(romaan aastast 1974)
Dicki selles romaanis kujutatud maailma on tänu sellele, et autor midagi ei selgita, raske mõista. Raamatu lõpuks jõuab siiski hädapärasele arusaamisele, et varasem anarhia, mille eesotsas harjumuspäraselt üliõpilased, kui silmatorkavalt madala vastutustundega rahvakiht, on tinginud politseirezhiimi kehtestamise. Tänavail toimub pidev kontroll, puuduva või võltsitud isikutunnistusega isikuid ootab sõit sunnitöölaagrisse.
Ühiskonna koorekihti kuuluv Jason Taverner leiab end peale vahejuhtumit kunagise armukesega (milles too mehe elu kallale kippus) ja sellele järgnenud teadvusekaotust räpasest hotellitoast, ilma dokumentideta. Vähe sellest, tänu oma tuntusele üldise tähelepanuga harjunud telestaar on vapustatud, kui teda keegi ära ei tunne.Selgub, teda nagu ei eksisteeriksi.
Komplitseeritud malemäng politseiorganitega saab alguse siis, kui Jason vajab teenust dokumentide võltsijalt,kes nagu hiljem selgub, on politsei agent ja illegaalide ülesandmisele spetsialiseerunud.
Jasoni kadu oleks vältimatu, kui mängu ei sekkuks kõrge politseiametniku narkarist õde (ühtlasi ka abikaasa!), kes ainsana selles maailmas näib Jasoni tundvat. Toimuv saab seletuse ja romaan lahenduse, iseasi, kui rahuldavad need nüüd on. Kuidas imponeeriks raamatu võimalikule lugejale näiteks idee, et mingi teatud narkootikumi tarbimine paiskab inimese paralleelmaailma ja mitte ainult tema, vaid veel mõned inimesed. Aga Dicki ei saagi matemaatilise loogikaga võtta.
Raamatu lugemine oli võrdlemisi vaevatu, kuid Dicki või üleüldse mingiks tippteoseks (vähemalt lugemisjärgselt) ma teda ei pea. Liiga palju lahtisi otsi, seekord väga väändunud loogika, kuiv jutustamismaneer... Iseäranis rumal romaani on epiloog, milles kiirkorras otsad kokku tõmmatakse, a la kui nad surnud pole, elavad nad ...
Võib-olla ongi kõige tähelepanuväärsemaks asjaoluks antud romaani juures esitletud naisvärdjate kollektsioon - üks sõgedam kui teine. Kirjanik oli elus viis korda abielus. Juhus või mitte, aga täpselt nii palju neid isendeid siin ongi.
Neli miinusega.
kui eelkirjutajal on õigus - ja miks ei peaks olema, dick ise nimetab pühenduses teost oma väikeseks armastuslauluks - ning tegemist on autori tagasivaatega oma viiele abielule, siis on valitud vorm igati õigustatud. sest reeglina on realistlikud nurjunud armastusest kõnelevad romaanid, millest peavoolu kirjandus kubiseb, ikka üsna tüütud lugeda. ulme võimaldab kasutada üsna tinglikku tausta ja nii ongi nende naisinimeste iseloomustamiseks piisanud põgusatest etüüdidest, mis imho on suht geniaalsed. nujah, ega dick polnud ka ju päris keskmine tasakaalukas ametnik, nii et pole imestada, kui ta just selliste tüüpide otsa sattus.
peavoolu kirjandusest rääkides kõlaks igati asjalikult väide, et peategelane leiab erinevate inimsuhete kaudu oma identiteedi. ulme annab võimaluse kujutada inimest, kes ongi oma identiteedi ka otsesõnu kaotanud. kuidas see just käis, ei huvita ju - peale paadunud inseneride (ja ma ei mõtle seda isiklikult) - kedagi. mida autor ka rõhutab. et kui üks kõrvaltegelane hakkab seletama, et mis ja kuidas, siis keegi ei kuula teda ja juttu üritatakse mujale juhtida. niigi pea valutab, eksole. kahtlemata pakuvad mõned dicki romaanid rohkem intellektuaalset naudingut. see romaan rõhub rohkem (natuke elu näinud mehe) emotsioonidele. olles vast niisama siiras kui mulle dicki puhul kõige enam meeldinud scanner darkly.
ehk on tekst pisut liiga läbinähtav. no et on üsna selgelt tunda autori kaalutlused: nüüd räägin hinge pealt ära, nüüd viskan natuke tausta, nüüd tuli lihtsalt üks veider mõte, mis võiks sobida... aga hea romaani puhul pole loomeprotsessi tajumine üldse paha. tekib nagu kommunikatsioon autori ja lugeja vahel. saab aru, mida autor on öelnud - ja mida ta on tahtnud öelda. ning otseselt ei kattu need kaks asja kunagi.
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.