Alustan sellest, et ma pole kiire lugeja. Nagu ma pole ka kiire sööja. Oh ei. Ma loen aeglaselt: naudin teksti, loen lõike üle, teen pause, et just loetu üle järgi mõelda või siis selleks, et netist lisainfot otsida. Kuid nagu ülihead toitu maitstes võib kontroll kaduda ja juba järgmisel hetkel leiad sa end seda lihtsalt sisse ahmimas, siis nii juhtub minuga ka mõne raamatu puhul. Kahjuks mitte nii tihti, kui ma tahaksin - vaadake kasvõi minu baasiarvustuste sagedust.Vaadake, John Scalzi "Vanamehe sõda" on nimelt selline parajalt keskmise paksusega raamat - 200 ja natuke peale lehekülge. Ma ei loe tavaliselt 100 lehekülge päevas. Kuid seekord lugesin. Sest see ulmeromaan kõitis mind esimesest hetkest peale. Ja mitte sellepärast, et oleksin kas kirjanikust või raamatust endast varem midagi kuulnud ja seetõttu teadnud, mida oodata. Muidugi on eestikeelse raamatu tagakaanel kirjas, et mainekad välismaised ulmekirjastused ja -ajakirjad on oma lugejaküsitluste põhjal selle juba sajandi parimaks ulmeromaaniks tituleerinud. Kuid selliste väljaütlemiste peale jään ma alati pigem skeptiliseks, eriti kui selliseid avaldusi tehakse sellal, kui sajand pole omadega veel veerandigi peal.
Niisiis, nagu öeldud, isegi täiesti täiesti tühja koha pealt haaras see lugu mind esimesest lõigust alates kaasa. Just küsimus, "mis edasi saab?", ei lasknud mul raamatut käest käest panna. Kuid mitte ainult see, vaid pigem viis, kuidas autor lugu jutustab. See imeline lobedus dialoogide, imepisikeste tagasivaadete ja muude taoliste võtetega mind oma loodud maailma sisse imeda lummas. Sest žanrilt on see lugu ju ikkagi teaduslik fantastika ning päris palju on igasuguste seadmete ja nähtuste kirjeldusi - alustagem või päris-päris alguses kirjeldatud "oavarrest", imelisest taevaliftist. Kuid autor suudab väga osavalt selle ja teistegi seadmete tööpõhimõtted lahti rääkida, võttega, mis mõne teise esituses tunduks banaalsena. Nimelt astub tavaliselt peategelase kõrvale mõni sobiva elukutse esindaja, füüsik või arst, kes siis kõik kenasti lihtinimesele arusaadavas keeles ära seletab. Või noh, kas nüüd kõik, aga vajalikul määral kindlasti. Kuid John Scalzi teeb seda tööd mingil imelisel moel niivõrd hästi, et midagi ei häiri.
Kuid nagu raamatu pealkirjastki võib aru saada, on "Vanamehe sõda" teisest küljest ka militaarulmeks liigituv. Ja seda militaarset värki on seal ikka pagana palju, sest kogu romaan räägibki ju ühe mehe ajateenistusest Kolooniate Kaitseväes. Nagu tavaliselt oma arvustustes, ei peatu ma ka seekord pikemalt romaani sisul ning veel vähem plaanin ümberjutustust teha. Panen parem nii hästi-halvasti kui oskan, kirja oma emotsioonid.
Kirjanik on ise oma romaani jaganud kolme ossa, mille tinglikud pealkirjad võiksid minu arust olla: "ümbersünd", "väljaõpe ja karastumine" ning "kaotatu taasleidmine". Minu tunded vastavaid osasid lugedes olid umbes sellised: ülevoolav vaimustus, kerge tüdimus ja täielik katarsis. Või siis mitte... sõnadest jääb ikkagi puudu. Sest "tüdimus" tundub natuke vale ja võib-olla ei tea ma ikkagi täpselt mida tähendab katarsis... Katsun siis ikkagi natuke pikemalt lahti seletada.
Selle täieliku vaimustusega on kõige lihtsam - piisab vast sellest, kui veelkord end juba ka korrates öelda, et esimese osa lugesin ühe jutiga läbi ning ei pannud raamatut enne käest, kui kell näitas sügavat öötundi. Osa, mis algas Jüri Kallase poolt ülalpool tsiteeritud lausega, ning lõppes sellega, kuidas tavaline inimene Maalt sõna otseses mõttes ümber sünnib, oli suurepärane sissejuhatus. Isegi mina, patsifist, oleksin tahtnud romaani peategelase nahas olla, et seda kõike kogeda. Rääkimata sellest, et usun ju minagi nagu tema, et selleks ajaks kui ma seitsmekümneviieseks saan, on leiutatud tehnoloogia, kuidas vananemist pidurdada ja surmaga peitust mängida. Nii täielikku samastumist minategelasega tundsin viimati vist "Accelerandot" lugedes.
Teine osa keskendub suures piires noorsõdurite (irooniline nimetus, arvestades, et raamatu pealkiri on "Vanamehe sõda" ja enamus tegelasi pensioniealised) väljaõppele ja esimestele lahingutele. Nagu ma juba kirjutasin, ei tea ma, kas "tüdimus" on just õige sõna neid emotsioone kirjeldama, mis mind siis valdasid, kuid imepisike annus oli siiski sedagi. Kuigi noorte väljaõppe eest vastutav keskne kuju, karjuv veebel Ruiz üritas esimestest lausetest peale kutsealustele (ja autor tema suu läbi lugejatele) väita, et ta pole selline veeblietalon nagu filmides sageli kujutatakse, oli ta seda ometi. Lõpuni välja. Ma ei tea, kas see oli teadlik võte või mitte, kuid igatahes oli see natuke tüütu. Samuti hakkas mind ühel hetkel vaevama see, et ükski värvatutest ei avaldanud vähimatki kahtlust ühegi otsuse suhtes ning kõik käitusid nagu ideaalsed universaalsed sõdurid, kelleks neid loodi. Ausalt öeldes olin isegi veidi pettunud, kui sissejuhatavale selgitusele - tsiteerin mälu järgi: "oma mitmeotstarbelisest automaatrelvast saate tulistada vaid teie ise ja ei keegi teine" - ei järgnenudki stseeni, kus mõni kutsealune oleks end maha lasnud. See püss jäi seinale ja pauk tegemata. Kuid vastuhakke siiski ette tuli, neist meeldejäävaim "rahusaadikust" endise senaatori tegelaskuju esituses. Nii et võib-olla tõesti imepisike tüdimus, kuid lahingukirjeldused ja sellega kaasaskäiv ülegalaktikalise konflikti tausta lahtijutustamine olid siiski suurepärased.
Kolmandas osas tegelikult lahingutegevus jätkus ning romaani peategelasest sai sõna otseses mõttes peakangelane, kuid mitte see ei olnud minu jaoks oluline. Minu jaoks oli rõhk hoopis romaani algusest peale susisema pandud armastusloo plahvatuslikul arengul. Jah, ärge nüüd üllatusest perseli kukkuge, kui ma end nii romaani mahlakat sõduriargood matkides väljendada tohin. Sest see, et eksisteerib selline igikestev armastus, oligi võib-olla üldse minu jaoks selle romaani peamine sõnum. Väga palju lihtsustades ja kogu militaarset ja ulmelist pudipadi kõrvale visates võib kindlasti öelda, et "Vanamehe sõda" on tegelikult lugu sellest, kuidas Mees armastab oma Naist. Ja see on tõesti suur ja imeline tunne, mida mõistavad vaid need, kes on seda ise kogenud. Igatahes läks mul just viimast osa lugedes korduvalt silm märjaks ja süda härdaks, sest see mida ma lugedes tundsin oli lihtsalt nii suur ja ilus. Ju siis see on see üldinimlik väärtus, mille mina sellest romaanist enda jaoks leidsin. John Scalzi tõesti oskab.
Nii, nüüd on ilkumise koht.
Tulen siis kaasa ja vaatan ülalpool kirja pandud kiidulaulule kriitilise pilguga otsa ning küsin endalt, nagu ma küsisin tegelikult ka lugemise ajal, et kas tõesti on tegemist täiesti veatu romaaniga, sajandi suurteosega? Muidugi mitte! Autor on ju konstrueerinud tegelikult sellise universumi, mille olemasolusse ma tavaliselt ei usu. Ma ei usu, et kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid võiksid olla religioossed või inimsööjad (ja te teate, et ma ei mõtle siinkohal kannibalismi). Kuid kasutades autori enda mõttekujundit ideaalsest universumist olen nõus, et just nimelt tema enda loodud maailmas kõlas kõik väga kenasti kokku ning detailid sobitusid üksteisega ideaalselt. Ulmelugejana püüan mitte olla uskumatu Toomas, sest maailm on ju autori, mitte minu oma ning lõppude lõpuks on ainus küsimus, mis ulmes loeb "mis siis kui...?"
No nii. Tahtsin kritiseerida, aga läks jälle takkakiitmiseks kätte. No mis sa teed, kuid nii ta on. Olgu, üks märkus veel. Tegelaskujud olid natuke lahjad. Pean silmas just eekõige näiteks nii võõrrasside kui ka tegelikult inimeste välimuse kirjeldamist. Sellega polnud autor eriti vaeva näinud ning joonistas välja vaid piirjooned, jättes enamuse lugeja fantaasia hooleks. Samas minu fantaasia töötas lugedes küll nagu koorelahutaja nii et tegelikult see aspekt mind ei häirinud.
Eesti tiimile, kirjastajale ja tõlkijale, ütlen kõigepealt ühe suure aitäh, et selline töö ette võeti. Ma olen väga tänulik, et ma seda fantastilist lugu oma emakeeles lugeda sain. Usun, et tehtud töö ei jää ka teiste Eesti ulmefännide tunnustuseta ja ma arvan, et te teate, mida ma silmas pean. Aga et te loorberitele puhkama ei jääks, siis näpuotsaga paar märkust ka. Ei midagi hullu, pigem soovitused, kuidas veel paremini saaks.
Kuigi ma pole lugu originaalis lugenud, siis tõlge oli minu meelest suurepärane, sest kust muidu see lobe loetavus tulema peaks? Ainult ühes kohas kraapis ropendamine pisut kõrva - no ma väga ei usu, et isegi veebel kasutaks väljendit "nikutud aastad" vms. Ma arvan, et fucking oleks siinkohal vabalt võinud "kuradimaks" tõlkida.
Kujundusest ka. Mina seda kaanepilti kasutanud poleks, sest see X-Wingidega hägune pilt ei ütle tegelikult romaani sisu kohta midagi, kuna jutt käib ju peamiselt jalaväest. Vaatasin netist, millist kunsti selle otsingusõna peale leiab ning ise oleksin valinud mõne suurte tissidega rohelise tšiki. :) Puhtalt müüginumbrite suurendamiseks. Ja tagakaanele kah mingi lõigu sealt kohast, kus nad küülikutena keppisid. :P
Kuid see on vaid minu arvamus. Igatahes veelkord suur tänu ja kummardus ning loodetavasti saan õige pea ka järgesid eesti keeles lugeda. See raamat saab minu raamaturiiulil aukoha "Hyperioni", "Accelerando" ja paljude teiste tippteoste kõrval, seega hindeks muidugi viis ilma igasuguse kahtluseta.
