Adrian Tchaikovsky
Eyes of the Void (2022)

Kätte on jõudnud teine osa romaanisarjast "The Final Architecture". Väikese kangekaelse kosmoselaeva Vulture God samavõrd väike ja kangekaelne meeskond jätkab seiklemist paljude mõistuslike liikide poolt asustatud kosmoses. Jätkuvalt kummitab kõiki omavahel rivaalitsevaid tsivilisatsioone eksistentsiaalne oht mida kehastavad kuusuurused Arhitektid, kes mingi arusaadava põhjuseta hävitavad kõiki mõistusliku eluga planeete.
 
Ainsaks võimaluseks Arhitektidele kuidagigi vastu astuda tunduvad olevat Vahendajad ("Intermediaries") - väga üksikud inimesed kes on suutnud ellu jääda julmas ettevalmistusprogrammis millega nad on omandanud võime navigeerida meie tavalisest kosmosest väljaspool asuvas ruumis ("unspace") kust ilmselt on pärit ka Arhitektid. Üks võimekamaid Vahendajaid on Idris Telemmier, kes on liitunud kosmoselaeva Vulture God meeskonnaga. Kuna Vahendaja teenused on selles maailmas väga väärtuslik vahend mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks, üritavad erinevad huvigrupid kogu aeg Idrist enda kätte saada, ja mitte kõik neist ei hooli sellest et tegelikult oleks vaja keskenduda võitlusele Arhitektidega.
 
Nii saamegi tutvuda mitmetesse tsivilisatsioonidesse kuuluvate olendite ja grupeeringutega, mille väljamõtlemisel ei ole Tchaikovsky oma fantaasiat eriti ohjeldanud ning see mitmekesisus on romaani üks tugevamaid külgi. Kogu seda issanda loomaaeda siin üles loetleda või isegi kuidagi ülevaatlikult kokku võtta tundub ausalt öeldes veidi mõttetu, sest nagunii ei suudaks ma seda autori vääriliselt edasi anda. Seega soovitan seda ikkagi originaalis lugeda.
 
Siiski ei saa ma piirduda ainult kiidulauluga. Kui Tchaikovsky loodud maailm on väga köitev, siis selles toimuvad sündmused ausalt öeldes mitte nii väga. Kui ütleksin et tegu on mingi B-filmi ümberjutustusega siis teeksin autorile kindlasti tugevalt liiga, aga mingi kerge sellesuunaline kõrvalmaitse on asjal küljes küll. Tegevustik on suhteliselt üllatustevaba ja tegelased on üsna selgelt jaotunud headeks ja pahadeks. Kuskil romaani lõpu poole leiab iidsete tulnukate poolt maha jäetud baasis aset tohutult pikalt kirjeldatud madin, mille üksikasjalikust kirjeldusest enese läbi närimine tundus nagu palgatöö, ainult et paraku ilma palgata. Ja kogu selle loo aluseks olev teaduslik-fantastiline element, seesama "unspace", mõjus pigem müstika kui füüsikana.
 
Aga kokkuvõttes ma lugemist siiski ei kahetse, sest värvikas tegelaste galerii suudab need puudused päris hästi tasakaalustada.
Teksti loeti inglise keeles