"Kraken ärkab" on tulnukate sissetungi tüüpi ulmelugu. Jutustab seda lugu tagasivaate vormis briti ajakirjanik Mike Watson, kellel on koos oma naise Phyllisega olnud kokkusattumuste ja tööülesannete tõttu juhust viibida selle sissetungi paljude olulisemate sündmuste juures. Oma pulmareisil sattusid nad kõigepealt nägema mitut veidrat tulekera, mis nende laeva lähedal merre kukkusid. Mingil hetkel hakkab suuremate ookeanisüvikute kohal laevu kadunuks jääma ja kannatada saavad ka asja uurima läinud meeskonnad. Nii britid kui ka ameeriklased vastavad süvikutesse tuumapommide heitmisega, kuid selle peale muutub vastasseis veel hullemaks.
Selle raamatuga hakkasin ma vist esimest korda mõistma, et miks Wyndhamit "hubase katastroofi" sildiga ehitakse - aga see siin on ka esimene romaan, milles ma selle määratlusega nõus oleks. Tõepoolest, peategelastest abielupaar tüürib üsna kergelt läbi kogu mullistuse ning igas olukorras on ühel särk ja teisel seelik ikka tõenäoliselt korralikult triigitud. Kuid teisest küljest on siinse katastroofi mõju ka suuremas plaanis üsna pehme. Jah, veetaseme tõus võib muidugi paisata inimtsivilisatsiooni ajutiselt segamini ja tuua maailma mastaabis surma ehk isegi kuni sajale miljonile. Kuid suures plaanis ja ka siin on see tehniline, mitte eksistentsiaalne probleem.
Kõik see paneb kahetsema asjaolu, et mitte mingit suhtlust tulnukatega isegi ei üritata. Jah, tekstis tuuakse korduvalt välja, et kaks mõistuslikku liiki ühele planeedile ei mahu - kuid kui sellele mõttele on üldse mingit erandit, siis kehtiks see siin. On ilmselge, et tulnukad tahaksid endale ainult kõige sügavamat ookeanipõhja (madalamatesse kohtadesse tulevad nad vaid suure vajaduse korral). Ja nii palju oleks mõlemal võita teadus- ja kultuurikontaktidest... Kuid vahest ongi see kogu loo mõte, sest 1950ndate paranoia ja usaldamatuse õhkkond inimeste, riikide ja blokkide vahel on kahtlemata üks teose suurematest allhoovustest.
Kuid kuigi seda mõtet saab tunnustada, jääb selle kõrval teoses muud pisut napiks. Wyndham on siin muidugi füüsikaseadustega piiratud ja ei saa teha sama, mida satiirik Karel Čapek romaanis "Sõda salamandritega". Seal loos ei ole oluline, kust salamandrid võtavad vett kogu maailma üle ujutamiseks, tähtsam on sümbol merelainetest Tšehhoslovakkia piiri ületamas, samas kui tšehhid on varem arvanud, et rannikurahva probleemid neid ei puuduta. Kuid Wyndhamgi on oma parematesse töödesse peitnud midagi enamat lihtsalt katastroofikirjeldustest. "Kraken ärkab" võib seevastu olla küll tore austusavaldus H. G. Wellsi teedrajavale tulnukate-sissetungi-romaanile "Maailmade sõda", aga kahjuks mitte palju enamat.
Eraldi võib siiski ära mainida Phyllise tegelaskuju. Oma üsna halli mehe kõrval on pigem tema see, kes oma julguse ja nutikusega lugejat kinni hoiab. Ning kui selline tugi on juba olemas, siis on tegelikult täitsa tore kogu see jutustus läbi jalutada. Ehk peaks kõrgema hinnangu jaoks paremini tundma 1950ndate paranoiatemaatikat või sügavamalt mõistma brittide unikaalset hirmu oma saarele lõksu jäämise ees (tulnukad ei erine siin rollis palju sakslaste allveelaevadest). Kuid ka ilma selle kõigeta pole see kindlasti paha lugemine, isegi kui sel kaalust puudu jääb - ja hubane on see kindlasti. Lubage pakkuda veel üks tass teed?
Hinnang: 6/10
