Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Obitajemõi ostrov (1971)

The Inhabited Island on planeediseikluse tüüpi ulmelugu. Peategelane, noor Maksim Kammerer utoopilis-kommunistlikult tuleviku-Maalt satub hätta tundmatul planeedil, kuhu maandudes kaotab ta oma kosmoselaeva ja kogu varustuse. Nii peab ta üksinda ja alasti hakkama otsima mingit võimalust pääsemiseks.
 
Kuid nagu selgub, on asjalood üsna halvad. Kohaliku maailma riigid on hiljuti laastanud tuumasõda ning Maksim satub piirkonda, kus endise impeeriumi ühe nurga varemetele on ehitatud sõjaväeline diktatuur. Seda juhivad salapärased Tundmatud Isad, kelle juhtimisel peetakse sõda nii välis- kui ka sisevaenlastega.
 
Utoopialikust ühiskonnast pärit Maksim on alguses naiivne ja heasüdamlik ning püüab lihtsalt asjadest aru saada. Kuid millegipärast tundub, et iga saladus varjab ainult uut ja hullemat - kes on näiteks sisevaenlastest "degenerandid"? Või mis seos on kõigel õhukaitse-tornidega, mida viletsuses riik rahast hoolimata igale poole ehitab?
 
Ma pean ütlema, et ei lugenud selle teose maakeelset versiooni päris kohe, kui see ilmus, pigem mõned aastad hiljem. Lisaks sellele tõlkele oli nüüd huvitav lugeda ka Andrew Bromfieldi head uut tõlget, mis on sellel kujul inglise keeles esmakordne (eelmine, Helen Saltz Jacobsoni oma oli tehtud kärbitud ja tsenseeritud versiooni alusel).
 
On hea näha, et mingid asjad ei muutu ka korduva lugemisega - nimelt oli see jutustus ka seekordsel lugemisel täiesti suurepärane. Oli väga huvitav vaadata Boriss Strugatski järelsõnast meenutust, kuidas nad olid tsensoritega maadlemisest väsinud ja selle romaani kirjutamist alustanud ideega kirja panna üks lihtne seiklus.
 
Kuid muidugi ei saanud vennad Strugatskid Praha kevade ajal enam tagasi minna "Purpurpunaste pilvede maa" tooni juurde. Nii lisandusidki üdini hea superkangelase seiklustele väga kiiresti sõjast purustatud maa, vangide argoo, kaardiväediviisid, revolutsionääride varjunimed, trahviroodud, jalarätid, rosolje...
 
See ongi lugu, kus - massarakš - on maailm pahupidi pööratud. Ma arvan, et me ei peaks nägema Maksimis tuleviku-inimest utoopilisest kommunismist. Pigem, nagu ka romaanis ""Hukkunud alpinisti" hotell", on Sarakši puhul tegemist meie maailmaga, kuhu on sattunud tulnukas. Võib mõelda, et vendade Strugatskite hilisem metafüüsika-huvi oligi ehk seotud nende tõdemusega et inimesed ja utoopia ei käi lihtsalt omavahel kokku.
 
Kogu see süngus, mis on nii tihedalt meie maailmaga seotud (ja mille tõttu sai romaan algselt tsensoritelt kõvasti rappida) ongi see, mis annab algselt lihtsa seiklusloona planeeritud jutustusele suure väärtuse. See, kuidas superkangelasest saab lõpuks põhimõtteliselt super-terrorist, on üsna uskumatu teekond. Ja veel see lõpu-puänt...
 
Muidugi võib seda romaani ka mitme kandi pealt kritiseerida. Näiteks selle eest, et neljas osa kujuneb suuresti üsna sisutuks ringreisiks. Või selle eest, et Gai käekäik on pea sama huvitav kui Maksimi oma, samas kui Rada jääb algusest lõpuni üsna tavaliseks printsessi-tüübiks. Aga need on ühe sellise suurteose juures üsna kõrvalised pisiasjad.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles