8.2022
Käes on niisiis "Võililledünastia" sarja viimane osa. Eelmise osa "The Veiled Throne" 1000 lehekülge kulusid pigem malenuppude (antud juhul peaks tegelikult ütlema zamaki-nuppude) lauale sättimiseks ja peamine tegevusliin väga palju edasi ei arenenud. Pean veel kord üle rõhutama et sellest hoolimata oli see minu meelest maksimumhinnet väärt lugu.
Nüüd aga on nupud laual ja viimase 1000 leheküljega peab see mäng lahenduseni jõudma. Kas Võililledünastia suudab sissetungijad Dara saarestikust tagasi lüüa või vastupidi, saabub Lyucu vägedele täiendus ja nad viivad vallutussõja võiduka lõpuni? Lugedes seda romaani suvel 2022 on raske mitte tõmmata paralleele meie enda maailmas praegu toimuvaga, ehkki ilmselt on "Speaking Bones" lõpuni kirjutatud siiski enne kui Venemaa Ukrainat ründas.
Kui keegi veel aru pole saanud siis "Võililledünastia" ei ole sirgjooneline lugu sellest kuidas vaprad kodumaa kaitsjad targa keisrinna juhtimisel seisavad vastu kurjade metslaste väele ja lõpuks võidutseb õiglus. Dünastia ise on jätkuvalt lõhestunud nende vahel kes näevad ainsa lahendusena sõjalist vasturünnakut ja nende vahel kelle arvates on olemas ka teine võimalus mis säästaks hulga inimelusid (tahtmine tõmmata paralleele mõnede Euroopa poliitikutega tugevneb veelgi). See on lugu strateegiliste valikute tegemisest mille tulemused nende tegemise hetkel pole sugugi kindlad, aga kui valik on kord langetatud siis pannakse kõik mängu ega kohkuta tagasi ühestki vajalikust ohverdusest. Kellel oli õigus ja kes eksis, see selgub paraku alles tagantjärele. Samuti arutletakse küsimuse üle mis sedalaadi teostes sageli käsitlemist ei leia - kui võit on kord saavutatud siis mis saab edasi? Klišee "maailm ei ole enam kunagi endine" leiab kinnitust. Kohati küll kipuvad siin tegelased liiga palju "suuremaks kui elu" paisuma ja mõjuvad pigem muistenditegelaste kui inimestena, aga see ei ületa siiski taluvuspiiri.
Ja kõik see toimub muidugi maailmas mis on uskumatult rikkalik ja mitmetahuline. Tegelased kaaluvad enda eluvalikuid lähtuvalt erinevate tuhandeaastaste filosoofiakoolkondade seisukohtadest. Tarkused on talletatud ürikutesse uskumatult keerulises kirjasüsteemis aga selle kõrval eksisteerib ka teine, lihtsam. Väga oluline on see, millises asendis inimesed formaalsetel kogunemistel (põrandal või patjadel) istuvad. Mängitakse erinevaid lauamänge. Pruulitakse erinevaid alkohoolseid jooke. Ja nii edasi.
Raugenud ei ole autori entusiasm teaduslik-tehnilise revolutsiooni kujutamisel. Eks üldtunnustatud trafareti kohaselt on ootuspärane et sõda tehnoloogilia arengule tõhusa tõuke annab. Pean siiski ütlema et kõikvõimalike leiutiste üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi kippusin kohati diagonaalis lugema ja seejuures kahtlema kas nende loomine isegi väljamõeldud maailmas ei tule kuidagi liiga kergelt.
Lõpplahendus võtab lausa eepilised mõõtmed ja mõjub ehk natuke liialt "maaliliselt päikeseloojangusse ratsutamisena", aga nii vägeva loo kokku võtmiseks võib-olla tohib ka sedasi teha. Minu jaoks on see sari kindlasti viimaste aastate üks suuremaid lugemiselamusi.
Nüüd aga on nupud laual ja viimase 1000 leheküljega peab see mäng lahenduseni jõudma. Kas Võililledünastia suudab sissetungijad Dara saarestikust tagasi lüüa või vastupidi, saabub Lyucu vägedele täiendus ja nad viivad vallutussõja võiduka lõpuni? Lugedes seda romaani suvel 2022 on raske mitte tõmmata paralleele meie enda maailmas praegu toimuvaga, ehkki ilmselt on "Speaking Bones" lõpuni kirjutatud siiski enne kui Venemaa Ukrainat ründas.
Kui keegi veel aru pole saanud siis "Võililledünastia" ei ole sirgjooneline lugu sellest kuidas vaprad kodumaa kaitsjad targa keisrinna juhtimisel seisavad vastu kurjade metslaste väele ja lõpuks võidutseb õiglus. Dünastia ise on jätkuvalt lõhestunud nende vahel kes näevad ainsa lahendusena sõjalist vasturünnakut ja nende vahel kelle arvates on olemas ka teine võimalus mis säästaks hulga inimelusid (tahtmine tõmmata paralleele mõnede Euroopa poliitikutega tugevneb veelgi). See on lugu strateegiliste valikute tegemisest mille tulemused nende tegemise hetkel pole sugugi kindlad, aga kui valik on kord langetatud siis pannakse kõik mängu ega kohkuta tagasi ühestki vajalikust ohverdusest. Kellel oli õigus ja kes eksis, see selgub paraku alles tagantjärele. Samuti arutletakse küsimuse üle mis sedalaadi teostes sageli käsitlemist ei leia - kui võit on kord saavutatud siis mis saab edasi? Klišee "maailm ei ole enam kunagi endine" leiab kinnitust. Kohati küll kipuvad siin tegelased liiga palju "suuremaks kui elu" paisuma ja mõjuvad pigem muistenditegelaste kui inimestena, aga see ei ületa siiski taluvuspiiri.
Ja kõik see toimub muidugi maailmas mis on uskumatult rikkalik ja mitmetahuline. Tegelased kaaluvad enda eluvalikuid lähtuvalt erinevate tuhandeaastaste filosoofiakoolkondade seisukohtadest. Tarkused on talletatud ürikutesse uskumatult keerulises kirjasüsteemis aga selle kõrval eksisteerib ka teine, lihtsam. Väga oluline on see, millises asendis inimesed formaalsetel kogunemistel (põrandal või patjadel) istuvad. Mängitakse erinevaid lauamänge. Pruulitakse erinevaid alkohoolseid jooke. Ja nii edasi.
Raugenud ei ole autori entusiasm teaduslik-tehnilise revolutsiooni kujutamisel. Eks üldtunnustatud trafareti kohaselt on ootuspärane et sõda tehnoloogilia arengule tõhusa tõuke annab. Pean siiski ütlema et kõikvõimalike leiutiste üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi kippusin kohati diagonaalis lugema ja seejuures kahtlema kas nende loomine isegi väljamõeldud maailmas ei tule kuidagi liiga kergelt.
Lõpplahendus võtab lausa eepilised mõõtmed ja mõjub ehk natuke liialt "maaliliselt päikeseloojangusse ratsutamisena", aga nii vägeva loo kokku võtmiseks võib-olla tohib ka sedasi teha. Minu jaoks on see sari kindlasti viimaste aastate üks suuremaid lugemiselamusi.