(romaan aastast 1955)
eesti keeles: «220 päeva tähelaevas», Tallinn, ERK, 1960
Ka «220 päeva tähelaevas» on debüütromaan, aga minu arust on see Palmanist tunduvalt kaasaegsem. Loomulikult on see punane raamat, aga ilmus ju 1955. aastal. Loomulikult on jänkid ebaelulised karikatuurid, aga millised nad sel ajal Nõukogude Liidu kirjanduses üldse veel tohtisid olla. Loomulikult on vene (korrektsem oleks öelda, et nõukogude) inimesed igasuguste ülluste kogumid, suisa elus pühakud. Loomulikult on see hüppav sisalikulaadne seal Marsil üks ilge pulpklishee, mis muide selleaegses vene ulmes võis üsna värskelt mõjuda. Aga lugeda ju kõlbas, üsna hoogsalt (ajuti muidugi) läks ju edasi. Seiklusromaan ta ju on.
Igatahes lugesin ta hiljuti üle ning hing sees ja puha, naersin mitu korda üsna laia suuga. Ilmselt autor neid kohti ju naljakateks ei mõelnud, aga see on ikka nii, et ettenähtud naerukohad pole pooltki nii naljakad, kui need teised...
Vene nõukogude kirjastuselus on romaanil veel üks lisaväärtus: sellega algas ulmekirjanduse taasavaldamine Leningradi kirjastustes. Asjaks seegi.
Igatahes on see romaan ulmekirjanduse ajaloo (ilgema poolega) tutvumiseks märksa tervislikum, kui Fjodor Kandõba «Kuum maa» või Aleksandr Kazantsevi «Polaarunistus». Nikolai Lukini suurromaanist «Leiutise saatus» ma parem ei räägigi.
Selle loo juures tuleb arvestada aega, millal see kirjutatud on - 1954 (ilmus 1955). Tol ajal ei saanudki teisiti kirjutada. Heal juhul ei avaldtatud, halbadest juhtudest teavad tollel ajal elanud inimesed paremini. Ideoloogiline jah, aga kogu romaani tekstis on vaid _üks_ lühike Stalini tsitaat. Ning see on ka kõik, ei _mingit_ järgnevat ega eelnenud KPSS ja Sotsialistliku Paradiisi kiitmist - lihtsalt seiklused kosmoses. Kapitlalistid on tõesti kujutatud karikatuurselt ja tendentslikult. Kuid just nii neid kujutati tollel ajal igal pool sotsialismilaagris, muud võimalust lihtsalt ei olnud. Mis puutub aga "filmikaamera vända pööramise lõpetamisesse", siis see on kivi tõlkijate, mitte autori kapsaaeda. Originaalis sellist kohta küll ei olnud.
Kui nüüd selle ajastu poliitika kõrvale heita, pole sellel lool väga hirmsasti häda midagi. Kujutletetakse tegelikult üsna lähitulevikku, ja seda isegi küllaltki realistlikult. Suur tähelepanu on taevamehhaanikal ja planeetide ning kosmoslaevade liikumisel, ja need on olulised ka kõige viimaste Päikesesüsteemi uurivate zondide juures. Huvitav, et ameeriklaste esimene kosmoselend oligi (nagu raamatus kirjeldatud) mitte lend ümber maa, vaid lühke ballistiline lend. Midagi liigset "leiutatud" ei ole ja see on suureks plussiks. Näiteks Strugatskid kasutasid (mitu aastat hiljem kirjutatud) romaanis "Purpurpunaste pilvede maa" lennuks Veenusele footonraketti, millega nad väga kõvasti pange astusid. Teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt vaevalt et kunagi realiseeritav. Tänpäevalgi pole näha mingeid teid ületada põhimõttelisi tehnilisi (tehnoloogilisi) raskusi taolise raketi loomisel. Ja üks autoritest astronoom, sega reaalainete teadlane! (Keda see footonrakettide probleem huvitab, võib lugeda J.Shklovski raamatut "Vselennaja, zhizn, razum", kirutatud kah umbes samal ajal). Ega asjata pole footonraketid ulmest ammu kadunud kui (praktiliselt) võimatud.
Kokkuvõttes oma ajastu mälestusmärk ja sugugi mitte kõige hullem. Lisaks avaromaan kokkuvõttes märgatavalt paremas triloogias. Kokku veab küll miinusega, aga kolme välja.
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.