China Mieville

Väga tore. 
Alati rõõm selliste raamatutega tutvuda - neid pole sugugi vähe.

Raamat räägib - peamiselt - ühest ... mehest? 
Ütleme, et ta on mees.
Teda vaadeldakse läbi suure hulga vaatepunktide - ka tema enda omade, sina-vormis - vahepeal jutustatakse lugusid ammu möödunust, vahepeal teistest võimalustest, mis pole isegi möödas päriselt, vaid teise ajajoone osad - vahepeal ollakse looga umbes-tänapäevas, umbes-tuttavas keskkonnas. Sala-laborid ja "valitsus eitab kõike". 

Mees tahab teada: mis ma olen?
Inimesed (ja teised olendid) ta ümber tahavad teada paljusid asju. 
Mis ta on? Kuidas ta on? Mis on jumal? Kas ta on jumal? Kas on teisi temasuguseid? Kui palju nad omavahel sarnanevad, kui palju erinevad? Kas tal on perekonda? Kas ta suudab armastada? Mis on Surm? Mis on Elu? Mis on surm? Mis on elu? Kas vastandid tõmbuvad? Mis on halvim asi universumis? 
Oot, ei. See on juba minu mõte.
Sest mul on oma vastus ja kui üks tegelane kahe kolmandiku raamatu järel ütleb, et kõige halvem asi universumis on surm, ma hakkasin kohe põlgama nii teda kui osapoolt, mida ta esindas. 
Võimalik, et raamat oleks huvitavam, kui olla nõus, et võitlus surmaga ja elu eest on Hea ja Üllas tegu. Võimalik - ent see on niigi hea. 
Ka mulle. 

Lõpuks jõutakse välja sinna, et surm ja elu pole vastandid. Muidugi ei olnud see mulle üllatus, ent ikkagi meeldis mulle, kuidas selleni jõuti. 

See on ka põnev raamat, eks ole. See mees, kellest on juttu, on tapja. Ja pole midagi parata - surm on põnev. Surmamine on põnev. Surmale otsa vaatamine on põnev.

See on põnev raamat. 

Aa. Muidugi oli peategelane mu jaoks Keanu Reeves'i näoga. Miimikaga. Häälega. Missugune siis veel?