Häli Kivisild
Harjusk (2024)

Tugev kolm.
Lugu läks üsna aeglaselt käima. Mingi vana armastus, mingid nõiavärgid, diskrimineerimine, talurahvas ei saa ülikooli - tavaline asi. Et hõljukid ja käsitsi kanga kudumine kõrvuti eksisteerivad, on lihtsalt selle maailma eripära. Muidu ei midagi uut.
Ent Ilo, peategelanna, loogika oli mõjuv, ja seda oli kena jälgida. Ta sai aru ja ma uskusin, et jah, vist nii saab. Loen ja mõistsin koos temaga.
 
Loo lõpp läks alla lõmpsti! ja jättis hea tunde. Just sellise hopepunk-tunde, kus inimene võitleb, sest ta lihtsalt ei saa teisiti, ja krt, vahepeal isegi võidab. 
Teksti loeti eesti keeles