Keskaegse maailma intrigaanidel on pikaajaliste pingutustega õnnestunud kaasaegsest USAst pihta panna lausa kuus portatiivset tuumarelva. Kui nüüd üks üles leitakse – ja ametlikult on see ju maha kantud – otsustab salateenistus asepresidendi õhutusel sinna teise maailma sõnumi saata ehk siis pommi teisel pool lõhata. Juhtumisi hävib seeläbi oma isa ja vanema venna tapnud trooninõudleja koos kogu oma sõjaväega. Polegi muud teha kui kuningliku perekonna spermaga kunstlikult viljastatud Miriam kuningannaks kuulutada. Mis paljudele küll ei meeldi. Ja ega see pomm kah ei meeldinud, nii otsustab üks fraktsioon saata omalt poolt sõnumi USA valitsusele. Või kolm sõnumit. Tuumasõjast paralleelmaailmade vahel pole ma varem nagu lugenudki.
USA poolel käib juba enne sedagi paranoiline intrigeerimine. Ja tuleb välja ootamatuid seoseid. Samal ajal jõuab keskajast pärit, kuid USAs korraliku hariduse saanud meeskond esialgu teoreetiliselt järeldusele, et paralleelmaailmu on palju. Ning ainult kolmas liin, see 20. sajandi alguse maailm oma sotsialistliku revolutsiooniga on autoril suht unarusse jäänud.
Hmm, kas see sari on põnevam kui Kolm musketäri? Kangelaslikkust on vähem, aga seiklusi siiski jagub. Kas on naljakam kui Švejk? Ehk mitte, aga nalja saab küll. Ja õpetlik on ka, seda nii riigi, majanduse kui salateenistuse toimimisprintsiipide kohalt (ei, Engelsiga ma Strossi siinkohal ei võrdle). Mulle igatahes meeldib.