China Mieville

kõigepealt on seda teksti ilgelt palju, miski 867 lk. mille võiks ju välja kannatada, kui autoril midagi öelda oleks. aga öelda on tal märksa vähem ja see vähenegi on mulle ideoloogiliselt vastuvõetamatu. vast oleksin pidanud sõpra uskuma, kes võttis teoses valitseva hoiaku kokku niiviisi: makse keegi ei maksa, politseid keegi ei salli, aga hambaravi olgu kõigile tasuta.

on suur linn. ikka seesama ankh-morpork. kirjutamisviis on rohkem "artsy" ja vähem naljakas kui pratcehttil. aga igatahes on linn täis karvaseid ja sulelisi jobusid. peategelane on inimkujuline teadmamees. tema kallim on inimsarnane aint osaliselt, pea on mardika oma ja tegevuseks tatiskulptuuride valmistamine. kuna teos ise meenutas sedasama, siis olin üsna tükk aega kindel, et autor on naissoost. aga ei, ajukahjustusega - see tähendab, marksistliku maailmavaatega - autor olevat siiski mees. (et kirjutada: "their society`s all based on maximizing choice for the individual, which is why the`re communistic. grants the most uninhibited choice to everyone" PEAB ju olema idioot...)

naisautorile oleks lihtsam andestada sogamist pseudoteaduste ümber. või, noh, üks kohti, mis lõpunilugemisest loobuma pani. peategelasel on klient, tiivuline mehike, kellel liigikaaslased tiivad ära rebinud, aga kes nagu ikka lennata tahaks. ok, toob teadmamehele kotitäie kulda, et aja see asi korda. siis tuleb vaatama, et kuidas teoreetiline ettevalmistus edeneb. mispeale peategelane esineb 12 lk pikkuse aruteluga reaalteaduste, sotsiaalteaduste ja okultsete teaduste omavahelistest vahekordadest. mitte et autoril - peale paari naljaka teadusenime - selles osas midagi öelda oleks. aga see polnudki ju autorilt lugejale mõeldud tekstiplokk, see oli ühelt tegelaselt teisele suunatud uduajamine, mis võimaldas autoril demonstreerida oma ilukõnelisust...

mis seal keerutada, eks need new corazon ja ankh morpork ju mudakoonusid täis london ole. ja pole minu asi mõelda, kuidas nad seal oma linna jälle puhtaks võiksid saada. mina pidin lugemise järel lihtsalt tükk aega screwdriverit kuulama, et usku inimsusse tagasi saada. kusjuures ma saan täitsa aru, et see nn lõimumine on probleem. ütleme, ma elan 12 korteriga majas. ühes korteris elab venelane. tal on veidi teistsugused mõtted, kombed, harjumused jne kui ülejäänutel. teatud piirides mõjub see rikastavalt. samas on tal raske aru saada sellest, et igal korteril on maja ees oma kindel parkimiskoht. siiski, ta õpib ja leiab oma õige koha järjest sagedamini üles. seega, lõimumine on võimalik, kui neid lõimitavaid ei ole liiga palju. aga kui on kokku surutud väga palju erinevaid liike oma väga erinevate kommetega, annab see sopa, milles urgitsemine pakub lõbu siiski vaid... nojah, kellelegi kindlasti. minul jääb üle vaid omalt poolt kõik teha, et seda jama eesti keelde ei tuleks.

Sealjuures kirjutab inimene peaaegu ilma mingisuguse stiilita, tuimalt ning sageli tüütutesse kirjeldustesse laskuvalt. Tekst ei ole balansseeritud. Viimasele lisaks on kogu lõpuosa üles ehitatud võttele, et tegelaste peas on mingi plaan, aga lugejale sellest teada ei anta ning ta näeb vaid üsna sihitut jahmerdamist, mis peaks siis lõpuks näitama, kuidas plaan teostub. No see plaan, mida nii 100 lk esitatakse on lõppkokkuvõttes ikka täielik hookus-pookus ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas nii mitmedki kõrge intelligentsiga olendid sellega nõustuda võisid. Erandiks välja arvatud Weaver, kes just sellise ehku peale mineku ja hooplaaga võis esteetilistel kaalutlustel kaasa minna. Mingil põhjusel kolm miinus, kuigi võiks idee poolest ka nt ühe panna.

"Perdido tänava jaama" tegevus toimub sellises kummalises maailmas... on kummaliselt toimivad loodusseadused, "teaduslik maagia", mehhaanilised robotid ja radioaktiivse mutatsiooniga sarnanevat efekti tekitavad relvad, samas on transpordi areng pigem 19. sajandi või 20. sajandi alguse tasemel (rongid, tsepeliinid) ja tulirelvadena kasutatakse ränilukuga musketeid. Lisaks inimestele leidub selles maailmas ka kõikvõimalikke teisi rohkem või vähem mõistuslikke olendeid.

New Crobuzoni kui linna olemusest ja romaani süžeest on eelarvustajad juba veidi rääkinud... Sündmustikku käivitavaks asjaoluks ongi peategelase, inimesest teadlase Isaac Dan der Grimnebulini juurde saabuv äralõigatud tiibadega garuda Yagharek (garudad on linnupeade- ja tiibadega humanoidsed mõistuslikud olendid), kes tahab endale uusi tiibu ja taas lendama õppida. Grimnebulin teeb Yaghareki aitamiseks katseid kõikvõimalike putukate ja muude tiivuliste olendite peal, söötes muuhulgas tundmatut, tegelikult valitsuse käest varastatud ja heauskselt ostetud, röövikut "unepasa" nime all tuntud narkootikumiga. Narkootikum avaldab röövikule kummalist mõju ja see moondub hiiglaslikuks putukaks, inimteadvustest toituvaks "kustutajakoiks", kes imeb Grimnebulini kolleegi teadvusest tühjaks, ja põgeneb mõistuseta "juurviljaks" muudetud meest maha jättes laboratooriumist. Selgub, et narkootikumi näol on tegu nendesamade röövikute poolt eritatava ainega, mille tootmise on monopoliseerinud maffiaboss Motley, kes omab veel nelja röövikut. Kui noodki röövikud kustutajakoideks muutuvad, satub kogu New Crobuzon üliohtlike hiidputukate terrori alla. Lisaks hakkab valitsus Isaaci ja tema sõprade peale klaperjahti pidama ning Motley vangistab Isaaci kheprist (mõistuslikust inimputukast) elukaaslase Lini, arvates, et teadlane on oma röövikukasvatamisega otsustanud tema unepasa-monopoli hävitada...

"Perdido tänava jaam" on hoogsa süžeega ning üsna verine ja sünge raamat, kogu maailm oma veidrate olendite, kummalise maagia/teaduse/tehnika ning muuga mõjub äärmiselt omanäoliselt. Erseni otsus romaani eestikeelne tõlge kolmes köites välja anda polnud just kõige lugejasõbralikum lahendus, sündmustik käivitub suuresti alles teises köites ja lisaks kipuvad ka äärmiselt värvikireva maailma erinevad detailid ununema, kui romaani päris järjest ei loe. Samas on kahtlemata tegu hea valikuga ja hinde osas pole kahtlustki.

Raamatu üldine õhustik, mis silme ette tekib, on pärit justkui filmist „The City of Lost Children”, kuhu on lisatud veel täiendavalt verd ja rupskeid, moodsatest õudusfilmidest pärinevaid olendeid ja kummalisi ümbertehtud ebardeid. Värvikust lisab autori reljeefne kõnepruuk, kus ta leiutab üha uusi viise, kuidas linna sitahunnikuga võrrelda. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleeli suisa Lovecraftiga, ainult selle erinevusega, et kui Lovecraft kirjeldas kui õudne kõik on, siis Miéville kirjeldab pidevalt, kui sitt ja haisev kõik on. Samuti laenab autor palju 19. sajandist ja pöörab omalaadsesse nihkesse, näiteks Rappija Jacki asemel on linnas müstiline tüüp nimega Jack Poolpalvetaja, kelle ühe käe asemel on tohutu suur palvetajaritsika jalg.

Tulles sündmustiku juurde, on raamatu üheks olulisemaks keskseks tegelaseks nö „põrandaalune teadlane” Isaac Dan der Grimnebulin, kelle laborisse astub ühel päeval sisse Yaghareki nimeline lindmees, kes on mingi klannisisese kuriteo tõttu oma tiibadest ilma jäänud ja soovib, et Isaac talle uued tiivad ehitaks. Isaac hakkab hoolega tööle (motivatsiooni lisab suur kotitäis kulda) ning alustab erinevate lennuvõimeliste olendite ja nende tiibade arengu uurimisest. Selleks laseb ta endale üle linna kokku kanda igat laadi linde ja putukaid ning ootamatult avastab ta, et talle on lisaks kõigile muudele sulelistele ja kitiinilistele olenditele toodud üliharuldane unenägusid õgiv ja unepasa nimelist narkootikumi tootev putukas. Viimane paneb muidugi laborist plehku ja hakkab viimaks ohustama kogu linna eksistentsi.

Valdav enamus raamatu tegevust ongi seotud sellega, kuidas õnnetu teadlane üritab kaht pealtnäha võimatuna tunduvat ülesannet lahendada ja peab seejuures lisama, et Isaac oli vähemalt minujaoks tegelane, kellega oli väga kerge samastuda. Tõsi küll, tema seksuaalne huvi putuknaiste vastu jäi pisut arusaamatuks, aga muus osas hästi loodud ja mulle väga meeldinud karakter. Eks ma olen ise ka pisut vastaline ja kergelt ülekaaluline tehnikahuviline.

Kõigist teistest värvikatest tegelastest oligi järgmine kõige põhjalikumalt välja joonistatud tegelaskujuks Isaaci armastatu Lin. Ülejäänud paljud ujuvad-hüppavad-lendavad tegelased jäid minu arvates liiga sündmuste käivitamiseks vajalikeks atribuutideks. Mõnede puhul (nagu näiteks linnapea ja värdjalikult deformeerunud narkoboss) oleks isegi soovinud rohkem tausta teada saada, kuid nende liinid jäid lõpuni häirivalt lahtisteks.

Kokkuvõtteks on mul raamatu kohta halba öelda vaid seoses kujunduse, tõlke ja formaadiga. Kui end China Miéville`ilikult väljendada, siis Erseni kaanele oleks justkui soolehaigusega Fotoshop lasknud, vedelama osa pärast saapaga laiali hõõrunud ja sinna veel otsa sülitanud. Tõlkeosas tundusid mõned laused kohmakad ja boiler ei tõlgita boileriks! See on katel. Ja kõik kes sellele vastu vaidlevad, püüdku korraks ette kujutada raamatut „Tants ümber auruboileri”. Naljakas, eks-ole?

Ja miks on teos löödud kolmeks, aga mitte kaheks? Praegu on saadud üks paks ja kaks õhemat teost, tegelikult oleks võidud teha täiesti julgelt kaks ühepaksust osa. Arvestada tuleb ka seda, et tänu kolmekslöömisele on tegemist kõige kallima teosega, mida ma kunagi ostnud olen - vanas rahas tuleks selle hinnaks mingi tuhat krooni. Mitte, et ma ostu kahetseks, aga ikkagi.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktoris: http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-perdido-tanava-jaam

Alustuseks - Ersen müüb “Perdido tänava jaama” raamatut enda kodulehel seni väga odavalt - https://ersen.ee/writer/mieville-china/  

Raamat on antud välja… omamoodi. Seda, et paksemaid tõlkeraamatuid antakse eesti keeles välja kahes köites, juhtub ikka. Aga et antakse välja kolmeks lööduna, kolmes köites - seda varasemast ei mäleta. Samuti on tavapäratu, et kõik kolm köidet ilmusid ühe aastanumbri sees ning lausa järjestikustel kuudel - muidu on ikka aastaid vahet. Markantseim näide on Robin Hobb’i salamõrtsuka triloogia, mis ilmus eesti keeles üle kümne aasta, viimase osa kahe köite ilmumiste vahele jäi niipalju aega, et enda jäigi see sari lõpuni lugemata (kuuest eestikeelsest raamatust lugesin läbi viis). Nagu Kristjan Rätsep siinsamas BAASis kirjutas: “Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust[..]”  

Ühe tehnilise detailina jäi veel silma, et iga köite tagakaanel oli sama jutt. Martini “Jää ja tule laulu” raamatud on sarnaselt tõlkeraamatutena poolitatud aga seal on vähemalt igal köitel eraldi jutt. Perdido raamatute puhul jättis natuke halva maitse suhu, on kergemat teed mööda mindud.  

Autor on poliitiliste vaadete poolest tugevalt vasakule kaldu, maoistlik kommunist kes on saanud PhD marxismist rääkiva uurimistöö eest. On seda nüüd näiteks sellest raamatust tunda - ei oska ütelda, endale küll midagi silma ei jäänud.  

Raamat on stiililiselt weird fantasy. Tegevus toimub väljamõeldud Bas-Lag maailmas New Crobuzoni metropolis, justkui  varakapitalistlik linn mõningaste politseiriigi tunnustega. Kõik kohad on veidraid elukaid täis, on inimesi, on suuri inimeselaadseid linde, on erinevaid hübriide ja monstrumeid. Üheks peategelaseks on inimesest teadlane Isaac Dan der Grimnebulin kes elab koos kunstnikust putukalaadse humanoidiga (khepri) nimega Lin. Kohe raamatu alguses viiakse lugeja võrratusse aurupunki ja veidrustesse kuna inimese ja putuka armastus, suhtlemine ja kehaline… khm, lähedus vajavad natuke settimist. Linn on räpane ja haisev, täis lihttöölisi, sulisid, sõdureid, võlureid. Kohati leidub ilmselt kunagi elanud meeletult suure looma roideid, mille ümber linna arhitektuur on end sättinud. Raamatust lugemiseks oivaline, ise elamiseks kohutav.  

Raamatu kandev teema on see, et Isaac hakkab ühe kliendi tellimust täitma ning tal on selleks vaja erinevaid linde. Muuhulgas saab ta ühe põneva rööviku. Siinkohas lõpetangi raamatu tutvustamise, siit hakkab igasugust värki juhtuma.  

Raamatus kasutusel olev sõnakasutus on kohati kummaline. Ilmselt oleks huvitav lugeda ka originaali, et saada aru, kas see on tõlkest või algmaterjalist - aga ma spetsiaalselt ei hakka seda tegema. Sest Miéville loodud maailm ja keskkond on ilmselgelt ise juba väga ummamuudu ning isegi kui tõlkija on mõnes kohas lähenenud… no ütleme, et mitte kõige õigemini (aga mis on “õige”?) siis tegelikult see hoopis lisab vürtsi ja veidrust. Minu arvates on loomingulisus antud juhul ainult hea.  

Mõned näited ka. Maailmas on imetegevuslikud ja õlipõletusmootoriga masinad, teinekord lahingus taplevad kustutajakoid ning käsikidujad. Kui ikka teisele väga tahad liiga teha siis tuleb võtta appi sülgpõletamine.  

Peale raamatu lugemist jäin mõtlema, et autor loodetavasti ei kirjuta rohkem sarja või maailma edasi sest praegusel kujul on see üsna täiuslik. Siis läksin täpsemalt uurima ning selgus, et Miéville on Bas-Lag maailmas toimuvaid romaane kirjutanud veel kaks tükki (“The Scar” ja “Iron Council”). Noh, mis siis ikka. Kunagi tahaks kindlasti neid ka lugeda.  

Osad lugejad on heitnud raamatule ette aeglust, uimasust, segasust, loodusteaduslikku nõrkust. Teised kiidavad taevani. Osad on loomulikult vahepeal. Enda arvates on antud juhul tegemist klassikalise olukorraga, kus mitu pimedat idamaade tarka elevanti katsuvad. Kokku on seda raamatut eesti keeles 856 lehekülge seega massiga lööb ta kindlasti. Ülalpool küll ütlesin, et tegu on weird fantasy'ga aga samamoodi võiks ta olla ka aurupunk. Aga ta pole ei ühte ega teist, pigem on nii mahukas raamatus mitmeid erinevaid põnevaid külgi.