Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Must kaardivägi

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 2005

Hinne
Hindajaid
5
5
5
2
1
Keskmine hinne
3.611
Arvustused (18)

Romaani tegevus toimub kaugtulevikus. Inimkond on äsja löönud tagasi zooride nime all tuntud tulnukate invasioonikatse. Üldiselt on sissetung möödunud erilisi jälgi jätmata, erandiks koloniaalplaneet Talisium, mille ökoloogia ja elu-olu on zooride pommitamine korralikult segi paisanud. Maa toetatud koloniaalvõimul pole jõudu kaoses planeeti kontrollida, lisaks kriminaalsetele bandedele tegutseb seal veel salapärane organisatsioon nimega Talisiumi Vabastamine, mimmile eesmärk on kolonistide iseseisvumine Maa võimu alt. Romaani peategelane on sõjaveteran Lex Rogan, kes ei suuda rahutingimustes kuidagi normaalselt elada. Nii laseb ta end värvata Esimesse Koloniaalkorpusesse, poolsõjaväelisse üksusse, mis saadetakse Talisiumile korda majja lööma ja ühtlasi Maa koloniaalvõimu kaitsma. Erakordse julmusega silmapaistev üksus saab talisiumlaste hulgas hüüdnimeks must kaardivägi... Jah, kellele Willard julma või küünilisena tundus, arvestagu, et Lex Rogani, eriti aga mõningate ta relvavendade kõrval oli too täielik ingel. Kolonialkorpuse võitlejatele ei maksa midagi vange piinata või vägistada, neid gladiaatoritena omavahel võitlema sundida, sunnitööliste või kaardimängupanustena kasutada. Romaan on naturalistlik ja jõhker, peategelase kalestumine pideva sõja käigus mõjub realistlikuna. Samas jääb ta ikkagi pigem kangelaseks kui antikangelaseks, tegevuse realistlik kirjeldus on autorile ilmselgelt olulisem kui arutlemine hea ja kurja olemuse üle. Ka patsifismi pole siit mõtet vaatamata kirjeldatud sõjakoledustele otsida, Berg oli ja jäi militaristiks. Nõrganärvilistele seda romaani soovitada ei julge, ent muidu igati võimas ja mehine teos. Võib vaid kurvalt ohata, et mis ta kõik veel kirjutanud oleks...
Teksti loeti eesti keeles

Kolm miinusega. Masendavalt aus raamat. Et mis mõttes masendavalt aus? Vägivald ja selle kirjeldused ei puutu yldse asjasse, mitte seda ei pea ma "aususe" all silmas. Hoopis ellusuhtumise ja mõtteviisi kirjeldusi, vaat need on tõeliselt hirmuäratavad.Samas tuleb sellist ausust paratamatult tunnustada. Raamatu põhiväärtus oligi minu jaoks see, et tajusin, nagu oleks Berg paljuski ysna ilustamata kirjeldanud iseennast. Kohati oli see nukker, kohati äratundmisrõõmu pakkuv, aga kohati lihtsalt (ja olgu pealegi siis, sama ausalt vastu) - masendav. Ellusuhtumine kui selline...

Raamatu põhipuudus oli, et selle lihtsajoonelise ja paraku brutaalse tõe jaoks olid kulissid vähemalt minu jaoks ysna papinukkudest pysti löödud. Relvavennad, kellel kõigil arm yle näo ning kes tavalise suhtlemise asemel muigavad või irvitavad? Peategelase naine, kelle kirjelduseks piisas sõnast "modellimõõtu"? See viimane oli peaaegu koomiline. (Wishful thinking machomaailmas?) Võibolla lihtsalt on macho-maailmapildil minu jaoks ka kusagil mingi piir, kustmaalt empaatiavõime muutub puhtteoreetiliseks.

Tehnilisest - muidugi häiris mind ka sõnakorduste rohkus. Tipp oli yks 4-lauseline ysna lyhike lõik, kus leidus kaheksa korda sõna "mehed". On muidugi võimalik, et tegemist on kunstilise taotlusega, kirjeldamaks peategelaste primitiivsust, kuid lugedes tekkis kahtlus, et see pole siiski kuigi tõenäoline. Selliseid sõnakordusi kunstiliseks taotluseks pidada - vähemalt minu puhul tuleks selline mõte kyll pigem ainult võltsviisakusest lahkunud autori vastu. Aga need kordused olid siiski lihtsalt häiriv nyanss, see polnud kindlasti peamine põhjus nii madalaks hindeks.

Jah, aga kokkuvõtteks ja lyhidalt - selle raamatu ilustamata ausus oli masendav, ning seda ysna mitmel põhjusel.
Teksti loeti eesti keeles

Tänasel päeval, napilt üle kuu peale autori surma, ei ole vähemasti mina võimeline hindama seda teost, teadvustamata pidevalt, kui sarnane nii iseloomult kui saatuseltki on ta nii mõneski aspektis oma kangelastega...
Mina lugesin selle raamatu ühe hooga läbi ja ei kahetse seda. Vastupidi, leidsin end selles vigu otsimas. Ei maksa valesti aru saada - vigu seal on. Kuid millises raamatus neid poleks? MK-d õige mitme sarnases võtmes kirjutatud seikluslooga võrreldes avastasin, et tihti on see LRB raamatu kasuks - suurim etteheide on vast loo sirgjoonelisus, etteaimatavus. Teoses ei ole ootamatuid saatusepöördeid, uskumatut vedamist ja haruldasi kokkusattumusi. Kuid kasvõi Alistair Macleani lugusid meenutades on see pigem eelis - ei teki tunne, et 30-ndaks leheküljeks on protagonist kogu eluks ette nähtud hea õnne varu kuhjaga ammendanud. MK on kord paikapandud raamistikus loogiliselt, võib lausa öelda, et jäigalt kulgev lugu. Teine asi, mis hakkas silma juba esimestel lehekülgedel - kui tohutult on autori keel arenenud, võrreldes ta esimeste kirjutistega! Ei ole seal poeetiliste väljendite või haruldaste unarsõnade pillerkaari, kuid keelega on teadlikult mängitud, taotlemaks kuiva, nappi ja järsku üldmuljet. Loodan, et ka teatud kordused ja sarnaste sõnaühendite kasutamine on olnud taotluslik, andmaks edasi palgasõdurite maailmapildi rõhuvat piiratust.
Jah, see on jõhkralt aus raamat! Sihitu vägivald, piinamised, vägistamised... Peategelase kujunemise kirjeldamisega ei ole just väga vaeva nähtud, kuid see vähene on kindlasti usutav ja loogiline - väärtuste kadumine, pealetungiv alkohol, kalestumine... Ta ei ole enam võimeline normaalseks eluks. Ei olnud juba algusest peale, sõjaväeteenistuse järel, kuid siis olid veel teed lahti. Ent ta ühines palgasõduritega ja sellest hetkest enam valikuid ei olnud, edasi oli vaid küsimus, kas autor jätab lugeja jaoks lootust - kuid LRB ei halastanud. Kõik on paigas ja kõik on selge - zoorid on vaenlased - on seda tõesti! - ja vahendeid valimata tuleb nad peatada. Pooltoone ei ole, kuid ilus see välja ei näe. Ning just see karge selgus ja järjepidevus ongi raamatu tugevamaid külgi.

Ma ei oska öelda, kas see on hea raamat. Ma ei julge seda soovitada. Ehk aja jooksul muljed kirgastuvad ja nii minu jaoks kui üldisemalt leiab see raamat Eesti kirjanduse hulgas oma koha. Ent mulle MK siiralt meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Imelik raamat. Nagu oli huvitav ja nagu ei olnud ka. Kohati tekkis täielik tüdimus, kohati läks jälle päris huvitavaks, et aga samas jälle nüriks tagasi minna. Bergile tüüpiliselt ei jäetud siin lugeja fantaasia hooleks suurt midagi, kõik seletati lõpuni lahti. Loendamatu arv peategelase Lexi teenistuskaaslasi erinesid üksteisest ainult nimede poolest. Enam – vähem kõik Lexi alluvad, kes said otsese KÄSU, vastasid sellele ainult irvitusega. Aga jah, võibolla palgaarmees nii need asjad käivadki, ei tea, pole ise käinud.

Minule tundus kõik see jama tegelikult küllalt tuttavana sellepärast, et meenutas Heinleini keskpärase romaani järgi tehtud suurepärast filmi “Starship Troopers”. Kui aga film irvitas halastamatult sõjaväe ja tulnukate invasiooni üle, siis Bergi raamatus pole nalja raasugi, kõik suhtuvad asja täie tõsidusega.

Raamat näitab ometi, et Bergil oli ruumi arenemiseks küllaga ja kahju, et see kõik pooleli jäi. On näha, et “Musta kaardiväe” kallal on kõvasti vaeva nähtud ja küll oleks lõpuks tulema hakanud ka tõelised meistriteosed. Praegusele ei saa teistmoodi, kui annetada “kolme”.

Teksti loeti eesti keeles

Romaan keskendub kolmeaastasele perioodile palgasõdur Lex Rogani elust, tema missioonile kaugel planeedil (mille nimi on juba meelest läinud). Tegu on tõelise meestekaga: sõda, vägivald, alkohol, seksism, väheemotsionaalsete ja surmatrotsivate sõjaväelaste maailm. Võiks välja tuua kolm rõhuasetust. Esiteks pikad asjaolude kirjeldused – lahinguskeemid, maastik, relvad ja varustus. Umbes leheküljelt 50 hakkavad need pihta ja militaarvõõrale inimesele muutuvad ajapikku mõnevõrra väsitavaks. Üldiselt ei visualiseeru kirjeldatavad asjad vaimusilmas, kui neid ise vahetult näinud pole. Aga et autor teemat valdab, pole kahtlust. Teine oluline teema on sõjaväe auastmed ja nende kandjate omavahelised suhted. Iga tüübi puhul on põhiline tärnide arv ja sellest tulenevad käitumismallid. Tõus karjääriredelil, intriigid ja käsuliinid. Võiks isegi väita, et see on romaani valdav teema. Kolmas punkt on peategelase kalestumine karmides oludes, vägivalla ja sadismiga harjumine.

Kui nimetada paari puudust, siis üks võiks olla peategelaste vanus: juba 22-aastasena on Lex sõjaveteran ja käitub nagu vana mees... üks ta alluv saab missioonil olles 16-seks, jne. Kui tüübid oleks 30-35-sed, tunduks nende jutt ja tegemised palju usutavamad. Teine asi on see, et tegelased teevad pidevalt nalja. Karmi huumorit, aga ikkagi. Jällegi pole kerge uskuda, et sõjas käiks pidev, lakkamatu vaimutsemine. Aga muidu on päris vinge lugu, kuulub ka mahu poolest eesti ulmeromaanide TOP-3 hulka. Hea kingitus militaarhuvidega inimesele, ulmeline pool ongi tegelikult teisejärguline.

Teksti loeti eesti keeles

Olen veendunud, et "Must kaardivägi" on Bergi parim teos. Meeldiv on näha, kuidas kirjamees on aastate jooksul ja võrreldes oma varasemate teostega arenenud. Kuigi romaan on väga suure mahuga (üle 500 lehekülje), on tekst ladusalt loetav ega kujune keelelise külje pealt tüütuks. Sellist viga võib aga mitmetele teistele Bergi juttudele ette heita.

Sisuline pool sellel "tellisel" on samuti hea. Noorelt sõjast osa võtnud peategelane kuulub nõndanimetatud kadunud põlvkonda ega leia tavalises elus piisavalt põnevust ega seiklusi. Sestap suundub mees esimesel võimalusel teenima loodavasse poolsõjaväelisse üksusesse, kusjuures ta jätab näiliselt üsna kergekäeliselt kodu ja naise rohkem kui kolmeks aastaks maha. Eks selline käitumine võib paljudele tunduda arusaamatuna ja et justkui oleks Rogani näol tegemist ebatavalise inimtüübiga. Samas tuleb meeles pidada, et lähiminevikus ei ole õnneks toimunud suuri sõdasid ja enamus meist pole midagi sellist läbi elanud. Arvestades seda, kuidas nende palgasõdurite elu on kirjeldatud, ei näi mulle tegelaste suhteliselt noor iga ega nende iroonilis-irvitav ellusuhtumine üldsegi mitte veider. Küllaltki paljudel inimestel on ju kombeks raskustest naljaga üle saada. Lahingute tagajärjel tekkiv depressioon murraks ilmselt muidu kõvemadki mehed maha.

Raamatu süžee sirgjoonelisust, mida paljud eelarvustajad puudusena nimetavad, pean ise hoopis plussiks. Selle loo eesmärgiks pole lugejaid kaasa tõmmata meeletute seikluste ja pideva maailmapäästmisega, vaid tutvustada palgasõdurite julma, kuid siiski teatud rõõmudega maailma. See on minu meelest ka väga hästi õnnestunud. Lew R. Berg teab, millest ta räägib.

Pärast selle raamatu lugemist tundsin, et on ikka kuradi kahju, et rohkem sellelt mehelt kirjatükke lugeda ei saa. Tal oleks kindlasti olnud veel palju huvitavat rääkida.

Pean kokkuvõttes "Musta kaardiväge" viimase aja parimaks eesti kirjaniku romaaniks. Hinne seega loomulikult kõrgeim.

Teksti loeti eesti keeles

Laias laastus jagunevad sõjast kirjutatud romaanid kaheks - sõjavastased ja sõda kui mitte pooldavad, siis vähemalt sellesse kui paratamatusesse suhtuvad. Sõjavastastes romaanides kuvatakse meile kõikmõeldavaid sõjakoledusi ja sõja mõttetust tihti läbi intellektuaalse taustaga üldmobilisatsiooni korras väkke kutsutud "süütu pealtvaataja" silmade. Teised, sageli memuaarilaadsed teosed, keskenduvad rõhutatult positiivsele, mida sõjas leidub - sõdurpoisi kiirendatud korras mehistumine, patriotismi, relvavendluse jt. positiivsete väärtushinnangute kinnistumine inimeses, relva kasutamine rõhutute vabastamiseks jne. Lew R. Bergi luigelauluks jäänud romaan sellisele liigitusele ei allu, suhtumiselt kooslusesse relv+inimene on "Must kaardivägi" üpris erakordne teos.

Romaani peategelaseks on pisut üle 20 aasta vanune Lex Rogan, rahutu hing, kes kord sõda kogenuna ei leia tsiviilelus endale õiget kohta (ka tavaelu normidest kõrvale kalduvad tänavakaklused ja tuunitud autodega võidukihutamine ei kompenseeri nooruki adrenaliinivajadust), ning seetõttu reageerib ta koheselt värbamiskuulutusele, mille kaudu otsitakse mingigi militaarse ettevalmistusega inimesi täpsustamata eesmärgiga missioonile - seda ka hoolimata naise (kelle ta erusoleku ajal endale soetanud on) kindlast vastuseisust. Ülejäänud romaan käsitleb loodud väeüksuse korraloomist teenistuslepingu kolme aasta pikkuse perioodi vältel ühel teisejärgulisel planeedil. Väeüksus on Rogani kõrval teine loo peategelane, ülejäänud tüübid jäävad üsna visandlikeks.

Võrreldes varasema loominguga, milles on vähe silmapaistvat, on autor teinud läbi suure, kohati isegi uskumatu arenguhüppe. Tõsi, Bergi tuntud puudused pole otseselt kuhugi kadunud, tema proosa, milles siinkohal välgatavad üksikud jõulised sähvatused, on valdavalt siiski üsna konarlik. Küll on aga autorile ühekorraga jõukohaseks saanud elemendid, milleks tal varemkirjutatus polnud kas oskust või viitsimist - s.o. tekstil on sõnum ja peategelasel on taust. Ning pikemas perspektiivis seljatavad loo tugevad küljed selle puudused.

Bergi suurimaks hooleks kirjanikuna näis olevat selle eest seismine, et lugejale mitte midagi ebaselgeks ei jääks. Nii kaasneb näiteks dialoogis iga repliigiga tavaliselt ka selgitus, miks üks või teine tegelane niiviisi ütles. Iga otsus, mille tegelane teeb, on üldjuhul detailselt põhjendatud, jne. Kui selline asi on omal kohal näiteks lõikudes, kus käsitletakse sõjaliste operatsioonide üksikasju, mille loogika vast igale lugejale jõukohane pole, siis enamikul juhtudel on see ikkagi liigne - autor nagu ei näi üldse arvestavat, et lugeja mõtleb kaasa ja suudab iseseisvalt tegelaste motiividele pihta saada. Teiseks teeb selline stiil teksti lamedaks, hävitab eos mitmekihilisuse, mitmetimõistetavuse võimaluse. Üleseletamine muutub kohati sedavõrd groteskseks nagu unustaks autor end valjusti mõtlema, näiteks lk. 132, kust pärineb järgnev väljavõte:

"Vanasti oli üks tore ütlus," vastas Callo. "Pidu katku ajal või..."Lex ei öelnud midagi, kuid noogutas nõusolevalt. Linnas suuremaid haigusepideemiaid praegu polnud, kuid kujutluslikuks võrdluseks sobiks see lause hästi."

Nii et ühest küljest - rohujuure tasandil - ei valda Berg ütlematajätmise kunsti üldse ning teisest küljest - ja kõige kõrgemal tasandil - valdab ta seda filigraanselt.

Kõige kõrgema tasandi all pean loomulikult silmas seda, mida autor meile oma teosega ütleb. Bergi romaanis peaaegu puudub moraliseerimine. Autoripositsioon samuti nagu puuduks, aga ridade vahel on see jõuliselt olemas (lõpuststseenis jõutakse ka mõtte väljaütlemiseni peategelase naise poolt, aga see on juba valmiskirjutatule rasvase punkti panek). Lugeja vaatab õudusega, kuidas must kaardivägi iseenesestmõistetava kergusega üha enam ja enam mähkub põhjendamatusse vägivalda ja läbi käed rüpes vaatamisega saabub mõistmine - täpselt samamoodi on see iga kord juhtunud. Nii muutuvad arusaadavaks SS-lased, kes peale "päevatööd" naasesid koju armastava perekonna rüppe või punaarmeelased, kes 1945. a. langesid raisakullidena Saksamaa ning sealsete sõdurileskede peale ning kes tagantjärgi pärast sõda ja siiani näevad endis ennekõike vabastajaid, kes purustasid fashistliku ikke ning paljud teised enne ja pärast neid.

Kooslus “vaenlaste vastu halastamatu, omadele piiritult ustav” on just täpselt see, mida ühelt relvakandjalt oodatakse ning võim (iseäranis püssikaba poolt antav võim) laostab inimese ilma mingi moraalse murdumise praksuta. Kõik sünnib loomulikku rada pidi, pisitasa, üks sündmus viib teiseni, teine vääramatult kolmandani. Ning ehkki Bergil koguneb musta kaardiväkke peamiselt ühiskonna põhjakiht, võib seda mõtet siin laiendada ja nentida, et sobivatel asjaoludel sulanduks kaardiväkke ükspuha kes, sõltumata seljale kogutud kultuurikihist. Stseen, kus Lexi sunnitakse vange hukkama, illustreerib selliseid asjaolusid hästi.

Paradoksaalselt on selles atribuutiliselt fantastika valdkonda kuuluvas teoses rohkem realismi kui enamikes nn. kriitilise realismi joont järgivais teostes. Just sedasorti valusat realismi, mis räägib asjadest kiretult, õigete nimedega ning midagi enda teada ei jäta.

Ulmelisest aspektist autor kahtlemata millegi erilisega silma ei paista. Süzhee monotoonsuselt (eriti romaani teises pooles) meenutab "Must Kaardivägi" Norman Spinradi "Terasunelmat" ning zooride olemuse koha pealt Robert A. Heinleini "Nukkude isandaid", kuigi tõenäoliselt Berg neid raamatuid ei tundnud. Samas on ulmelise tausta kasutamine antud loos enam kui õigustatud, kuna suurendab veelgi teksti mõjuvust.

Asjaolu, et autor vahetult enne romaani ilmumist ootamatult meie hulgast lahkus, tegelikult sunnib nägema raamatus seda, mida seal tõenäoliselt ei ole ja segab oluliselt teose adekvaatset interpreteerimist. Jah, autor oli militaarse taustaga, jah, peategelase füüsilised parameetrid ja mõned eluloolised seigad sarnanevad Lex Rogani omadega, jah, isegi peategelase nime esitähed langevad kokku Bergi kodanikunime initsiaalidega. Sellest hoolimata on iga arvestatava kirjaniku puhul endastmõistetav, et ta ei kirjuta mitte iseendast, vaid et kirjapandu on segu kogetust, kuuldust ja ettekujutatust (ja nii palju arvan ma Bergis kirjanikku küll olnud olevat). Sõltumata interpretatsioonist on tegu Bergi meistritööga ja kas see juhtus tal kogemata või plaanituna, seda fakti ei muuda.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundub, et Berg ei olnud tegelikult siiski veel valmis nii paksu tellist kirjutama. Valdav emotsioon lugemise ajal oli "saaks juba läbi" ja lugemise lõppedes "jumal tänatud, läbi sai". Liialt monotoonne ja väheulmeline on see tekst. Vangide piinamisest jm. sõjakoledustest olen kah märksa mõjuvamaid kirjeldusi lugenud, mille kõrval Bergi looming tundub pelgalt kiretu faktoloogia esitusena.
Teksti loeti eesti keeles

Poes lugedes mõtlesin, et küll kirjutas seekord palju. Ostma siiski ei hakanud, kuna ei usaldanud Bergi veel nii palju. Kahjuks sai usaldamatus pikapeale kinnituse, kui selle raamatukogust kätte sain. Ütleks, et siin on tõesti see, mis Bergi iseloomustab - militaarne lugu ja täpne jutustamisviis. Ei kõhkle ta ka näitamast oma kangelasi halvematest külgedest. Ausalt öeldes olin isegi rahul kui C. lõpus maha lasti pärast baaris toimunut. Ülimalt tülgastavana mõjus musta kaardiväe suhtumine ja käitumine. Bergi kirjeldamine aga ei paistnud ei seda laitvat ega toetavat (vähemalt minu jaoks; kui teie jaoks tundus siis tundus, kuid minu jaoks mitte).

Siiski leian, et Berg oleks pidanud natuke lühema teose kirja panema - kusagil 300 lehekülgede juures hakkas vaikselt igav ja lõpuootus tekkima. Kokkuvõttes aga ei toimunud midagi eriliselt huvitavat - raamatu keskne probleem jäi lahendamata, räägiti vaid siis nende tegemistest ning just see jättis lõpus nati tühja tunde. Ootasin Bergilt seekord enamat, kuna paistis olevat raamatuna, mille kallal rohkem vaeva nähtud.

Teksti loeti eesti keeles

Ulmeline külg oli selles loos väheoluline. Jutustamise õhkkond oleks sama hästi sobinud mistahes oleviku või mineviku militaarsesse konflikti, liiatigi polnud militaarses plaanis midagi ulmelist välja mõeldud.
Lisaks häiris ka mõnevõrra kogu tegevuse maailma (nii planeedi mõõtmes, kui ka laiemalt) ebaloogilisus. Näiteks ei saanud ma mitte kuidagi aru põhitegevuskohaks olnud planeedi "majandusmudelist".
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks kõigepealt eelnevate arvustuste täiendamisest. Palju arukat on romaani kohta juba öelnud Ants Miller ja Andri Riid ning üldiselt olen ma nendega peaagu kõiges ka nõus. Pigem tahaks rääkida sellest irvitades käskudele reageerimisest ja üleüldisest lõõbist. Tõsist nägu teeb ja nö. nööri mööda käib eelkõige siiski vaid noorsõdur ja peksupoiss... üleajateenijatel ja palgasõduritel on enamikes meie maailma sõjavägedes suhteliselt hõlbus elu, sest neilt ei oodata puhast peldikut, vaid hoopis asist tapatööd. Lõõp ning lollid ja vähemlollid naljad on pingelistes oludes sageli üheks alateadlikuks kaitseventiiliks, mis lasevad inimestel neidsamu pingelisi olusid taluda.

«Must kaardivägi» on erandlik romaan nii Lew R. Bergi loomingus, kui ka eesti ulmes üldiselt. Usun, et teist niisugust ei tule niipea... ja kas ongi vaja?

Kahtlustan, et paljud asjad selles romaanis on juhuslikud õnnestumised. No ei usu ma näiteks, et Bergil oligi plaanis sellise äraspidise kasvatusromaani kirjutamine. Lisaks sellele on see ju ka veel ideeromaan ja seiklusromaan ja mis kõik veel... ning kõige hämmastavam on, et kogu see krempel püsib enamvähem kenasti koos.

Romaanile on ette heidetud liigset pikkust. Kuigi ma pole mahukate romaanide austaja, arvan, et pikkusega on siin kõik korras... et just selline lõputult nüri ja üksluine keskkond ongi just see sõjasangarite kasvulava.

Erinevad inimesed, erinevad arvamused... erinevalt Andrist arvan ma, et väljendi «pidu katku ajal» seletus on ilmne plusspunkt autorile. Mind on pidevalt vihastanud see, kuidas ulmekates näiteks XXIII sajandi inimesed on perfektselt kursis XX sajandi reaaliatega. Kui aga mõtlema hakata, siis kui palju teab suvaline meie kaasaegne XVII sajandi elust-olust? Bergil aga pole see ajaline distants kolm sajandit, vaid hoopis hulga pikem!

Vaat sellised katkendlikud mõtted. Kes ladusamat juttu soovib, see võib lugeda minu arvustust ajakirja «Looming» novembrinumbrist.

Teksti loeti eesti keeles

Minupoolne kummardus tagantjärgi autorile sellise mahuka teose loomise eest. Aga siiski jääb peale raamatu läbilugemist kummitama mind isiklikult teoses kasutatud kohati liigne julmus. Kuigi ma pole isiklikult kunagi sõjaväes käinud, usun ma siiski et nii karm see elu seal ka nüüd pole. Isegi mitte eriüksulaste juures. Kuigi teos oli mahukas ja kippus kohati lohisema oli see siiski huvitav kogemus minu jaoks. Kui see julmus välja jätta siis mulle isiklikult teos meeldis. Süzee poolest annab ka alati kritiseerida, sest tänapäevaks on juba ulmekirjanduse ja filminduse vallas palju ideid ära kasutatud, ning uute ideedega on raske lahedale tulla. Millalgi raamatu esimeses pooles hakkas mulle meenuma film Starship Troopers, vahepeal meenutas teos mulle lõike raamatust Patriandide Ülestõus, mis on Star Treki üks osa ja kirjutatud Simon hawke poolt, ja siis kui zoore hakati rohkem mainima siis hakkas teos mulle meenutama teleseriaali Stargate SG-1 kus gould`id olid ka parasiitlikud eluvormid.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see on Bergi parim, siis olen sügavalt tänulik, et pole lugenud teisi Bergi teoseid.

Millega ma võrdleksin lugemiskogemust, mida tekitas "Must kaardivägi"? Ilmselt oleks selleks saepuru närimine. Kui võtad saepuru kätte, siis lõhnab hästi, tundub mõnus ja looduslik; sõnaga: positiivne kontakt. Nii olin kuulnud-lugenud kiitvaid arvustusi "Mustale kaardiväele" ja olin sügavalt nördinud kui kohalik raamatukogu seda ei omanud ning kui mitme aasta järel selle uudiskirjanduse (!) riiulilt leidsin, siis haarasin kõhklematult kaasa.

Lugu algas hästi: kirjanduslikus mõttes. Aga selleks ajaks kui seltskond oli maandunud planeedil ja hõivanud kosmodroomi, siis oli juba see nimetatud saepuru närimise tunne võimust võtnud. Ei veena mind need kirjeldused. Kui loen nt. Kunnast, siis on sõja koledus ja mõttetus, selle laostav olemus kogetavad. Bergi lugu on masendav selles mõttes, et ilmselt autori peas oli pilt olemas, kuid värviküllase, ruumilise maali asemel joonistas ta kriipsujukusid.

Loo lõpul oli ka jumet. Kokkuvõttes: "1" :(
Teksti loeti eesti keeles

"Must kaardivägi" on pikk lugu, korralik tellis. Keskmes on tulnukatega (zooridega) sõja maha pidanud noor veteran Lex (vanuselt kahekümnendates), kes ei oska erru minnes enda eluga suurt midagi peale hakata. Tüüpiliselt Bergile on tegu rusikakangelasest möllumehega, üks kadunud põlvkonna esindaja kes sõjaväes on vägagi hinnatud tegelinski, rahu ajal on aga kõigil risuks jalus. Töötab mingis suvalises tehases, on abielus modellitüüpi ja -mõõtu Ereniga, vaba aja veedab baarides kakeldes ja autodega kihutades.

Ühel hetkel leiab pakkumise, kus otsitakse inimesi missioonile võõrale planeedile (Talisium), kus sõda zooride tõsist kahju tegi. Planeedi kunagi hõivanud inimkond sai zooridelt korraliku keretäie ja oleks vaja nüüd minna seda jumalast hüljatud kanti turvama. Selleks aetaksegi kokku punt endisi sõjaväelasi ning mitmeid hämara taustaga selle.

Raamat on suuremas osas Lex Rogani kolmeaastase teenistusaja ümberjutustus. Talisiumil on vaja teha märksa rohkem kui lihtsalt korda valvata - stoori arenedes selgub, et sõda zooridega ei pruugi läbi olla. Samuti ei suhtu kohalik elanikkond "vabastajatesse" tingimata hästi ning konfliktid on kerged tulema. Üks raamatu pidepunkte ongi palgasõdurite moraal ja eetika - kuidas käituvad inimesed kriisiolukordades kui nende üle kontroll praktiliselt puudub (st kui jätta välja kohapealne sõjaväeline käsuliin). Pilt on üsna õõvastav ja nukker - võim hakkab kiirelt pähe ning kõva käe praktika tapab mõistuse hääle. Minu jaoks on see romaani tugevaim osa - kuidas inimesed kujunevad halastamatuteks jõhkarditeks ning väikeste sammude haaval on järjest vähem vaja põhjust vägivallaks. Vabastamise tähe all saadetakse korda järjest julmemaid tegusid, sarnasus näiteks Saksamaal kolmekümnendatel lõkkele löönud fašismiga on ilmselged. Nii tavalised kui ka tavaelus kergelt jõhkrusele kalduvad indiviidid muutuvad pidurite kadumisel ning kambakesi teineteist tagant õhutades hoopis teisteks inimesteks.

Teine liin on loomulikult militaarne - Berg valdab perfektselt sõjaväe hingeelu, erinevate positsioonide omavahelist suhtlust ning sõjastseenid on tippklass. Lahingute ülesehitus, relvade kasutamine, kiire karjäär kriisitingimustes - äärmiselt, äärmiselt nauditav. Ei puudu ka erinevad noa selgalöömised (nii otses kui ülekantud mõttes) ja intriigid sest võidavad tugevamad. Või need, kes annavad esimese hoobi.Nõrkade pooltena ei saa üle ega ümber sellest, et erinevatel meeskodanikel mina ei suutnud vahet teha - võta üks ja viska teist. Võinoh, ma orienteerusin nende seas peamiselt auastmete järgi aga kui ikka algul oli hunnik seersante, siis lipnikke, ühel hetkel jõuti nooremseersantideni... no ürita nüüd sellest kambast mingit pilti ette saada! Hullumaja! Naistegelastega oli olukord lihtsam kuna vähe rohkem lavapinda said vähesed, paljude roll piirdus kahjuks "joodame täis ning siis maha ja taha" rolliga.

Kõlab häirivalt? Madalalt? Nõmedalt? Võtan`d kinni - ühtepidi on tegu jah "meestekaga". Samas ma tean mitmeid naisi, kes on selle raamatu läbi lugenud. Ja on rahul selle otsusega. Tegu on masendava raamatuga, marodööritsev must kaardivägi unustab kiirelt ära enda algse eesmärgi ning rahu valvamise asemel otsitaks ise konflikte. Berg ei võta kogu selle madina sees ise otseselt positsiooni, moraaliga tegelemisse ta ei lasku. Küll on aga ridade vahelt tunda nii autori kui peategelase sisemist valu - sest kas see ongi nüüd elu? Vangide piinamine, väiksegi eksimuse peale mahalaskmine, küüniline nihilism... üsna hirmus pilt.

Samas pole tegu patsifistliku raamatuga - Berg ilmselgelt naudib seda mida kirjutab ning sõjavägi on talle meeltmööda. Võinoh, keeruline lugu. Mõnes mõttes on tegu hoiatusromaaniga - sest tegelikult on jutt sellest, mida tegid hispaanlased Ameerikat "avastades". Mis toimus Afaganistanis. Või mida ka praegu tehakse piirkondades, kuhu tehnoloogiliselt kõrgemalt arenenud rahvus läheb "rahu viima".

Selliseid raamatuid ON vaja. Isegi kui kohati on vorm nõrk - Berg ei jäta sisuliselt midagi lugejale vaid kipub äärmiselt detailset seletama kasvõi lihtsaid vanasõnu ära - siis loeb see, mida autor ei ütle. "Must kaardivägi" võib ju pealiskaudsel hinnangul tunduda lihtsalt ühe karmide meest naturalistliku relvapaugutamisena - aga ridade vahel küsib autor, kas me ikka tahame kogu seda jama enda südametunnistusele? Õilsad mõtted võivad kergelt lörri minna ning iga ideed pole vaja ellu rakendada. Eriti kui see tähendab teiste inimeste mõttemaailma muutmist. Relvaga. Ilma mingi kahetsuse ja kõhkluseta.

Ahjaa - tegu on näpuga järge ajades küll ulmega kuid see on pigem kerge garneering, rõhk on hoopis mujal. Samas ulmekomponenti täitsa minema ka ei saaks visata - noh, sama nagu toidutegemisega kus maitseainet on vaid murdosa kuid toidu maitse sõltub sellest VÄGA palju.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin selle tellise läbi ja võin ütelda, et ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, aga see-eest pani kõvasti mõtlema. Plussiks oli see, et teosel oli oma süžee. Võrreldes varasemate Bergi teostega oli sulaselge lapsikus asendunud noore küpsusfaasiga. Berg pani konkreetset teksti ja ei hakanud liigse "ilukirjandusega" lugejat vaevama. Hoopis rohkem on aga seda, mis ei meeldinud. Kõigepealt see, et autoril pole olnud erilist fantaasiat (ulmekirjaniku suhtes väga rängad sõnad). Tuleviku Maa paistab üpris samasugune kui XX sajandi viimase kümnendi Lasnamäe. Ainukesteks teistsugu asjadeks on mõned relvad ja mõned liiklusvahendid. Kogu moos, absoluutselt kõik muu on sama, nii asjad, inimsuhted, ühiskond kui keskkond. Ei näinud fantaasiat ka Talisiumil. Nägi välja täpipealt nagu Maa oma kliima, õhu, pinnavormide ja looduse poolest. Ainuke erinevus: polnud suuri loomi. Erilist fantaasiat ei paistnud ka loo enda aretamisel. Etteaimatavalt ja ilma ootamatute pööreteta kulges tegevus. Ka ei ole suutnud Berg luua ei meeleolu ega oma maailma. Pea kogu raamat kirjeldas palgasõduri argipäeva, mis koosnes vägivallast (peamiselt põhjendamata vägivallast), joomingutest, lõõbist, naiste sebimisest, mõnitamistest, uue tärni igatsemisest. Seltskond ka muidugi vastav: agressivsed, labased, lollid, julmad ja hoolimatud. Ei tekkinud mingit tahtmist nendega samastuda ja kaasa elada. Raamatu lõpulehekülgedel soovisin juba, et Eren saadaks Lexi pikalt ja koliks kaugele ära, kust teda ei saaks enam üles leida. Zoorid tundusid sümpaatsemad kui must kaardivägi. Üks asi veel - kirjavigu oli ohtramalt kui keskmises ulmekas.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna sedasinast raamatut olin korduvalt näinud-kuulnud kirjeldatavat kui Bergi parimat ning lisaks mulle 2013 ilmunud Willardi-kogumik üpriski meeldis, ei kõhelnud ma pikalt, kui viimatisel raamatulaadal `Must Kaardivägi` odava hinnaga saadaval oli.

Paraku ei tekitanud loetu minus siiski eriliselt positiivseid emotsioone ja pigem nõustun eelarvustajate välja toodud negatiivsemate seisukohtadega. Teos, mille läbilugemine kulges vägagi visalt, oli selgelt liiga pikk, ulmet oli seal vähevõitu ning keskkond-ühiskond ehk taustsüsteem üpris selgelt 20. sajandi lõpp või 21. sajandi algus. Peale selle veel iga asja üksipulgi lahtiseletamine ja tegelaste peaaegu et eristamatus. Kunnase 3-köitelisele oopusele jääb see teos igast asendist alla.

Siiski, ei saa öelda, et minu jaoks olnuks tegemist täieliku saastaga – sai kätte paraja koguse süngust ja sissevaadet sõja hävitavasse iseloomu ning väljakannatamatult puine selle stiil ka polnud. Aga näib, et autorile sobisid lühivormid ikkagi oluliselt rohkem. Niisiis 3.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andri Riid
18.03.1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kui ma peaksin need 11 lugu järjestama kirjandusliku taseme/kirjutamisoskuse järgi, oleks pilt vast järgmine: Sander, Friedenthal, Loolaid, Meres, Belials, Reisel, Kivisild, Kalmsten, Suuk, Jekimov, Räpp-Kruusmets. Kui lisada see aspekt, palju need lood päriselt korda läksid ja mingit lugemiselamust pakkusid, siis tõuseks Loolaid ühe, Kivisild kahe, Reisel kolme koha võrra; Friedenthal, Meres, Belials langeksid kõik kaks kohta ning Kalmsten ja Suuk vahetaksid omavahel kohad. Järgnevas lähtun viimasest järjestusest:
 
1. Kristjan Sandri "Miljones päev" on põhimõtteliselt täiuslik SF lugu. Et viimati kirjutas autor midagi samal tasemel aastal 2008, siis jääb õhku rippuma küsimus, miks seda sagedamini ei juhtu.
 
2. "Kiirituskuu sõnnik" on selle raamatu suurim positiivne üllatus ja väärib samuti vaid kiitust. Väga nutikas nipp on teha peategelaseks keegi veidi pooletoobine (kujutage korraks ette sama lugu kirjutatuna nende maal ekspeditsioonil käijate vaatepunktist või - veel hullem - samas võtmes teostatuna kui "Õunapuu", et aru saada, kui palju igavam see lugu siis oleks). Lisapunkti saab lugu kahes järjestikuses otsese kõne saatelauses verbi "ütles" kasutamise eest.
 
3. Põhimõtteliselt sama nippi - teha loo minategelaseks too Naff - oleks soovitanud ka Reiselile, ehkki siis oleks kogumikus muidugi olnud kaks sama võtet kasutavat juttu. Natuke jäi mulje, et autor ei halda päriselt oma lugu ära.
 
4. Friedenthali "Õunapuu" on hästi kirjutatud (midagi vähemat sellelt autorilt ei ootagi), aga võrdlemisi mõttetu jutt. XXI sajandi "Tallinnas aastal 2000".
 
5. Kivisild kipub oma tekstis liialt ilulema ja ausalt öeldes oli seda lugu õilsate inimeste eneseohverdustest üpris igav lugeda.
 
6. Merese tekst on tunduvalt kargem ja pakub enam pinget tehnilisest aspektist (ülilibedal pinnal uisutamise kirjeldust oli nauditav lugeda), palju vähem selle poolest, kuidas arbitraarne kangelanna arbitraarset probleemi lahendab.
 
7. Kogumiku nimilugu on järjekordne troostitu olukirjeldus/pildimaalimine, milletaolisi Belials on oma autorikogudesse ridamisi kirjutanud; mulle isiklikult on alati selgusetuks jäänud, miks selliseid lugusid vaja on.
 
8. "Welwitschia Mirabilis". Selle (ja kolme ülejäänud loo puhul) hakkab loo mittehaldamine juba lugemist segama. Põhimõtteliselt on sellesse juttu romaanijagu sündmusi kokku kuhjatud ning selle vähem kui neljakümnele leheküljele pressimine tähendab vaid seda, et pesuveega on laps välja visatud (see laps, keda tegelikult kunagi ei olnudki). Siia korstnasse võib ilmselt kirjutada ka selle, et loo armunud (!) kangelanna unustab oma armastatu jäägitult niipea, kui teist meest kohtab ja tal on sellest absoluutne poogen. Loo eri episoodid ei ole ühtlasi eriti sidusad. Tekst paistab samuti silma selle poolest, et selles on otsese kõne saatelauses kasutatud 32 korda sõna "lausus", 29 korda sõna "vastas", 22 korda sõna "sõnas", 22 korda sõna "küsis" ning üksnes 5 korda sõna "ütles"; kui sellega taheti jätta muljet masinlikust kirjutamisest, siis see on õnnestunud. Samuti peab ütlema, et konstruktsioonid ""Too süüa!" käskis/nõudis X", ""Aitäh!" tänas Y" osutuvad üldjuhul ülekirjutamise ilminguteks; niisamuti nagu on seda iga küsimärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "küsis" saatelauses või iga hüüumärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "hüüdis" või "hüüatas" või "käskis".
 
9. "Tapjaprints" on võrdlemisi tülgastav lugemine. Ma ei taha tollele, kümneid aastaid kõrtsis joonud, räuskavale ja oma kadunud armastust taganutvale tüübile mõelda, temas ei ole absoluutselt mitte midagi huvitavat. Pisut koomiline on Kalmsteni madalamast soost meestegelaste kihu kõrgema sünnipäraga armukeste järele. Miks mitte kunagi vastupidi? 
 
Ülejäänud kaks juttu avaldasid lugemisel aktiivset vastupanu, ma lugesin nad küll läbi, aga ei taha sellest midagi meenutada.
 
Stalkeri hääletajad on tänaseks ka omapoolse sõna öelnud, kinnitades pikematest juttudest Reiseli (2, koht Stalkeri pingereas), Loolaidi(3) ja Merese (4) paremust Jekimovi (10), Suuki (11) ja Kruusmetsa-Räpi (14) ees ning lühematest lugudest Belialsi (1), Sandri (3), Kivisilla (4) ja Friendenthali (5) paremust Kalmsteni (9) ees. Eks siit võib midagi kõrva taha panna.
Teksti loeti eesti keeles

Laksan ka maksimaalsed võimalikud punktid ära, isegi kui kõik neli selle raamatu kaante vahel leiduvat juttu mult kindlasti sama kõrget hinnangut ei saaks. Esiteks on see jutukogu heas mõttes ülbe. Seda, et ligi 10 aastat aktiivsemalt tegutsenud autori debüütraamat ei sisalda ühtki varem ilmunud lugu (materjali ju on), ei tule eesti ulmes just tihti ette. Teiseks lugesin ma selle raamatu läbi sisuliselt ühe päevaga, mida ei tule ka just tihti ette. 
 
Kes on Mahkrat varem lugenud ("Riisirahvast", "Aafrika nõidu" või mis iganes muid pikemaid tekste), teab, et tema n.ö loomingulised juured viivad XIX sajandi seikluskirjandusse. Sellest tulenevalt on kirjanik Mahkra stiil eesmärgipärane ja tema lugudel on algus, lõpp ja kõik vahepealne asjassepuutuv. Mahkra ei korralda oma lehekülgedel eksperimente, ei stilistilisi ega mingeid muid, aga ta teeb kõik vajaliku ära ja kirjutamismeisterlikuse taha siin küll midagi ei jää.
 
Stalkeri pälvinud "Matilda" mõjubki nagu XXI sajandisse tõstetud XIX sajandi džungliseiklus. See Stalker tuli teenitult, see lugu jääb meelde. "Matilda" kõrval teine suuremat lugemiselamust pakkuv, meid dino- ja pterosauruste aega viskav "Hõimu toitja" on pesueht poistekas, ehkki muidugi ei leiaks ühestki klassikalisest poistekast mingit homosuhet.
 
Üldiselt jääb plusspoolele ka lossimüüride vahel lahti rulluv krimilugu "Hundid kütivad öösel", isegi kui see on vähe self-indulgent (6 lk jõusaali-, 4 lk voodistseeni, jumal aidaku). Kogumiku ava- ja nimilugu on ülejäänud kolme kõrval seevastu väga rabe, ühtlasi ka nihilistlik ning oleks võinud olla jalust ära kõige lõppu tõstetud.
Teksti loeti eesti keeles
8.2023

Käesolev on neljas Indrek Hargla koostatud temaatiline antoloogia. Alates 2017. aastast on neis köidetes figureerinud 22 eesti ulme- ja ka mitte niiväga ulmeautorit, neist Jans viiel (sh kaks kahassekirjutatud lugu), Friedenthal neljal; Loper, Mahkra, Veskimees, Weinberg ja Mart Sander igaüks kolmel korral.
 
Raamatus sisalduvad tekstid võiks jagada nelja gruppi. Esimeses on parimad lood - Mahkra, Veskimees, Hargla, täpselt selles järjestuses. "Aafrika nõiad", lugu eesti naise orjapõlvest Aafrikas, võib olla Mahkra seni parim jutt üldse. Veskimees on ka kirjutanud oma viimaste aastate ühe parema loo, seda eeldusel, et oled võimeline mööda vaatama peategelase pidevast ülbitsemisest ja sisaldab mh programmilist steitmenti: "Ma olen täiskasvanud mees, kes teab, mis on vastutus ja inimeseks olemine."
 
Led Zeppelini kontsertfilmilt pealkirja laenanud Hargla alternatiivajalool on rohkem puudusi. Esiteks, nagu seda on pea kõik Hargla Eesti-ainelised alternatiivajalood, on see kiiksuga. Kui suur peab olema viha luterluse vastu, et arvata, et rootsiaegne nõiajaht (mis ei piirdunud Rootsi impeeriumiga, eks ole; ülekaalukalt kõige rohkem nõiaprotsesse toimus Saksa-Rooma Keisririigis) oleks jätkunud XX sajandisse välja (reaalselt hukati viimane nõid Rootsis 1704, Eesti aladel veel 5 aastat varem)? Ühtlasi on loo kompositsioon ligadi-logadi, see raamjutustus (ajakirjaniku liini) on ka peamine põhjus, miks loo tegelastel on veel vähem liha luudel kui Harglal tavaliselt.
 
Teise grupi lugude - "Musta kivi nõidus", "Lahke mehe tasu" ja "Mõõkade emand" - puhul tundub, et autoritel on olnud midagi öelda ja see on ka suures plaanis õnnestunud.
 
Edasi tulevad jutud, mida võiks pidada lihtsakesteks. Nad on kõik väga püüdlikult kirjutatud, aga päris loost jääb midagi puudu - "Katariina juhtumis" lahendab kõik probleemid, just siis kui asi võiks huvitavaks minna, sõrmenipsust peategelase vanaema. "Pahavaras" on peaaegu kogu aur läinud maailma kujutamisele ning lugu saab sarnase kiirustatud lõpu, "Vennaarmu" probleemipüstitus on absoluutselt mitte kaasahaarav ja need Jansi loost loosse korduvad viinaveaga peast või muidu lihtsad inimesed on lihtsalt tüütud. Nõiateemaga sisuliselt üldse mitte seotud laast "Vaba ja õnnelik maailm" ei anna sellele raamatule midagi juurde.
 
Viite lugu võib pidada lihtsalt arusaamatuseks. Tavaliselt Hargla antoloogiates kaasautoritest peajagu üle oleva Friedenthali "Abracadabra" (see lugu on muuseas Tuglase novelliauhinna laureaat) kvalifitseerub paremal juhul eneseparoodiaks. Väljaselgitamata põhjusel Stalkeri võitnud "Elurikkuse kaitseala" on ilmselt oma autori kõige nõrgem tekst, vähemalt nende hulgast, mida mul on olnud au lugeda. Teise Nõo kandi kirjaniku Kadri Pettai pika nimega lugu on jälle kompositsiooniline harakiri. Jutu 17 lehekülge on liigendatud 9 lõiguks, milles on 5 eri peategelast: Reelika, mina (samuti Reelika; lisaks sellele on mina-Reelikale omistatud lõigud kirjutatud mingil mõistetamatul põhjusel olevikuvormis), ajakirjanik Peeter, järjekordne mina (Reelika ema seekord) ja Kalli Liisa. Võite ise arvata kui keeruliseks see loo lugemise teeb. Raamatu kõige piinlikuma teksti tiitli pärast võistlevad aga "Agnes" ja "Tammetalu perenaine". Ma loodan, et nende autoritel on mõne aasta pärast neid jutte samavõrd piinlik lugeda.
 
Pisut kisub sinnakanti, et Hargla-antoloogiate aeg on ümber saamas, kui juba kolmandikus antoloogias ilmuvates tekstides autorid isegi ei ürita enam või üritavad midagi arusaamatut.
Teksti loeti eesti keeles

Ligi 600-lehekülje paksune tellis, mis jäi Stalkerihääletusel jagama teist-kolmandat kohta, on Tamur Kusnetsi järjekorras kuues romaan, ühtlasi esimene, mille võib suuremate süümepiinadeta ulmeks kuulutada, kuigi päris žanriulmelise tekstiga siiski tegu ei ole. "Kronošütist"  on üsna võrdsetes osades robinsonaad, ajalooline romaan ja põnevik. Ulmet on peale määritud vaid seepärast, et ilma ulmelise elemendita seda lugu sellisel kujul lihtsalt ei oleks.
 
Romaani sisust on eespool juba pikemalt juttu olnud, lisaksin, et tekst oleks märksa loetavam, kui autor loobuks:
a) kombest kommenteerida oma teksti arvukate joonealuste märkustega. Siin teoses on selliseid märkusi 227 tükki, millest julgelt 90% oleks võinud lihtsalt kirjutamata jätta.
b) kombest täiendada oma lauseid sulgudesse paigutatud täpsustustega, ka need sulusisud oleks võinud kõik kärpida ja tekst oleks sellest üksnes võitnud.
c) kombest kasutada tegelaste adresseerimisel kõikvõimalikke sünonüüme, mis harva korduvad. Romaani esimesest 100 leheküljest suurema osa võtab enda alla vestlus peategelase ja teda värvata püüdva tüübi vahel ning esimest nimetatakse seejuures peremeheks, jahimeheks, kütiks, eestlaseks, soomeugrilaseks, ning teist külaliseks, võõraks, sakslaseks, saksmanniks, baierlaseks, germaanlaseks, germaani ülirassi esindajaks, germaani ülirassi apologeediks, aarialaseks, rahvuskonservatiiviks, rahvuslaseks, uusrahvuslaseks, NPD-meheks, NPD-funktsionäriks, nisuõllemaalaseks ja gestaapolaseks ning see nimekiri pole lõplik. Sünonüümide leiutamine läbib kogu raamatut, autor on teimud sellest mingi omaette spordi, aga pidev nimetuste varieerimine häirib lugemisel, kuna mida leidlikum on sünonüüm, seda raskem on järge pidada, keda sellega täpselt silmas peeti. Jääb mulje, nagu tekiks tegelasi pidevalt juurde.
d) kombest peategelasele (ilmselgelt ka autorile endale) vastumeelseid kaasaegseid nähtusi kommenteerimida. Selletaoliste nähtuste spekter on väga lai ning nagu kõik eelnev, kujutavad ka need endast mõttetuid kõrvalepõikeid põhiliinist.
e) kombest kasutada liigselt omadussõnu tegelaste iseloomustamisel. Me oleme peategelasega tuttavad juba mitusada lehekülge ja ikka on vaja teda tituleerida pikakasvuliseks kõhnaks eestlaseks.
f) kombest soolata üle võõrsõnade kasutamisega. Mõjub suuresti võõrsõnade tundmisega eputamisena.
 
Romaani keskne idee - et on vaja minna ja nurjata WHO katse neandertaallased inimese sugupuust välja rookida - õigemini selle põhjendus, miks seda vaja teha on - valge nahk on neandertaallaste geneetiline pärand - on kõige jaburam konstruktsioon, mida on võimalik väja mõelda. Esiteks on sisuliselt välistatud, et europiidid oma heleda naha neandertaallastelt pärisid. Naha (ja juuste) värvus on üldiselt korrelatsioonis laiuskraadiga, kus elatakse - heledam nahk võimaldab indiviidil kõrgematel laiuskraadidel nahas efektiivsemalt D-vitamiini sünteesida ning teisest küljest kaitseb pigmentatsioon inimest päikesepõletuse eest madalamatel laiuskraadidel. Lihtne. Tegelikult oli ka neandertaallasi mitmes värvivarjundis ning valgenahasust määravad geenid arenesid nüüdisaegsel inimesel välja alles umbes 10 000 astat tagasi, ehk tuhandeid aastaid pärast seda, kui neandertaallased juba välja surnud olid. Et kui juba konstrueerida selline intriig, et neandertaallaste pärandiga võidakse koos pesuveega visata välja midagi väärtuslikku (WHO tahab operatsiooni läbi viia mõningate neandertaallastelt päritud haiguste likvideerimiseks), siis mingite rassistlike fantaasiate asemel oleks selleks võinud olla midagi põnevamat. Näiteks, neandertaallastel oli mõnevõrra suurem ja ka teistsuguse konstruktsiooniga aju, kui Homo Sapiensil. Võimalik, et me pärisime neilt mingi erivõime või -oskuse, mis läheks kaduma, kui...
 
Teiseks tundub neandertaallaste vastase aktsiooni jaoks valitud ülepea vale aeg ja koht - Homo sapiensi ja Homo Neanderthalensise esimene ristamine toimus oluliselt varem Lähis-Idas ning neandertaallaste nottimine 40 000 aastat tagasi, s.o ajal, mil nad juba väljasuremas olid, ei nulli ju varasemat geenipärandit ega välista ka seda, et samal ajal toimub mingis teises piirkonnas tihe paaritumine.
 
Kui vaadata mööda kõigest ülaltoodust (lugemise käigus harjub teatavasti paljuga), siis on tegu täiesti loetava romaaniga. Romaani kirjutada Kusnets oskab ning pajatusliku laadi poolest meenutab "Kronošütist" mõnda Seiklusjutte maalt ja merelt sarja teost. Aga alati saab veel teravamalt. Kusagil poole romaani peal leiavad WHO eugeenikud, õigemini nende julgestusmeeskond, üles ühe ajarännukapsli. Oletasin, et tegu on romaani peategelase poolt peidetud ning varustuse panipaigana kasutusel oleva kapsliga ja aplodeerisin mõttes autorile, et ta toob sisse ootamatuse ning keerab sellega, et peategelane suurest osast varustusest võrdlemisi varakult ilma jääb, sündmustikule täiendava vindi peale. Paraku vedeles neid kapsleid seal Paleoliitikumis rohkem kui üks ning see, mille vaenlased leidsid, oli kellegi teise oma.
 
Kahjuks lähevad romaani viimased 100 lehekülge lappesse ja suuresti nullivad selle hea ja parema, mis selles raamatus üldse on, peaasjalikult ajaloolise ja robinsonaadi osa.
 
Ja ma mõtlen, et tegelikult oleks romaani lõpus tumedanahaliseks pidanud muutuma ka selle peategelane Ragnar Saar, sest ega tema sugupuu esiajas toimuvate muutuste suhtes kuidagi immuunne olla ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Taska debüütromaan "Pobeda 1946" (2016) oli nomineeritud mitmele rahvusvahelisele auhinnale ja valitud The Times Literary Supplement poolt 2018. aasta parimate raamatute hulka ning on tänaseks ilmunud juba neljateistkümnes keeles. Selle info kirjutasin ma maha raamatu kaanepaberilt ning ei vastuta selle õigsuse eest. Eelmisel aastal ilmunud "Elüüsiumi kutse" on niisiis juba rohket tunnustust (?) leidnud autori ekskurss ulme valdkonda.
 
Nimelt luuakse kusagil lähitulevikus (pandeemia on juba ära olnud) tehisintellektil põhinev virtuaalkeskkond või mäng Elüüsium (mitte Elysium), kus saab aega veeta ajaloost tuntud isikute seltsis. Raamatu tegelasi, kes on pea kõik sellest mängust sisse võetud, huvitavad filminäitlejad ja poliitikud; mõnda teist huvitaks võib-olla kunstnikud, kirjanikud, muusikud, ekstaole. Ajaloolisest eksisteerinud isikute nagu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe, Jack ja Jackie Kennedy või Lenini kujutamine ja nendele sõnade suhu panemine on vast romaani tugevaim tahk, aga üldiselt on see kõik kõmuajakirjanduse tasemel, mingit rabavat insighti siit ei tasu otsida.
 
Keskseid tegelasi on romaanis ei enam ega vähem kui kuus - filmi- ja teletäht Robert Rand, tema poeg Tom, agent Daniel, Tomi ajalooõpetaja Ester, kooli turvaülem Ada ja oligarh Kim. 350 lehekülje peale ei jagu neist kellelegi eriti palju lehekülgi ja kõik need karakterid jäävad pinnapealseks, stereotüüpseks ja igavaks.
 
Oma karjääriga mitte kõige paremas staadiumis olevale Robertile (leskmees on ta ka) tehakse pakkumine hakata üheks Elüüsiumi tegelaskujuks ja seal hakkab too alter ego omaenda elu elama. Välja joonistub vandenõu.
 
Nimed on rahvusvaheliselt anonüümsed ja ega sellest aru ei saagi, kus ja mis ajal teose sündmustik täpselt aset leiab. Estri vanavanemad on olnud küüditatud, samas ei tundu päris usutav, et Eestis miljonite lemmikust telestaar või ka kõikvõimas oligarh pesitseks.
 
Üldiselt on see lugu lapsik, tobe ja triviaalne justnagu oleks see hilisteismelise kirja pandud. Viimast muljet süvendab ülipüüdlik dialoogi saatelausete "mitmekesistamine". Inimesed küsivad, lausuvad, sõnavad, nendivad, tähendavad, kommenteerivad, nõuavad, parandavad, õpetavad, imestavad, pareerivad, vastavad, pärivad jne või saadavad oma repliike teele kehaliste tegevustega (muigamise, kulmukortsutuse, õlakehituse, pearaputuse jne), aga ei ütle kunagi midagi.
 
In a nutshell:
"Juba lasteaias oli ta kasvatajale öelnud, et kasvataja kass on väga haige ja vajab arstiabi.
"Ehk on ta lihtsalt väsinud," oli kasvataja Estrit rahustanud. Kuid tüdruk oli arvanud õigesti ja kasvataja kass oli hommikuks surnud.
Hiljem tekkis kasvatajal usk Estri intuitsiooni ja ta küsis tüdrukult pisiasjades nõu, aga kassi see tagasi ei toonud."
Teksti loeti eesti keeles
1.2022

Raamat käsitleb fantaasiamaailma nimega Aekadion hävinemist ja taastõusu. Aekadioni hävinemisse on segatud suurte ambitsioonidega totaalne oportunist Vaal Haldemar. Teine tegelane, keda meile kohe tutvustatakse, on palgasõdurina tegutsev Kaaren, kel on Vaalaga mitmepidine perekondlik suhe. Aekadion on üks viiest maailmast - lisaks Garghul, Maavald pluss veel vaid korra mainitud darwede ja elsatüüdide maailmad - mis suhtlevad üksteisega portaalide, s.o väravate kaudu.
 
Minu kolm märkust.
1. Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi.
 
2. Süžee on väga auke täis, ilmselt olekski õige seda teksti nimetada fragmentidest ülesehitatud romaaniks. Lisaks sellele, et sündmused on ajateljel mittelineaarsed (see ei ole etteheide), on sellel ajateljel väga suuri vahelejättusid. Esimene jutt "Aekadioni pärand" kestab ajaliselt kaks päeva, teine ("Aekadioni hukk") kolm kuud ja viimases ("Aekadioni viimane vereliin") on samuti tegevust paari päeva jagu, ehkki nende kahe päeva vahele jääb üks aasta. Kogu raamat katab aga ca 30-aastast perioodi. Formaalselt on meie peategelane Kaaren, ent "Aekadioni hukus" - kõige mahukamas loos - on ta väheoluline kõrvaltegelane, 5-aastane laps ning suurem osa tema eluloost jääb üldse kaadri taha ning jõuab lugejateni vihjete ja viidete kaudu tegelaste omavahelistest vestlustest. Muidugi ei pea lugejale kõike ette nämmutama ja puust punaseks võõpama, aga sellest raamatust on nagu liiga palju kirjutamata jäetud; autor on püstitanud tellingud kopsaka tellise tarbeks, aga realiseerunud sellest napid 150 lk visandeid. Ja kuna sisuliselt pole raamatu peategelaseks mitte kumbki inimtegelastest, vaid hoopis Aekadioni-maailm ise, siis sellega on umbes sama nagu rändrahnu peategelaseks kirjutamisega - eluta loodusele on pagana raske kaasa elada.
 
3. Üle ega ümber ei saa ka autori ilmselt poeesiasse kippuvast stiilist, mis minu jaoks tegi lugemist keerulisemaks. Jalust rabas juba kõige esimene lõik "Aekadioni pärandist", mille ma pidin lõpuks enda jaoks loetavamaks ümber kirjutama. Kalmsteni stiilielementide juurde kuuluvad
a) tehes üht tehakse pidevalt teist, a la "ringutades jooksis ta mööda välu"
b) määr-, omadus- ja muude abisõnade paigutamine kõige ootamatumatesse kohtadesse, tihti lause algusesse, a la "kiiresti lippasid jalakesed"
c) üleliigsed omanikusõnad, a la "ta tõstis oma käe ja sügas enda kulmu"
d) absurdsed väljendid, a la "nägu läbis muie". Muie võib näos igasuguseid asju teha, aga ta ei läbi seda, ta ei alga ühest suu servast ega liigu teise.
 
Kolm juttu kombineerituna moodustavad terviku, mis on suurem kui koostisosade summa; üksikteosena on loetav neist vaid "Aekadioni hukk", mis teeb palju ära Vaala tegelaskuju veidigi inimlikumaks muutmiseks. Samas on tähelepanuväärne, et "Aekadioni pärand", mis eraldiseisvalt on paras nonsenss (ja see peaks kaugele välja paistma), peeti vajalikuks jutuvõistlusele auhinna järele saata.
 
Ilmselgelt on tegu oma varasemate kirjutiste eest kolm Stalkerit pälvinud autori seni kõige ambitsioonikama teosega. Mul see raamat end ülaltoodud põhjustel eriti lugeda ei lasknud.
Teksti loeti eesti keeles

16-aastane Saskia, tema 8-aastane vend Reimo ja nende ema, u 42-aastane Luisa põgenevad vaimset vägivalda pruukiva isa juurest Luisa ema, ilmselt umbes 65-aastase Estri maamajja. Vanaema on isast veel hullem, teose peamine negatiivne kangelane, aga Saskia talub seda terrorit paremini kui ta ema. Metsas lonkides kohtub Saskia Luisa u kümneaastaselt uppunud noorema õe Liina viirastusega. Vaikselt hakkab selguma, miks Luisa nii allaheitlik on ja miks Liina õieti uppus.
 
Sedastus raamatukaanel, et Liina meelitab Saskia võlumaailma, kus seiklevad kuningatütred, haldjaprintsid ja kahe peaga lohed, on sügavalt eksitav, kuna see "võlumaailm" kujutab endast muinasjuttu, mida Luisa nooremale õele lapsepõlves jutustas ja mille jutustamist Saskia kaasajal jätkab (vennale), kuid sellisena nagu kaanel presenteeritud, jätab see mulje nagu avaks Liina Saskiale ukse mingisse infantiilsesse alternatiivmaailma. Seda õnneks pole, küll aga eksisteerib teoses veidi bürokraatlik hauatagune ilm.
 
"Saskia läheb metsa" on adresseeritud noortele ja ei ole muidugi žanriulme, aga väljapaistvalt hästi on ta kirjutatud küll. Braavo! Selles romaanis ei ole midagi juhuslikku ja norida annab siin vaid mittemidagiütleva pealkirja kallal.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Krafti debüütraamat - jutukogu - ilmus alles üleeelmisel aastal, ent "päris" raamatut (milliseks romaani tihtipeale peetakse) ei tulnud eriti kaua oodata. Siin see, 2021. aasta lõpupäevil ilmunud, ligi 400 lk paksune, mitte eriti tihedas kirjas köide on. Olgu ära märgitud, et romaani käsikiri saavutas ka eelnevalt äramärkimise 2021. aasta romaanivõistlusel.
 
Loo peategelane on ebamäärases vanuses ent siiski fertiilses eas naisterahvas, kes elab sisuliselt utoopias. Külluseühiskonnas, kus on võidetud haigused ja muud ebamugavused ning tehisintellekt on igapäevase elu osa. Õige vähe on puudu täiesti tasuta energiast. Ainult et sellel utoopial, kus kangelanna ainsaks teemaks on kooselupartnerist vabanemine, nii et sellest afäärist ka võimalikult kasumlikult väljuda, pole määratud kaua kesta, sest maakera tabab katastroof, mis senise elu täiesti pea peale pöörab.
 
Ma ei taha siin selle katastroofi olemusest midagi ära anda, sest see on suures osas romaanist suuresti ka põnevuse kruttimise instrument. Niipalju vaid, et millegi triviaalsega, nagu pandeemia või asteroid või tulnukate sissetung, tegu pole. Autor on selle katastroofi juured ankurdanud ka kenasti teadusesse, millega paistab eredalt silma kodumaiste autorite seast, kes armastavad valdavalt kirjutada süüdimatuid pulpseiklusi või lihtsalt haige fantaasia sünnitusi. Löömaulme sõpradele on siin hulganisti kõiksuguseid tehnovidinaid ja piisavalt aktsiooni.
 
Teoses on kaks ajaliini, üks räägib meile ajast vahetult enne katastroofi, teine ajast ca 4 aastat peale katastroofi, mõlemad ajaliinid jagavad (arvasite ära!) katastroofi üleelanud peategelast ning liiguvad kellaosuti suunas. Teos on kirjutatud lakoonilises, kiretus tehnotrilleri stiilis, midagi liigset siin pole, õigupoolest on midagi puudu, aga ilmselt pole autor veel sellise kaliibri meister, et perfektne teos sundimatult välja tuleks. Tekstid, mis kahemõttelise pealkirjaga "Veealuseid" lugedes siin ja seal kangastusid, olid Niveni "Rõngasmaailm" (just katastroofieelne osa), Vonneguti "Kassikangas", Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", veidi isegi Afanasjevi "Õitsengu äärel".
 
Pakun, et kõige tähelepanuväärsem eelmisel aastal eesti keeles ilmunud algupärane ulmeromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks on võrdlemisi mõttetu nappi, 175 leheküljelisse romaani tekitada mitu tegevusliini ja mõlemasse hulgaliselt kõrvaltegelasi, kes lähevad peamiselt lihtsalt üksteisega segamini. Ka see ei aita, et ajuti osa neist maha notitakse, sest siis paneb autor uusi tegelasi jälle peoga juurde.
 
Teiseks puudub romaanil mainimistvääriv süžee, jah, eesmärgiks on selt Gulagi planeedilt põgenema saada, aga üldiselt oleks huvitavam lugeda olnud kasvõi autobiograafilist romaani autori elust pandeemiaisolatsiooni tingimustes ja kulgemisest ühest eluruumist teise. Romaani peategelane ei ärata mingit sümpaatiat ja on täiesti ükskõik, kui valus tal parajasti on, kes teda taga ajab ja mis tast saab.
 
Kolmandaks on kosmosegängsterlusest pajatav romaan kirjapandud võimatus ülepingutatult macholikkus stiilis, ainukesed kohad, mis vähegi lugeda kannatavad, on need, kus autor end lobisema unustab (ja neid ei ole palju).
 
Kuna ka see sarja osa jõuab eikusagilt eikuhugi, siis prognoosin, et, kui autor otsustab samal lainel kindlameelselt jätkata, on resultaadiks Eesti Ulme Konkurentsitult Kõige Mõttetum Triloogia. Minu meelest on juba praegu kõigist arvustustest, mis sellele tekstile siin ja võrguavarustes kirjutatud on, selgelt näha, et Teckland Leathercord elu ja seiklused ei lähe absoluutselt mitte kellelegi korda.
Teksti loeti eesti keeles

20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.

Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.

Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.

Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.

Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.

Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."

Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.

Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.

Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.

Teksti loeti eesti keeles

See debüütraamat on jõudemonstratsioon ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Meelis Krafti näol tegu - ja nüüd võib seda juba öelda - eesti ulme kontekstis kahjuks mitte liiga tavapäraselt ette tuleva päris kirjanikuga, kes valdab sundimatult stiili ja sõna. Need tekstid on väga kindla käega kirja pandud, mis tähendab, et sa ei jää lugedes tehnilistesse lapsustesse kinni. Eelmine võrreldav tulemine oli vast Indrek Hargla debüüt sajandivahetusel.
 
Teiseks on autor, kes kahe kirjanikunime all on avaldanud peamiselt võrguajakirjades ca 18 juttu, pannud oma debüütkogu kaante vahele kokku 7 lugu, mis ei ole a) ühe erandiga kusagil varem ametlikult ilmunud b) mis on seotud tervikuks kaudselt ühtse temaatikaga, mis väljendub kogumiku pealkirjas. Kes neid lugude kirjutamisaastaid peale autori täpselt teab muidugi, aga mulje jääb, et lood ongi kirjutatud kogumikku silmas pidades, spetsiaalselt selle tarbeks ja isegi kui mõni neist on käinud varem läbi jutuvõistlustelt, jõudnud näiteks teise kümnesse, on autor hoidunud nende avaldamisest kusagil mujal. Kadestamisväärt kindlameelsus ja planeerimine.
 
Niisiis mõjub "Saared" kui igati professionaalse ulmekirjaniku temaatiline jutukogu, mis kannatab välja võrdluse mistahes välis- või kodumaise autoriga. Tõesti ei tea, kas Meelisel oli kordagi kiusatust panna siia raamatusse ka oma kõige tuntum ja kiidetum lugu "Apollo 18". Kõike eelnevat arvesse võttes arvan, et ta ei tundnud sellist kiusatust.
 
Minu lemmikuteks antud valimikus olid ilmselt "Tagasipöördumine kummitavatele randadele", "Hüvasti, sõbrad" ja "Cali Mobilia". Mittelemmikutest võiks nimetada kogumiku kõige pikemat teksti "Ühtegi üleliigset inimest", mis kulutab palju lehekülgi ja tegelasi kirjeldamaks elu kuubimaailmas, põikab siis korraks reaalsesse maailma, tuues sisse uued tegelased ja lõpeb äralõigatult sealsamas. Nii oligi mõeldud või? Teine kogumiku kurioosum on "Pasir Hjau saare saladus", kus on vastutahtmist vändagängster ja talle tormi jooksvad naisterahvad, mis sellisena on ma ei tea mis, austusavaldus Veskimehele?
 
Raamatu ilmset tugevust silmas pidades on tähelepanuväärne, et Stalkeri hääletusel läks nii kogumikul kui selles olevatel juttudel pigem kehvasti. Arvan heausklikult, et Kraft ei ole oma lugejani veel otseteed leidnud. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsteni võib pidada vist kõige tähelepanuväärsemaks Reaktorist tuule tiibadesse saanud autoriks. Tema looming jaguneb iseeneslikult kahte perioodi, millest esimese moodustavad neli 2012. aastal Reaktoris avaldatud (võib-olla ka sahtlist kokkukorjatud, miks mitte) teksti ning juba rohkemat lubav, Täheajas nr 12 ilmunud "Põgeneda rottidelinnast". Kui Kalmsten olekski vaid nende lugude kirjutamisega piirdunud, siis ei mäletaks tema loomingut täna tõenäoliselt enam suurt keegi.
 
Autori uus tulemine sai alguse 2017. aastal. Selle perioodi teosed on esinenud võrdlemisi edukalt Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistlustel ning võib-olla isegi anomaalselt hästi Stalkeri hääletustel. Praeguseks on Kalmsten võitnud juba kolm Stalkerit ning ei jäänud palju puudu, et ka käesolev - põhimõtteliselt ta loomingu paremikku koondav - valimik oleks ka auhinna pälvinud; seda aastal, mil konkurents parima antoloogia/kogumiku kategoorias oli erakordselt tihe
 
Vaevalt et võit kogumiku kategoorias just selle taha jäi, aga teinekord soovitaks siiski lugude väljavalimisel rohkem keskendunud olla. See raamat ei oleks mitte midagi kaotanud, pigem just võitnud, kui siit oleks välja jäänud mõlemad valitsusaja lood ja "Loheisand", mida on raske kuidagi positiivsemalt iseloomustada kui sõnaga "arusaamatus".
 
Lisaks olevatele ja tulevatele hittidele nagu eeskätt tänaseks juba mitmekordselt antologiseeritud selle kogumiku nimilugu (mis teistkordsel lugemisel mõjub kusjuures veel paremini kui esimesel korral), aga ka "Kuuekandjad", "Lumemarjaveri" ning teatud osale fändomist orgaaniliselt imponeeriv "Vampiiriprobleem", sisaldab raamat ka eksperimentaalsemas laadis palasid nagu "Tundmatu surm" ja "Optimus". Otsingulisus ja soov loometeel edasi liikuda, mitte samas võtmes "tuima panna", on muidugi igati tervitatav.
 
Nende otsinguliste lugude puhul võib siiski diskuteerida, et autor ei ole neis oma nägu täielikult lugeja poole pööranud. Nt "Optimuses" teeb see, et saatelauseid peaaegu polegi, dialoogi ülimalt raskesti jälgitavaks; samuti lähevad kogu aeg segamini peaaegu igasuguse sügavuseta tegelased. Tulemuseks on, et juba päev pärast lugemist ei ole loost enam midagi meeles. Ajaliinidega mängiv "Tundmatu surm" on jälle nii segase lõpplahendusega, et palu selle seletuseks või kirjanikult audientsi. Ja mis puutub kuuldavasti autorile endale väga hingelähedasse "Murtud südamesse", siis selles tekstis on ainest oluliselt mahukamaks teoseks kui see, mis reaalselt paberile sai.
 
Nii ongi tunded peale raamatu lugemist veidi vastuolulised, sest täiesti küpsete tekstide kõrval leiab siit ka tehnilist praaki. Jutus "Põgeneda rottidelinnast" on pea iga lause paigutatud eraldi lõiku, mis hakib teksti täiesti ära ja teeb lugemise vaevaliseks. Kalmsteni tõenäoliselt taotluslik aluse ja öeldise järjekorra vahetamine - S.t, et tavapärase
"Nad rühkisid peatumata edasi" asemel kirjutab ta "Peatumata rühkisid nad edasi" - on ehk poeetilisem, aga milleks? Ühtlasi näib Kalmsten olevat kõvasti sentimentaalsem keskmisest eesti ulmekirjutajast, mis ei ole aga iseenesest küll mingi puudus. Hindeks antud neljale palun mõtteline saba taha juurde mõelda.
Teksti loeti eesti keeles
5.2021

Üks, mis Meelis Friedenthali lühiloomingu puhul silma torkab, on, et ega ta vist päris niisama, asja eest teist taga midagi ei kirjuta; ikka on lugu kirjutatud kas jutuvõistluseks või mingisse antoloogiasse, põhimõtteliselt tellimuse peale. Viimastel aastatel on nende antoloogiate koostajaks, kuhu MF kirjutab, olnud Indrek Hargla. Ma ei tea, kas selles seoses on midagi tähelepanuväärset. Võib-olla on.
 
Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistlustel on Friedenthalil läinud nii ja naa, "Nerissa" omal ajal (2004) esimese jutuvõistluse ju võitiski. "Võõras jumal" jäi 2014. aastal, ehk siis järjekorras kolmandal jutuvõistlusel aga  - minu meelest ka päris ebaõiglaselt - teise kümnesse. Pärast seda polegi autor jutuvõistlustel enam osalenud. Ega tal ei ole seal midagi tõestada ka. Stalkeri hääletustel on Friedenthalil läinud võib-olla anomaalselt hästi (3 Stalkerit), praegugi võib pöialt hoida sellele, kas eelmisel aastal Indrek Hargla antoloogias "Ülestõusjad ja kodukäijad" ilmunud selle kogumiku nimilugu võtab järjekordse Stalkeri või ei.
 
Nii või naa, ei ole MF kirjutatud lugusid kokku üldse palju - BAAS, milles Meelis Friedenthali teoste nimekiri pole täielik, osalt ka seetõttu, et mitte kõik tema poolt kirjutatust ei liigutu ulmeks, ütleb enam kui 20 aasta jooksul ilmunud ulmesugemetega lugude koguarvuks 12; käesolev, 11 looga kogumik sisaldab neist kaheteistkümnest seitset, mis on paari erandiga kirjutatud viimase 12 aasta jooksul. Ning Friedenthal tundub aja jooksul küpsenud olevat küll. Isegi "Nerissa", esimese loomeperioodi ilmselt tugevaim lugu, mõjub praegu lugedes võrdlemisi ebaküpse ja tarbetult nihilistlikuna.
 
Ülejäänud BAASis (seni) mitte leiduvast neljast jutust on üks ("Must ja valge") ilmunud 20 aastat tagasi Algernonis Mattias Rosenbaumi nime all, üks ("Ingel") ei ole ulme, üks ("Pehme") tundub olevat esmatrükis ilmunud itaalia keeles ning üks ("Suve tagasitoomine") ongi vist esmatrükk. Mina olin kogumiku 11 loost varem lugenud vaid nelja (tõsi küll, ka pikemaid lugusid), nii et avastamist oli raamatus küllaga.
 
Üks ja pigem just Friedenthali varasemat perioodi (1999-2004) iseloomustav joon on see, et lugu ei vii kuhugi välja, tal ei ole loogilist lõppu. Päris vabad pole sellest ka viimaste aastate lood ning kõige drastilisemaks sellekohaseks näiteks selles raamatus on "jõulujutt" "Ingel" (2013), millesse jõuad parajasti sisse elada, peategelasega suhestuda ja siis katkeb lugu poolelt sõnalt. Selles loos ei ole, nagu juba mainitud, ka midagi ulmelist, aga ulme ei ole ka muidu MF lugudes peaaegu kunagi see kandev tala, pigem ebamäärane kaunistus. Vahel on sellest kahju, näiteks "Deemonid ja trilobiidid" mu meelest ainult võidaks ulmelise plaani jõulisemast väljamängimisest, vahel ei ole.
 
Kõik jutud ei peagi viima lugejat punktist A punkti B, täiesti omal kohal (ka käesolevas kogumikus) on ka nn seisundilood, nt "Kass" või "Pehme", aga päris selgelt ei saa need olema need tekstid, mille järgi Meelis Friedenthali tulevikus mäletatakse. Lugudeks, millel see kogumik päriselt püsti seisab, on "Võõras jumal", "Kasuksepp", "Vinguv jalaluu" ja "Kõik äratatakse ellu". Kolm viimast ilmusid esmalt eelmainitud Indrek Hargla antoloogiates ja juba seal eristusid nad kõikidest muudest sama kaante vahel olnud tekstidest reljeefselt oma sügavuse, sundimatuse ja kirjandusliku meisterlikkusega.
 
Teine MF lugude tunnusjoon ongi, et vähemalt eesti ulme kontekstis on ta harukordne intellektuaal ja erudiit. Inspiratsioon ei ammuta MF niivõrd ulmekirjanike puhul pigem loogilisest ulmekirjandusest, vaid peavoolu kirjanduslikest või kultuurilistest tekstidest, sh ajaloo/arheoloogia alastest teadusartiklitest ja väitekirjadest. See võib ühest küljest olla pretensioonikas või isegi tüütu, aga mis seal salata, intellektuaalsus annab autorile ka sügavama maailmanägemise, mis ei pea tingimata tähendama kapseldumist elevandiluutorni. Eriti heaks näiteks on ses osas "Vinguv jalaluu", mis tegeleb, nagu Friedenthali puhul ikka, intellektuaalsete probleemidega, ent pakub lugejale ka samastumisvõimalust, kui lugedes tabad end mõttelt, et jah, ka mina tegutseks või mõtleks sarnases situatsioonis täpselt samamoodi kui loo peategelane, ilmselt teaduri tüüpi asjamees Andres, isegi kui sellist situatsiooni ei saaks kunagi tekkida. Ilmselt on MF eesti ulmes ka ainuke autor, kes võib ühe jutu raames kirjutada vaheldumisi minevikus ja olevikus ning hüpata kolmandast isikust esimesse ja tagasi kolmandasse ilma, et see põrmugi häiriks.
 
See eruditsioon võib mõnikord siiski pöörduda ka autori vastu, näiteks palas "Suve tagasitoomine", mis on saanud inspiratsiooni Pu Songlingi hiina hirmu- ja armu- ja Ameerika indiaanlaste muinasjuttudest ning on kuni kõige viimase leheküljeni lihtsalt suurepärane, ent kulmineerub sellega, et "rebane askeldas ta peal". Mina ei tea, ei saa aru, mida see "askeldamine" tähendab, see võib tähendada mida iganes, alates pesusorteerimisest kuni selle, kelle peal istutakse, tükkideks viilutamiseni. Kas ma sellest arusaamiseks, mida "askeldamine" tähendab, pean neid hiina ja indiaani muinasjutte jutu kõrvale lugema, või - juhul kui ma neid juba lugenud olen - peast teadma?
 
Kui seda pikaks veninud juttu kuidagi kokku võtta, siis põhimõtteliselt kirjutab Friedenthal nii, nagu sooviks ilmselt kirjutada Kristjan Sander, kes seda aga mitmel eri põhjusel ei suuda (võrrelge viimase "Pikki varje" näiteks Friedenthali kogumiku nimilooga, vahe on päris suur).
Teksti loeti eesti keeles
7.2019

Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.  
 
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.    
 
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head  tulla.    
 
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
Teksti loeti eesti keeles

Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.

Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad  oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.

Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.

Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Sellest, et see raamat ennast lugeda ei lase, sain ma aru juba leheküljel 18, mil jõudsin lauseni "Kapteni noor ja peente joontega nägu on suurest kurnatusest sisse langenud, muutunud surimaski sarnaseks, kus tuhmunud silmad mustades aukudes pingul põsesarnade kohal miilavad. Nüüd on tal aega vaadata kaunist maastikku, erutatult külavahel ja põldudel jooksvat talurahvast, päikesetõusu, kõike, sellal kui õhulaev aina maa poole laperdab." Ühtekokku kulus mul raamatu 290st leheküljest läbi närimisele kuu aega. Masohhism? Ilmselt.
 
Ei Bornhöhe, Vilde ega teised tuntud eesti autorid, kes iganes orjaajast on kirjutanud, pole kasutanud sellist "ehedat 19. saj vaimus seiklusjutu stiili", mida Tänava poolt viljeldu muidugi ka pole. Küll leiab analoogilist kirjapruuki ennast kirjanikuks pidavateks, kuid seda teps mitte olevate autorite "teostest". Kuna Saalomon Vesipruul on väljamõeldud kirjanik, kelle loomingust on tuntud vaid mõni rida, siis võib sellest stiilist vaimustunutele järgmiseks soovitada lugeda Thavet Atlase teoseid.
 
Seda enam, et "Newtoni esimene seadus" on ka igas muus mõttes arbitraarulme. Ühest küljest kehtib põllumajanduses teoorjus, ühiskond on seisustega ning valitseb kirjaoskamatus; teisalt on olemas alkeemia, üleskeeratavad hobused, aurumasinad, spektromeetria, antigravitatsiooni seade, loodud on isegi tehnoloogia planeetidevahelisteks lendudeks (!) ja kasvatatakse homunkuulusi. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub jõuda järeldusele, et romaani ajalooline taust on "korralikult välja töötatud", pigem tõmbab autor järjekordse arbitraarse jaburuse silindrist välja nagu mustkunstnik küüliku, kui ta seda heaks arvab.
 
Romaani süžeeks on selle kirjeldus, kuidas ühes mõisas, üha pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras, mida lõpuks kroonib sõjaline konflikt Maavalla ning Leedu vürstiriigi vahel, kavandatakse salajast väljarändamist Ehatähe nimelisele planeedile (mis romaani lõpus ka teoks saab). Plaani elluviijateks on seltskond ennast teadlasteks pidavaid võlureid-avantüriste, kes on selleks hulga riigi raha vasakule toimetanud. Peale selle on kujutatud dekadentset ja absoluutselt jõuetut kuningavõimu ning vastalist ja väga primitiivset talurahvast.
 
Minu meelest võiks Maniakkide Tänav arutu romaanide vorpimise järele jätta. Tal ei ole lihtsalt neid romaanikirjanikule vajalikke kvaliteete, mille hulka võiks kuuluda mittetriviaalse süžee kudumise ("Newtoni esimene seadus" algab suvalisest kohast, kulgeb lõdvalt ning lõpeb läbi kohmaka otste kokkusõlmimise imalavõitu happy endiga) ja tegelaste lugejale lähedaseks tegemise, sh nende arendamise oskus. Üksnes kiiresti kulgeva tegevustiku kirjeldamine võib edukalt töötada lühijuttudes ning on Tänava käes ka mitu korda toiminud, kuid sama tehnika rakendamine romaani kirjutamisel toodab vaid koomiksi/anime ümberjutustusi.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus nii, et ma lugesin seda romaani kaks korda järjest, ilmselt seetõttu, et teos, eriti selle algusosa, meenutab arhetüüpset kunstiliste pretensioonidega eesti filmi, kus on fragmentaarne dialoog, palju loodusvaateid ja faabula end  edasi ei keri. Niisiis oli mul (esimese) lõpetamise järgselt tunne, et olen üpris ühetoonilises tekstimassiivis midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Kirjutatud on romaan iseenesest ladusalt, isegi hästi (muidu poleks seda üldse lugeda võimalik olnud), aga korduslugemisel midagi olulist esmasele kogemusele ei lisandunud. Iseloomulik on, et nädal või paar peale lugemist on topelttööle vaatamata loetust meeles vähe, mingid üksikud pildid. Tunnel, Lonkur, veekindlast paberist (kuid lagunevad) märkmikud, majakavahi foto, hääled öös, üksteisele vastutöötavad inimesed.  
 
Kogu lugu keerleb ühe piiritletud maalapi ümber, kus teadmata aegadest toimub veidraid asju ning kuhu korraldatakse perioodiliselt ekspeditsioone, et olukorda uurida. Peab tunnustama ekspeditsioonide korraldajate ja nendel osalejate  kindlameelsust üritustega jätkata, kui kogu selle aja peale pole midagi erilist õnnestunud välja selgitada ja on juba teada, et ka ekspeditsioonidel osalejatega mingeid veidraid asju juhtub ning kaotused elavjõus on substantsiaalsed. Peale selle on need ekspeditsioonid üpris organiseerimatud. Inimesed käiksid neil nagu teravate elamuste ekskursioonil, mitte tööd tegemas. Ilmselt ei saa ka käesoleva ekspeditsiooniga asjad peakorteri jaoks selgemaks.  
 
Kui seda romaani püüda kuidagi lahti mõtestada, siis tundub, et see räägib peaasjalikult vist ikkagi peategelasest bioloogi ja tema eelmisel v üle-eelmisel ekspeditsioonil osalenud ja seejärel surnud mehe suhtest. Niivõrd-kuivõrd seda võib üldse toimivaks suhteks nimetada, sest ma ei näe, et naine oleks omalt poolt suhtesse midagi panustanud. Naine/bioloog on nimelt terve elu elanud omas mullis, on põhimõtteliselt antisotsiaalne olend ja ei vaja teisi inimesi. Ta ei vaja ka teisi - ainult naistest koosneva - ekspeditsiooni liikmeid, nad on talle ainult tülinaks kaelas. Mitte kauaks.
 
Ja kui te arvate, et bioloog läks sellele ekspeditsioonile selleks, et leinast jagu saada, välja selgitada, mis mehega juhtus, eesmärgiga mehe eest kätte maksta, siis kõik need vastused on valed. Niipalju, kui ma aru saan, on bioloogi peamine motiiv see, et mees reetis teda ekspeditsioonile minnes ja ta on alas eesmärgiga välja selgitada mehe süü suurus ja ulatus, et seejärel talle õiglane hinnang anda.    
 
Ma ei kujuta absoluutselt ette, millest triloogia kaks ülejäänud osa räägivad. Bioloogiga võiks nagu asjad ühel pool olla. Loodetavasti.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
 
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
 
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
 
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
 
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
 
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Selles lühikeses romaanis manab autor meie silme ette utoopilise kasvuhoonemaailma, mille tegelased on - kõige järgi otsustades - vaimse alaarenguga. Inimeste päevi täidab töölkäimine (ainus töö, mida meile näidatakse on töö reklaamibüroos), igaõhtune baarikülastus koos tööseltskonnaga (mille käigus juuakse küllaltki suuri koguseid, ilma et sellele järgneks vähimgi pohmell või tervisekahjustused) ja nädalavahetusi kodus kükitamine. Inimestel ei ole mingeid hobisid, ühiskondlikke tegevusi, üksteisel külas ei käida ja isegi kui nad kodus nt mingeid teleseriaale vaatavad, ei kujuta ma ette, millest need räägivad, sest köitvate draamade jaoks näib selles maailmas nappivat ka kujutlusvõimet. Ilmselt vaatavad nad kodus lage.
 
Kirjutatud on see tekst kohati (alguspool rohkem, teine pool on märksa parem) umbes nii nagu võiks seda teha Saalomon Vesipruul:
"Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jälle tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. "Küll see sõprus on ikka imeline..." mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerusui otsa vaadates.
 "Küll see sõprus on ikka imeline," jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
 "Tõepoolest," nõustus Simona. "Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev..."
 Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma."
 
Kui tegelastel ka mingeid elulisi probleeme pole, siis üks tundlik teema selles maailmas ometi on ja selleks on kõik soojätkamisega seonduv. Olgugi et ka sugutung näib selle maailma inimestel olevat alaarenenud, sest see avaldub väga harva, üksnes radikaalse stimulatsiooni tagajärjel ja põhjustab asjaosalistele suurt piinlikkust. Mingil põhjusel ei ole inimestele selles maailmas antud ka absoluutselt mitte mingit seksuaalharidust, kõik tuleb ise avastada. Niisiis, peale mehe ja naise sõbrunemist ja pikka aega võtvat lähenemist võib juhtuda, et jõutakse voodisse ja seal ka midagi ära tehakse.  "Pattulangemisele" järgneb ehmatus, hirm ja nn rasedusmasendus, aga kust see viimane tuleb, on taaskord ebaselge, sest bioloogiliselt puudub selleks põhjus ning ühiskonnas pole ka kehtestatud ei puritaanlikke keelde ega repressioone.
 
Võib ju püüda romaani mõtestada kuidagi nii, et autor on joondanud kõik talle ebameeldivad nähtused - tühisus, pealiskaudsus, alkoholism, aseksuaalsus jne - ja need kõverpeeglisse väänanud, nii et seda klantspilti tuleks tegelikult käsitleda düstoopiana, aga ka nii näib raamat täitvat peaasjalikult vaid selle autorile kordaminevat teraapilist funktsiooni. Nii et isegi kirjaoskajaliku näitena arbitraarulmest ma seda tegelikult lugemiseks soovitada ei julge.
Teksti loeti eesti keeles