Kõigepealt maailmast. 15. sajandi viimased kümnendid. Euroopas on kaks suurjõudu – Inglismaa ja Bütsans, kes kunagi ühe ristisõjajärgselt Euroopa jagasid. Prantsusmaa koosneb ainult Anjous’st ja Touraine’ist. Käibel on mitukümmend religiooni, kristlus on vaid üks nende seas. Kunagine keiser Julianus oli leidnud, et kohalikke religioone maha surudes ei suudaks Bütsans iialgi oma võimu säilitada ja nii ongi näiteks Shotimaa viikingiusku, mujal kummardatakse muistset druiidiusku jne. Isegi suur hulk kunagisi valitsejaid on deitifitseeritud. Lisaks veel toimib selles maailmas maagia ja leidub vampiire...
Peategelasi on neli – kreeklasest palgasõdur, uelsi teadlane ja maag, Firenze naisarst ja saksa artellerist ja vampiir. Nad kõik saavad kuidagi segatud Bütsansi intriigidesse haarata Inglismaa oma valitsemise alla ning kohtuvad esmakordselt ühes Shveitsi mägikülas, mille käigus elegantselt lahendatakse üks mõrvajuhtum. Nelik otsustab koos edasi tegutseda ja suundutakse Inglismaale, kus parasjagu on käimas Rooside sõja lõppfaas – kuningas on veel Edward IV ja Bütsansi karvane käsi mahitab Tudorite dünastia tõusu.
Ford segab siin erilise meisterlikkusega ajalugu ja müüte, kusjuures tegelaste motiive lõplikult ei avatagi ja palju intriige jääb üsna ähmaseks. Sellest hoolimata on lugemine täielik nauding... eriti meisterlik on Ford dialoogide kirjutamisel, millest romaan suures osas koosnebki. Peamiselt keskendub edasise tegevuse fookus Richard III trooniletõusmisele ja Tudorite tulekule. Mõningaid ajaloofakte järgitakse väga täpselt, samas on kõigel hoopis teistsugune taust. Näiteks laseb Richard kaks printsi tõepoolest hukata, kuid sellepärast, et Bütsansi agendid on nad vampiirlusesse nakatanud.
Kokku on see kõik suurepärane kokteil, väga omalaadne alternatiivajalooline fantasy, mille igas lauses on tunda autori isikupärast kätt ja, mis minu analüüsivõimele päriselt ei allugi. Igaljuhul aga üks olulisemaid fantasy-raamatuid, mida ma lugenud olen.