Samuel R. Delany
Babel-17 (1966)

Babel-17 on lingvistikateemaline ulmelugu. Inimkond on juba ammu koloniseerinud mitu galaktikat (mõned üksikud intelligentsed tulnukarassid on jäänud pigem statistide rolli), kuid nüüd on kogu inimeste ilmaruum lõhestunud kaheks ja käib hirmus kodusõda. Liiduks kutsutud poolel on viimasel ajal läinud halvasti, sest toimunud on mitu üllatusrünnakut sõjaliselt olulistele kohtadele - kuid neist rünnakutest on jäänud maha hulk arusaamatut koodi.
 
Kui krüptograafid selle koodi murdmisega hakkama ei saa, kutsutakse appi imelapsest luuletaja Rydra Wong. Kuna tal on lingvistika peale üliinimlikku annet, taipab ta, et tegemist pole koodi vaid erilise keelega. Selle tõlkimiseks saab ta kohe sõjaväelt kõrgeimad volitused, paneb kokku kosmoselaeva meeskonna ja sööstab seiklustesse. Kuid algusest peale hakkavad asjad viltu vedama, nagu oleks tal teiste hulgas pardal reetur või sabotöör...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et see on üks väga hea raamat. Just nimelt raamat tervikuna, mitte niivõrd lugu ise, või sügavam idee seal taga. Sest nagu juba kirjelduse järgi aru saada, on lugu ise üks kiiresti liikuv seiklus ja ideena on Sapiri-Whorfi hüpotees (keel, mida me räägime, mõjutab seda, kuidas me maailma näeme) muidugi lahe, kuid hoolimata mitmest vahvast näitest ja kogu loo lahenduskäigust sinna juurde, ei tee see siiski midagi väga põrutavat.
 
Kuid mis paneb selle teose särama, on see, kuidas Delany seda kirjutanud on. Nagu ma vaatasin, on see üks tema varasemaid teoseid, kirjutatud ajal, kui ta 24-aastane oli. See seletab minu jaoks raamatu tunnet, mis pulbitseb täiesti üle ääre ajavast rõõmsast energiast. See on raamat, mille on kirjutanud keegi, kes täiesti siiralt tunneb, et ta on avastanud midagi uskumatult lahedat ning tahab seda jagada igaühega, kes teda kuulata tahab.
 
See tuleb kõige ehedamalt välja iga kord, kui jutt keelte ja lingvistika peale läheb. Siin on muidugi mõned väga vahvad ja originaalsed sähvatused (nagu stseen maina-linnuga, või nuputamine, milline peaks olema keel, kus puudub isikuline asesõna). Kuid isegi siis, kui kirjeldatakse asju, millega lugeja on juba tuttav, on ridade taga kõlav ehe entusiasm nii nakkav, et on võimatu sellest puudutamata jääda. Lisaks plusspunktid leedu keele kasutamise eest (huvitav, kas Algis Budryse mõjul?).
 
Isegi kui tahaks kritiseerida asjaolu, et peategelane on täiuslik üliinimene, või et lugu oma järjestikuste sündmustega on lihtsalt kosmoseseiklus, siis ehitab autor sinna peale nii palju täiesti erilist kirevust, et selline mõte kohe ununeb. Peategelane on luuletaja (kas pole lahe!). Kosmoselaeva piloot on kolmemeetrine mõõkhambulise tiigri peaga hiiglane (kas pole lahe!). Kosmoselaeva juhtimine nõuab kolme kummituse abi (kas pole lahe!).
 
Lisaks sellele paneb autor ka kirjeldustega üldisele meeleolule vunki juurde. Näiteks on kogu meeskonna kokku korjamise osa jutustatud nii kirevalt (mida peegeldab eriti hästi kaasa võetud tolliametniku hallimat karva tegelane), et mõnes teises loos tunduks see üle pingutatuna. Ka siis, kui autor juba mitmendat korda emotsiooni alla joonimiseks alliteratsiooni kasutab, ei hakka see siin häirima, nagu kuskil mujal juhtuda võiks.
 
Babel-17 ei pruugi olla elumuutev teos, kuid see muudab ilma igasuguse kahtluseta paremaks selle päeva, mil seda loetakse. Kuigi ma ise armastan tumedamaid toone heledatest rohkem, peab siiski väga tihti tõdema, et süngus ei võrdu sügavmõttelisusega, nagu ka rõõm ei võrdu kergekoelisusega. Viimase väite näitlikustamiseks ei tulegi hetkel paremat näidet pähe, kui see teos siin.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles