevõimalikkus jne. jne...)
keerukad inimsuhted (eriti naisetega)
sihilikud seosed autori isikuga (Niklas, Niika, Nikas Kristow, Nikyas Bigart, Nicolas Batrian tegelastena)
sihilikud seosed teiste teostega paikade, motiivide kordustena.
näidendlikud dialoogid
näidendlikult täpselt väljajoonistuv sündmuspaik
näidendlikult täpselt välja joonistuvad tegelaskujud
paralleellood, jutustajad...
olulise joonena veel peategelase kahestumine
ja kõige olulisem – sügav isiklik tunnetus
Ulmevalda loen tal viis raamatut, mis ilmumisjärjekorras (ei ole õrna aimugi kas see on ka kirjutamisjärjekord) muutuvad aina paremaks.
„Ringi vangid“ - tükati huvitavaid motiive, ent tervikuna liiga paljukihiline (seetõttu ka segane) ja kogu loo sisuna jääb lõpplahenduse tõttu kumama kah vaid naisevahetus...
„Apokalüpsis“ - jälle tükati huvitavaid motiive, ilusaid mõtteid. Paralleellugu niiditõmbajast nukumeistrist (kui peategelase tulevasest „teisikust“) on algselt huvitav idee aga raamatusse on see lausa vägisi ja ebaloomulikult sisse suratud. Kokku on see üks (koomiline) koomiks.
„Kentaur“ - see on juba lahe ja ka sügav lugemine! Kui saaks veidi hüperseksuaalsust vähemaks taanadada ja natuke koomiksilõike välja lõigata hindaksin ka seda raamatut siin.
„Sõnajalg kivis“ - väga huvitav lugemine. Vahva ja ehe juba kujundusega (tagumise kaane siseküljel on autor mereväelasena ja nii jääbki peategelane kapten Nicolas Batrian sellisena kumama). Paraleellugu on hästi esitatud, peategelase varjukuju hästi välja peetud jne.
„Delfiinide tee“ on väga Baturinlik kõige paremas võtmes. Huvitav lugu. Sügav sisu. Hea keel jne... Ladus lugemine.
Eks ta vast kokkuvõttes üks muinasjutt ole.Aga hästi väljajoonistunud muinasjutt, mis ei veni ka liiga pikaks nagu võib tunduda "Karu südant", "Kentauri" või "Lõvilakkade kammijat" lugedes. "Monumentaalne" lõpp pole päris minu maitse aga lepin sellega...
