(romaan aastast 1932)
eesti keeles: «Hea uus ilm»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989
Siin on aga täiel määral kinni peetud nöudest, mida ignoreerib Clarke``i City and Stars juures. Tegevus jääb oma kindlatesse raamidesse, süþee pole liigsete keerdkäikudega üle koormatud - Simaki või "The City and the Stars" puhul oleks ilmselt kuskilt mingi tulnukas kas Towseriga või ilma välja ilmunud ning hakanud inimkonna probleeme lahendama. "Brave New World" on piisavalt konservatiivselt kirjutatud ja seesugune möga üldse arvesse ei tule. Inimkonna probleemide lahenduse võti on üksnes inimeste käes. Väga hea on tulevikuuhiskonna kompleksne ja mastaapnekujutamine, olgugi et selle kujunemine on vähe kahtlane.
Meeldib stampidest hoidumine - romaanipeategelasteks olevast inimgrupist siiski ei saa mingeid mässajaid vöi terroriste eeldustele vaatamata. Harrison oleks arvatavasti kirjutanud toreda lõpu, kus diktatuur kukutatakse ja õiglus ning teineteisemõistmine võidule pääseb. Mõni teine madalamatele kirgedele mängiv kirjanik oleks loonud sünge pildi sellest, kuidas lootusetut võitlust pidav revolutsiooniline rakuke lõpuks hävitatakse ja öö on veel pimedam kui enne.. Huxley ei tee midagi sellist ning tal õnnestub neist kahest eelkirjeldatud viisist palju paremini kujutada Inimest tema nõrkuste ja kõhklustega, suutmatusega ise midagi korda saata, massiinstinkti ja hulgapelgusega.
Siin on arutatud selle üle, millele see raamat toetub või millega peaks teda võrdlema. Suhteliselt kindlasti on "Brave New World" kirjutatud paroodiana Wellsi utoopiatele, mida vanameister jumala tõsiselt mõtles -- eelkõige tema teosele "The Men Like Gods", kuid ka tema programmile üldse, mida ta on kirjeldanud raamatus "Anticipations".
Romaanis kujutatu on n.-ö. pehme düstoopia, enamik ebameeldivaid protseduure on meeldivalt korraldatud, on leiba, tsirkust, ohutu narkootikum ning intellektuaalseid vajadusi kompenseerivad hällis sugestiivõppe teel omandatud "tarkuseterad". Arvatavasti on paljude inimeste jaoks Huxley uus ilm ideaalne ühiskonnakorraldus.
Kolme nn. suurt düstoopiat ühendab see, et ükski neist pole tõupuhaste ulmekirjanike kirjutatud ja hoolimata juba soliidsest vanusest on nende sõnum päevakajaline; igatahes jätavad teiste autorite düstoopiad nagu Bradbury "451 Fahrenheiti", Harrisoni "Make Room, Make Room", või Atwoodi "tõeline" düstoopia selle kõrval mängu-düstoopia mulje.
Raamatule ma viit siiski ei pane, ja seda seepärast, et ta ei anna eriti ilukirjanduse mõõtu välja.
Pean seda paremaks kui Orwelli "1984", sest sellise ühiskonna kujunemine on usutavam. Ühiskonna ohjamine vägivalla abil nõuab tohutult ressursse, sealhulgas pidevat omade hävitamist, ohjamine veenmise abil on märksa odavam.
Kuid hinne ei tule ideede, vaid kirjandusliku taseme põhjal. Tekst on kirjutamise aega arvestades täiuslik, eriti stilistiliselt.
Üldiselt ei jätnud teos seega kuigi sünget või rõhuvat muljet, ehkki sellises maailmas kindlasti elada ei tahaks. Selles mõttes tekkis hingesugulustunne vaese äbarikkangelase Bernard Marxiga, kes küll vaimus sageli püüdis, ent liha oli nõder...
Väga hea lahendus oli minu arust see, et teisitimõtlejaid/-tundjaid mitte ei hävitatud ega püütud eriti ka ümber kasvatada, vaid isoleeriti, saadeti teiste omasuguste sekka ehk siis anti neile võimalus olla omamoodi, "erimeelselt" õnnelikud. Ja et kõige suuremad tsensorid, ühiskonna suunajad olid tegelikult suuresti teisitimõtleja taustaga.
Jäi ka mulje, et loogiliselt võttes oli see ühiskond siiski omadega lõpusirgel, sest tundus olevat jõudnud selge stagnatsiooni seisu, misjärel varem või hiljem toimub kollaps. Ja seega ka siis mingisugune "lahendus", olgu siis sünge ja lohutu anarhia või idealistlikum pääsemine, vabanemine.
Peaks veel lisama, et Huxley teos järgib minu arvates päris selgelt ühte ajaloo vast isegi originaalseimat mõtlejat, Thomas Hobbesi, kes leidis, et inimesi juhib peamiselt ihalus õnne järele, kuid kes täielikult vaba olles ei suuda seda kunagi saavutada, sest see eeldaks ülimalt tõenäoliselt teiste vabaduse piiramist, kes omakorda võivad aga sinu oma piirata (ehk pidevalt üksteiselt saavutatut, heaolu üle lüüa). Niisiis on tegemist omamoodi ideaalse Hobbesliku lahendusega: riik/ühiskond on ära määranud, milline peaks igaühe õnn olema ja mingil (küllaltki madalal) tasandil on see ka saavutatud. Ei tea küll, mida vanameister Hobbes ise oleks sellisest totalitaarsest õnneühiskonnast arvanud.
Õevane kastiühiskond.. Selleks peab vist küll inglane olema nagu Huxley, et nii detailselt ja sealjuures küllalt jäledalt kastiühiskonda kirjeldada.
Lugedes selgus ka üsna pea, et kogu lugu toetub ühele kindlale inglise kirjanikule, ja teksti paremaks mõistmiseks oleks soovitav tolle loomesuuruse teostega kursis olla. Varem olen nt vene kirjanike teoste puhul pidanud leidma rohkeid viiteid oma (st vene) kultuuri baastekstidele. Kui ``New Brave World``i oleks kirjutanud venelane, siis oleks ta vist koguaeg viidanud Pushkinile.. Või mine tea. Venelastel ju on oma düstoopiameister, Zamjatin.
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.
