Tegemist on väga hea kogumikuga aga ega Dickiga ei olegi vist väga mööda võimalik panna kui just siis väga vähestega mida antud kogumikus siiski ei täheldanud.
(kogumik aastast 2016)
eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2016
Kogumiku kaanepilt võinuks tõesti ulmelisem olla, vana Chevrolet, poomissilmus ja kärbes jäid nagu väheütlevateks.
"Poodud võõras" sisalduvaid lühijutte ma üksikult arvustada ei tahakski, sest siin BAASis on enamasti kõik juba ära öeldud, samuti andis kogumiku sisust "Reaktori" 2016. aasta juulinumbris põhjaliku ülevaate Ove Hillep. Kuid paaril lool siiski peatuksin. Nimelt ajendas too kogumik - nagu "Vilistaja metsaski" - mind taas Philip K. Dicki teoste ekraniseeringuid vaatama ning originaaliga võrdlema. Selle kogumiku võtmes on oluline rääkida kahest linateosest: "Total Recall" ja "Minority Report". Või õigupoolest kolmest, sest "Total Recallist" on ju ka vahepeal uusversioon ilmunud. Nagu paljud on siin maininud, siis filmid jäävad juttudele alla - sellega nõustun ka mina. Kuid filmid pole siiski üdini halvad, pigem omaette teosed, mis alusmaterjaliga väga lõdvalt seotud.
"Total Recalli" Arnold Schwartzeneggeriga versioon on neist kolmest filmist vast kõige originaalilähedasem, kuid siiski ühe suure puudusega - nimelt ei anna see edasi jutu põhilist puänti ja asendab selle suure madinaga. Uusversioon kasutab aga mäluasendustehnoloogiat vaid ühe väikese pidepunktina ning läheb siis omadega täiesti rappa ning võiks minu poolest üldse mingit uut pealkirja kanda, sest iseseisva linateosena on ta isegi täitsa vaadatav, kuid Dicki looga sidumine tõmbab filmi hinde kõvasti alla. Nii et kui võimalik, lugege siiski eelkõige juttu ja kui väga vaja, vaadake ka 1990 aasta filmi, aga uusversioon jätke Dickiga tutvumisel küll vahele.
"Minority Report" on loona lausa suurepärane - mind võlus eelkõige alternatiivsete tulevike kujunemise aspekt ning sellest tulenevad moraalsed dilemmad, samuti ka loo poliitiline pool. Kahjuks on filmis kõik see tahaplaanile jäetud ning film ei õigusta seetõttu ka oma nime - vähemuse raportit mainitakse seal vaid põgusalt. Ka on Spielberg originaalile liiga palju kihte peale värvinud, nii et kohati jääb juttu mittelugenule film ka segaseks. Samas juttu lugenule on filmi lugu paljuski "vale". Nii et ei oskagi öelda, kas soovitan vaadata või mitte, kuid ütlen see-eest päris kindlalt, et lugege juttu!
Ja et nüüd päris filmiarvustuseks ära ei kisuks - vabandan! - siis peatun korraks ka kogumiku viimasel jutul. Miks? "Eelisikud" ei ole ju iseenesest halvasti kirjutatud lugu, kuid eristub teravalt muudest, sest autor surub siin lugejatele kõvasti oma agendat - abordivastasust - peale. Teeb ta seda usutavas või mitteusutavas vormis, polegi minu meelest nii oluline, kuid häiris eelkõige just see üsna ühemõtteline vastuseis, kus samas oma seisukoha kaitseks just kuigipalju argumente ei leidunud. Seega oli see jutt minu jaoks ka kogumiku "tõrvatilk". Kuid olgem ausad - üsna tilluke ja lõppkokkuvõttes saab see eestikeelsete kaante vahele koondatud antoloogia minult otse loomulikult maksimumpunktid.
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.