Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

Olympos

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
2
0
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (3)

"Iliumi" järg on sama hea, pakkudes uusi üllatavaid pöördeid kogu loosse.

Lühike ülevaade erinevate peategelaste tegemistest, mis toimub 8-9 kuud peale eelmise romaani sündmusi:

Moravecid aitavad troojalasi ja kreeklasi võidelda Olympose jumalate vastu. Kui nad aga avastavad, et portaal Marsi ja Trooja vahel on kokku kukkumas, lahkuvad nad Troojast tagasi oma ajastusse. Korraldavad seejärel ekspeditsiooni Maale ja võitlevad seal erinevate inimvaenulike orgaaniliste ja anorgaaniliste olenditega.

Kreeklased ja troojalased hakkavad parema (jumalate) puudumisel taas madistama omavahel. Vahepeal on aga Zeus mitmenädalasse unne uinutatud ja jumalad tülitsevad omavahel ja seejärel puhkeb tõsisem lahing jumalate endi vahel. Alguses on kreeklased peaaegu Troojat vallutamas, kuid pikapeale surutakse nad tagasi ja mõne nädala pärast on nad suhteliselt lootusetus piiramisrõngas. Siis aga teleporditakse kogu Trooja ja armeed 6000 -nda aasta tagusesse tulevikku moraveccide ja posthumanite juurde, mille peale vaenupooled lõpetavad üksteise hakkimise.

Post-humanitel on rasked ajad: aina sagedamini tuleb teha endiste robotteenritega. Pikapeale muutub rünnakute surve liiga suureks ja erinevad kogukonnad üle planeedi on hukkumas või hukkumise äärel. Õnneks sekkuvad õigel ajal moravecid, kellelt saadakse korralikumad relvad ja muu toetus.

Raamatu lõpu poole kirjeldatakse palju happy-end lugusid erinevate osapoolte tegemistest. Üks toredamaid asju oli kreeklaste ja troojalaste pidu-püha, mille käigus jõid endised vaenupooled ennast täis ja põletasid koos ära suure puuhobuse. Pidustus tehakse vist traditsiooniliseks ;)

Raamatus on veel rohkem tegelasi ja vaenupooli ja vaatepunkte loole, kui viitsin siin arvustuses praegu mainida. Täitsa imetlusväärne, kuidas nii keeruline lugu on suudetud esitada ja otsi omavahel kokku viia. Väga palju eelmises raamatus saladusse jäetud asju sai selgemaks, kuid salajasi asju tuli ka juurde; umbes nagu Hüperioni saaga II osa, mida võis pidada lõpetatuks, kuigi mõnegi saladusse jäetud asjale esitati valgust alles Endymioni saagas. Praeguseski raamatus tehti mõnedele väga pahadele elementidele ära, kuid (minu jaoks?) jäi suhteliselt arusaamatuks nende päritolu.

Hinde võtab alla samamoodi nagu eelmiseski osas: päevapoliitiline vari. Seekord oli see siiski vähem häiriv, kui eelmises raamatus, vist ilmselt selle pärast, et teadsin seda oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Emotsioonid on kahetised. Ühest küljest mulle väga meeldib, et sellise temaatikaga ning suunaga raamat on kirjutatud. Ma pean silmas kreeka mütoloogiat ning eriti Odüsseuse lugu. Teisest küljest aga on kokku see kirjutatud tuimalt. Kirvetöö – ning täielikult kahte väärt.

Vaid mõned momentidest, mis põhjendavad sellist suhtumist:
Iliase ja Odüsseia pealiskaudne ning ümberjutustav esitus – nagu ka esimese osa puhul paistab selgelt välja, et tegemist on ikkagi inglise kirjandust uurinud inimesega, kel pole erilist huvi kreeklaste vastu kunagi olnud. See antiikosa tuleb välja küllaltki pingutatult ning ümberjutustavalt ja lõppkokkuvõttes mõjub papisena. Sealtsamast ilmselt saab alguse ka kreeklaste ameerikalik nägu. Kui esimeses osas oli veel kreeklastel seda hõngu, mis paistab välja Homerose eeposest, siis siin on see peaaegu täiesti kadunud ning tegelased lahustuvad kohati karikatuurideks või siis lollpeadeks. Kui seda oleks võimalik võtta tahtliku esitusena (mida ju mõned loo elemendid justnagu lubaks), siis suudaks sellega veel leppida. Tundub aga pigem, et Simmons tahab kreeklasi ja üldse antiikseid esitada teatud lihtsameelsete karakteritena, kes lihtsalt ei oska keerulisemalt elada, kuna pole kokku puutunud vajaliku hariduse ja muu säärasega. Erandiks vahest Odüsseus, kes on nii skisofreeniline kuju, et ka pärast nädalapikkust järelemõtlemist ei suuda ma ikka tema motiividest aru saada.
Juba korra mainitud ameerikalikkuse alla paigutaks ma ka need raamatu elemendid, mis tunduvad pärinevat mingist allikast Q Hollywoodi filmidele, ehk siis teisisõnu värskete ideede puudus. On teatud hulk standardolukordi ja standardlahendusi, mida siis üsna mehaaniliselt ja tüütult hakatakse üksteise otsa lükkima. Põnevus hajub küllalt kiiresti. Kui esimeses osas oli nende erinevate elementide kokkupanek siiski huvitav ja kohati vaimukaski, siis siin on see taandunud masinlikuks.

Siiski on olemas mingi element, mis veab raamatu lõpuni – ja seda, ausalt, tasus oodata. Lausnõmedus! Põhimõtteliselt koosneb see mingist hulgast seosetutest läbimõtlemata fraasidest, mis on kokku visatud stiilis, et lõvid ja lambad hakkavad pärast õigluse võitu koos elama. Tule taevas appi! Elukutselise kirjamehe amet ilmselt pole kuigi kerge, et peab sellist virtsa raamatulettidele paiskama.

Teksti loeti inglise keeles

Täiesti nauditavast loost mis algas Iliumis saab Olympose lõpuks täielik jamps. Kas tõesti peab keset ulmeraamatut täiesti asja-eest-teist taga hakkama rääkima WTC majade kokkukukkumisest, juutide kannatustest, Jeruusalemmast, pahadest araablastest jne. Vahepeal tekkis mul isegi kahtlus, et raamatusse on juhuslikkuse alusel kopeeritud lõike USA välisministri kõnedest.Umbes sama kohatu oleks Sipsikut lugedes viimase peatüki asemel leida peatüki Marxi "Manifestist".
Teksti loeti inglise keeles
x
Tarvo Kurm
1978
Kasutaja rollid
Viimased 7 arvustused:

Täiesti nauditavast loost mis algas Iliumis saab Olympose lõpuks täielik jamps. Kas tõesti peab keset ulmeraamatut täiesti asja-eest-teist taga hakkama rääkima WTC majade kokkukukkumisest, juutide kannatustest, Jeruusalemmast, pahadest araablastest jne. Vahepeal tekkis mul isegi kahtlus, et raamatusse on juhuslikkuse alusel kopeeritud lõike USA välisministri kõnedest.Umbes sama kohatu oleks Sipsikut lugedes viimase peatüki asemel leida peatüki Marxi "Manifestist".
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on "Dilvish, the damned" nimelise romaani järjega, mis on kirjutatud aasta enne "Dilvish, the damned"-it.

Dilvish on maagia kasutamise kunsti valdav haldja moodi mees. Põrgust põgenema pääsenud ja tahab kätte maksta pahale nõiale Jelerakile, kes ta põrgusse vangi pani. Abiks on tal selles loos ratsu nimega Black, kes on metallist ja kah mõningate maagiliste omadustega.

Kuri Jelerak elas vanasti Castle Timeless nimelises lossis, kuhu Dilvish suundubki. Kuna käivad kõlakad et Castle Timeless on tühjaks jäänud, siis selle lossi poole on teel veel suur hulk teisi maage, kellele too maagiline kinnisvara väga ahvatlev tundub. Lossi ja muud asustust eraldab toor- ja muust maagiast pulbitseb maa-ala (the changing land), mis tuleb kõigil kinnisvarahuvilistel läbida.

Peaaegu uskumatu, et peale selliseid raamatuid nagu This Immortal, Lord of Light ja Nine Princes on Roger sellise teoste kirja pannud. Allapoole tema taset. Ja meenutab natuke halva stsenaariumiga AD&D mängu.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümnenda sajandi lõpp. 1940-ndatel aastatel loodi Sitkasse, Alaskale ajutine juudiriik, et pakkuda Euroopas tagakiusatavatele juutidele ajutist varjupaika. Iisrael hävitatakse 40-ndate lõpus sõja käigus. Kennedy on abielus Marilyn Monroega. Berliinile visati tuumapomm. Venemaal on kolmas vabariik.

Sitka juudiriigi leping oli sõlmitud 60 aastaks. Tegevus toimub paar kuud enne Sitka tagastamist Ühendriikidele.

Meyer Landsman on keskealine politseinik, kes elab Sitkas ühes odavas hotellis ja joob iga päev tubli pudeli slivovitzi. Tema hotellist leitakse heroiininarkar, kes on tapetud püstolilasuga kuklasse, huvitavaks detailiks on sealjuures naljaks seisuga pooleliolev malemäng. Peagi selgub, et tapetud narkar oli Sitka ühe rikka ja võimuka rabi poeg. Lisaks on mingid kõrgemad jõud huvitatud selle mõrva uurimise lõpetamisest. Meyer võtab selle mõrva uurimist isiklikumalt kui peaks...

Tegu on Hugo ja Nebula võitnud romaaniga. Aga miks, ei oska ma küll öelda. Ulmet ja fantasy-t romaanis ei ole. On alternatiivajalugu. Aga sellesti on suhtelist vähe juttu. See-eest on tegu täitsa tip-top krimkaga, mida julgen soovitada nii anti- kui prozionistidele. Samuti sisaldab raamat suure portsu juudi ja malejuttu. Üks asi veel - olge targemad kui mina ja avastage enne poole peale jõudmist, et raamatu taga on sõnaseletused. Muidu mõtlete asjata mitu päeva, mida võiks tähendada noz, shammes, latke, shtarker, sholem jne.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub kaugel tulevikus. Anubis ja Osiris valitsevad kahe peale surelike maailma. Neile on hakanud närvidele käima paarsada taibukamat eks-surelikku, kes on osanud osavalt surma haardeulatusest erinevate trikkide abil eemale hiilida. Eriti häirib neid segastel asjaoludel üks neist, a Prince Who Was a Thousand. Osiris ja Anubis saadavad mõlemad oma saadikud Printsi maha nottima.

Olen Indreku arvamusega suuresti nõus, Zelaznyl on palju paremaid teoseid.

Kolm sellepärast, et Zelaznylt oleks paremat lootnud. Mõnele tundmatule autorile oleksin võibolla isegi nelja pannud. Aga mõnus lugemine sellegipoolest. Kui sulle Zelazny meeldib, maksab lugeda ikkagi.
Teksti loeti inglise keeles

Ärge uskuge inimesi, kes räägivad teile et "This Immortal" on raskesti loetav ja seeditav.Zelazny oskab raskesti jälgitavaid raamatuid kirjutada küll, aga see ei kuulu nende hulka. Erinevalt "Lord of Light" või "Today we choose faces", on see lugu ladusalt ja lihtsalt kirjutatud. Ning kuulub kahtlemata Zelazny paramate hulka.
Teksti loeti inglise keeles