Steven Brust

Tegevus on ääretult põnev. Fantaasiamaailma allilmategelane Vlad tegeleb sedakorda konkureeriva asutuse väljailmumisest tingitud probleemidega ehk eesti keeles öelduna, läheb lahti maffiasõda. Piiride jaotamine, vastasele kuuluvate asutuste terroriseerimine ja mahapõletamine ning loendamatud tapmiskatsed tavaliste relvade ja keeruka maagiasüsteemi abil on selles sõjas sama tavalised kui meil kuskil suurlinnas, ilma maagiata loomulikult. Peagi hakkab Vladile tunduma, et asja taga on siiski midagi enamat, kui lihtlabane vaidlus territooriumi üle ja oma sõprade, Dragoni klanni kuuluvate Lord Morrolani ja Aliera abiga avastatakse vandenõu Imperaatori vastu. Yendi on täis küünilist musta huumorit; tapmist ja tagaajamist leidub, aga märksa enam deduktiivset mõtlemist ja ajugümnastikat. Kirjeldusi on minimaalselt, tekst on edasi antud dialoogina, kuid väga huvitava sellisena. Ääretult huvitav lugemine, eelkõige peaksid huvi tundma need, kellele maffiateema kirjanduses niisamagi südamelähedane on.

Raamatus on mõned tillukesed vastuolud tsükli esimese osaga, ilmselt tulenevalt vastupidises järjekorras kirjutamisest.

Mingi hämara stilistilise külje pealt jääb aga Brust Zelaznyle alla…Ja Brust on ka palju segasem kui Zelazny. Lõpulahenduse ajugümnastika on pisut liiast. Eriti palju seletavat oma maailma kohta ei taha Brust anda. Üldiselt aga üsna põnev ja kohati äärmiselt tervameelne ja omapärane romaan.

Uued tegelaskujud ja täpsem ülevaade impeeriumi ülesehitusest ja fraktsioonide omavahelistest suhetest olid igatahes huvitavad. Päris maksimumi ei tahaks sellele teosele siiski anda, esimene osa oli lihtsalt niipalju parem.

Minu poolt viis väikese miinusega, kuid siiski viis. Märgin siinkohas veel niipaljukest, et võtsin kuulda Lauri soovitust ning hakkasin sarjaga pihta just sellest raamatust.

Brusti puhul torkab kõigepealt silma tema kirjutamisstiil. Esimesel pilgul meenutas see mulle kõige rohkem Robert B. Parkeri "A Catskill Eagle" nimelist raamatut. Kogu kirjutis on lakooniline ning samas hästi sündmustetihe. Tegelane räägib minavormis justkui jutustaks lugejale edasi oma ettevõtmisi ning jutustamisannet tal jagub. Ja huumorisoonega on tal samuti kõik korras.

Lugu ise on ühtaegu nagu maffiajutt ja samas ka detektiiviromaan väikese eelistusega esimesele kategooriale. Põhimõtteliselt räägib lugu sellest kuidas Vlad omale jalad alla sai ning ta esimestest tuleristsetest, mis eskaleerusi palju suuremaks kui see esimesel pilgul oodata lasi. Loomulikult.

Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem just selle raamatu maailm. Kogu tegevus toimub draegarite impeeriumis. Impeerium ise on laias laastus jaotunud 17 koja vahel, millest igaüks baseerub mingil loomal mille tunnused löövad selle koja vereliikmete seas välja. Oma olemuselt on nad nagu inimesed, ainult pisut suuremad. Inimestest endist nad aga eriti lugu ei pea. Peamine põhjus on tõenäoliselt selles, et nende eluiga küünib tuhandetesse aastatese, samas kui inimesed elavad vaid mingi närune 60 aastat. Eeldusel, et nad valede meestega tüli ei nori. Draegarite skeemid ja ettevõtmised võtavad tihtipeale aega aastasadu ning inimestel sellise kaliibriga ettevõtmistes ei saagi arvestatavat kohta olla.

Impeeriumi valitseb imperaator(inna), kelle valduses on selline asi nagu Kera. Kera on kogu kohaliku maagia allikaks. Iga impeeriumi kodanik saab omale õiguse kasutada kera väge -- iseasi muidugi selles, et kuidas kodakondsust saada. Vladi isa ostis selle ja ühes sellega ka parunitiitli.

Põnev on kogu jutu juures see, et Brust on kõiki tegelasi kujutan üsna tänapäeva võtmes. Mis sest, et masinaid ei ole -- ja miks peakski neid olemas, kui ühest kohast teise on võimalik teleportida ning ühendust on võimalik pidada telepaatia abil. Oluline on see, et härraste ja prouaste maneere ning mõttemaailma luues ta isegi ei proovinud edasi anda mingit keskaegset hõngu ja see oli tema poolt väga õige valik.

Selle miinuse viie taha toob Cawti, Vladi tulevane kaasa. Kas on ikka igasse fantasy raamatuse vaja sokutada operatiivtaktikalist sekspommi, kes on lisaks kõigele must vöö suvalistes võitluskunstides. Selle luitunud klišee oleks küll võinud välja jätta.