Judgment Night on kogumik, mis sisaldab C. L. Moore'i samanimelist romaani ja väikest peotäit temalt varem ilmunud lugusid (valiku tegi autor ise). Valik on tehtud ilmselt ka selle järgi, et valitud lood ei kuulu ühtegi autori paljudest temaatilistest seeriatest (kuigi kaks neist on jällegi omavahel seotud).
1. Judgment Night (1952) 5/10
Kogumiku põhiline tekst, väikese romaani mõõdus "Judgment Night" kirjeldab võimuvõitlust galaktikaimpeeriumis, mille südameks on aastatuhandeid olnud inimestele mõistetamatute Iidsete koduplaneet Ericon. Kes valitseb seda planeeti, valitseb Iidsete toel ka galaktikat.
Kuid sajandeid kestnud rahu on nüüd lagunemas, sest galaktika äärealadel on mässu tõstnud noor rahvas, kes praeguseks juba pehastunud impeeriumi vastu võtab ühe võidu teise järel. Vana imperaatori ainus tütar ja pärija Juille kavatseb sõja juhtimise üle võtta - kuid enne seda kohtab ta ootamatult kedagi...
Tegelikult on siin loos päris palju huvitavat. Juille on meeldivalt raevukas karakter, kes meenutab natuke autori teist kuulsat tegelast, Joiry Jirelit. Praktiliselt kõigis tegelastes on peidus mingi esmapilgul varjatud pool või knihv. Ajaloo tsüklilisus mulle üldiselt temaatilise võttena meeldib ja siin on see ka hästi teostatud.
Häirib aga asjaolu, et tooni ja ülesehituse poolest on siin tegu paraja lapitekiga. Ma ei pane pahaks ootamatuid süžeepöördeid ja ka mitte seda, kui ühest loost saab järsku hoopis midagi teistsugust - kuid siin on sellega korralikult üle pakutud. Samas jälle on mõned sisutud kohad (nagu võitlus kunstliku kuu peal) arusaamatult pikaks venitatud.
2. Paradise Street (1950) 6/10
Marsilt pärit vaba kütt Morgan saabub pärast pikaaegset ära olemist tagasi väikeplaneet Loki peamisesse asundusse. Kuid vahepeal on aeg ootamatu kiirusega edasi läinud. Küttide asemel annavad asunduses tooni maad harivad kolonistid, nüüd ametlik politseisüsteem on ära keelanud tema põhilise elatusallika ja musta turgu valitseb veenuslaste jõuk.
Täitsa tore kosmosevestern! See muutuva maailma ja vananeva küti lugu on isegi natuke jacklondonlik. On meeldivalt sümboolne, kuidas peategelase ellujäämisoskused metsikus looduses ei aita teda enam - põllumehed teda ei karda ja libedad veenuslased tõmbavad tal kergelt naha üle kõrvade. Lõpplahendus on ka ilus.
3. Promised Land (1950) 8/10
Päikesesüsteemi koloniseerimine käib täie hooga - vähemalt alates sellest, kui taibati, et selleks on eelkõige vaja muuta inimesi. Jupiteri lumisel kuul Ganymedesel elavad näiteks skandinaavia-saami rahvaste põhjal aretatud hiiglased, kes saavad sealses kibekülmas keskkonnas hästi hakkama. Kuid siis leiutatakse meetod, kuidas maasarnastamist kiirendada...
Väga hea lugu ja kaugelt kogumiku parim. Päris nii hea ei ole, kui Roger Zelazny natuke sarnane ja hiljuti tõlkes ilmunud "Tee detsembrisse" ja eks teatud detailides on siin vananemist tunda. Kuid siin on midagi tõesti head tabatud selle põlvkondade vahetuse ja rahvaste enesemääramisõiguse teemadega. Üks parimaid Moore'i jutte, mida lugenud olen.
4. The Code (1945) 5/10
Kaks teadlast on enda arvates jõudnud teoreetilise läbimurdeni selle osas, kuidas inimese vananemisprotsessi ümber pöörata. Esimeseks inimkatseks esitab end vabatahtlikult neist ühe isa, kes on üle 70 aasta vana ja voodihaige. Esialgu tundub, et kõik läheb plaanipäraselt, kuid siis hakkab katsealuse juures ilmnema midagi veidrat.
Idee poolest täiesti hea lugu. Mulle meeldib, et see ei ole lahendatud nagu puhas õuduslugu, vaid pigem kergelt veider ja ebamaine lugu. Teostus on kahjuks venitatud ja teadlaste Fausti-teemalised arutlused ei kanna päris loo mõtet välja. Kahju, sest nagu ütlesin, on idee hea.
5. Heir Apparent (1950) 3/10
Nagu loos "Promised Land" mainiti, käib Päikesesüsteemi koloniseerimine täie hooga. Maa juhtimise all rahutuks muutuvaid välisplaneetlasi hoitakse ohjes Integraatorite analüütilise süsteemiga, millele neil vastust pole. Mis aga saab siis, kui kahe erinevatel põhjustel Integraatori-meeskondadest välja löödud tegelase rivaliteet ähvardab kogu süsteemi?
On huvitav, et kahe temaatiliselt seotud loo lahendus on nii erinev. "Heir Apparent" on üsna vilets lugu, kus kogu asja mõte jääb üsna arusaamatuks. Ohtralt on loo sisse pandud süžeepöördeid, kuid need ei anna sellele absoluutselt midagi juurde. Tõenäoliselt kõige kehvem üritus, mida ma Moore'ilt lugenud olen.
Tervikuna võttes on kummaline, kuidas just selline valimik omal ajal C. L. Moore'i esimese autorikoguna ilmus. Kui "Promised Land" ära võtta, jääb siia järele üsna vähe sellist, millele saaks anda hinnanguks rohkem kui "huvitav". Vahest oli see võimalus autorlust rõhutada, sest kõik peale nimiloo oli varem ilmunud Lawrence O'Donnelli pseudonüümi all?
Üks väga hea lugu siin on ja tera ning teise leiab ka muudest juttudest. Muus osas võib aga C. L. Moore'i loomingust huvitunud inimene alustada pigem kas Northwest Smithi või Joiry Jireli lugude kogumikest. Kui need on loetud ja huvi jätkub, siis ei ole ka selle kogumiku jaoks kulutatud aeg tõenäoliselt maha visatud.
Hinnang: 5/10
1. Judgment Night (1952) 5/10
Kogumiku põhiline tekst, väikese romaani mõõdus "Judgment Night" kirjeldab võimuvõitlust galaktikaimpeeriumis, mille südameks on aastatuhandeid olnud inimestele mõistetamatute Iidsete koduplaneet Ericon. Kes valitseb seda planeeti, valitseb Iidsete toel ka galaktikat.
Kuid sajandeid kestnud rahu on nüüd lagunemas, sest galaktika äärealadel on mässu tõstnud noor rahvas, kes praeguseks juba pehastunud impeeriumi vastu võtab ühe võidu teise järel. Vana imperaatori ainus tütar ja pärija Juille kavatseb sõja juhtimise üle võtta - kuid enne seda kohtab ta ootamatult kedagi...
Tegelikult on siin loos päris palju huvitavat. Juille on meeldivalt raevukas karakter, kes meenutab natuke autori teist kuulsat tegelast, Joiry Jirelit. Praktiliselt kõigis tegelastes on peidus mingi esmapilgul varjatud pool või knihv. Ajaloo tsüklilisus mulle üldiselt temaatilise võttena meeldib ja siin on see ka hästi teostatud.
Häirib aga asjaolu, et tooni ja ülesehituse poolest on siin tegu paraja lapitekiga. Ma ei pane pahaks ootamatuid süžeepöördeid ja ka mitte seda, kui ühest loost saab järsku hoopis midagi teistsugust - kuid siin on sellega korralikult üle pakutud. Samas jälle on mõned sisutud kohad (nagu võitlus kunstliku kuu peal) arusaamatult pikaks venitatud.
2. Paradise Street (1950) 6/10
Marsilt pärit vaba kütt Morgan saabub pärast pikaaegset ära olemist tagasi väikeplaneet Loki peamisesse asundusse. Kuid vahepeal on aeg ootamatu kiirusega edasi läinud. Küttide asemel annavad asunduses tooni maad harivad kolonistid, nüüd ametlik politseisüsteem on ära keelanud tema põhilise elatusallika ja musta turgu valitseb veenuslaste jõuk.
Täitsa tore kosmosevestern! See muutuva maailma ja vananeva küti lugu on isegi natuke jacklondonlik. On meeldivalt sümboolne, kuidas peategelase ellujäämisoskused metsikus looduses ei aita teda enam - põllumehed teda ei karda ja libedad veenuslased tõmbavad tal kergelt naha üle kõrvade. Lõpplahendus on ka ilus.
3. Promised Land (1950) 8/10
Päikesesüsteemi koloniseerimine käib täie hooga - vähemalt alates sellest, kui taibati, et selleks on eelkõige vaja muuta inimesi. Jupiteri lumisel kuul Ganymedesel elavad näiteks skandinaavia-saami rahvaste põhjal aretatud hiiglased, kes saavad sealses kibekülmas keskkonnas hästi hakkama. Kuid siis leiutatakse meetod, kuidas maasarnastamist kiirendada...
Väga hea lugu ja kaugelt kogumiku parim. Päris nii hea ei ole, kui Roger Zelazny natuke sarnane ja hiljuti tõlkes ilmunud "Tee detsembrisse" ja eks teatud detailides on siin vananemist tunda. Kuid siin on midagi tõesti head tabatud selle põlvkondade vahetuse ja rahvaste enesemääramisõiguse teemadega. Üks parimaid Moore'i jutte, mida lugenud olen.
4. The Code (1945) 5/10
Kaks teadlast on enda arvates jõudnud teoreetilise läbimurdeni selle osas, kuidas inimese vananemisprotsessi ümber pöörata. Esimeseks inimkatseks esitab end vabatahtlikult neist ühe isa, kes on üle 70 aasta vana ja voodihaige. Esialgu tundub, et kõik läheb plaanipäraselt, kuid siis hakkab katsealuse juures ilmnema midagi veidrat.
Idee poolest täiesti hea lugu. Mulle meeldib, et see ei ole lahendatud nagu puhas õuduslugu, vaid pigem kergelt veider ja ebamaine lugu. Teostus on kahjuks venitatud ja teadlaste Fausti-teemalised arutlused ei kanna päris loo mõtet välja. Kahju, sest nagu ütlesin, on idee hea.
5. Heir Apparent (1950) 3/10
Nagu loos "Promised Land" mainiti, käib Päikesesüsteemi koloniseerimine täie hooga. Maa juhtimise all rahutuks muutuvaid välisplaneetlasi hoitakse ohjes Integraatorite analüütilise süsteemiga, millele neil vastust pole. Mis aga saab siis, kui kahe erinevatel põhjustel Integraatori-meeskondadest välja löödud tegelase rivaliteet ähvardab kogu süsteemi?
On huvitav, et kahe temaatiliselt seotud loo lahendus on nii erinev. "Heir Apparent" on üsna vilets lugu, kus kogu asja mõte jääb üsna arusaamatuks. Ohtralt on loo sisse pandud süžeepöördeid, kuid need ei anna sellele absoluutselt midagi juurde. Tõenäoliselt kõige kehvem üritus, mida ma Moore'ilt lugenud olen.
Tervikuna võttes on kummaline, kuidas just selline valimik omal ajal C. L. Moore'i esimese autorikoguna ilmus. Kui "Promised Land" ära võtta, jääb siia järele üsna vähe sellist, millele saaks anda hinnanguks rohkem kui "huvitav". Vahest oli see võimalus autorlust rõhutada, sest kõik peale nimiloo oli varem ilmunud Lawrence O'Donnelli pseudonüümi all?
Üks väga hea lugu siin on ja tera ning teise leiab ka muudest juttudest. Muus osas võib aga C. L. Moore'i loomingust huvitunud inimene alustada pigem kas Northwest Smithi või Joiry Jireli lugude kogumikest. Kui need on loetud ja huvi jätkub, siis ei ole ka selle kogumiku jaoks kulutatud aeg tõenäoliselt maha visatud.
Hinnang: 5/10