Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Walter M. Miller, Jr. ·

A Canticle for Leibowitz

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Kantileen Leibowitzile»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
24
7
2
1
0
Keskmine hinne
4.588
Arvustused (34)

Milleri märgatav mõju kaasaegsele ulmekirjandusele ja ta napp toodang on vastuolus. Miller on kirjutanud ca 40 novelli ja vaadeldava romaani (bibliograafias on küll paar algusaastate romaani mainitud, mujal neist juttu ei tehta). Teose kolm osa ilmusid algselt iseseisvatena ajakirjanduses (1955-57). Osad ühtusid sedavõrd hästi, et romaan võitisd Hugo 1961.

Esimeses osa “Fiat Homo” (=saagu inimene) elatakse ajas, kus tuumasõjast on möödunud kuussada aastat. Tühjaks jäänud maailmas elab kiskjaid, mutante ja röövleid. Kõrbes paikneb katoliku klooster, mille pühakuks on tuumasõja ajal elanud Leibowitz. Kloostris säilitatakse ennesõjaaegseid kirjutisi. Mungad neid ei mõista, kuid kopeerivad ja säilitavad neid tulevastele põlvedele. Selle osa peategelane on noor munk Francis, kes leiab pühaks peetava tehnilise joonise, pühendab kogu oma elu selle oskuslikule kopeerimisele ja sureb oma tööd kaitstes.

Teises osas “Fiat Lux” (=saagu valgus) elatakse kuussada aastat hiljem ja on renessanss. Peakangelaseks on õpetlane Thon Taddeo, kes enesekindlalt tuleb Leibowitzi kloostrisse igivanu raamatuid uurima.

Kolmas osa on “Fiat Voluntas Tua” (=sündigu sinu tahtmine) ja siin ilmneb teose peen iroonia. Maailm sööstab kõigile jõupingutustele vaatamata uude tuumasõtta. Kelle tahe nüüd peab sündima? Milleri järgi inimkonna olemus tuhandete aastatega ei muutu ja inimkond hävitab iseenda. Võimas lugu!
Teksti loeti soome keeles

Kõik ees juba ära räägitud/seletatud, seega ühinen kahe käega Arvi Nikkarevi viimase lausega. Tõesti võimas lugu!!!

Eestikeelse tõlke juures oli tore see, et ka ladina keelne teks oli ära tõlgitud. See tegi osad kohap palju selgemaks. Originaalis seda ju polnud.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kummalised tunded tekkisid seda (üht kõigi aegade pingerea etteotsa hinnatud) teost lugedes. Kahtlemata sugestiivne. Üldiselt rahulik narratiiv, ei mingit actionit, kuid sekka mitmed võimsad stseenid (näiteks esimese osa lõpp). Istus mulle ka see üldine ajalooline pessimism - ja ühtlasi sisuline progressi ülistus ning usk sellesse. Ambivalentsus... Väga oluline pluss: nö. tehnilises mõttes ei ole see üle 40 aasta tagasi ilmavalgust näinud teos kuskilt otsast vananenud! Miks siis kummalised tunded? Ei ole seniajani aru saanud, miks kõigile nendele plussidele vaatamata tervik säravat muljet ei jätnud - ja samas ennast alla 5 hinnata ei lase...
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, millest peaks eemal hoidma neid, kes hindavad ulmes peamiselt pealiskaudset killurebimist (nagu pratchett seda teeb) või suure malakaga vehkimist (conan ja järeltulijad). Raamat, mis eeldab teatud mõtlemisvõimet pluss elementaarset piibli ja ladina keele tundmist. Sest igal detailil, tegelasnimedest rääkimata, on tähendus - sageli mitu tähendust. Mis pole sugugi imekspandav, kui arvestada, et autoril võttis selle romaani küpsemine umbes 15 aastat aega. Igas osas on erinevad eetilised probleemid. Katoliiklikust vaatenurgast küll, aga vägagi üldinimlikud. Mulle igatahes hakkas katoliiklus tunduma ainsa talutava ristiusu ilminguna.

Täiendaks isand Nikkarevi selles, et peategelaseks on klooster ja selles valitsev vaimsus, mis väljendub vastavas osas tegutseva kloostriülema kaudu.

Ja kolmanda osa vodevilli-laadse alguse tagamõte jäi mulle täiesti arusaamatuks.

Aga näitena detailirohkuse kohta: täiesti möödaminnes Miller mitte ainult et näeb ette (pahatahtliku) AI tekkimist, vaid annab sellele ka teoloogilise põhjenduse :)

Teksti loeti inglise keeles

Ühteaegu äärmiselt võimas ja samas parasjagu masendav teos. Minu jaoks masendav just iga osa lõpus, kus järjekordne unistus luhtus. Karta on, et tõlke lugemine jättis mind ilma osadest detailidest. Samas pean tunnistama, et samuti nagu eelkirjutanu, ei valda ladina keelt ega tunne piiblit, mis oleks vajalik nendest detailidest rõõmu tundmiseks.
Teksti loeti vene keeles

Ei meeldinud nii väga, kui teistele :(

Aga kuna lähimal ajal olevat see ka eesti keeles ilmumas, siis loen kindlasti, sest et äkki ei saand inglise keeles kõigest aru. Ausõna, tõstan siis ehk hinnet...

Lugesin ka eesti keeles läbi. Hinde tõstmiseks aga põhjust ei leidnud :(
Teksti loeti inglise keeles

Tüütu ja igav raamat. Tundmata autori tagapõhja võib siiski oletada, et tegu on katoliiklasega. Sellist katoliikluse propagandat ulmekuues pole ma ennem kohanud. Siiski tundub mulle märksa tõepärasem visioon selle ristiusu ühe lahu kohta näiteks Dan Simmonsi oma, mida ta väljendab "Endymionis" ja "Endymioni tõusus". Katoliiklik kirik inimkonna vaimsuse hoidjana? Lubage sügavalt kahelda. Valge Varese poolt mainitud tehnilist mahajäämuse puudumist eriti tõesti polnud märgata, arvatavasti eelkõige seetõttu, et suure osa sisust moodustavad ladinakeelsed palvekatked. Paaris kohas oli küll juttu mikrofilmidest ja arvutitest loomulikult polnud sõnakestki, kui 1959. aasta kohta on see isegi hästi. Üldiselt - ajaraisk. Filosoofilise ulme austajad võiks selle asemel üles otsida hoopis Kim Stanley Robinsoni "The Years of Rice and Salti", mida lugedes tekib kergesti terav kahjutunne, et katk kogu kristlust olematusse ei pühkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Ilmselt saaks romaan mult viie, kui viimane osa poleks liiga sünge. Kommentaariks Lauri Lukase arvustusele: arvuteid oli tekstis mainitud küll! Üldiselt võimas romaan, ehkki tekkisid mõned küsitavused. Esiteks Lihtsustamise Ajastu. Ma ei tahaks uskuda, et enamik inimesi oleksid nõus purustatud tsivilisatsiooni viimaseid jälgi hävitama, pigem meenutaksid nad mineviku heaolu kui kuldset ajastut ja hoiaksid selle jälgedest kümne küünega kinni. Sarnast teadlaste lintšimist kujutas ka Zelazny oma Needuste allees, ent seal ei omanud see nii totaalseid mõõtmeid ja mitmel pool säilis tehnililine tsivilisatsioon. Olgu pealegi, võib ju oletada, et valdav osa tuumasõjas ellujäänutest olid arengumaadest pärit primitiivsed inimesed, kes teadmisi niikuinii hinnata ei suutnud ja intelligentsivastase viha pärast tekstis mainitud rahvaste segunemist oma lastele edasi pärandasid. Aga kuidas sai lihtsustamine levida kõikjale ja omada globaalsed mõõtmed, seda tingimustes, kus mingist globaalsest kommunikatsioonist kindlasti rääkida ei saanud? Teiseks, kui katoliku kirik soovib nii kohutavalt oma positsiooni säilitada, peaks ta selle nimel tegema suuremaid sõjalis-poliitilisi jõupingutusi, mitte laskma ohjadel Texarcana kätte libiseda, et pärast enda kõrvaleheitmise üle kurta. Muide, lugedes kohta, kus Hull Karu valmistus kloostrit ründama, tabasin end irooniliselt mõtlemast, et kui kloostriülema käsutuses oleks tuumapomm, küllap laseks ta selle nomaadide vastu käiku. Kolmandaks, pärast uut tuumasõda evakueerub kirik Alfa Centaurile/erinevalt Arvi Nikkarevi arvustuses mainitust ei hävita inimkond end täielikult, pärast apokalüpsist Maal säilivad kolooniad teistel tähtedel, et katoliiklus ei häviks ühes Maa tsivilisatsiooniga. Järgnevaid sündmusi võib juba ette aimata. Kunagi hakkavad kolonistid teistel planeetidel tuumasõda pidama ja mungad ohkavad taas: miks te meid ometi ei kuulanud. Mis kasu on kiriku jõupingutustest, kui too kunagi tuumasõda vältida ei suuda. Kokkuvõtteks: tegu pole sugugi halva romaaniga, ent pärast lugemist polnud sellist tunnet, et nüüdd sai viievääriline teos läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin ja kaalusin päris tükk aega, kas panna viis või mitte. Raamat on hea, isegi väga hea, kuid mõned eelarvustajate poolt mainitud küsitavused rikuvad midagi ära. Raamatu sõnum mind ei häirinud. Igaühel on õigus näha asju nii, nagu ta neid näha soovib. Autor arvas nii, mina arvan natuke teisiti. Samuti meeldis mulle teose selline vaikne ja rahumeelne kulgemine, stiil ning peen huumor. Miks ma siis üldse virisen? Ei tea. Midagi jäi nagu puudu, samas oli kõik olemas. Panen ikkagi viie, sest... hea raamat oli!
Teksti loeti eesti keeles

Sageli kohtame tänapäeva ulmekirjanduses mõtteviisi, mis püüab meile selgeks teha, et religioonil puuduvad täiesti kindlalt igasugused positiivsed küljed ja tegu ei ole millegi muu kui ainult mõttetu käsipiduriga, mis takistab meie kiiremat jõudmist helgesse tulevikku. Eks see ole ka mõistetav, sest ulme kui valdavalt teaduslik (!) fantastika justkui peakski niisugusele mitteteaduslikule jurale vastu astuma.Ilmselt valitseb selliste käsitluste järele lugejate hulgas ka arvestatav nõudmine, sest siin Baasiski võib näha arvustusi, kus rõõmustatakse et "küll ikka paneb hästi sellele usuvärgile ära". Täitsa võimalik, et mõned sellised arvustused on isegi minu kirjutatud.

Miller paneb meid mõtlema, et äkki ei ole asjad ikka päris nii mustvalged. Kui religioon kõrvale heidetakse ja selle asemele ei ole võtta midagi samaväärset, mis tasakaalustaks inimeste püüdlusi saavutada võimu teiste inimeste üle, siis ongi tulemuseks teoses kujutatud lõpmatu tsükkel ühest enesehävitusest teiseni.

Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi erilist. Ilmselt olen raamatule veidi vale sihtgrupp selles mõttes, et mind ei vaimustunud võimalus süveneda kirjapandusse otsimaks varajatuid seoseid ja analoogiaid. Stoori ise oli ju lihtne, miks peaks lihtsat põhiliini väärtustama ainuüksi seepärast, et autor on vaevanud ennast keerukate kõrvalseoste väljatöötamisega? Süzheed see paremaks ju ei muuda... Seega minu poolt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul austan Juhan Habichti tõlkija-geeniust. Sel juhul mitte. Kõik oleks nagu korras, ainult... Mõni pisike, või mitte nii väga pisike detail vihjab, et tõlkijal ei ole suurt kogemust katoliikliku maaimapildiga ja missa-fraasidega. Samuti ei tea ta Dante lauset: Jätke kõik lootus, teie, kes te siit sisse astute. Võibolla teab. Aga kirja ta seda ei pannud. Lõi hoopis oma tõlkeversiooni. Tegelt on see ükskõik. Aga, see ei ole ükskõik, kui leidub kasvõi ulmeringkonnas inimesi, kes lahkelt oma teadmisi jagaksid sel alal, mis jääb tõlkijale tundmatuks.

Asi ise meeldis. Üsna. Meelitavalt mõjus vaba ja loov, kuid mitte rumal lähenemine katoliiklusele, juutlusele, üldse ristiusule. Ülistuslaul inimkonna masohhismile. Ja mõnele, kes eitasid jõuliselt inimkonna vabadust end hukata, hukata lasta ning ise hukkuda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin märksa hullemat.
St, oleks ju võinud, eks ole. Arvestades listilööminguid ja puha.
Aga ei olnudki hull, täitsa hää oli.

Jutt meenutas koelt Chestertoni ja Greene`i, kes on kyll ka mõlemad, jah, katoliiklased nii eraelus kui kirjanduses. Ja minu lemmikud. Sõltumata sisust on tekst selline rahulik, voolab tasa ja sujuvalt läbi peo, kyllalt yhtlane kogu raamatu vältel. Hästi tehtud raamat.

Eks ta rääkiski rohkem lootusest. Ennekõike julgusest loota, no matter what. Sest kuritihti nõuab lootmine märksa rohkem julgust kui lootusetus. Muu, ulmeline, on kyll ka vajalik, aga vajalik umbes nii nagu paber. Ilma selleta ei saa kah raamatut teha. Aga paber ei ole peamine. Peamine on hoopis muu.

Ladina tekstide tõlked olid kyll kohati jaburad, isegi nii kesise keeletundmisega kui minul võib selgelt näha, et kui eesti keeles on aed, siis ladinas aiaauk. Oleks võinud ikka mingi inimliku allika leida, leiab ju eestitsi märksa paremaid ladinaraamatuid kui ameerika koolilaste lugemik. Pealegi on meil kenasid ja sõbralikke klassfille kõik kohad täis, ole ainult mees ja kysi. Dantest muidugi rääkimata. Bääh.

Aga AI kohta käiva jupi suutsin silmade vahelt mööda lasta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Üllatusin. Ei oleks oodanud, et tegu on sedavõrd hea lugemisvaraga. Lugema hakates ja hoomates, et lugu tihedalt põimunud katoliiklusega, turgates esiti pähe mõte, et kas tõesti jälle miski mõttetu religioonisoga. Õnneks mitte! Äärmiselt hästi ja meisterlikult kirjutatud, kandva süzheega, olulisim ehk aga see, et see usu teema ei häirinud. Algselt tüütuna tundunud ladinakeelsed tsitaadid muutsid teose aga samas hoopis huvitavamaks ja veenvavamaks. Raamatu jaotamine kolmeks osaks, millel sedavõrd sümboolsed pealkirjad, oli minu arvates geniaalne mõte. Kui algul vaagisin, kas anda "neli" või "viis", siis nüüd asja üle pisut rohkem mõelnuna annan kindlalt parima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, millisest kirjutamise julgen ette võtta alles peale seda, kui ka maakeelne versioon läbi loetud on. Alustakski siis sellest teose värskeimast muljest ja ühtlasi aeg-ajalt punastama panevast osast.
Jutt on tõlkest. Kahjuks just sellest osast, mis on otseselt tõlkimata jäänud, elik ladina juppidest. Üks eelpool kirjutaja on vihjanud missa fraasidele. See on selline kaunikesti õhuke pid, millel mina eriti karva võtta ei julge. Ei ole katolik kirik ja vaevalt et iseäranis teoses kujutet St. Liebowitzi ordu miski paigaltammuv organisatsioon. Kui Pühale Toolile alluv kogukond seda oleks, jäänuks ta juba ammu marginaalseks tegijaks ja ei omaks kaugeltki seda võimu, mida ta tänapäeval omab. Meenutagem kasvõi paavsti üsna hiljutisi väljaütlemisi (mispeale tal küll tervis kuidagi kahtlaselt kiiresti kehvaks läks). On selge, et aegade kombed muutuvad. Veidi, aga siiski. Küll aga on vitsaväärt yankeede konspektist maha viksitud tõlked. Kui ma juba enne ei arvanud ameerikalikust kooliharidusest kuigivõrd, siis sihukest lauslollust, kui sealt ma kah ei osanud oodata. Aeg-ajalt tekkis tunne, et fraasid on lahti kirjutanud inimene, kellel on aim küll grammatikast, kuid kellel puudub igatsugune kokkupuude kirikuga ja selle pärandiga. See ei ole muuseas tõlkija viga, isand Habicht onb lihtsalt abitu allika valinud.
Ülejäänu aga on kindlasti üks kõvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Seejuures on tunda muidugi, et Miller on üks vana jesuiit. Katoliiklusest on järgi jäetud kõik positiivne (ehk esimeses osas kirjeldet ihunuhtlus välja arvata) ja kõik negatiivne hoolega väljaroogit. Mõni ime, et lugejale hakkab katoliiklus lausa meeldima. Seejuures ei unusta Miller ka kanoonilist katoliiklikku maailmapilti sõbralikult tögamast. Sõnaga - käitub nagu klassikaline tubli jesuiit.
Sellegipoolest. Olen vaielnud paari eelarvustajaga teemal, kas teos on katoliiklik propaganda või ei. Olen jätkuvalt seisukohal, et EI OLE. Ta on kahtlemata kirjutatud katoliiklikust vaatenurgast ja selgelt läbiv punane niit on usk ja temaga seonduv. Minu arusaamist mööda ei ole ka kiriklikus raamatute säilitamises/teadmiste hoidmises midagi ennekuulmatut - meenutagem kasvõi Rooma impeeriumi langust ja tuletagem meelde, kes olid antiigi kirjanduse ja teadmiste säilitajateks. Jah, need olid kristlikud kloostrid. Ehk kontekstist väljarebituna - ajal, mil Euroopas märatses (ei leia küll ühtegi leebemat väljendit) inkvisitsioon, oli islam se, kes säilitas Euroopa selle aja kultuuri kohta informatsiooni. Proovige seda tänapäeval vähegi madalalaubalisele inimesele seletada ja jälgige reakstiooni.
Milleril on palju seisukohti, millega ma nõus ei ole. Mis siis selles imelikku on? Samas olen ma põhimõtteliselt nõus tema visiooniga selle kohta, et mõni religioon võib olla teadmiste ja teadmuse viimne pelgupaik. Paigaks, kus seda ehk ei mõisteta, kuid kus seda hoitakse. Ka usun ma kahjuks Leibowitzi Lihtsustamise Ajastut. Kas olete kindel, et see varjatult juba alanud ei ole?
Palju andsid juurde jutule tehnilised vidinad või õigemini nende puudumine. Ei olnud siin AI`st küll juttu. Ka ei olnud siin mitte pimedat usku progressi. Need, kes selle siit välja lugesid on küll millestki väga valesti aru saanud. Või siis kogu loost üldse mitte aru saanud. Laiale irvele vedas suu abt Zerchi arutlus masina hinge üle. Täiega nautisin ka kõikvõimalikke vihjeid kristlikule mütoloogiale (ehkki Laatsaruse liin jäi ju tegelikult lõpetamata ja see pärispatuta sündinu liin ei jõudnud õieti nagu alatagi).
Tõenäoliselt "Kantileeni .. " lahates saada vähemalt sama paksu raamatu, kui teos ise.
Ja kordaks siinkohal teose tõlkija sõnu, milliseid ta kasutas Poul Andersoni "Midsummer tempesti"`i arvustuses: "Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks. "
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mind jättis see teos suuremas osas külmaks, ja just tolle katoliikliku maailmavaate pärast, mis tundus nii lõpmata ebasiiras, et sundis paratamatult distantsieeruma, laskmata tegelastele kaasa elada. Samas, vaatamata küllalt kiivas vaatenurgale ja kohatisele usutamatusele oli tegemist niivõrd võimsa visiooniga, et tõesti ei saa vähemat kui "5" raamatule anda. Vabandatagu, kui sel teksti on pisut enesekiitmise maiku, kuid vaatamata sellele, et pole ma elus õppinud ladina keelt ja tundnud huvi teoloogia vastu, on elu jooksul seda va kultuurikihti niipalju kogunenud, et kuigi ma igaks juhuks suurema osa ladinakeelsetest sentensitest tagant üle kontrollisin, ei usu, et midagi olulist kaduma läks. Vastu ei saa vaielda ka teose põhiideele - olid ju kloostrid üle Euroopa kogu Rooma languse järgse aja antiikkultuuri kandjad ja säilitajad, otsides kokku, peites, parandades ja jäljendades, mis järgi endisest kõrgkutuurist, ja kandes selle nii edasi läbi tuhandeaastase pimeduse- ja metsluseaja. Kuidas ja kui palju ajalugu kordub? Kui mitu korda on ajaloos läbi mängitud stsenaarium, et su metsad saavad laevadeks ja samal hetkel kui langeb viimane puu, on ka su impeerium otsa saanud? Kui valusalt ja vaevaliselt läheb see inimese õppimine...

Tõeliselt hea oli juba varem mainitud masinate halva käitumise selgitamine. Tegelikult paari lausesse kokku võetuna kogu Myrphy seaduste kvintessents. Negatiivse poole pealt - esimest juttu pean parimaks. Selles oli rahulikku kulgu ja mingit kibedat irooniat. Teises oli seda juba vähem ja viimast võib nimetada usutunnistuseks. Teisalt, viimases osas oli siiski ka haaravat suurust ja meeldejäävaid kujundeid, ükskõik mis ma selle kogusõnumist siis ka arvaks. Kuidas sõnu seada - ei tea isegi, saab kloostri vaimu ja muud katoliiklusega seonduvat selle mehe puhul üldse "taustatööks" nimetada? Ilmselt oli suurem osa kirjapandud õhustiku detailidest talle loomulikud teadmised. Mis aga ei takista talle maailma loomise eest siiralt au andmast. Veel - sattusin üht eelarvustust lugedes meenutama, et kuidas kuradi moodi see Dante lause siis "kanoonilisel" kujul oli? Mitte ei mäleta. Mis tähtsust sel on? Mõte on ju selgelt ja õieti edasi antud.

Nii et siis üks visioon, mille aeg on seni küll õnneks valeks tunnistanud, kuid kui mõelda, et Kuuba raketikriis oli kirjutamise ajal veel ees, ei saa autorit kuidagi ebaadekvaatsetes eeldustes või ülearenenud ohutajus süüdistada. Oma taustast lähtuvalt vormis ta oma vastutustunde selleks raamatuks. Me võime teenida teisi jumalaid, kuid see ei peaks takistama tunnustamast väärtusi, olgugi need kohati erinevad omasekssaanutest.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun kõigi kiitvate hinnangutega selle romaani suhtes. Oluline on ehk ka teada paari fakti autori kohta. Nimelt võttis Walter M. Miller USA lennuväe koosseisus osa Euroopa ühe vanema kultuuritempli, Itaalias asuva Monte Cassino kloostri pommitamisest. Saadud traumaatilisest kogemusest ei saanud ta elu lõpuni üle. See on põhjus, miks ta astus katoliku usku, kirjutas Leibowitzi raamatud ning lõpetas pärast kauakestnud depressiooni elu enesetapuga. Muuhulgas on veel teada, et Millerit ei või samasta Fiat Voluntas Tua`s ette tuleva kloostriülema Zerchiga - kuigi Miller oli pühendunud katoliiklane (nagu enamik täiskasvanult pöördunuid:)), oli ta isiklikult seisukohal, et mõningail juhtudel võib eutanaasiat rakendada (nagu mäletame, oli Zerchi äge eutanaasia vastane). Olen endine kristlane ja seetõttu eriti allergiline igasuguse usupropaganda suhtes. Milleri raamatust ma seda ei leidnud - minu arust on väga oluline, kui usklik inimene tahab teistele lihtsalt midagi öelda, või kui ta teeb propagandat. Neid kahte asja ei tasu segi ajada. Loomulikult peab iga inimene kõige õigemaks just enda maailmavaadet, aga see pole siinkohal kaasus.
Teksti loeti eesti keeles

Professionaalselt kirjutatud raamat, mille teemad mind eriti ei eruta. Globaalsed ideed, inimkonna ja tema teadmiste säilitamine... no ei. Samuti riikide ja riigipeade poliitika ja intriigid. Need peatükid, kus tegevus toimus mikrotasemel, ühe inimese või väikese grupi piires, olid päris toredad. Üldiselt – mida edasi südmused arenesid, seda ükskõiksemaks muutusin. See pidev pretensioonikuse tõus nagu häiris ka. Aga muidu kena kaanepildiga ilus raamat. Sobib riiulisse. Kasutatav ladina keele testina. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumik-romaani kirjanduslikku kvaliteeti ei saa kahtluse alla seada; juba paari esimese leheküljega on selge, et tegu on äärmiselt viimistletud ja läbimõeldud tekstiga, ning väga andeka ja omanäolise kirjanikuga mõistagi. See häälestab lugema kõrgendatud tähelepanuga... minul kulus romaani absorbeerimiseks üle kahe nädala, seedimiseks läheb loomulikult veelgi kauem, nii et see arvustus peegeldab selliseid esialgseid ja värskeid muljeid.

Ainus, mida ma saaksin “Leibowitzile” ette heita on see, et see tahab olla vist veidi targem raamat, kui tavaliselt üks raamat olla saab. Noh, et õige pisut liiga pateetiline ja ehk liiga palju mõttetihedust ja ideede edasiarendusi läbi sajandite... Mitte et ma eelistaks mingit Leibowitz-light versiooni aga võib-olla tahtis autor tõesti ühes raamatus liiga palju saavutada.

Katoliiklus? Mina ei pea “Leibowitzi” kindlasti propagandaks ega arva ka, et katoliiklust oleks siin kuidagi idealiseeritud. Katoliiklik organisatsioon, nii ideeline kui strukturaalne, on selle romaani temaatiline aines, mida kasutades autor oma jutustust arendab. Autor fantaseerib, et mis siis kui pärast tuumasõda oleks katolik kirik (esialgu) ainus organisatsioon, mis suudab pakkuda kaose asemele korda ja säilitada mingi järjepidevus kadunud maailmaga. Võib-olla alles viimases osas (kõige müstilisemas) on tunda rõhutatumat autoripositsiooni. Seda enam, et autori tahtel polegi valida muu kui hullunud rahvavaenulike poliitikute ning kiriku vahel. Ning arvestagem, et maniakaalseks pöörab ka see läänemaailm, kus katoliiklus on olnud üle tuhande aasta valitsev religioon või õigemini ainus lubatud ja riiklik religioon. Vabamõtlemisega olid selles tulevikumaailmas vist lood kehvasti?

Romaan on kirjutatud tuumahirmu ajastul ja selle põhiteljeks on teaduse ja usu kõrvutamine. Sõdu peetakse ikka vastavalt teaduse ja tehnika arengutasemele. Poliitika ja teadus käivad läbi spiraalse arengutee jõudes jälle enesehävitamiseni, kirik üritab alles hoida mingit iidset vaimsust, kuid muutub ka ise enesehävitusliku tehnoloogia säilitajaks... Aga sel romaanil on veel väga-väga palju tõlgendamistasandeid. Ilmselt oli “Leibowitzi” viimane osa ka Simmonsi inspireerijaks Hüperioni maailma ülesehitamisel, eriti just katoliikluse leviku kirjeldamisel ilmaruumis.

Ei saa puudutamata jätte ka tõlget, millel eelarvustajad on palju peatunud. Minu meelest oli tõlge väga hea – selge ja puhas eesti keel, tegelaste kõnekasutus andis edasi nii nende intelligentsustaset kui ka varjatud ja peenet irooniat. Kõik selle, ühesõnaga, mille kohta autor remarke ei teinud. Ma ei pea õigeks, et mõnede ilukirjanduslike fraaside tõlkeid peaks lugema “kanoonilisteks”. Miks peaks tõlkija leppima konarlikuma variandiga, kui ta ise suudab mugavama leida? Piibel, Shakespeare, Dante – mis on nende eestikeelne “kanooniline” variant? Ka inglise keeles eksisteerib väga mitmeid Dante tõlkeid.

“Viie” suhtes pole mingeid kahtlusi, kindlasti üks ulmeajaloo klassikaid ja oluline tõlke ja avaldamissündmus F-sarja kontekstis.

Teksti loeti eesti keeles

Maailmalõpu-järgne uus algus on paljude kirjanike loomingus olulisel kohal; mul on heameel tunnistada, et Milleri käsitlusest midagi paremat pole mulle seni ette sattunud ning kahtlen, kas kunagi satubki. Meelevaldne võrdlus - kui Bradbury Marsi kroonikate maailma lõpus näisid viimased inimesed Marsil ühtlasi saavat esimesteks marslasteks, siis Milleril jäävad inimesed kõigist tõusudest ja mõõnadest hoolimata inimesteks ning see on ka üks kiriku põhisõnumeid. Teises osas surutakse lugeja sellesse motiivi lausa ninapidi sisse, kui noor teadlane oma dänikenlikku teooriat esitab. Ning iga kord, kui tsivilisatsioon hävib, on inimkond siiski suutnud teha sammu kaugemale (viimasel korral siis tähtede suunas). Minu meelest ei saa teose alatooni kuidagi pessimistlikuks pidada - inimkonna kalduvus ennast hävitada peaks kõigile teada olema ka ilma Millerita.

Kirikust ja selle kujutamisest. Milleri põhisõnum näib olevat, et esiteks ajab kirik hoolimata oma tuhandetest libastumistest, kompromissidest ja sisevastuoludest siiski õiget asja ning teiseks ei loe Aeg sellele organisatsioonile põhimõtteliselt suurt midagi. Esimese üle võib vaielda ja jäädagi vaidlema; teine on ilmselt tõsiasi.

Ma olen väga kaugel arvamisest, nagu oleks teos propagandistlik. Niimoodi võib minu meelest arvata vaid inimene, kes pole elus ühtegi tõeliselt propagandistlikku kirjatööd lugenud. Iga inimese võõrandamatu põhiõigus on luua kunsti oma maailmapildist lähtuvalt - ning just seda Miller ka teinud on. Üleüldse on peavoolu kirikud ning loogiliselt siis katoliku oma eriti kõiksuguste lauspropagandistlike võtete rakendamisel ettevaatlikumad, kui väiksemad sektid. Esiteks pole seda neile eriti vaja (roomakatoliku kirikusse kuulub ikkagi üle 1,2 miljardi inimese, rohkem kui viiendik inimkonnast) ja teiseks peavad suuremad organisatsioonid paratamatult olema mõõdukamad ning konservatiivsemad kui väiksemad. Mis muidugi ei tähenda, et katoliku kiriku sees poleks gruppe, mida iseloomustab sõna "fanatism" selle halvimas tähenduses. Inimestel on komme otsustada asjade üle isiklike kogemuste alusel. Kui ollakse isiklikult tuttav riivatu ning silmakirjaliku "vaimulikuga", siis arvatakse, et kogu kirik on tegelikult silmakirjalik. Kui õnnekombel õnnestub olla mõne teistsuguse inimese tuttav või õpilane, nähakse tavaliselt ka kiriku neid omadusi, millest meile jutustavad Miller ja Chesterton. Loomulikult on religiooni ja teaduse vastandamine mõttetu. Need on inimmõtte erinevad dimensioonid. Kirjeldades kolmemõõtmelist objekti me ei hakka ju ometi vastandama laiust ja kõrgust???

Romaani mõistmiseks peaks peale juba eelnevalt nimetatud omaduste olema ka elementaarsed teadmised ajaloost. Kaasarvustaja Velbul näiteks näivad need puuduvat.

Tõlkest: nähtavasti peab igal tõlikjal elus ette tulema mõni fopaa, mille järgi teda teatakse pärast vaata et rohkemgi, kui kõigi nende tuhandete õnnestunud lehekülgede järgi, mis ta kirja on pannud. Eva Lutsu jääb alati saatma üks teatud spinninguratas, Tanel Rõigast Okkama habemenuga ning Juhan Habichtit kantileen. Misteha, misteha.

Teksti loeti eesti keeles

Kipub kuidagi nii olema, et sotsiaalse puudega (Walter M. Miller oli äärmiselt inimpelglik) inimestel on tihti midagi põhjapanevat ja enamasti negatiivset inimkonna kohta öelda.

Leibowitzi näol on tegu n.-ö. programmilise teosega, kus autoril on edastada konkreetne sõnum. S.o., et inimesed on ilma religioosse ärkamiseta programmeeritud (kes programmeeris ja miks?) end hävitama, andke ainult vahendid. Ja kui ka pole tegu usupropagandaga (ehkki kõiki usutegelasi on antud juhul kujutatud tõesti rõhutatult positiivsetena), siis vaenulikkus ilmaliku elu ja eriti progressi vastu paiskub teosest iga nurga pealt välja küll.

Mul on raske samastuda autori ja inimestega, kes soovivad kõige taga näha grandioosseid skeeme ja nendele oma teoseid üles ehitada, kuid kahtlemata on sõnumteostel üks eelis selliste teoste ees, mis üheselt mõistetavat sõnumit ei edasta - nad jäävad lugejale meelde - ja see on arvatavasti ka peamine põhjus, miks ülimalt tagasihoidliku produktsiooniga Miller ulmeklassikute Olymposel nagu polt istub.

Kui kirjanduslikust seisukohast teost lahata, siis esimene osa, mis tuletas kunagi loetud Geza Gardonyi "Jumala orje" meelde (ja kardetavasti põhiliselt sellepärast, et viimane on vist ainus kloostrielu kujutav raamat, mida ma olen lugenud), on lihtsalt super; teine osa korralik, kuid kolmandas osas on autoril lõppenud jaks ning tulemuseks on stilistiline segapudru ühes patoloogilise jutlustamisega. Kogu see sonimine teemal, et eutanaasia on väär("andke kassile võimalus väärikalt surra!"), kas tõesti ei olnud millelegi muule keskenduda, kui romaanis ümberringi lõhkevad tuumapead? Iseäranis irooniline on, et aeg tegi autori tõekspidamistes ilmselt teatud korrektiivid, sest just oma käe läbi Walter J. Miller lõpuks teise ilma läks.

Antud hinnet on mul (enda jaoks) lihtne põhjendada, sest paljulubavalt alanud romaan murdub iseenese raskuse all. Miller tahab öelda midagi lõplikku selle kohta, mille kohta ammendavat vastust ei ole ning suutäis jääb kurku kinni. Kuid romaani eesti lugejale vahendanud kirjastust tuleb siinkohal küll kiita, sest tegu on ulme kontekstis vaieldamatult olulise teosega, millesarnaseid võiks hoopis rohkem tõlkida.

Teksti loeti eesti keeles

Tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati – lühikokkuvõte, mis õnneks ei kehti raamatu kohta. Igati väärt lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Andri Riid
18.03.1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kui ma peaksin need 11 lugu järjestama kirjandusliku taseme/kirjutamisoskuse järgi, oleks pilt vast järgmine: Sander, Friedenthal, Loolaid, Meres, Belials, Reisel, Kivisild, Kalmsten, Suuk, Jekimov, Räpp-Kruusmets. Kui lisada see aspekt, palju need lood päriselt korda läksid ja mingit lugemiselamust pakkusid, siis tõuseks Loolaid ühe, Kivisild kahe, Reisel kolme koha võrra; Friedenthal, Meres, Belials langeksid kõik kaks kohta ning Kalmsten ja Suuk vahetaksid omavahel kohad. Järgnevas lähtun viimasest järjestusest:
 
1. Kristjan Sandri "Miljones päev" on põhimõtteliselt täiuslik SF lugu. Et viimati kirjutas autor midagi samal tasemel aastal 2008, siis jääb õhku rippuma küsimus, miks seda sagedamini ei juhtu.
 
2. "Kiirituskuu sõnnik" on selle raamatu suurim positiivne üllatus ja väärib samuti vaid kiitust. Väga nutikas nipp on teha peategelaseks keegi veidi pooletoobine (kujutage korraks ette sama lugu kirjutatuna nende maal ekspeditsioonil käijate vaatepunktist või - veel hullem - samas võtmes teostatuna kui "Õunapuu", et aru saada, kui palju igavam see lugu siis oleks). Lisapunkti saab lugu kahes järjestikuses otsese kõne saatelauses verbi "ütles" kasutamise eest.
 
3. Põhimõtteliselt sama nippi - teha loo minategelaseks too Naff - oleks soovitanud ka Reiselile, ehkki siis oleks kogumikus muidugi olnud kaks sama võtet kasutavat juttu. Natuke jäi mulje, et autor ei halda päriselt oma lugu ära.
 
4. Friedenthali "Õunapuu" on hästi kirjutatud (midagi vähemat sellelt autorilt ei ootagi), aga võrdlemisi mõttetu jutt. XXI sajandi "Tallinnas aastal 2000".
 
5. Kivisild kipub oma tekstis liialt ilulema ja ausalt öeldes oli seda lugu õilsate inimeste eneseohverdustest üpris igav lugeda.
 
6. Merese tekst on tunduvalt kargem ja pakub enam pinget tehnilisest aspektist (ülilibedal pinnal uisutamise kirjeldust oli nauditav lugeda), palju vähem selle poolest, kuidas arbitraarne kangelanna arbitraarset probleemi lahendab.
 
7. Kogumiku nimilugu on järjekordne troostitu olukirjeldus/pildimaalimine, milletaolisi Belials on oma autorikogudesse ridamisi kirjutanud; mulle isiklikult on alati selgusetuks jäänud, miks selliseid lugusid vaja on.
 
8. "Welwitschia Mirabilis". Selle (ja kolme ülejäänud loo puhul) hakkab loo mittehaldamine juba lugemist segama. Põhimõtteliselt on sellesse juttu romaanijagu sündmusi kokku kuhjatud ning selle vähem kui neljakümnele leheküljele pressimine tähendab vaid seda, et pesuveega on laps välja visatud (see laps, keda tegelikult kunagi ei olnudki). Siia korstnasse võib ilmselt kirjutada ka selle, et loo armunud (!) kangelanna unustab oma armastatu jäägitult niipea, kui teist meest kohtab ja tal on sellest absoluutne poogen. Loo eri episoodid ei ole ühtlasi eriti sidusad. Tekst paistab samuti silma selle poolest, et selles on otsese kõne saatelauses kasutatud 32 korda sõna "lausus", 29 korda sõna "vastas", 22 korda sõna "sõnas", 22 korda sõna "küsis" ning üksnes 5 korda sõna "ütles"; kui sellega taheti jätta muljet masinlikust kirjutamisest, siis see on õnnestunud. Samuti peab ütlema, et konstruktsioonid ""Too süüa!" käskis/nõudis X", ""Aitäh!" tänas Y" osutuvad üldjuhul ülekirjutamise ilminguteks; niisamuti nagu on seda iga küsimärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "küsis" saatelauses või iga hüüumärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "hüüdis" või "hüüatas" või "käskis".
 
9. "Tapjaprints" on võrdlemisi tülgastav lugemine. Ma ei taha tollele, kümneid aastaid kõrtsis joonud, räuskavale ja oma kadunud armastust taganutvale tüübile mõelda, temas ei ole absoluutselt mitte midagi huvitavat. Pisut koomiline on Kalmsteni madalamast soost meestegelaste kihu kõrgema sünnipäraga armukeste järele. Miks mitte kunagi vastupidi? 
 
Ülejäänud kaks juttu avaldasid lugemisel aktiivset vastupanu, ma lugesin nad küll läbi, aga ei taha sellest midagi meenutada.
 
Stalkeri hääletajad on tänaseks ka omapoolse sõna öelnud, kinnitades pikematest juttudest Reiseli (2, koht Stalkeri pingereas), Loolaidi(3) ja Merese (4) paremust Jekimovi (10), Suuki (11) ja Kruusmetsa-Räpi (14) ees ning lühematest lugudest Belialsi (1), Sandri (3), Kivisilla (4) ja Friendenthali (5) paremust Kalmsteni (9) ees. Eks siit võib midagi kõrva taha panna.
Teksti loeti eesti keeles

Laksan ka maksimaalsed võimalikud punktid ära, isegi kui kõik neli selle raamatu kaante vahel leiduvat juttu mult kindlasti sama kõrget hinnangut ei saaks. Esiteks on see jutukogu heas mõttes ülbe. Seda, et ligi 10 aastat aktiivsemalt tegutsenud autori debüütraamat ei sisalda ühtki varem ilmunud lugu (materjali ju on), ei tule eesti ulmes just tihti ette. Teiseks lugesin ma selle raamatu läbi sisuliselt ühe päevaga, mida ei tule ka just tihti ette. 
 
Kes on Mahkrat varem lugenud ("Riisirahvast", "Aafrika nõidu" või mis iganes muid pikemaid tekste), teab, et tema n.ö loomingulised juured viivad XIX sajandi seikluskirjandusse. Sellest tulenevalt on kirjanik Mahkra stiil eesmärgipärane ja tema lugudel on algus, lõpp ja kõik vahepealne asjassepuutuv. Mahkra ei korralda oma lehekülgedel eksperimente, ei stilistilisi ega mingeid muid, aga ta teeb kõik vajaliku ära ja kirjutamismeisterlikuse taha siin küll midagi ei jää.
 
Stalkeri pälvinud "Matilda" mõjubki nagu XXI sajandisse tõstetud XIX sajandi džungliseiklus. See Stalker tuli teenitult, see lugu jääb meelde. "Matilda" kõrval teine suuremat lugemiselamust pakkuv, meid dino- ja pterosauruste aega viskav "Hõimu toitja" on pesueht poistekas, ehkki muidugi ei leiaks ühestki klassikalisest poistekast mingit homosuhet.
 
Üldiselt jääb plusspoolele ka lossimüüride vahel lahti rulluv krimilugu "Hundid kütivad öösel", isegi kui see on vähe self-indulgent (6 lk jõusaali-, 4 lk voodistseeni, jumal aidaku). Kogumiku ava- ja nimilugu on ülejäänud kolme kõrval seevastu väga rabe, ühtlasi ka nihilistlik ning oleks võinud olla jalust ära kõige lõppu tõstetud.
Teksti loeti eesti keeles
8.2023

Käesolev on neljas Indrek Hargla koostatud temaatiline antoloogia. Alates 2017. aastast on neis köidetes figureerinud 22 eesti ulme- ja ka mitte niiväga ulmeautorit, neist Jans viiel (sh kaks kahassekirjutatud lugu), Friedenthal neljal; Loper, Mahkra, Veskimees, Weinberg ja Mart Sander igaüks kolmel korral.
 
Raamatus sisalduvad tekstid võiks jagada nelja gruppi. Esimeses on parimad lood - Mahkra, Veskimees, Hargla, täpselt selles järjestuses. "Aafrika nõiad", lugu eesti naise orjapõlvest Aafrikas, võib olla Mahkra seni parim jutt üldse. Veskimees on ka kirjutanud oma viimaste aastate ühe parema loo, seda eeldusel, et oled võimeline mööda vaatama peategelase pidevast ülbitsemisest ja sisaldab mh programmilist steitmenti: "Ma olen täiskasvanud mees, kes teab, mis on vastutus ja inimeseks olemine."
 
Led Zeppelini kontsertfilmilt pealkirja laenanud Hargla alternatiivajalool on rohkem puudusi. Esiteks, nagu seda on pea kõik Hargla Eesti-ainelised alternatiivajalood, on see kiiksuga. Kui suur peab olema viha luterluse vastu, et arvata, et rootsiaegne nõiajaht (mis ei piirdunud Rootsi impeeriumiga, eks ole; ülekaalukalt kõige rohkem nõiaprotsesse toimus Saksa-Rooma Keisririigis) oleks jätkunud XX sajandisse välja (reaalselt hukati viimane nõid Rootsis 1704, Eesti aladel veel 5 aastat varem)? Ühtlasi on loo kompositsioon ligadi-logadi, see raamjutustus (ajakirjaniku liini) on ka peamine põhjus, miks loo tegelastel on veel vähem liha luudel kui Harglal tavaliselt.
 
Teise grupi lugude - "Musta kivi nõidus", "Lahke mehe tasu" ja "Mõõkade emand" - puhul tundub, et autoritel on olnud midagi öelda ja see on ka suures plaanis õnnestunud.
 
Edasi tulevad jutud, mida võiks pidada lihtsakesteks. Nad on kõik väga püüdlikult kirjutatud, aga päris loost jääb midagi puudu - "Katariina juhtumis" lahendab kõik probleemid, just siis kui asi võiks huvitavaks minna, sõrmenipsust peategelase vanaema. "Pahavaras" on peaaegu kogu aur läinud maailma kujutamisele ning lugu saab sarnase kiirustatud lõpu, "Vennaarmu" probleemipüstitus on absoluutselt mitte kaasahaarav ja need Jansi loost loosse korduvad viinaveaga peast või muidu lihtsad inimesed on lihtsalt tüütud. Nõiateemaga sisuliselt üldse mitte seotud laast "Vaba ja õnnelik maailm" ei anna sellele raamatule midagi juurde.
 
Viite lugu võib pidada lihtsalt arusaamatuseks. Tavaliselt Hargla antoloogiates kaasautoritest peajagu üle oleva Friedenthali "Abracadabra" (see lugu on muuseas Tuglase novelliauhinna laureaat) kvalifitseerub paremal juhul eneseparoodiaks. Väljaselgitamata põhjusel Stalkeri võitnud "Elurikkuse kaitseala" on ilmselt oma autori kõige nõrgem tekst, vähemalt nende hulgast, mida mul on olnud au lugeda. Teise Nõo kandi kirjaniku Kadri Pettai pika nimega lugu on jälle kompositsiooniline harakiri. Jutu 17 lehekülge on liigendatud 9 lõiguks, milles on 5 eri peategelast: Reelika, mina (samuti Reelika; lisaks sellele on mina-Reelikale omistatud lõigud kirjutatud mingil mõistetamatul põhjusel olevikuvormis), ajakirjanik Peeter, järjekordne mina (Reelika ema seekord) ja Kalli Liisa. Võite ise arvata kui keeruliseks see loo lugemise teeb. Raamatu kõige piinlikuma teksti tiitli pärast võistlevad aga "Agnes" ja "Tammetalu perenaine". Ma loodan, et nende autoritel on mõne aasta pärast neid jutte samavõrd piinlik lugeda.
 
Pisut kisub sinnakanti, et Hargla-antoloogiate aeg on ümber saamas, kui juba kolmandikus antoloogias ilmuvates tekstides autorid isegi ei ürita enam või üritavad midagi arusaamatut.
Teksti loeti eesti keeles

Ligi 600-lehekülje paksune tellis, mis jäi Stalkerihääletusel jagama teist-kolmandat kohta, on Tamur Kusnetsi järjekorras kuues romaan, ühtlasi esimene, mille võib suuremate süümepiinadeta ulmeks kuulutada, kuigi päris žanriulmelise tekstiga siiski tegu ei ole. "Kronošütist"  on üsna võrdsetes osades robinsonaad, ajalooline romaan ja põnevik. Ulmet on peale määritud vaid seepärast, et ilma ulmelise elemendita seda lugu sellisel kujul lihtsalt ei oleks.
 
Romaani sisust on eespool juba pikemalt juttu olnud, lisaksin, et tekst oleks märksa loetavam, kui autor loobuks:
a) kombest kommenteerida oma teksti arvukate joonealuste märkustega. Siin teoses on selliseid märkusi 227 tükki, millest julgelt 90% oleks võinud lihtsalt kirjutamata jätta.
b) kombest täiendada oma lauseid sulgudesse paigutatud täpsustustega, ka need sulusisud oleks võinud kõik kärpida ja tekst oleks sellest üksnes võitnud.
c) kombest kasutada tegelaste adresseerimisel kõikvõimalikke sünonüüme, mis harva korduvad. Romaani esimesest 100 leheküljest suurema osa võtab enda alla vestlus peategelase ja teda värvata püüdva tüübi vahel ning esimest nimetatakse seejuures peremeheks, jahimeheks, kütiks, eestlaseks, soomeugrilaseks, ning teist külaliseks, võõraks, sakslaseks, saksmanniks, baierlaseks, germaanlaseks, germaani ülirassi esindajaks, germaani ülirassi apologeediks, aarialaseks, rahvuskonservatiiviks, rahvuslaseks, uusrahvuslaseks, NPD-meheks, NPD-funktsionäriks, nisuõllemaalaseks ja gestaapolaseks ning see nimekiri pole lõplik. Sünonüümide leiutamine läbib kogu raamatut, autor on teimud sellest mingi omaette spordi, aga pidev nimetuste varieerimine häirib lugemisel, kuna mida leidlikum on sünonüüm, seda raskem on järge pidada, keda sellega täpselt silmas peeti. Jääb mulje, nagu tekiks tegelasi pidevalt juurde.
d) kombest peategelasele (ilmselgelt ka autorile endale) vastumeelseid kaasaegseid nähtusi kommenteerimida. Selletaoliste nähtuste spekter on väga lai ning nagu kõik eelnev, kujutavad ka need endast mõttetuid kõrvalepõikeid põhiliinist.
e) kombest kasutada liigselt omadussõnu tegelaste iseloomustamisel. Me oleme peategelasega tuttavad juba mitusada lehekülge ja ikka on vaja teda tituleerida pikakasvuliseks kõhnaks eestlaseks.
f) kombest soolata üle võõrsõnade kasutamisega. Mõjub suuresti võõrsõnade tundmisega eputamisena.
 
Romaani keskne idee - et on vaja minna ja nurjata WHO katse neandertaallased inimese sugupuust välja rookida - õigemini selle põhjendus, miks seda vaja teha on - valge nahk on neandertaallaste geneetiline pärand - on kõige jaburam konstruktsioon, mida on võimalik väja mõelda. Esiteks on sisuliselt välistatud, et europiidid oma heleda naha neandertaallastelt pärisid. Naha (ja juuste) värvus on üldiselt korrelatsioonis laiuskraadiga, kus elatakse - heledam nahk võimaldab indiviidil kõrgematel laiuskraadidel nahas efektiivsemalt D-vitamiini sünteesida ning teisest küljest kaitseb pigmentatsioon inimest päikesepõletuse eest madalamatel laiuskraadidel. Lihtne. Tegelikult oli ka neandertaallasi mitmes värvivarjundis ning valgenahasust määravad geenid arenesid nüüdisaegsel inimesel välja alles umbes 10 000 astat tagasi, ehk tuhandeid aastaid pärast seda, kui neandertaallased juba välja surnud olid. Et kui juba konstrueerida selline intriig, et neandertaallaste pärandiga võidakse koos pesuveega visata välja midagi väärtuslikku (WHO tahab operatsiooni läbi viia mõningate neandertaallastelt päritud haiguste likvideerimiseks), siis mingite rassistlike fantaasiate asemel oleks selleks võinud olla midagi põnevamat. Näiteks, neandertaallastel oli mõnevõrra suurem ja ka teistsuguse konstruktsiooniga aju, kui Homo Sapiensil. Võimalik, et me pärisime neilt mingi erivõime või -oskuse, mis läheks kaduma, kui...
 
Teiseks tundub neandertaallaste vastase aktsiooni jaoks valitud ülepea vale aeg ja koht - Homo sapiensi ja Homo Neanderthalensise esimene ristamine toimus oluliselt varem Lähis-Idas ning neandertaallaste nottimine 40 000 aastat tagasi, s.o ajal, mil nad juba väljasuremas olid, ei nulli ju varasemat geenipärandit ega välista ka seda, et samal ajal toimub mingis teises piirkonnas tihe paaritumine.
 
Kui vaadata mööda kõigest ülaltoodust (lugemise käigus harjub teatavasti paljuga), siis on tegu täiesti loetava romaaniga. Romaani kirjutada Kusnets oskab ning pajatusliku laadi poolest meenutab "Kronošütist" mõnda Seiklusjutte maalt ja merelt sarja teost. Aga alati saab veel teravamalt. Kusagil poole romaani peal leiavad WHO eugeenikud, õigemini nende julgestusmeeskond, üles ühe ajarännukapsli. Oletasin, et tegu on romaani peategelase poolt peidetud ning varustuse panipaigana kasutusel oleva kapsliga ja aplodeerisin mõttes autorile, et ta toob sisse ootamatuse ning keerab sellega, et peategelane suurest osast varustusest võrdlemisi varakult ilma jääb, sündmustikule täiendava vindi peale. Paraku vedeles neid kapsleid seal Paleoliitikumis rohkem kui üks ning see, mille vaenlased leidsid, oli kellegi teise oma.
 
Kahjuks lähevad romaani viimased 100 lehekülge lappesse ja suuresti nullivad selle hea ja parema, mis selles raamatus üldse on, peaasjalikult ajaloolise ja robinsonaadi osa.
 
Ja ma mõtlen, et tegelikult oleks romaani lõpus tumedanahaliseks pidanud muutuma ka selle peategelane Ragnar Saar, sest ega tema sugupuu esiajas toimuvate muutuste suhtes kuidagi immuunne olla ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Taska debüütromaan "Pobeda 1946" (2016) oli nomineeritud mitmele rahvusvahelisele auhinnale ja valitud The Times Literary Supplement poolt 2018. aasta parimate raamatute hulka ning on tänaseks ilmunud juba neljateistkümnes keeles. Selle info kirjutasin ma maha raamatu kaanepaberilt ning ei vastuta selle õigsuse eest. Eelmisel aastal ilmunud "Elüüsiumi kutse" on niisiis juba rohket tunnustust (?) leidnud autori ekskurss ulme valdkonda.
 
Nimelt luuakse kusagil lähitulevikus (pandeemia on juba ära olnud) tehisintellektil põhinev virtuaalkeskkond või mäng Elüüsium (mitte Elysium), kus saab aega veeta ajaloost tuntud isikute seltsis. Raamatu tegelasi, kes on pea kõik sellest mängust sisse võetud, huvitavad filminäitlejad ja poliitikud; mõnda teist huvitaks võib-olla kunstnikud, kirjanikud, muusikud, ekstaole. Ajaloolisest eksisteerinud isikute nagu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe, Jack ja Jackie Kennedy või Lenini kujutamine ja nendele sõnade suhu panemine on vast romaani tugevaim tahk, aga üldiselt on see kõik kõmuajakirjanduse tasemel, mingit rabavat insighti siit ei tasu otsida.
 
Keskseid tegelasi on romaanis ei enam ega vähem kui kuus - filmi- ja teletäht Robert Rand, tema poeg Tom, agent Daniel, Tomi ajalooõpetaja Ester, kooli turvaülem Ada ja oligarh Kim. 350 lehekülje peale ei jagu neist kellelegi eriti palju lehekülgi ja kõik need karakterid jäävad pinnapealseks, stereotüüpseks ja igavaks.
 
Oma karjääriga mitte kõige paremas staadiumis olevale Robertile (leskmees on ta ka) tehakse pakkumine hakata üheks Elüüsiumi tegelaskujuks ja seal hakkab too alter ego omaenda elu elama. Välja joonistub vandenõu.
 
Nimed on rahvusvaheliselt anonüümsed ja ega sellest aru ei saagi, kus ja mis ajal teose sündmustik täpselt aset leiab. Estri vanavanemad on olnud küüditatud, samas ei tundu päris usutav, et Eestis miljonite lemmikust telestaar või ka kõikvõimas oligarh pesitseks.
 
Üldiselt on see lugu lapsik, tobe ja triviaalne justnagu oleks see hilisteismelise kirja pandud. Viimast muljet süvendab ülipüüdlik dialoogi saatelausete "mitmekesistamine". Inimesed küsivad, lausuvad, sõnavad, nendivad, tähendavad, kommenteerivad, nõuavad, parandavad, õpetavad, imestavad, pareerivad, vastavad, pärivad jne või saadavad oma repliike teele kehaliste tegevustega (muigamise, kulmukortsutuse, õlakehituse, pearaputuse jne), aga ei ütle kunagi midagi.
 
In a nutshell:
"Juba lasteaias oli ta kasvatajale öelnud, et kasvataja kass on väga haige ja vajab arstiabi.
"Ehk on ta lihtsalt väsinud," oli kasvataja Estrit rahustanud. Kuid tüdruk oli arvanud õigesti ja kasvataja kass oli hommikuks surnud.
Hiljem tekkis kasvatajal usk Estri intuitsiooni ja ta küsis tüdrukult pisiasjades nõu, aga kassi see tagasi ei toonud."
Teksti loeti eesti keeles
1.2022

Raamat käsitleb fantaasiamaailma nimega Aekadion hävinemist ja taastõusu. Aekadioni hävinemisse on segatud suurte ambitsioonidega totaalne oportunist Vaal Haldemar. Teine tegelane, keda meile kohe tutvustatakse, on palgasõdurina tegutsev Kaaren, kel on Vaalaga mitmepidine perekondlik suhe. Aekadion on üks viiest maailmast - lisaks Garghul, Maavald pluss veel vaid korra mainitud darwede ja elsatüüdide maailmad - mis suhtlevad üksteisega portaalide, s.o väravate kaudu.
 
Minu kolm märkust.
1. Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi.
 
2. Süžee on väga auke täis, ilmselt olekski õige seda teksti nimetada fragmentidest ülesehitatud romaaniks. Lisaks sellele, et sündmused on ajateljel mittelineaarsed (see ei ole etteheide), on sellel ajateljel väga suuri vahelejättusid. Esimene jutt "Aekadioni pärand" kestab ajaliselt kaks päeva, teine ("Aekadioni hukk") kolm kuud ja viimases ("Aekadioni viimane vereliin") on samuti tegevust paari päeva jagu, ehkki nende kahe päeva vahele jääb üks aasta. Kogu raamat katab aga ca 30-aastast perioodi. Formaalselt on meie peategelane Kaaren, ent "Aekadioni hukus" - kõige mahukamas loos - on ta väheoluline kõrvaltegelane, 5-aastane laps ning suurem osa tema eluloost jääb üldse kaadri taha ning jõuab lugejateni vihjete ja viidete kaudu tegelaste omavahelistest vestlustest. Muidugi ei pea lugejale kõike ette nämmutama ja puust punaseks võõpama, aga sellest raamatust on nagu liiga palju kirjutamata jäetud; autor on püstitanud tellingud kopsaka tellise tarbeks, aga realiseerunud sellest napid 150 lk visandeid. Ja kuna sisuliselt pole raamatu peategelaseks mitte kumbki inimtegelastest, vaid hoopis Aekadioni-maailm ise, siis sellega on umbes sama nagu rändrahnu peategelaseks kirjutamisega - eluta loodusele on pagana raske kaasa elada.
 
3. Üle ega ümber ei saa ka autori ilmselt poeesiasse kippuvast stiilist, mis minu jaoks tegi lugemist keerulisemaks. Jalust rabas juba kõige esimene lõik "Aekadioni pärandist", mille ma pidin lõpuks enda jaoks loetavamaks ümber kirjutama. Kalmsteni stiilielementide juurde kuuluvad
a) tehes üht tehakse pidevalt teist, a la "ringutades jooksis ta mööda välu"
b) määr-, omadus- ja muude abisõnade paigutamine kõige ootamatumatesse kohtadesse, tihti lause algusesse, a la "kiiresti lippasid jalakesed"
c) üleliigsed omanikusõnad, a la "ta tõstis oma käe ja sügas enda kulmu"
d) absurdsed väljendid, a la "nägu läbis muie". Muie võib näos igasuguseid asju teha, aga ta ei läbi seda, ta ei alga ühest suu servast ega liigu teise.
 
Kolm juttu kombineerituna moodustavad terviku, mis on suurem kui koostisosade summa; üksikteosena on loetav neist vaid "Aekadioni hukk", mis teeb palju ära Vaala tegelaskuju veidigi inimlikumaks muutmiseks. Samas on tähelepanuväärne, et "Aekadioni pärand", mis eraldiseisvalt on paras nonsenss (ja see peaks kaugele välja paistma), peeti vajalikuks jutuvõistlusele auhinna järele saata.
 
Ilmselgelt on tegu oma varasemate kirjutiste eest kolm Stalkerit pälvinud autori seni kõige ambitsioonikama teosega. Mul see raamat end ülaltoodud põhjustel eriti lugeda ei lasknud.
Teksti loeti eesti keeles

16-aastane Saskia, tema 8-aastane vend Reimo ja nende ema, u 42-aastane Luisa põgenevad vaimset vägivalda pruukiva isa juurest Luisa ema, ilmselt umbes 65-aastase Estri maamajja. Vanaema on isast veel hullem, teose peamine negatiivne kangelane, aga Saskia talub seda terrorit paremini kui ta ema. Metsas lonkides kohtub Saskia Luisa u kümneaastaselt uppunud noorema õe Liina viirastusega. Vaikselt hakkab selguma, miks Luisa nii allaheitlik on ja miks Liina õieti uppus.
 
Sedastus raamatukaanel, et Liina meelitab Saskia võlumaailma, kus seiklevad kuningatütred, haldjaprintsid ja kahe peaga lohed, on sügavalt eksitav, kuna see "võlumaailm" kujutab endast muinasjuttu, mida Luisa nooremale õele lapsepõlves jutustas ja mille jutustamist Saskia kaasajal jätkab (vennale), kuid sellisena nagu kaanel presenteeritud, jätab see mulje nagu avaks Liina Saskiale ukse mingisse infantiilsesse alternatiivmaailma. Seda õnneks pole, küll aga eksisteerib teoses veidi bürokraatlik hauatagune ilm.
 
"Saskia läheb metsa" on adresseeritud noortele ja ei ole muidugi žanriulme, aga väljapaistvalt hästi on ta kirjutatud küll. Braavo! Selles romaanis ei ole midagi juhuslikku ja norida annab siin vaid mittemidagiütleva pealkirja kallal.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Krafti debüütraamat - jutukogu - ilmus alles üleeelmisel aastal, ent "päris" raamatut (milliseks romaani tihtipeale peetakse) ei tulnud eriti kaua oodata. Siin see, 2021. aasta lõpupäevil ilmunud, ligi 400 lk paksune, mitte eriti tihedas kirjas köide on. Olgu ära märgitud, et romaani käsikiri saavutas ka eelnevalt äramärkimise 2021. aasta romaanivõistlusel.
 
Loo peategelane on ebamäärases vanuses ent siiski fertiilses eas naisterahvas, kes elab sisuliselt utoopias. Külluseühiskonnas, kus on võidetud haigused ja muud ebamugavused ning tehisintellekt on igapäevase elu osa. Õige vähe on puudu täiesti tasuta energiast. Ainult et sellel utoopial, kus kangelanna ainsaks teemaks on kooselupartnerist vabanemine, nii et sellest afäärist ka võimalikult kasumlikult väljuda, pole määratud kaua kesta, sest maakera tabab katastroof, mis senise elu täiesti pea peale pöörab.
 
Ma ei taha siin selle katastroofi olemusest midagi ära anda, sest see on suures osas romaanist suuresti ka põnevuse kruttimise instrument. Niipalju vaid, et millegi triviaalsega, nagu pandeemia või asteroid või tulnukate sissetung, tegu pole. Autor on selle katastroofi juured ankurdanud ka kenasti teadusesse, millega paistab eredalt silma kodumaiste autorite seast, kes armastavad valdavalt kirjutada süüdimatuid pulpseiklusi või lihtsalt haige fantaasia sünnitusi. Löömaulme sõpradele on siin hulganisti kõiksuguseid tehnovidinaid ja piisavalt aktsiooni.
 
Teoses on kaks ajaliini, üks räägib meile ajast vahetult enne katastroofi, teine ajast ca 4 aastat peale katastroofi, mõlemad ajaliinid jagavad (arvasite ära!) katastroofi üleelanud peategelast ning liiguvad kellaosuti suunas. Teos on kirjutatud lakoonilises, kiretus tehnotrilleri stiilis, midagi liigset siin pole, õigupoolest on midagi puudu, aga ilmselt pole autor veel sellise kaliibri meister, et perfektne teos sundimatult välja tuleks. Tekstid, mis kahemõttelise pealkirjaga "Veealuseid" lugedes siin ja seal kangastusid, olid Niveni "Rõngasmaailm" (just katastroofieelne osa), Vonneguti "Kassikangas", Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", veidi isegi Afanasjevi "Õitsengu äärel".
 
Pakun, et kõige tähelepanuväärsem eelmisel aastal eesti keeles ilmunud algupärane ulmeromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks on võrdlemisi mõttetu nappi, 175 leheküljelisse romaani tekitada mitu tegevusliini ja mõlemasse hulgaliselt kõrvaltegelasi, kes lähevad peamiselt lihtsalt üksteisega segamini. Ka see ei aita, et ajuti osa neist maha notitakse, sest siis paneb autor uusi tegelasi jälle peoga juurde.
 
Teiseks puudub romaanil mainimistvääriv süžee, jah, eesmärgiks on selt Gulagi planeedilt põgenema saada, aga üldiselt oleks huvitavam lugeda olnud kasvõi autobiograafilist romaani autori elust pandeemiaisolatsiooni tingimustes ja kulgemisest ühest eluruumist teise. Romaani peategelane ei ärata mingit sümpaatiat ja on täiesti ükskõik, kui valus tal parajasti on, kes teda taga ajab ja mis tast saab.
 
Kolmandaks on kosmosegängsterlusest pajatav romaan kirjapandud võimatus ülepingutatult macholikkus stiilis, ainukesed kohad, mis vähegi lugeda kannatavad, on need, kus autor end lobisema unustab (ja neid ei ole palju).
 
Kuna ka see sarja osa jõuab eikusagilt eikuhugi, siis prognoosin, et, kui autor otsustab samal lainel kindlameelselt jätkata, on resultaadiks Eesti Ulme Konkurentsitult Kõige Mõttetum Triloogia. Minu meelest on juba praegu kõigist arvustustest, mis sellele tekstile siin ja võrguavarustes kirjutatud on, selgelt näha, et Teckland Leathercord elu ja seiklused ei lähe absoluutselt mitte kellelegi korda.
Teksti loeti eesti keeles

20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.

Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.

Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.

Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.

Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.

Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."

Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.

Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.

Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.

Teksti loeti eesti keeles

See debüütraamat on jõudemonstratsioon ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Meelis Krafti näol tegu - ja nüüd võib seda juba öelda - eesti ulme kontekstis kahjuks mitte liiga tavapäraselt ette tuleva päris kirjanikuga, kes valdab sundimatult stiili ja sõna. Need tekstid on väga kindla käega kirja pandud, mis tähendab, et sa ei jää lugedes tehnilistesse lapsustesse kinni. Eelmine võrreldav tulemine oli vast Indrek Hargla debüüt sajandivahetusel.
 
Teiseks on autor, kes kahe kirjanikunime all on avaldanud peamiselt võrguajakirjades ca 18 juttu, pannud oma debüütkogu kaante vahele kokku 7 lugu, mis ei ole a) ühe erandiga kusagil varem ametlikult ilmunud b) mis on seotud tervikuks kaudselt ühtse temaatikaga, mis väljendub kogumiku pealkirjas. Kes neid lugude kirjutamisaastaid peale autori täpselt teab muidugi, aga mulje jääb, et lood ongi kirjutatud kogumikku silmas pidades, spetsiaalselt selle tarbeks ja isegi kui mõni neist on käinud varem läbi jutuvõistlustelt, jõudnud näiteks teise kümnesse, on autor hoidunud nende avaldamisest kusagil mujal. Kadestamisväärt kindlameelsus ja planeerimine.
 
Niisiis mõjub "Saared" kui igati professionaalse ulmekirjaniku temaatiline jutukogu, mis kannatab välja võrdluse mistahes välis- või kodumaise autoriga. Tõesti ei tea, kas Meelisel oli kordagi kiusatust panna siia raamatusse ka oma kõige tuntum ja kiidetum lugu "Apollo 18". Kõike eelnevat arvesse võttes arvan, et ta ei tundnud sellist kiusatust.
 
Minu lemmikuteks antud valimikus olid ilmselt "Tagasipöördumine kummitavatele randadele", "Hüvasti, sõbrad" ja "Cali Mobilia". Mittelemmikutest võiks nimetada kogumiku kõige pikemat teksti "Ühtegi üleliigset inimest", mis kulutab palju lehekülgi ja tegelasi kirjeldamaks elu kuubimaailmas, põikab siis korraks reaalsesse maailma, tuues sisse uued tegelased ja lõpeb äralõigatult sealsamas. Nii oligi mõeldud või? Teine kogumiku kurioosum on "Pasir Hjau saare saladus", kus on vastutahtmist vändagängster ja talle tormi jooksvad naisterahvad, mis sellisena on ma ei tea mis, austusavaldus Veskimehele?
 
Raamatu ilmset tugevust silmas pidades on tähelepanuväärne, et Stalkeri hääletusel läks nii kogumikul kui selles olevatel juttudel pigem kehvasti. Arvan heausklikult, et Kraft ei ole oma lugejani veel otseteed leidnud. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsteni võib pidada vist kõige tähelepanuväärsemaks Reaktorist tuule tiibadesse saanud autoriks. Tema looming jaguneb iseeneslikult kahte perioodi, millest esimese moodustavad neli 2012. aastal Reaktoris avaldatud (võib-olla ka sahtlist kokkukorjatud, miks mitte) teksti ning juba rohkemat lubav, Täheajas nr 12 ilmunud "Põgeneda rottidelinnast". Kui Kalmsten olekski vaid nende lugude kirjutamisega piirdunud, siis ei mäletaks tema loomingut täna tõenäoliselt enam suurt keegi.
 
Autori uus tulemine sai alguse 2017. aastal. Selle perioodi teosed on esinenud võrdlemisi edukalt Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistlustel ning võib-olla isegi anomaalselt hästi Stalkeri hääletustel. Praeguseks on Kalmsten võitnud juba kolm Stalkerit ning ei jäänud palju puudu, et ka käesolev - põhimõtteliselt ta loomingu paremikku koondav - valimik oleks ka auhinna pälvinud; seda aastal, mil konkurents parima antoloogia/kogumiku kategoorias oli erakordselt tihe
 
Vaevalt et võit kogumiku kategoorias just selle taha jäi, aga teinekord soovitaks siiski lugude väljavalimisel rohkem keskendunud olla. See raamat ei oleks mitte midagi kaotanud, pigem just võitnud, kui siit oleks välja jäänud mõlemad valitsusaja lood ja "Loheisand", mida on raske kuidagi positiivsemalt iseloomustada kui sõnaga "arusaamatus".
 
Lisaks olevatele ja tulevatele hittidele nagu eeskätt tänaseks juba mitmekordselt antologiseeritud selle kogumiku nimilugu (mis teistkordsel lugemisel mõjub kusjuures veel paremini kui esimesel korral), aga ka "Kuuekandjad", "Lumemarjaveri" ning teatud osale fändomist orgaaniliselt imponeeriv "Vampiiriprobleem", sisaldab raamat ka eksperimentaalsemas laadis palasid nagu "Tundmatu surm" ja "Optimus". Otsingulisus ja soov loometeel edasi liikuda, mitte samas võtmes "tuima panna", on muidugi igati tervitatav.
 
Nende otsinguliste lugude puhul võib siiski diskuteerida, et autor ei ole neis oma nägu täielikult lugeja poole pööranud. Nt "Optimuses" teeb see, et saatelauseid peaaegu polegi, dialoogi ülimalt raskesti jälgitavaks; samuti lähevad kogu aeg segamini peaaegu igasuguse sügavuseta tegelased. Tulemuseks on, et juba päev pärast lugemist ei ole loost enam midagi meeles. Ajaliinidega mängiv "Tundmatu surm" on jälle nii segase lõpplahendusega, et palu selle seletuseks või kirjanikult audientsi. Ja mis puutub kuuldavasti autorile endale väga hingelähedasse "Murtud südamesse", siis selles tekstis on ainest oluliselt mahukamaks teoseks kui see, mis reaalselt paberile sai.
 
Nii ongi tunded peale raamatu lugemist veidi vastuolulised, sest täiesti küpsete tekstide kõrval leiab siit ka tehnilist praaki. Jutus "Põgeneda rottidelinnast" on pea iga lause paigutatud eraldi lõiku, mis hakib teksti täiesti ära ja teeb lugemise vaevaliseks. Kalmsteni tõenäoliselt taotluslik aluse ja öeldise järjekorra vahetamine - S.t, et tavapärase
"Nad rühkisid peatumata edasi" asemel kirjutab ta "Peatumata rühkisid nad edasi" - on ehk poeetilisem, aga milleks? Ühtlasi näib Kalmsten olevat kõvasti sentimentaalsem keskmisest eesti ulmekirjutajast, mis ei ole aga iseenesest küll mingi puudus. Hindeks antud neljale palun mõtteline saba taha juurde mõelda.
Teksti loeti eesti keeles
5.2021

Üks, mis Meelis Friedenthali lühiloomingu puhul silma torkab, on, et ega ta vist päris niisama, asja eest teist taga midagi ei kirjuta; ikka on lugu kirjutatud kas jutuvõistluseks või mingisse antoloogiasse, põhimõtteliselt tellimuse peale. Viimastel aastatel on nende antoloogiate koostajaks, kuhu MF kirjutab, olnud Indrek Hargla. Ma ei tea, kas selles seoses on midagi tähelepanuväärset. Võib-olla on.
 
Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistlustel on Friedenthalil läinud nii ja naa, "Nerissa" omal ajal (2004) esimese jutuvõistluse ju võitiski. "Võõras jumal" jäi 2014. aastal, ehk siis järjekorras kolmandal jutuvõistlusel aga  - minu meelest ka päris ebaõiglaselt - teise kümnesse. Pärast seda polegi autor jutuvõistlustel enam osalenud. Ega tal ei ole seal midagi tõestada ka. Stalkeri hääletustel on Friedenthalil läinud võib-olla anomaalselt hästi (3 Stalkerit), praegugi võib pöialt hoida sellele, kas eelmisel aastal Indrek Hargla antoloogias "Ülestõusjad ja kodukäijad" ilmunud selle kogumiku nimilugu võtab järjekordse Stalkeri või ei.
 
Nii või naa, ei ole MF kirjutatud lugusid kokku üldse palju - BAAS, milles Meelis Friedenthali teoste nimekiri pole täielik, osalt ka seetõttu, et mitte kõik tema poolt kirjutatust ei liigutu ulmeks, ütleb enam kui 20 aasta jooksul ilmunud ulmesugemetega lugude koguarvuks 12; käesolev, 11 looga kogumik sisaldab neist kaheteistkümnest seitset, mis on paari erandiga kirjutatud viimase 12 aasta jooksul. Ning Friedenthal tundub aja jooksul küpsenud olevat küll. Isegi "Nerissa", esimese loomeperioodi ilmselt tugevaim lugu, mõjub praegu lugedes võrdlemisi ebaküpse ja tarbetult nihilistlikuna.
 
Ülejäänud BAASis (seni) mitte leiduvast neljast jutust on üks ("Must ja valge") ilmunud 20 aastat tagasi Algernonis Mattias Rosenbaumi nime all, üks ("Ingel") ei ole ulme, üks ("Pehme") tundub olevat esmatrükis ilmunud itaalia keeles ning üks ("Suve tagasitoomine") ongi vist esmatrükk. Mina olin kogumiku 11 loost varem lugenud vaid nelja (tõsi küll, ka pikemaid lugusid), nii et avastamist oli raamatus küllaga.
 
Üks ja pigem just Friedenthali varasemat perioodi (1999-2004) iseloomustav joon on see, et lugu ei vii kuhugi välja, tal ei ole loogilist lõppu. Päris vabad pole sellest ka viimaste aastate lood ning kõige drastilisemaks sellekohaseks näiteks selles raamatus on "jõulujutt" "Ingel" (2013), millesse jõuad parajasti sisse elada, peategelasega suhestuda ja siis katkeb lugu poolelt sõnalt. Selles loos ei ole, nagu juba mainitud, ka midagi ulmelist, aga ulme ei ole ka muidu MF lugudes peaaegu kunagi see kandev tala, pigem ebamäärane kaunistus. Vahel on sellest kahju, näiteks "Deemonid ja trilobiidid" mu meelest ainult võidaks ulmelise plaani jõulisemast väljamängimisest, vahel ei ole.
 
Kõik jutud ei peagi viima lugejat punktist A punkti B, täiesti omal kohal (ka käesolevas kogumikus) on ka nn seisundilood, nt "Kass" või "Pehme", aga päris selgelt ei saa need olema need tekstid, mille järgi Meelis Friedenthali tulevikus mäletatakse. Lugudeks, millel see kogumik päriselt püsti seisab, on "Võõras jumal", "Kasuksepp", "Vinguv jalaluu" ja "Kõik äratatakse ellu". Kolm viimast ilmusid esmalt eelmainitud Indrek Hargla antoloogiates ja juba seal eristusid nad kõikidest muudest sama kaante vahel olnud tekstidest reljeefselt oma sügavuse, sundimatuse ja kirjandusliku meisterlikkusega.
 
Teine MF lugude tunnusjoon ongi, et vähemalt eesti ulme kontekstis on ta harukordne intellektuaal ja erudiit. Inspiratsioon ei ammuta MF niivõrd ulmekirjanike puhul pigem loogilisest ulmekirjandusest, vaid peavoolu kirjanduslikest või kultuurilistest tekstidest, sh ajaloo/arheoloogia alastest teadusartiklitest ja väitekirjadest. See võib ühest küljest olla pretensioonikas või isegi tüütu, aga mis seal salata, intellektuaalsus annab autorile ka sügavama maailmanägemise, mis ei pea tingimata tähendama kapseldumist elevandiluutorni. Eriti heaks näiteks on ses osas "Vinguv jalaluu", mis tegeleb, nagu Friedenthali puhul ikka, intellektuaalsete probleemidega, ent pakub lugejale ka samastumisvõimalust, kui lugedes tabad end mõttelt, et jah, ka mina tegutseks või mõtleks sarnases situatsioonis täpselt samamoodi kui loo peategelane, ilmselt teaduri tüüpi asjamees Andres, isegi kui sellist situatsiooni ei saaks kunagi tekkida. Ilmselt on MF eesti ulmes ka ainuke autor, kes võib ühe jutu raames kirjutada vaheldumisi minevikus ja olevikus ning hüpata kolmandast isikust esimesse ja tagasi kolmandasse ilma, et see põrmugi häiriks.
 
See eruditsioon võib mõnikord siiski pöörduda ka autori vastu, näiteks palas "Suve tagasitoomine", mis on saanud inspiratsiooni Pu Songlingi hiina hirmu- ja armu- ja Ameerika indiaanlaste muinasjuttudest ning on kuni kõige viimase leheküljeni lihtsalt suurepärane, ent kulmineerub sellega, et "rebane askeldas ta peal". Mina ei tea, ei saa aru, mida see "askeldamine" tähendab, see võib tähendada mida iganes, alates pesusorteerimisest kuni selle, kelle peal istutakse, tükkideks viilutamiseni. Kas ma sellest arusaamiseks, mida "askeldamine" tähendab, pean neid hiina ja indiaani muinasjutte jutu kõrvale lugema, või - juhul kui ma neid juba lugenud olen - peast teadma?
 
Kui seda pikaks veninud juttu kuidagi kokku võtta, siis põhimõtteliselt kirjutab Friedenthal nii, nagu sooviks ilmselt kirjutada Kristjan Sander, kes seda aga mitmel eri põhjusel ei suuda (võrrelge viimase "Pikki varje" näiteks Friedenthali kogumiku nimilooga, vahe on päris suur).
Teksti loeti eesti keeles
7.2019

Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.  
 
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.    
 
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head  tulla.    
 
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
Teksti loeti eesti keeles

Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.

Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad  oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.

Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.

Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Sellest, et see raamat ennast lugeda ei lase, sain ma aru juba leheküljel 18, mil jõudsin lauseni "Kapteni noor ja peente joontega nägu on suurest kurnatusest sisse langenud, muutunud surimaski sarnaseks, kus tuhmunud silmad mustades aukudes pingul põsesarnade kohal miilavad. Nüüd on tal aega vaadata kaunist maastikku, erutatult külavahel ja põldudel jooksvat talurahvast, päikesetõusu, kõike, sellal kui õhulaev aina maa poole laperdab." Ühtekokku kulus mul raamatu 290st leheküljest läbi närimisele kuu aega. Masohhism? Ilmselt.
 
Ei Bornhöhe, Vilde ega teised tuntud eesti autorid, kes iganes orjaajast on kirjutanud, pole kasutanud sellist "ehedat 19. saj vaimus seiklusjutu stiili", mida Tänava poolt viljeldu muidugi ka pole. Küll leiab analoogilist kirjapruuki ennast kirjanikuks pidavateks, kuid seda teps mitte olevate autorite "teostest". Kuna Saalomon Vesipruul on väljamõeldud kirjanik, kelle loomingust on tuntud vaid mõni rida, siis võib sellest stiilist vaimustunutele järgmiseks soovitada lugeda Thavet Atlase teoseid.
 
Seda enam, et "Newtoni esimene seadus" on ka igas muus mõttes arbitraarulme. Ühest küljest kehtib põllumajanduses teoorjus, ühiskond on seisustega ning valitseb kirjaoskamatus; teisalt on olemas alkeemia, üleskeeratavad hobused, aurumasinad, spektromeetria, antigravitatsiooni seade, loodud on isegi tehnoloogia planeetidevahelisteks lendudeks (!) ja kasvatatakse homunkuulusi. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub jõuda järeldusele, et romaani ajalooline taust on "korralikult välja töötatud", pigem tõmbab autor järjekordse arbitraarse jaburuse silindrist välja nagu mustkunstnik küüliku, kui ta seda heaks arvab.
 
Romaani süžeeks on selle kirjeldus, kuidas ühes mõisas, üha pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras, mida lõpuks kroonib sõjaline konflikt Maavalla ning Leedu vürstiriigi vahel, kavandatakse salajast väljarändamist Ehatähe nimelisele planeedile (mis romaani lõpus ka teoks saab). Plaani elluviijateks on seltskond ennast teadlasteks pidavaid võlureid-avantüriste, kes on selleks hulga riigi raha vasakule toimetanud. Peale selle on kujutatud dekadentset ja absoluutselt jõuetut kuningavõimu ning vastalist ja väga primitiivset talurahvast.
 
Minu meelest võiks Maniakkide Tänav arutu romaanide vorpimise järele jätta. Tal ei ole lihtsalt neid romaanikirjanikule vajalikke kvaliteete, mille hulka võiks kuuluda mittetriviaalse süžee kudumise ("Newtoni esimene seadus" algab suvalisest kohast, kulgeb lõdvalt ning lõpeb läbi kohmaka otste kokkusõlmimise imalavõitu happy endiga) ja tegelaste lugejale lähedaseks tegemise, sh nende arendamise oskus. Üksnes kiiresti kulgeva tegevustiku kirjeldamine võib edukalt töötada lühijuttudes ning on Tänava käes ka mitu korda toiminud, kuid sama tehnika rakendamine romaani kirjutamisel toodab vaid koomiksi/anime ümberjutustusi.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus nii, et ma lugesin seda romaani kaks korda järjest, ilmselt seetõttu, et teos, eriti selle algusosa, meenutab arhetüüpset kunstiliste pretensioonidega eesti filmi, kus on fragmentaarne dialoog, palju loodusvaateid ja faabula end  edasi ei keri. Niisiis oli mul (esimese) lõpetamise järgselt tunne, et olen üpris ühetoonilises tekstimassiivis midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Kirjutatud on romaan iseenesest ladusalt, isegi hästi (muidu poleks seda üldse lugeda võimalik olnud), aga korduslugemisel midagi olulist esmasele kogemusele ei lisandunud. Iseloomulik on, et nädal või paar peale lugemist on topelttööle vaatamata loetust meeles vähe, mingid üksikud pildid. Tunnel, Lonkur, veekindlast paberist (kuid lagunevad) märkmikud, majakavahi foto, hääled öös, üksteisele vastutöötavad inimesed.  
 
Kogu lugu keerleb ühe piiritletud maalapi ümber, kus teadmata aegadest toimub veidraid asju ning kuhu korraldatakse perioodiliselt ekspeditsioone, et olukorda uurida. Peab tunnustama ekspeditsioonide korraldajate ja nendel osalejate  kindlameelsust üritustega jätkata, kui kogu selle aja peale pole midagi erilist õnnestunud välja selgitada ja on juba teada, et ka ekspeditsioonidel osalejatega mingeid veidraid asju juhtub ning kaotused elavjõus on substantsiaalsed. Peale selle on need ekspeditsioonid üpris organiseerimatud. Inimesed käiksid neil nagu teravate elamuste ekskursioonil, mitte tööd tegemas. Ilmselt ei saa ka käesoleva ekspeditsiooniga asjad peakorteri jaoks selgemaks.  
 
Kui seda romaani püüda kuidagi lahti mõtestada, siis tundub, et see räägib peaasjalikult vist ikkagi peategelasest bioloogi ja tema eelmisel v üle-eelmisel ekspeditsioonil osalenud ja seejärel surnud mehe suhtest. Niivõrd-kuivõrd seda võib üldse toimivaks suhteks nimetada, sest ma ei näe, et naine oleks omalt poolt suhtesse midagi panustanud. Naine/bioloog on nimelt terve elu elanud omas mullis, on põhimõtteliselt antisotsiaalne olend ja ei vaja teisi inimesi. Ta ei vaja ka teisi - ainult naistest koosneva - ekspeditsiooni liikmeid, nad on talle ainult tülinaks kaelas. Mitte kauaks.
 
Ja kui te arvate, et bioloog läks sellele ekspeditsioonile selleks, et leinast jagu saada, välja selgitada, mis mehega juhtus, eesmärgiga mehe eest kätte maksta, siis kõik need vastused on valed. Niipalju, kui ma aru saan, on bioloogi peamine motiiv see, et mees reetis teda ekspeditsioonile minnes ja ta on alas eesmärgiga välja selgitada mehe süü suurus ja ulatus, et seejärel talle õiglane hinnang anda.    
 
Ma ei kujuta absoluutselt ette, millest triloogia kaks ülejäänud osa räägivad. Bioloogiga võiks nagu asjad ühel pool olla. Loodetavasti.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
 
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
 
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
 
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
 
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
 
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Selles lühikeses romaanis manab autor meie silme ette utoopilise kasvuhoonemaailma, mille tegelased on - kõige järgi otsustades - vaimse alaarenguga. Inimeste päevi täidab töölkäimine (ainus töö, mida meile näidatakse on töö reklaamibüroos), igaõhtune baarikülastus koos tööseltskonnaga (mille käigus juuakse küllaltki suuri koguseid, ilma et sellele järgneks vähimgi pohmell või tervisekahjustused) ja nädalavahetusi kodus kükitamine. Inimestel ei ole mingeid hobisid, ühiskondlikke tegevusi, üksteisel külas ei käida ja isegi kui nad kodus nt mingeid teleseriaale vaatavad, ei kujuta ma ette, millest need räägivad, sest köitvate draamade jaoks näib selles maailmas nappivat ka kujutlusvõimet. Ilmselt vaatavad nad kodus lage.
 
Kirjutatud on see tekst kohati (alguspool rohkem, teine pool on märksa parem) umbes nii nagu võiks seda teha Saalomon Vesipruul:
"Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jälle tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. "Küll see sõprus on ikka imeline..." mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerusui otsa vaadates.
 "Küll see sõprus on ikka imeline," jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
 "Tõepoolest," nõustus Simona. "Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev..."
 Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma."
 
Kui tegelastel ka mingeid elulisi probleeme pole, siis üks tundlik teema selles maailmas ometi on ja selleks on kõik soojätkamisega seonduv. Olgugi et ka sugutung näib selle maailma inimestel olevat alaarenenud, sest see avaldub väga harva, üksnes radikaalse stimulatsiooni tagajärjel ja põhjustab asjaosalistele suurt piinlikkust. Mingil põhjusel ei ole inimestele selles maailmas antud ka absoluutselt mitte mingit seksuaalharidust, kõik tuleb ise avastada. Niisiis, peale mehe ja naise sõbrunemist ja pikka aega võtvat lähenemist võib juhtuda, et jõutakse voodisse ja seal ka midagi ära tehakse.  "Pattulangemisele" järgneb ehmatus, hirm ja nn rasedusmasendus, aga kust see viimane tuleb, on taaskord ebaselge, sest bioloogiliselt puudub selleks põhjus ning ühiskonnas pole ka kehtestatud ei puritaanlikke keelde ega repressioone.
 
Võib ju püüda romaani mõtestada kuidagi nii, et autor on joondanud kõik talle ebameeldivad nähtused - tühisus, pealiskaudsus, alkoholism, aseksuaalsus jne - ja need kõverpeeglisse väänanud, nii et seda klantspilti tuleks tegelikult käsitleda düstoopiana, aga ka nii näib raamat täitvat peaasjalikult vaid selle autorile kordaminevat teraapilist funktsiooni. Nii et isegi kirjaoskajaliku näitena arbitraarulmest ma seda tegelikult lugemiseks soovitada ei julge.
Teksti loeti eesti keeles