Heal tasemel ja"rg Prelude to Foundation'ile. Psyhhoajaloo ja asumite saamislugu. Yhtlasi vist ka A viimane raamat. ?
1.
6
4.333
2.
76
4.671
3.
4
2.75
4.
46
4.674
5.
6
4.0
6.
4
2.0
8.
41
4.317
9.
2
2.0
11.
22
4.091
12.
1
3.0
13.
58
4.69
14.
1
3.0
15.
19
4.053
16.
2
3.0
17.
1
2.0
18.
4
4.75
19.
22
4.455
20.
33
3.545
21.
11
3.818
22.
9
4.0
23.
18
3.167
25.
16
3.438
26.
11
4.091
27.
3
3.667
28.
4
2.5
29.
30
3.967
30.
14
4.0
4.
6
4.667
5.
3
5.0
6.
13
4.692
1.
1
4.0
2.
2
3.5
3.
2
3.5
4.
1
2.0
5.
1
2.0
6.
31
4.0
7.
1
2.0
8.
1
2.0
11.
12
4.75
12.
7
5.0
13.
12
4.417
14.
2
4.0
16.
1
4.0
18.
3
3.667
19.
11
4.818
20.
1
5.0
21.
2
5.0
23.
3
2.333
25.
2
3.0
29.
2
3.5
30.
3
4.0
32.
7
4.571
33.
1
2.0
34.
7
4.143
35.
10
4.3
38.
1
5.0
40.
3
4.667
41.
1
3.0
42.
2
2.0
43.
2
2.0
45.
1
2.0
46.
6
4.333
47.
2
4.0
48.
1
3.0
49.
8
4.25
50.
1
4.0
51.
1
4.0
52.
2
3.5
54.
3
4.667
55.
3
3.667
56.
4
3.5
58.
1
2.0
59.
6
3.167
60.
4
4.5
61.
2
3.5
62.
1
3.0
63.
2
2.5
64.
2
3.5
65.
2
2.5
66.
2
4.0
67.
2
3.0
68.
2
3.5
69.
1
4.0
70.
2
2.5
71.
3
4.0
72.
2
4.0
73.
1
5.0
77.
2
3.0
78.
12
4.583
79.
5
3.0
80.
2
3.0
81.
2
3.0
82.
1
2.0
83.
1
3.0
84.
21
4.81
85.
1
2.0
86.
1
2.0
87.
3
4.667
88.
2
4.0
91.
2
4.5
92.
1
4.0
93.
1
5.0
94.
9
3.0
95.
5
4.4
96.
2
4.0
97.
1
2.0
99.
2
2.5
100.
2
3.5
102.
31
4.194
103.
1
4.0
104.
7
4.429
105.
7
3.571
106.
6
3.667
107.
1
2.0
108.
3
2.667
109.
2
4.0
110.
1
3.0
111.
2
3.0
113.
2
4.5
114.
2
2.5
116.
28
4.536
117.
1
2.0
118.
16
2.438
119.
1
3.0
120.
2
2.5
121.
3
4.0
122.
2
4.5
125.
2
2.5
126.
2
3.0
127.
2
2.0
128.
2
2.0
129.
1
5.0
131.
2
3.0
132.
2
2.5
133.
1
4.0
134.
2
2.5
135.
3
4.0
136.
2
3.0
137.
2
2.5
138.
1
3.0
139.
1
4.0
142.
1
2.0
143.
1
4.0
147.
1
3.0
148.
1
2.0
154.
1
4.0
155.
1
4.0
156.
3
5.0
160.
2
3.5
173.
1
5.0
180.
1
4.0
182.
1
2.0
183.
3
2.667
187.
1
2.0
188.
1
4.0
189.
1
3.0
190.
1
3.0
191.
1
4.0
195.
3
3.667
196.
1
3.0
197.
1
3.0
198.
1
2.0
201.
1
3.0
202.
2
4.5
203.
3
2.333
209.
2
4.0
210.
2
5.0
211.
1
4.0
212.
1
1.0
1.
3
4.667
2.
5
4.6
3.
2
2.0
5.
16
4.5
9.
23
4.87
10.
1
4.0
12.
1
5.0
15.
1
3.0
19.
2
3.5
25.
5
4.2
30.
1
4.0
34.
1
3.0
46.
2
4.5
47.
1
5.0
15.
2
5.0
24.
1
3.0
52.
1
3.0
(romaan aastast 1993)
eesti keeles: «Edasi, Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 2006
Filosoofiliselt on Asumi sarjas 4 pöhiliini: 1) Jöu naeruvääristamine; 2) Kauge tuleviku kujutamine paralleeliga Maa ajaloost (Impeerium = Rooma); 3) Trantori kujund, kus köik algab ja löpeb; 4) Vöimu suhtelisus (Galaktika Imperaator on suht tuhi tiitel, tegelikult on tegu Trantori ja Laevastiku Imperaatoriga) ja sellise vöimu allakäik.
Minu pingereas jagab kolmandat-neljandat kohta kohal kahe esimesena kirjuatatud romaani järel koos "Teise Asumiga".
17.07.2006: pealkirja tõlge on jah jama. Õigem oleks "Asumi poole" või midagi sellist.
Sa sinine, roheline ja ultravioletne sarvik, MIS SEE VEEL ON!? Seebiseriaal? Tänan, ei!
Asimov läheb siin üle igasuguse lubatud ja lubamatu piiri. MILLEKS KURADIKS TAL SEE RAAMAT OLI VAJA KIRJUTADA? Mis tal puudu jäi? Inimene peaks oma nägu hoidma, eriti, kui see on tuntud. Kurb ja kole on näha, kuidas inimene, kes võinuks olla moelooja, muutub naeruväärseks moenarriks. :-((
Juba "Nemesis" pani mind mitme koha pealt kukalt sügama... see segasevõitu perekonnaintriig kõigele krooniks ja lugu ise, mis mõjub "Solarise" kahvatu varjuna. Kuid see... Võin vaid kiita kõiki ulmejumalaid, et nad mind "Prelude" lugemisest on säästnud!
Asimovi pugemine "üldise arvamise" ees muutub selles romaanis lausa talumatuks. Mis, kas tal siis oma arvamust üldse polnudki? Kui Asimovi varasemad teosed (pärinegu nende ideed siis kelle käest ja kust tahes) on karged, neis on ajastu hõngu, siis need viimased... Kas ta ise siis tõesti aru ei saanud, et paneb võpsikusse? Ja see otsade kokkukeerutamine... Jumala eest, nagu Ladina-Ameerika seebikas! Kõik on kellegi pojad ja tütred ning isegi see piiga, kes Nemesisel oma saatust kohtas erilise lootuseta pooldumisele, on seda siiski teinud!
Kohe ei tea, mida ütelda... Võttis üks andekas inimene suure hulka täitsa korralike lauseid ja RAISKAS NEED LIHTSALT ÄRA!
Eks igaühel ole loominguvabadus, ütlete Teie. Olgu nii! Kirjanikul on vabadus kirjutada, minul hinnata.
ÜKS!
Vahetult enne käesolevat romaani lugesin Carl Sagani
"Kontakti" , mille üht episoodi nimetasin seebilikuks. Seetõttu olin Tundmatu Arvustaja sõnadest veidi paranoiliseks aetud, ootasin iga hetk "seebilikku" paljastust... Mida ei tulnud, seda ei tulnud. Oli see siis tõesti nii ebaloomulik, et Hari Seldon toetus oma plaanide elluviimisel kasupoja tütrele-peale pereliikmete polnud tal ju enam kedagi, keda usaldada?
"Enne Asumit" kiskus vägisi farsiks, aga käesolev romaan oli päris korralik. Dramaatiline, traagiline, filosoofiline, kõike korraga. Kirjeldus Trantorist Seldoni vanaduspõlves aga meenutas niivõrd üheksakümnendate alguse Eestit, et ma lihtsalt ei saa seda mainimata jätta. Ja veel-tükk aega pole ma nii palju naernud, kui populist Joranumi eesnimemuutmisest lugedes.
Üldiselt oligi mul raamatut alustades eelarvamus, et see Asumi osa ei üllata nagu esimenegi millegi uuega ja seletab kõik lõpuni lahti. Meeldiva üllatusena pidin tõdema, et asjalood olid suisa vastupidised, uusi lähenemisnurkasid ja fakte (kes oleks osanud Seldonit peaministrina näha?) oli rohkem kui küll.
Ja see lõpp... öelge, mis tahate aga minul võttis silma kergelt märjaks.
Ega see nüüd väga hea raamat ei ole, samas läks kuidagi hinge. See raamat kasvatas Hari Seldonile liha luudele ja tegi ta hulga inimlikumaks ning usutavamaks, näidates psühhoajaloo sündi kui rasket teadusteed, mida üksnes toetasid õnnelikud juhused. Muidugi on raamatus palju ebaloogilist ja needsamad õnnelikud juhused panid mu suunurgad tihti allapoole liikuma. No kas näiteks tõesti polnud kedagi teist joranumlaste juurde saata kui oma poega, pealegi teades, et ta võidakse ära tunda? Odav... Isegi näiteks see, kui ta oleks teadlik olnud oma poja empaatia-äratamisvõimest, oleks paremini seeditav olnud. St. et mõtted kasutada ära juhuslikult leitud telepaatia ja mõjutamisvõimeid on aastakümneid kuju võtnud. Halvemaks see ju teinud ei oleks, sest lõpuks mängiti asi ju läbi pojatütre võimete palju usutamatu juhusena... (?) Seos Rooma languse ja sellele järgnenud religiooniööga on väga ilmne ja jääb muidugi vaid kahetseda, et meil oma Asumit ei olnud... Teine asi, mis mind tõsiselt häirib, on robotite teema sissetoomine Asumi sarja, täpsemalt nende näitamine üksikute minevikureliktidena. Ei ole kohe üldse usutav, et inimkond, saavutades kord kõrge taseme robootikas ja hüperruumilendudes, oskas esimese nii endast välja opereerida, et teine alles jäi. Terve Galaktikaimpeeriumi eksisteerimise jooksul pidi keegi tolles 25 miljonis asustatud maailmas ikka ju teaduse ja tehnika arendamisega tegelema, nii et mina seda ära ei söö, et mitte keegi, saate aru mitte keegi ei jõudnud tasemele, kus inimkond oli enne hüperruumilende. IA enda põhjendused pole isegi raskes joobes mitte tõsiseltvõetavad.
Kokkuvõtteks -- palju parem kui esimene osa "Prelude to Foundation", kuid... anname andeks. See oli ikkagi suure looja viimane raamat ja kuidagi armas ning auväärne on, et sealt tema endagi elulõpunukrust läbi kumab. Lugemist ei kahetse.
Kui heita detailsem tagasivaateline pilk, siis Asumi klassikalise triloogia kahte esimest osa sai loetud siis kui need eesti keeles ilmusid. Kusagil 90ndate alguses sai raamatukogust laenutatud sinna arusaamatul kombel sattunud "Foundation and Earth", mis nii objektiivsetel (teksti tuimus) kui subjektiivsetel (puudulik keeleoskus) põhjustel mõjus nagu tükk tulist šrapnelli istumist võimaldavates poolkerades.
1996. aastal tulid juba "Prelude to Foundation" ja "Second Foundation" ning aastake hiljem "Foundation`s Edge". Siis sai ilmselt mõõt täis. Perfektsionist aga sai lõpuks jagu skeptikust minus.
Asimovi poolt vahetult enne surma lõpetatud romaan koosneb sarnaselt klassikalise triloogia koostisosadele temaatiliselt seotud juttudest (neli seekord), mis on küll tublisti pikemad kui 40ndail-50ndail kirjutatud lood, nii et "Edasi, Asum" on vähemalt sama mahukas kui triloogia kaks esimest osa kokku.
Jutud ise, iseäranis kaks esimest - joranumlaste ebaõnnestunud poliitilist võimuhaaramis- ning nende ridade riismete poolt kümme aastat hiljem üritatud atentaadikatset kirjeldavad - meenutavad lavastuslikult seebiooperit: stseene täidab (enamasti kahe tegelase) lobisemine, oluline tegevus toimub kõik kaadri taga.
Selles teoses on Hari Seldonile püütud külge pookida kõikvõimalikke inimlikke jooni, mille eredamaks väljatoomiseks on kasutatud pigem kunstlikke vahendeid - lähedastest ilmajäämist ning tema vananemisprotsessi. Viimane väljendub muuhulgas ka siis põlastusväärse noorsoo, kes prahti maha loobib ega õigel ajal soengut piirata ei oska, kujutamises.
Sellega ei tee ma teab mis avastust, aga ega Asimov suurem asi kirjanik polnud, tema tugevus seisnes pigem loogiliste, kohati ka leidlike skeemide konstrueerimises. Kui ta hakkab nö kirjanikku panema on tulemus piinlikuvõitu.
Käesoleva romaani puhul torkab iseäranis eredalt silma ja häirib tugevalt autori viitsimatus säilitada mingitki järjepidevust varemkirjutatud osadega. Mõned näited. Triloogias on naistegelasi mõni üksik ja sügavalt naiselikes rollides; käesoleva romaani munadega tegelased ongi aga pigem naised kui mehed. Ainus arvuti, mida me triloogiast mäletame, oli Hari Seldoni enda taskuarvuti, videosalvestist esitati kui kaheksandat maailmaimet; siin möllab ülim digitehnika.Triloogia esimeses osas esitleti Impeeriumi kui väliselt veel õlitatult toimivat masinavärki, siin käib pehkimine juba täie hooga, raha napib isegi tänavavalgustuseks. Kuidas seletada asjaolu, et 32 töötajani kahanenud projekt suudab rahastamisprobleemi säilides mõned aastad hiljem välja panna 100 tuhat inimest, kes planeet Terminuse asustavad? Jne. jne.
Unifitseerimisprogrammist ma parem ei räägigi - robotid ja mentalistid on siin teoses põhimõtteliselt jumal masinast lahenduseks.
Täpi paneb i peale tõlkija oma Zerothi seadusega.
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.