Pole viga kuid lõpp on lihtlabane oleks rohkemat oodanud.
Üldse paistab tänapäeval lombi taga kirjatööst elatuvate inimeste püüdluseks olevat üksteise ületrumpamine lehekülgede rohkusega. Ulmekirjanduse algusaegadel kui romaanimahtu tekstid ilmusid jupiti perioodikas, oli harv juhus kui raamat ületas 200 lk. piiri. Robert Heinleini "Stranger in a Strange Land" oli vist omal ajal pikim ulmeromaan...
Tänapäeva grafomaankirjanike armastatuimaks võtteks on nn. panoraamromaan. Algselt defineeritakse tegelaskond. Tehnika elementaartõdede hulka kuulub seegi, et valida tuleb nad erinevatest ühiskonnakihtidest, erineva iseloomu ja lähtepositsiooniga. Edasi lülitutakse vastavalt süzhee arengule nende vahel ümber. Ajendid on kergestimõistetavad - raamatu mahtu on hõlbus kolmekordistada, lisaks peaks taoline tehnika by definition andma panoraamse pildi toimuvast, mis paraku küll neil kirjanikel eriti hästi välja ei kuku. Tehnika ei suuda kompenseerida ande ja visiooni puudumist.
Sellegi romaani põhitegelaste kimp on valitud võimalikult kirev - kuulsuse hakul olev rockmuusik, sõnakehv maamees, narritud ja kiusatud teismeline, kurttumm andekas nooruk, jne., jne.
Romaan algab nagu korralik science fiction. Ebatõenäoliste kokkusattumuste tagajärel pääseb valla supergripp, mille vastu pole rohtu. Sureb 99.4% elanikkonnast. Ellujäänud ei saa õieti aega toibumiseks, kui juba hakkavad neid kummitama unenäod heast ja pahast, kelle kehastuseks on kristlikke väärtusi kehastav igivana neegrimutt ning rockeri rõivais poolsaatan, kes tunneb et tema tund on koitnud. Vastavalt sisemisele soodumusele liituvad inimesed ühe või teise poolega. Mida edasi, seda enam hakkab romaan meenutana kaasaegset fantasy`t, kus inimesed on marionetid kõrgemate jõudude käes. Pahalase Randall Flaggi juhitud kooslus peab ilmselt lugejas assotsieeruma natsi-Saksamaaga, kus ideoloogia on inimvaenulik, kuigi elu-olu edeneb ja inimesed iseenesest väga pahad pole, lihtsalt sulevad silmad selle ees, mida nad näha ei taha. Juhuks kui rezhiimi inimvaenulikkus lugejale mõju avaldada ei suuda, on rezhiimi liidrit kujutatud ekstra impulsiivse maniakina. Vastaspoole esindajad jätavad seevastu läilavõitu mulje ning ka nende rabelemine pole eriti arukas.
Pean Stephen Kingi kahetsusväärseks nähtuseks tänapäeva kirjanduses. Omandanuna küll rahuldaval tasemel süzheepunumise ja inimestekujutamise oskuste põhitõed, kasutab ta neid täiesti sihipäratult. Nii ebausutavaid inimeste ümbersünde ja arenguid äärmiselt lühikese aja vältel (Larry, Harold, Stuart) kohtab harva, samuti ei paista autor silma erilise säästlikusega oma tegelaste suhtes. Gripist puutumata jäänud inimeste arvu pidev vähenemine õnnetuste, mõrvade jmt. käigus ei jäta siiski eriti elulist või karget muljet, pigem on tegu hoolimatusega a la "pohhui mul see vend". Üle on pingutatud pinge üleskruvimisega - romaani finaaliks ei ole lihtsalt võimalik usutavat lahendust välja mõelda ja see, mida pakutakse on küll väga hale.Loogika puudumise korvab õõnes müstika ning bla-blaa jumalike ja saatanlike jõudude teemal.
Lõpulehekülgedel jõutakse tõdemuseni, et postapokalüptilises maailmas oleks õige niikaua kui võimalik vältida organiseeritud inimtegevust, ainult et selle tõdemuseni oleks võinud kiiremini jõuda ja milleks see arutu kogus teksti, mis lõppkokkuvõttes mingit mõtet ei kanna? Kolm mõningate helgete momentide eest.
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.