Dan Simmons
The Fall of Hyperion (1990)

The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles