Mingi geniaalne sell leiutab kurat teab kuidasmoodi mingisuguse masina, mis kutsub vihma välja ja paneb seisma kui vaja. Ja nagu ikka sellistes lugudes, juhtub lõpuks midagi. Igal juhul jättis mõnusalt sünge mulje.
1.
21
2.429
1.
1
3.0
1.
13
4.308
2.
8
3.625
3.
11
2.909
5.
6
3.667
6.
7
4.571
7.
5
3.6
8.
7
3.286
9.
9
3.667
10.
11
3.727
12.
4
3.0
13.
9
3.667
14.
5
4.2
15.
4
4.5
19.
14
3.143
20.
9
3.889
21.
19
2.211
22.
16
3.688
23.
17
2.176
24.
4
2.0
25.
13
3.154
26.
8
2.75
27.
6
2.0
28.
4
2.25
29.
8
3.5
30.
10
3.1
31.
3
2.667
34.
5
3.6
(jutt aastast 1994)
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Kui ma vaatan nüüd BAASi vasakpoolset raami ja kerin Simpsoni 23 juttu üles ja alla ning püüan nende sisu meenutada, siis tekib mul paratamatult mõte, et kuri saatus on Simpsoni a.d. 1994 kammitsetud teatud laadi vaimsesse betooni. Viis aastat hiljem -- status quo.Ilmselt teen ma seda öeldes liiga, kuid paraku asjad lihtsalt näivad niimoodi.
Simpsoni küllaltki ühetooniliste juttude sisse satub aeg-ajalt ka nö. rosinaid, kuid on see õige? Ootan märgatavamat taseme tõusu, aga ootan vist asjata...
Paraku läks teisiti ja juba selles loos torkavad silma tunnusjooned, mis potentsiaali mitterealiseerumises kaalukat rolli on mänginud.
Simpson meenutab autorina mulle üksinda mängivat last, kes ehitab liivalossi ja kes oma töö ja vaeva enne valmis saamist hoolimatult laiali lükkab, kas siis selleks, et teised seda oma mängus kasutada ei saaks või siis lihtsalt sellepärast, et nii tundub parajasti cool.
Ei meeldi mulle Simpsoni looming. Ei esimese perioodi (mida käesolev lugu esindab) nihilism ja lugejale näkku sülitamine ega teise perioodi ("Igori surm" ja järgnev) pateetika ja pseudohumanism.
Õige hinne oleks kusagil kolme-nelja vahel, kolm on pandud sellepärast, et õiglasemat keskmist hinnet saavutada, sestisegi kui jätta kõrvale kõikvõimalikud eelarvamused, ei saa üle ega ümber jutu loogikavabadusest (seose puudumisest reaalse maailmaga), mis automaatselt välistab kõrgeima hinde. Ma saan aru, et autorile pole see kuigi oluline. Noh, vaba maa...
«Vihmamees» on jutt, mis mul üheainsa lugemisega aastateks meelde jäi ... ei oskagi päris täpselt selle jutu võlusid välja tuua, aga meeldib ning omas vormis on see hästiteostatud tekst.
Tegelikult kõigub mu hinne kusagil nelja ja viie vahel ... kuid selles, et hinne nelja poole kipub kalduma, selles pole Marek Simpsoni süüd. «Süüdi» on mu enda lugemus, sest säherdusi vihmamasina jutte olen ma ennegi lugenud. Sellised lood on mulle ka alati meeldinud. Veel lisaks siia ka Kate Bushi nauditava laulu «Cloudbusting» ning selle loo hurmava video!
Samas pole ma mingitpidi ideeulme fänn ning Marek Simpsoni kirjanikustaaþi ja teksti ilmumishetke arvesse võttes on kõikvõimalikud etteheited lihtsalt alusetud. Jutule «Vihmamees» tuleb siiski kindel viis panna! Debüüt, noor autor, meeldejääv ja hästiteostatud lugu – mida veel tahta?
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.