Vera Krõžanovskaja
Eliksir žizni (1901)

Vera Krõžanovskaja oli Poolas sündinud, ent pikalt ka Prantsusmaal elanud vene kirjanik, spiritist ja meedium, kelle kontole jäi 30 aasta jooksul kirjutatuna üle 80 romaani. Nende hulgas oli oli armastuslugusid, ajaloolisi romaane ja müstilis-okultistlikke tekste. Vera kasutas oma kirjanikunimena Krõžanovskaja-Rochester, sest tema kinnitusel dikteeris tema teosed John Wilmot (Rochesteri krahv), 17.sajandil surnud briti ülik. Krõžanovskaja kirjutas oma teosed (ma pole kindel, kas kõik teosed) prantsuse keeles ja lasi need tõlkida vene keelde. Ta saabus 1921. aastal Eestisse ja suri siin (haud on Tallina Siselinna kalmistul). Võib-olla just seetõttu on viimastel aastatel temast meie mail kirjutatud ja erakordselt sisukas ning põhjalik on 1.01.2018 Postimehes ilmunud Heli Reinarti artikkel "Venemaa esimene ja ülipopp ulmekirjanik Vera Krõžanovskaja suri vaevatuna Tallinnas". Tema venekeelseid romaane leiab Rahvusraamatukogust ja failidena võrgust.
 
"Eliksir žizni" (algselt ilmunud pealkirjaga "Žiznennõi eliksir") on esimene raamat pentaloogiast "Maagid", mille viimane raamat ilmus 2016. Keskne kuju on siin inglise tundmatu psühhiaater Ralph Morgan, kes on umbes 30 aastane ja keskendunud psüühiliste haiguste "suure saladuse" väljaselgitamisele. Vanusest hoolimata on tegu "mineja mehega", keda vaevab tuberkuloos. Just seetõttu otsustab ta riskides vastu võtta talle ootamatult külla saabunud võõra mehe ettepaneku, kes väidab end olevat surematu ja pakub talle elueliksiiri. See võõras - Marajaana Supramati - on ise oma igavesest elust tüdinud ja tahab ise elust lahkuda, milleks on talle vaja sureva mehe verd. Kummaline vahetus saab teoks ja Morgan saab enam-vähem surematuse, mis tagab talle kaitse haiguste ja vigastuste eest ning väkdib vananemist. Romaani tegevus toimub umbes 3 aasta jooksul pärast eliksiiri manustamist.
 
Morgan saab endale sama nime, mis tema eelkäija - Supramati - ja hakkab esinema tolle noorema vennana. Ta võetakse surematute maagide vennaskonda, mis idee järgi on justkui headusele pühendunud salajane organisatsioon. Supramati elu muutub kardinaalselt ja ta asub elust lahkunud Supramati rolli, saades kaasavaraks tohutu rikkuse, tolle suhtlusringkonna ja ka tolle abikaasa, kes on samuti surematu ja väga ilus ning tark naine. Too naine ütleb siiski, et esimesed paar aastat on mehel vabadus elada ja toimetada nii, nagu nad abielus ei oleks, et mees saaks n-ö sarved maha joosta. Muidu tagasihoidlik psühhiaater püüabki harjuda uue eluga ning elada eelmise Supramati rollis. Selgub siiski, et too eelmine oli üsna liiderlik ja kuritegelik tüüp, nii et Morganil ei ole kerge. Esimeste aastate jooksul hakkab mehe peas selginema nägemus, et ta peab siiski keskenduma inimkonna hüvangule ja mitte lävima oma eelkäijat ümbritsenud kõlvatute ja ahnete seltskonnategelastega. Maagide vennaskonnast saab ta aga tuttavaks Ahasveerusega, Igavese juudiga, ja Lendava Hollandlasega, kes on üks endine piraat, kes nüüd lunastab oma patte kummituslikul laeval merd kündes.
 
Tegevus kulgeb peamiselt Pariisis ja Indias, kus Supramati leiab endale surematu õpetaja-mentori, kelle nõustamisel ootab teda täieõiguslikuks vennaskonna liikmeks pühitsemine. Romaan lõpeb vahetult enne seda pühitsemist.
 
Süžees vahelduvad triviaalsed äri- ja armulood pikemate tiraadidega, mis jutlustavad inimkonna allakäigust, vajadusest pühenduda kõrgemate ideede ja jumala teenimisele. Jumal ei ole siin tingimata kristlik jumal, vaid kogu see ideoloogia on kuidagi uskudeülene, tugeva varjundiga budismi suunal. Hea ja kurja võitlus värske surematu hinges kaldub üha selgemalt headuse poolele ja sarja järgmistes osades on oodata ilmselt Supramati pühakuks saamist. Juba käesolevas teoses äratab ta ellu eelmise Supramati tapetud uinuva kaunitari ja teeb mitmeid muid hea- ja imetegusid.
 
Ma vist siiski ei jaksa kogu sarja ette võtta, sest ka "Elueliksiir" suutis mind parasjagu väsitada, kuigi keeleliselt ei olnud see tekst raske. Valdav on mingisugune psühholoogiline naivism, mida kehastavad rumalavõitu tegelased ja hulk ebausutavaid sündmusi, mis tõstatavad küsimuse, kas autor eeldaski rumalaid lugejaid või ei olnud ta ise intellektipüramaadi kõige teravamast tipust... Aga ma ei välistaks siiski tulevikus tutvumist mõne tema muu pentaloogiavälise raamatuga, näiteks intrigeerivate pealkirjadega romaanidega "Dotš kolduna" või "Mest jevreja".
Teksti loeti vene keeles