Dan Simmons
Hyperion (1989)

Hyperion on kuuest loost ja raamjutustusest koosnev kosmoseooper. 28. sajandil valitseb inimkonda ühendav Hegemoonia sadu kaugsiirduritega ühendatud planeete. Kui Vana Maa õnnetuse läbi viissada aastat tagasi hukkus, lõid inimkonnast lahku igavesti kosmoses elavad Heidikud (Ousters) ja tehismõistustest välja kasvanud Tehnotasand (Core).
 
Tehnotasand on oma inimestele mõistetamatute eesmärkide kiuste jätkuvalt Hegemoonia liitlane ja nõuandja. Heidikud aga on vaenulikud - ühe nende Parve rünnak Hegemoonia kaitse all oleva planeedi vastu lõppes Hegemoonia väejõududele võidust hoolimata kohutavate kaotustega. Nüüd on Heidikud jälle sõjateel.
 
Planeet Hyperion on universumi kõige mõistatuslikum koht. Seal asuvad ajas tagurpidi liikuvad Ajahauad, kust ilmub aeg-ajalt kujuteldamatute võimetega koletis Veristaja (Shrike). Heidikud on otsustanud Hyperioni ja selle saladused vallutada, maksku mis maksab. Hegemoonia ei saa sellega leppida ja valmistub ajaloo suurimaks sõjaks.
 
Eksisteerib legend, et teatud tingimustel Ajahaudade juurde saabunud palveränduritele võib Veristaja ühe nende soovi täita. Viimase õlekõrrena enne sõda valmistataksegi ette palveränd, kus Hegemoonia triljonite elanike seast valitakse välja seitse, kellest igaühel on mingi seos planeet Hyperioni ja koletis Veristajaga...
 
Hyperioni maakeelse tõlkega puutusin ma esimest korda kokku millalgi 2000. aasta alguses, kui seda veel raamatupoodidest saada oli. Juba tollal rabas see mind oma haardega, aga kannatamatu noore inimesena häiris mind ka päris mitu asja, eelkõige lõpp, mis jätab kõik teise raamatu jaoks lahtiseks.
 
Hiljem olen tõlget muidugi vähemalt kümneid kordi üle lugenud, seda koos järgedega ja ilma. Nüüd võtsin esimest korda ette originaalteksti ja sain kinnitust kahele asjale: Mario Kivistiku tõlge (mis mulle on alati meeldinud) on väga hea; ning raamat ise on tõenäoliselt üks parimaid ulmeromaane, mis kunagi kirjutatud on.
 
Natuke keeruline on isegi seletada, miks see nii on. Sellest raamatust ei kooru esimese hooga välja sellist üht suurt ja ajatut teemat, mida olulisemad ulmeromaanid tihti käsitlevad. Vastupidi, raamjutustus ja kuus väga erinevat lugu selle sees jätavad raamatust pigem killustatud mulje, nagu oleks see rohkem jutukogu kui romaan.
 
Tagantjärele on mulle tegelikult aga tundunud, et selline killustatus ongi selle romaani tugevuseks. Ühest küljest mängib Simmons siin osavalt ja natuke postmodernistlikult erinevate ulmežanritega - Preestri jutustus on õudusulme, Sõduri jutustus militaarulme ja Detektiivi jutustus küberpunk, kui kõige ilmselgemaid mainida.
 
Teisest küljest aga annab see võimaluse nende lugude kaudu hästi mitme erineva nurga pealt näha seda universumit, kus kõik toimub. Iseenesest on need kaks võtet lihtsad, kuid teha neid sellise oskusega nagu Simmons, on täiesti aukartustäratav. See tohutu infohulk, mis lugejale selle kaudu ette antakse, ei muutu hetkekski koormavaks.
 
Või ehk siiski? Mõned inimesed, kellele ma seda raamatut olen aastate jooksul soovitanud, panid selle juba esimese peatüki alguses kõrvale. Peamiseks põhjuseks ongi see, et Simmons ei hoia lugejal eriti kätt vaid viskab ta kohe vette ja laseb tal endal kas ujuda või uppuda. Ma olen nõus, et mõnda tüüpi lugejale see lihtsalt ei sobi.
 
Neile, kes edasi loevad, jäävad raamatust üles peamiselt kaks küsimust. Esiteks, miks see lõpeb ilma mingi lahenduseta? Teiseks, kas kõiki neid detaile, mis autor siin laiali laotab, on üldse võimalik lõpus rahuldavalt kokku viia? Vähemalt teise küsimuse jaoks on vastus järgnevas osas (noh, umbes 90+ protsendi ulatuses) jah.
 
Nüüdseks olen ma selles lõpetamatuses hakanud nägema ehk isegi kõige suuremat võlu. Ka selgelt viidatud "Canterbury lood" on lõpetamata. Ma kujutan ette, et kui Simmons oleks mingil põhjusel järje kirjutamata jätnud, siis oleks see romaan ainuüksi vastamata küsimuste tõttu ehk kuulsaim ulmeromaan üldse - ning ka praegu pole see vähem kui maagiline.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles