Üks, mis Meelis Friedenthali lühiloomingu puhul silma torkab, on, et ega ta vist päris niisama, asja eest teist taga midagi ei kirjuta; ikka on lugu kirjutatud kas jutuvõistluseks või mingisse antoloogiasse, põhimõtteliselt tellimuse peale. Viimastel aastatel on nende antoloogiate koostajaks, kuhu MF kirjutab, olnud Indrek Hargla. Ma ei tea, kas selles seoses on midagi tähelepanuväärset. Võib-olla on.
Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistlustel on Friedenthalil läinud nii ja naa, "Nerissa" omal ajal (2004) esimese jutuvõistluse ju võitiski. "Võõras jumal" jäi 2014. aastal, ehk siis järjekorras kolmandal jutuvõistlusel aga - minu meelest ka päris ebaõiglaselt - teise kümnesse. Pärast seda polegi autor jutuvõistlustel enam osalenud. Ega tal ei ole seal midagi tõestada ka. Stalkeri hääletustel on Friedenthalil läinud võib-olla anomaalselt hästi (3 Stalkerit), praegugi võib pöialt hoida sellele, kas eelmisel aastal Indrek Hargla antoloogias "Ülestõusjad ja kodukäijad" ilmunud selle kogumiku nimilugu võtab järjekordse Stalkeri või ei.
Nii või naa, ei ole MF kirjutatud lugusid kokku üldse palju - BAAS, milles Meelis Friedenthali teoste nimekiri pole täielik, osalt ka seetõttu, et mitte kõik tema poolt kirjutatust ei liigutu ulmeks, ütleb enam kui 20 aasta jooksul ilmunud ulmesugemetega lugude koguarvuks 12; käesolev, 11 looga kogumik sisaldab neist kaheteistkümnest seitset, mis on paari erandiga kirjutatud viimase 12 aasta jooksul. Ning Friedenthal tundub aja jooksul küpsenud olevat küll. Isegi "Nerissa", esimese loomeperioodi ilmselt tugevaim lugu, mõjub praegu lugedes võrdlemisi ebaküpse ja tarbetult nihilistlikuna.
Ülejäänud BAASis (seni) mitte leiduvast neljast jutust on üks ("Must ja valge") ilmunud 20 aastat tagasi Algernonis Mattias Rosenbaumi nime all, üks ("Ingel") ei ole ulme, üks ("Pehme") tundub olevat esmatrükis ilmunud itaalia keeles ning üks ("Suve tagasitoomine") ongi vist esmatrükk. Mina olin kogumiku 11 loost varem lugenud vaid nelja (tõsi küll, ka pikemaid lugusid), nii et avastamist oli raamatus küllaga.
Üks ja pigem just Friedenthali varasemat perioodi (1999-2004) iseloomustav joon on see, et lugu ei vii kuhugi välja, tal ei ole loogilist lõppu. Päris vabad pole sellest ka viimaste aastate lood ning kõige drastilisemaks sellekohaseks näiteks selles raamatus on "jõulujutt" "Ingel" (2013), millesse jõuad parajasti sisse elada, peategelasega suhestuda ja siis katkeb lugu poolelt sõnalt. Selles loos ei ole, nagu juba mainitud, ka midagi ulmelist, aga ulme ei ole ka muidu MF lugudes peaaegu kunagi see kandev tala, pigem ebamäärane kaunistus. Vahel on sellest kahju, näiteks "Deemonid ja trilobiidid" mu meelest ainult võidaks ulmelise plaani jõulisemast väljamängimisest, vahel ei ole.
Kõik jutud ei peagi viima lugejat punktist A punkti B, täiesti omal kohal (ka käesolevas kogumikus) on ka nn seisundilood, nt "Kass" või "Pehme", aga päris selgelt ei saa need olema need tekstid, mille järgi Meelis Friedenthali tulevikus mäletatakse. Lugudeks, millel see kogumik päriselt püsti seisab, on "Võõras jumal", "Kasuksepp", "Vinguv jalaluu" ja "Kõik äratatakse ellu". Kolm viimast ilmusid esmalt eelmainitud Indrek Hargla antoloogiates ja juba seal eristusid nad kõikidest muudest sama kaante vahel olnud tekstidest reljeefselt oma sügavuse, sundimatuse ja kirjandusliku meisterlikkusega.
Teine MF lugude tunnusjoon ongi, et vähemalt eesti ulme kontekstis on ta harukordne intellektuaal ja erudiit. Inspiratsioon ei ammuta MF niivõrd ulmekirjanike puhul pigem loogilisest ulmekirjandusest, vaid peavoolu kirjanduslikest või kultuurilistest tekstidest, sh ajaloo/arheoloogia alastest teadusartiklitest ja väitekirjadest. See võib ühest küljest olla pretensioonikas või isegi tüütu, aga mis seal salata, intellektuaalsus annab autorile ka sügavama maailmanägemise, mis ei pea tingimata tähendama kapseldumist elevandiluutorni. Eriti heaks näiteks on ses osas "Vinguv jalaluu", mis tegeleb, nagu Friedenthali puhul ikka, intellektuaalsete probleemidega, ent pakub lugejale ka samastumisvõimalust, kui lugedes tabad end mõttelt, et jah, ka mina tegutseks või mõtleks sarnases situatsioonis täpselt samamoodi kui loo peategelane, ilmselt teaduri tüüpi asjamees Andres, isegi kui sellist situatsiooni ei saaks kunagi tekkida. Ilmselt on MF eesti ulmes ka ainuke autor, kes võib ühe jutu raames kirjutada vaheldumisi minevikus ja olevikus ning hüpata kolmandast isikust esimesse ja tagasi kolmandasse ilma, et see põrmugi häiriks.
See eruditsioon võib mõnikord siiski pöörduda ka autori vastu, näiteks palas "Suve tagasitoomine", mis on saanud inspiratsiooni Pu Songlingi hiina hirmu- ja armu- ja Ameerika indiaanlaste muinasjuttudest ning on kuni kõige viimase leheküljeni lihtsalt suurepärane, ent kulmineerub sellega, et "rebane askeldas ta peal". Mina ei tea, ei saa aru, mida see "askeldamine" tähendab, see võib tähendada mida iganes, alates pesusorteerimisest kuni selle, kelle peal istutakse, tükkideks viilutamiseni. Kas ma sellest arusaamiseks, mida "askeldamine" tähendab, pean neid hiina ja indiaani muinasjutte jutu kõrvale lugema, või - juhul kui ma neid juba lugenud olen - peast teadma?
Kui seda pikaks veninud juttu kuidagi kokku võtta, siis põhimõtteliselt kirjutab Friedenthal nii, nagu sooviks ilmselt kirjutada Kristjan Sander, kes seda aga mitmel eri põhjusel ei suuda (võrrelge viimase "Pikki varje" näiteks Friedenthali kogumiku nimilooga, vahe on päris suur).
